Vaata ka värsket kataloogi

SIBULLILLEDE POSTIMÜÜK 2014

Sulev Savisaar


Tutvustan teile mõningaid oma aia sibullilli, mida on võimalik posti teel tellida. Kõik pakutavad taimed on läbi teinud paljuaastase katsetuse avamaal ning ühtegi neist pole ma kunagi talveks katnud. Pakutavate taimede kogused pole suured. Minu senised tellijad, kes on taimi tellinud kasvõi korra kahe viimase aasta jooksul, on ajaliselt väikeses eelisolukorras, sest saavad kohese meiliteate uue kataloogi ilmumisest. Mõnede taimede puhul on see oluline, sest istutusmaterjali hulk on mul piiratud ning mõnda menutaime ei pruugi hilistele tellijatele enam jätkuda. Tellimuste täitmine käib nende saabumise järjekorras. Tellimusi võtan vastu augusti lõpuni (erandina ka hiljem, kuid septembri algul tahaksin osa järelejäänud sibulatest, eelkõige sügislilled: Colchicum) juba mulda tagasi istutada). Taimed üritan saata tellijatele postiga teele augusti lõpus (kui ma selle tähtajaga suure töömahu tõttu toime ei tule, siis võib osade pakkide väljasaatmine jääda ka septembri alguspoolde). Septembrikuu jooksul tahan tegelda pojengide kaevamise ja saatmisega. Sibullillede kataloog ja pojengide kataloog on erinevad kataloogid ja ka taimede saatmisajad on kummalgi erinevad (pojengidel septembri lõpul).

Postikulud - pakend pluss saatekulud – 3 EUR tasub tellija. Välismaalt tellijatel tuleb tasuda tegelikud postikulud. Kes soovib taimedele ise järgi tulla (siis postikulusid ei tule), märkigu see ka tellimusse. Tellimused saata meiliaadressil . Minu kontakttelefon on 5623 4524. Lauatelefon 735 1842 enam kasutusel pole. Postiaadress: 51004 Tartu Kesklinna postkontor, Riia 4, postkast 175, Sulev Savisaar.

Ärge unustage tellimisel märkida oma postiaadressi, lisades võimalike tekkivate probleemide lahendamiseks ka kontakttelefoni.

Erandkorras on võimalik posti teel saadetavatele taimedele tellimusse lisada ka mõningaid vaid koha peal pakutavaid taimi. Liigselt ei tasuks selle võimaluse peale siiski loota, sest osa taimi on sel ajal posti teel saatmiseks liiga ebamugavad (suured ja lopsakalt lehistunud) ning aeg nende saatmise jaoks ebasobiv. Ka võivad soovitavad taimed koha peal müügis olles otsa lõppeda. Halvimal juhul ei saa Te vaid koha peal pakutavatest taimedest lisaks midagi. Aga huvi korral tasub alati õnne proovida!

 

Lisan siia ka mõne raamatuviite, kust huvilised saaksid sibullilledest põhjalikumalt lugeda:

 

1) Sulev Savisaar. EESTI SIBULLILLEENTSÜKLOPEEDIA. Eesti aedades kasvatatavad sibullilled (980 liiki ja 4000 sorti 81 perekonnast koos kirjelduste ja kasvunõuetega). Varrak. 2004. 432 lk.

2) Sulev Savisaar. 100 SIBULLILLE. Ajakirjade Kirjastus. 2007. 131 lk.

3) Sulev Savisaar. Svogûninës gëlës / [red.: Lina Lankauskaitë, Sulev Savisaar, Anu Jõesaar]. - Vilnius : Ekspress leidyba, 2008. - 96 p. - (Mano namai). Lietuvos þemës ûkio biblioteka.

 

 

Postimüügiga pakutavad taimed:

 

  1. Adonis amurensis seedlings mix, amuuri adoonis seemikute segu. Tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda kuuluva 10–20 cm kõrguse taime suhteliselt suured, kuni 5 cm läbimõõduga umbes 15 kroonlehega kollased õied hakkavad õitsema ülivara – juba aprillis (mõnikord koguni märtsis, ühel erandlikul aastal koguni veebruaris läbi lume), varajaste kloonide puhul veel enne lumikellukest ja lumekuppu. Ilmadest olenevalt kestab õitsemine 2-3 nädalat. Amuuri adoonis on varakevadel koos kuldõielise krookuse sordiga 'Uschak Orange' esimene kollane lill aias. Õitsemise ajal esialgu väike lehestik areneb pärast õitsemist tihedaks lehepadjandiks, mis erinevalt teistest adooniseliikidest kuivab juunis või juulis. Risoomide jagamiseks sobiv aeg on vaid sügisel. Pikaealine ning väga külmakindel Kaug-Ida, Jaapani ja Mandþuuria taim kasvab parasniiskel mullal lehtpuude varjus või poolvarjus. Kirjanduse andmeil eelistab amuuri adoonis poolvarju, kuid minul kasvab edukalt täispäikeselisel kuival kasvukohal ning ka teistelt kasvatajatelt saadud tagasiside järgi kasvab ja õitseb ta päikese käes paremini kui poolvarjus. Erinevalt lubjalembesest kevadadoonisest (mis õitseb kuu aega hiljem, alles mais) eelistab amuuri adoonis happelist mulda. Mai lõpus või juunis valmivatest seemnetest annab ta aias isekülvi. Olen selle liigi taimi saanud veerand sajandit tagasi erinevatest looduslikest leiukohtadest Sahhalini saarelt ja Primorje kraist. Taimede välimus varieerub tugevasti nii õievarre värvuse (rohelisest punaseni), õie tupplehtede värvuse (puhaskollasest ja rohekast kuni lillakaspruunini), õitseaja, lehtede kuju ja lehtede arengu kiiruse (lehed on õite puhkemise ajaks vähem või rohkem arenenud) ja muude tunnuste poolest. Pakungi erineva välimusega seemikute segu.      7 EUR

  2. Allium aflatunense, aflatuni lauk. Liik on nime saanud Kirgiisias Tðatkali mäeahelikus asuva Aflatuni mäekuru järgi. Hollandlased levitavad aflatuni laugu nime all massiliselt valet liiki: hollandi lauku (A. hollandicum). Erinevalt kaubandusest pakun ehtsat liiki, mida enamik aednikke seni näinud pole. Tian Shani mäestikus Kirgiisias ja Usbekistanis kasvava laugu 120 cm kõrgusel tugeval lehtedeta varrel puhkeb juuni algul tähtjate õitega 6-10 cm läbimõõduga ülitihe lillakaspurpurne keraõisik. Kaunid ja võimsad omanäolised sinihallid laiad lehed kipuvad kahjuks õitseajaks tipust juba kuivama. Pakun sel aastal põhiliselt sordi 'Haljas' (selle sordi lehed ei kuiva nii vara) külvist saadud seemikuid. Tahaksin loota, et vähemalt mõned seemikud on emalt pärinud kauasema lehestiku säilivuse.             1 EUR

  3. Allium aflatunense 'Haljas' (Sulev Savisaar 2003), aflatuni lauk 'Haljas'. 1999. aastal sain Läti suurimalt sibullillekollektsionäärilt Janis Rukðansilt Kirgiisiast Tðatkali ahelikust korjatud loodusliku variandi sibulaid. Sellele liigile on tüüpiline, et õitsemise alguseks on taime lehestik juba poolkuivanud, kuid õnneliku juhuse läbi leidsin Tðatkali sibulate hulgast ühe teistest eristuva taime, mille lehestik oli õitsemise ajal täiesti värske ja terve ja seda peaaegu õitsemise lõpuni. Lätlased ise polnud seda arvatavalt ainsat eriliselt terve lehestikuga isendit teiste seast avastanud. Sordinime andsin talle 2003. aastal. Peale kauem säilivate ja seetõttu kaunimate lehtede ei erine ta liigi tüüpilistest taimedest millegi poolest. Taimed on paljundatud vegetatiivselt.            2 EUR

  4. Allium amplectens, läänelauk. USA mägedest pärineva vähenõudliku taime 10-40 cm kõrgusel varval paiknevad peaaegu kerajad õisikud koosnevad juunis-juulis 10-50 valgest tähtjast õiest. 1 EUR

  5. Allium barsczewskii 'Scarlet Beauty' (Janis Rukðans 2004; ARJA 98-54, Tahta-Karacha (Aman-Kutan) mountain pass, W Zarafshon (W Serawschan), S Uzbekistan, 1630 m), Barðtðevski lauk ’Scarlet Beauty’. Võrkja kestaga pikad peened valged sibulad istuvad risoomil. 20-70 cm kõrgusel varrel juuni algul puhkev ja ligi 3 nädalat õitsev poolkerajas 2-5 cm läbimõõduga kimpjas õisik koosneb liigi tüüpilisel taimel roosadest kuni roosakaslilladest kellukjatest ülesvaatavatest õitest. 3-5 kitsast (30 x 0,7 cm) veidi renjat ning õitsemise ajal väga värsket ja tumerohelist lehte ümbritsevad oma tuppedega varre alumist kolmandikku. See looduses väga varieeruva välimusega liik kasvab Kesk-Aasias, Afganistanis ja Pakistanis. Eelkõige pakun sel aastal 1998. aastal Arnis Seisumsi ja Janis Rukðansi poolt Usbekistanist Zarafðoni mäestiku lääneosast Tahta-Karachast (endisest Aman-Kutanist) korjatud tavalisest erksavärvilisemat varianti ARJA 98-54, mida Janis esmakordselt pakkus müügiks nimega ’Scarlet Beauty’. Kasvatan ja vajadusel pakun ka mujalt korjatud teistsuguseid variante.         4 EUR

  6. Allium hymenorrhizum (spont. S Kazakhstan, Aksu-Zhabagly nature reserve, Kshi-Kaindy, 1900, coll. Moscow BG 1946), peenejuureline lauk. Sibulad kinnituvad kimbuna risoomile. Aias üle 100 cm kõrgune peenike jäik vars kannab juulis väikest, kuni 3,5 cm läbimõõduga tihedat püstist kerajat purpurroosat õisikut. Kitsad lamedad sinkja varjundiga lehte on sügiseni ilusad ja värsked. Maailma aianduses praktiliselt tundmatu liik sobib lehtede poolest ka lehtilutaimeks. Peenejuureline lauk kasvab Altai, Kasahstani, Kirgiisia, Tadþikistani, Afganistani, Iraani, Mongoolia ja Loode-Hiina Xinjiangi provintsi niisketel niitudel. Aias on taimed väga vastupidavad. Sain taimed Tallinna Botaanikaaialt, kes sai selle huvitava liigi 1961. aastal Moskvast. Moskva taimed omakorda on korjatud 1946. aastal nii sibulate kui seemnetena Lõuna-Kasahstanis asuvast Aksu-Jabagly (Aksu-Zhabagly) looduskaitsealalt Kshi-Kaindy’st 1900 m kõrguselt. Raske on panna hinda taimele, mida maailmas müügiks ei pakuta. Väärt oleks ta kordades enamat.        10 EUR

  7. Allium oliganthum, kasahhi lauk. Kasahstanist kirjeldatud murulaugu sugulane on õõnsate poolruljate kitsaste lehtedega. 15-35 cm kõrgusel varrel puhkeb mai lõpus kellukjatest roosadest kuni roosakasvioletsetest õitest koosnev kimpjas kuni kerajas paljuõieline püstine õisik. Looduses kasvab liik sooldunud või niisketel niitudel. Maailma aianduses väga haruldane liik on aias kasvunõuetelt lähedane murulaugule. Murulaugust eristub ta kitsama poolrulja lehe, lühema õisikuvarre, väheõielisema õisiku, roosamate varajasemate õite ja väljaulatuva emaakakaela poolest.           1 EUR

  8. Allium oreophilum ‘Kuramin‘s Dwarf’ (Arnis Seisums 1997, SAVV 95-6), mäestiklauk ‘Kuramin‘s Dwarf’. Mäestiklaugu kõige madalakasvulisema variandi kõrgus on vaid 5-8 cm. Õied on väga tumedad purpursed – palju ei puudu, et lausa mustjaspurpursed. Algsordil esineb varieeruvust, mistõttu on pigem tegu sordirühmaga. Selle omapärase ja üliharuldase variandi sibulad korjati Arnis Seisumsi ja Viktor Voronini poolt 1995. aastal Usbekistanist Kurama mäestikust 2800 m kõrguselt kohast nimega 33. kilomeeter. Õitsevad sibulad on väga pisikesed, umbes hernetera suurused.      8 EUR

  9. Allium pskemense RKMP 82-07 (spont. S Uzbekistan, Zarafshon ridge, Akbulak valley), pskemi lauk. Tugeva ja võimsa taimena pälvib pskemi lauk ka temale viitamata alati aiakülastajate tähelepanu. 80 cm kõrgusel õõnsal, keskpaigast allpool puhetunud varrel puhkeb augustis valgetest tähtjatest õitest koosnev väga tihe kerajas õisik. Õisikust veelgi huvitavamad on kevadised pakse sõrmi meenutavad ruljad õõnsad 2-3 cm läbimõõduga lehed, mida võib kasutada salatiks. Sibulad partiist RKMP 82-07 korjas 1982. aastal Lõuna-Usbekistanist Zarafðoni mäestikus asuvast Akbulaki orust ekspeditsioon koosseisus Janis Rukðans, Aris Kruminð, Mari Kits ja Aino Paivel (viimased 2 olid Tallinna Botaanikaaia aednikud). Enne nende retke seda liiki aianduses ei tuntud.  6 EUR

  10. Allium sphaerocephalon 'Peter' (Janis Rukðans 2008, coll. between Akseki and Manavgat in Turkey), koonuslauk ’Peter’.  Kuni 80 cm kõrgune vars tipneb juulis-augustis väga tiheda paljuõielise munaja punakaspurpurse õisikuga. Liik kasvab Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias. Külmakindel ning aias hästi kasvav koonuslauk nõuab vett hästi läbilaskvat mulda. Siberis seda taime süüakse. Ta meeldib ka mesilastele. Lisaks kiviktaimlas ja peenardel kasutatamisele sobib koonuslauk ka lõikeks ja ajatamiseks. Siin pakutav kaunis vorm on korjatud Türgist Akseki ja Manavgati vahelt. Janis Rukðans nimetas selle variandi sordiks oma sõbra Peter Nijseni auks, kellelt ta sibulad sai.        2 EUR

  11. Allium wallichii (spont. Bhutan), nepaali lauk. Omapärane on taime hiline õitseaeg. Augustist oktoobrini 60 cm kõrgusel 3-kandilisel varrel paiknev püstine 3-7 cm läbimõõduga lame õisik koosneb arvukatest pikaraolistest tähtjatest tumedatest punakaspurpursetest (punakaslilladest) õitest, mille õielehed käänduvad hiljem taha. Arvukad 2 cm laiused lehed on kiiluga. Taim laieneb veidi maa-aluste võsunditega. Liik kasvab Tiibetis, Hiinas, Nepalis, Sikkimis, Bhutanis, Indias ja Myanmaris (Birmas) 2300-4800 m kõrgusel mägedes. Meil on ta osutunud väga külmakindlaks. Mussoonvihmade piirkonnast pärinev hilise õitseajaga taim sobib suurepäraselt meie oludesse, eriti aia niiskemasse ossa. Päike. Parasniiske kuni niiske muld. Enno Zuppinguga saime Buthani Kuningriigist pärinevad taimed 1994. aastal Arnis Seisumsilt, kes omakorda sai need Edinburghist. Hea kujundustaim, sest lehed jäävad roheliseks kevadest sügiseni, samas kõlbavad ka toiduks.        3 EUR

  12. Anemone quinquefolia, viietine ülane. Risoomid on roomavad. 30 cm kõrgusel varrel on mais-juunis ühekaupa 5 valge tupplehega 1-2,5 cm läbimõõduga väikesed õied. Ülastel kroonlehti ei ole. Kroonlehtede moodi näevad välja valged tupplehed. On lähedane liik võsaülasele (A. nemorosa), kuid juurmised lehed on vähem hõlmised ning varrelehed väiksemad. Juurmised lehed on 3 lehekesega, neist külgmised lehekesed jagunevad omakorda kaheks, millest tulenebki liiginimi viietine ülane. Liik kasvab Põhja-Ameerika idaosas märgades kasvukohtades Washingtonist Põhja-Carolinani. Aias tahab niisket mulda, kuid puhkeajal talub ka põuda. On metsataim nagu võsaülanegi.   4 EUR

  13. Arisaema amurense 'Jaan’ (Sulev Savisaar 2005; spont. Primorskiy kray, Vladivostok, collector Jaan Tänavots from Tartu BG 1984 or 1986), amuuri tulivõhk 'Jaan’. Tartu ülikooli aedniku Jaan Tänavotsa poolt Primorje kraist Vladivostokist leitud jõulise kõrgekasvulise taime väga suur roheline kandeleht mai lõpus on valgete vöötidega. 4 EUR

  14. Arisaema flavum subsp. abbreviatum, kollane tulivõhk. Nn. külmakindel “kalla”. Taimed tärkavad mugulast alles jaanipäeva paiku ning õitsevad juunis-juulis. Tõlviku ettekäändunud tipuga kollane kandeleht ("õis") on oma perekonna kõige pisem – enamasti vaid 2 cm pikkune. Sügisel valmivad kaunid oranþid vilikonnad (tõlvikud) on peaaegu kerajad. Janis Rukðans sai noorusaastatel botaanikaaias töötades seemenevahetusega kusagilt (kahjuks on saamisandmed kaduma läinud) erakordselt jõulise kasvu (40 cm), lopsaka lehestiku, rikkaliku õitsemise, hea vegetatiivse ja seemnelise paljunemise ning täieliku külmakindlusega variandi, mida pakun nüüd ka teile. See tetraploidne alamliik kasvab looduslikult Kesk- ja Lääne-Himaalajas (Nepalist kuni Afganistanini). Seni kasvatati aedades kidurakasvulist ja väheõitsevat Hollandi kääbusvarianti, mis vaid hingitses meie kliimas, mitte ei kasvanud. Taimed taluvad aias hästi ka täispäikest. Kasvuajal eelistavad taimed niisket, lehtede kuivamise järel kuiva mulda.            4 EUR

  15. Arum elongatum (spont. Crimea, Bahtshisarai, collector Anna Gontðarova 1987), piklik aarum Bahtðisaraist. Aarumi ehk aaroni kepi (Arum) perekond erineb lähedasest tulivõhast (Arisaema) kapuutsi puudumise ja lihtlehtede poolest. Musta mere ümbruse niisketes hõredates lehtmetsades kasvav mugulaga 30 cm kõrgune külmakindel "kalla" hakkab õitsema juuni algul 15-30 cm pikkuse ja kuni 10 cm laiuse tume-purpurpunase sametise tõlviku kandelehega (”õiega”). Õisiku lõhn on ebameeldiv. Mugulapesade liigsel tihenemisel võivad "õied" jääda odajate lehtede varju. Augustis peale lehtede kuivamist ehib taim aeda säravpunastest marjadest tõlvikutega. Poolvari, vett hästi läbilaskev parasniiske viljakas aluseline muld. Märga maad ei taha! Pakun Krimmist Bahtðisarai linna lähedalt loodusest saadud mugulaid.         5 EUR

  16. Arum elongatum (spont. Krasnodarskiy kray, Oktrjabski raion, vill. Enem, collector Viktor Koroljov 1985), piklik aarum Enemist. Venemaalt Krasnodari kraist Enemi küla juurest korjatud mugulaid sain 1985. aastal Viktor Koroljovilt. Hästi pikk tume-purpurpunane õisiku kandeleht on valge aluslaiguga.        5 EUR

  17. Chionodoxa forbesii 'Janis' (Sulev Savisaar 2009), Forbesi kirgaslill ‘Janis’. Aprillis puhkev õis on peaaegu üleni valge, vaid õielehtede tipud on kontrastselt sinised. Võib ütelda ka teisiti: sinine õis on väga suure valge südamega. Sordiks tegin ja 'Janiseks' nimetasin ta seetõttu, et Janis Rukðansilt 1997. aastal saadud variant erineb oluliselt kõigist muudest liikvel olevatest ning ka internetist ma taolist ei leidnud. Janis ei mäleta enam, kust ta selle variandi saanud on ning ei välista ka võimalust, et see võib olla ka koha peal tekkinud aedseemik tema lillekasvatuse algusaegadest. 3 EUR

  18. Chionodoxa luciliae Gigantea rühm 'Ingria' (syn. ’Ingeri’, 'Piiter'; Sulev Savisaar 2009), hiid-kirgaslill 'Ingria'. Sorti iseloomustavad laiad sinised õielehed. Algsed 2 sibulat sain Tallinna Botaanikaaiast 1997. aastal, kes omakorda sai selle 'Coerulea' nime all 1959. aastal Leningradist. Algul kavatsesin ta algse saamiskoha järgi nimetada 'Piiteriks'. Kuna see linn on rajatud otse Ingerimaa keskmesse, siis panin sordile nimeks hoopis 'Ingria'. Õitseb aprillis.             2 EUR

  19. Chionodoxa luciliae Gigantea rühm 'Kloostrimetsa' (Sulev Savisaar 2009; syn. 'Tiia', Sulev Savisaar 2005), hiid-kirgaslill 'Kloostrimetsa'. Sibulad sain 1997. aastal Tallinna Botaanikaaiast 'Grandiflora' nime all, mida Aino Paiveli raamat "Madalakasvulised sibullilled" (1974) iseloomustab kui eresinise õiega sorti. Tegelikkuses osutus saadud 'Grandiflora' hoopis omapäraseks lilla- (purpurja-) õieliseks, täpsemalt ehk lillakassinise-õieliseks. Erinevust kirjanduses toodud värvusest saaks seletada koha peal (Tallinnas Kloostrimetsas) algmaterjalist (’Grandiflora’) tekkinud seemikuga. Õitseb aprillis.     2 EUR

  20. Colchicum autumnale 'Album', harilik sügislill 'Album' (leiukohata). Septembris-oktoobris õitsev 10-15 cm kõrgune valgete õitega aedsort. Õied pole nii suured kui hübriidsetel aedsortidel. Peaaegu kõik rahvale tuntud sügislilled tahavad kasvada täispäikese käes viljakas, vett hästi läbilaskvas parasniiskes mullas, mis poleks kunagi liiga kuiv.         3 EUR

  21. Colchicum bivonae (syn. C. bowlesianum; C. sibthorpii), ruuduline sügislill. Mugulsibul annab septembri algul 1-4 (6) väga suurt tugeva maleruudustusega laikellukjat 20 cm kõrgust purpursete tolmukapeadega purpurset õit, millel enamasti valget põhjalaiku pole. Lõuna-Euroopas ja Türgis kasvav liik on mitmete aedhübriidide esiemaks. Liik on varajane ning sügiseses aias esimene silmatorkav õitseja sügislilledest. Algajad aednikud peavad sügislilli sügiskrookusteks, kuid see näitab vaid seda, et nad pole tõelisi sügisel õitsevaid krookusi elu sees näinud.       2 EUR

  22. Colchicum byzantinum (syn. C. autumnale var. major hort.), bütsantsi sügislill. Varajase (septembri esimesel poolel puhkeva) viljatu aedhübriidi üheks esivanemaks on olnud Türgis looduslikult kasvav kiliikia sügislill (C. cilicicum). Üks mugulsibul võib anda kuni 20 heleroosat laialt avatud ilma valge põhjalaiguta 10 cm kõrgust õit. Vähenõudlik ja õierikas aedliik. Vähenõudlik sügislill (Colchicum) on minu jaoks sügisese ja hilissügisese aia kõige meeldivam lill – sügisese aia ehe, millel on eriline võlu, mistõttu minu arvates on nad septembrikuises aias täiesti asendamatud lilled. Paljude erinevate liikide ja sortide olemasolu pikendab ja mitmekesistab nende õitseaega. 2 EUR

  23. Colchicum hybrid from Tallinn Botanic Garden, hübriidne sügislill Tallinna Botaanikaaiast. 1998. aastal sain Tallinna Botaanikaaiast moldaavia sügislille (Colchicum fominii) mugulsibulaid, mille algmaterjali oli Aino Paivel korjanud 1978. aastal Moldaaviast, Chuku-Minþirist (Ciucur-Mingir’ist). Too pisiliik, mida praegu kiputakse paigutama laiemamahulise liigi C. arenarius alla, kasvab vaid Ukraina edelaosas, Moldaavias ja Rumeenia kaguosas. Siiski on mul liigi õigsuse osas kahtlusi tekkinud. Liigi taimed on botaanilise kirjanduse andmeil looduses vaid kuni 1,7 cm laiuste lehtedega, minu aias aga palju laiematega. Lisaks ei ole ta mul aias kunagi viljunud, mis on viinud mõtted sellele, et tegu on mingisuguse hübriidiga. Kas selle hübriidi tekkes on osalenud ka moldaavia sügislill, seda ei oska ma ütelda, ehkki see on võimalik. Üks oletus on selline, et kohal, kus algselt kasvas viljuv moldaavia sügislill, asendus see millalgi viljatu aedseemikuga. On 3 võimalust: 1) liik on õige, lihtsalt loodusliku variatsiooni tõttu laiemate lehtedega ja miskipärast ei vilju meie kliimas, 2) tegu on moldaavia sügislille aedhübriidiga, 3) mingi muu hübriidi seeme on kusagilt kaugemalt sattunud kunagisse moldaavia sügislille kasvukohta ja seal kasvanud algtaimed asendanud. Rohkete küsimärkide tõttu pakun neid mugulsibulaid hästi odavalt, ehkki tegu on septembrist oktoobri alguseni rikkalikult ja kaunilt õitsevate taimedega.         0.50 EUR

  24. Colchicum 'Glory of Heemstede’ (syn. C. 'Conquest’; J. J. Kerbert), sügislill 'Glory of Heemstede’. Suured lehtrikujulised eredad sügav-roosakaslillad maleruudulised 15-20 cm kõrgused valge põhjaga õied õitsevad septembri teisel poolel. Õiekude on jäik ja paks. Õitseb kaua. Olen näinud teda pakutavat ka ruudulise sügislille (C. bivonae) sordina.        3 EUR

  25. Colchicum laetum, ere sügislill. 1-3 10-15 cm kõrgust roosakat või purpurset ilma valge põhjalaiguta õit puhkevad varakult septembri algul. Õielehed on kuni 4 cm pikkused. Liik on lähedane looduslikult vaid Euroopas kasvavale harilikule sügislillele (C. autumnale), kuid kasvab Volga- ja Donimaa, Dagestani ja Põhja-Kaukaasia steppides. Siin nii eelmistel kui ka sellel aastal pakutav variant on Hollandist pärinev aedkloon, mis on looduslikust eredast sügislillest pikemate õielehtedega (suureõielisem).        2 EUR

  26. Colchicum speciosum ‘Dombai’ (Janis Rukðans 1995; registrant C.P.J. Breed 1999; collected in 1964 by Aino Paivel (Tallinn BG) in Dombai, Karachayevo Cherkesiya, N Caucasus) kaunis sügislill ‘Dombai’. Tallinna Botaanikaaia aedniku Aino Paiveli poolt 1964. aastal Dombai lähedalt Kaukaasiast korjatud ning Janis Rukðansi poolt sordiks nimetatud roosakasvioletset suureõielist 20 cm kõrgust, suure valge põhjalaiguga varianti peab Janis ise paremaks kui Türgi sorti ‘Ordu’. ‘Dombai’ on tollest veidi hilisem, tumedama neeluga, suurem, õielehtede naastud on mõõdus 8 × 2 cm. Eestlasele ja lätlasele kuuluva au võttis endale hollandlane Breed, kes sordi ametlikult registreeris ja ’Dombai’ on nüüd hoopis tema sort.            2 EUR

  27. Colchicum szovitsii ‘Tivi' (syn. C. armenum ‘Tivi'; Arnis Seisums 1997, SKS 88-09), armeenia sügislill ‘Tivi'. Sõnakombinatsioon "kevadel õitsev sügislill" kõlab küllalt veidralt. Selle kauneima kevadise sügislille taimed (SKS 88-09) korjati 1988. aastal lätlaste Nahhitðevani ekspeditsioonilt Zangezuri mäestikust Tivi küla lähedalt. Erinevalt liigi tüüptaimede kellukjatest, kausjatest või peekerjatest õitest avanevad ‘Tivi' puhasvalged suured õied aprillis päikese käes tähekujuliselt pärani. Meil isekülvi andev mõõduka paljunemisega ülivarajane (lumikellukese konkurent!) ilutaim, mis mõnedel aastatel esinevatele osalistele kadudele vaatamata on siiski minu aias juba peaaegu 20 aastat vastu pidanud. Usun, et põlvkondade jooksul selekteeruvad seemikutest välja üha paremini meie olusid taluvad taimed. Vajavad päikeselist kasvukohta hästi dreenitud aiamullas.        15 EUR

  28. Corydalis integra (spont. Greece, Mt. Cholomon, Southern Chalcidice, Macedonia), terve lõokannus. See varieeruva välimusega Kreekas ja Loode-Anatoolias kasvav liik on maailma aianduses harva pakutav ning ka Eestis sedavõrd uudne, et tal puudub seni veel ametlik eestikeelne nimi. Poolpüstised tugevad varred on looduses 10-20 cm (aias kuni 35 cm) kõrgused. Kahetikolmetised lehed on sinakasrohelised. Kahvaturoosad kuni peaaegu valged õied on kontrastsete mustjaspurpursete sisemiste õielehtede tippudega („ninaga“). 20 cm kõrgune taim õitseb meil aprillist mai alguseni.     6 EUR

  29. Corydalis schanginii subsp. ainae 'Berkara' (Janis Rukðans 2000), Paiveli lõokannus ehk oivalise lõokannuse Paiveli alamliik 'Berkara'. Janis Rukðansi ettepanekul on alamliik 1991. a. nimetatud ladinakeelse nimega ainae Tallinna Botaanikaaia aedniku Aino Paiveli auks. Paiveli lõokannus on 1995. aastal saanud (Inglise) Kuningliku Aiandusseltsi auhinna Preliminary Commendation (P. C.). Erkkollase hiigelõie pikk kannus on roosakas (klaasi all kasvades valge). Pikad poollamavad varred kannavad umbes 20-õielist pikka ja hõredat õisikut. Teada on vaid 2 leiukohta Kasahstanis Karatau mäestikus. Pakun Janis Rukðansi poolt Berkara mäekuru lähedalt 1700-2000 m kõrguselt mägedest puude varjust niisketelt nõlvadelt, kus muld ei kuiva aasta vältel kunagi läbi, korjatud mugulaid. Ka liigniiskust nad ei taha. Kuna Paiveli alamliik ei vaja suvel kuiva puhkeaega, siis sobib ta meie aedadesse paremini kui suvekuivust armastav oivalise lõokannuse tüüpalamliik C. s. subsp. schanginii.        9 EUR

  30. Corydalis schanginii subsp. schanginii (spont. Kirghizia near Bishkek), oivaline lõokannus. Sinihallide lehtedega ja pikkade õisikutega taime kuni 40 cm pikkused tõusvad kuni poolpüstised varred kannavad aprillis-mais arvukaid väga suuri ja pikki (kuni 5 cm!) lillakasroosasid õisi, mille sisemised kroonlehed on tumedatipulised. Pakutavad taimed on korjatud lätlase Janis Rukðansi poolt 1975. aastal tema esimeselt Kesk-Aasia ekspeditsioonilt Kirgiisia pealinna Biðkeki (endise Frunze) lähedalt mägede rusunõlvadelt 1800-2000 m kõrguselt. Erinevalt muudest siin pakutavatest lõokannustest tahab see liik päikeselist kasvukohta ja puhkeajal (lehtedeta olekus) kuivust. Päikesepaisteliste kasvukohtade lõokannustest (rohtla-lõokannustest) on ta seni meie niiskes kliimas ainus aias hästi vastu pidav liik.            8 EUR

  31. Crocus chrysanthus ‘Uschak Orange‘ (intr. by M. H. Hoog; spont. Turkey), kuldõieline krookus ‘Uschak Orange‘. Türgis U_aki provintsis kasvava loodusliku variandi tõi aedadesse ja andis talle nime hollandlane M. H. Hoog. Ülivarane sort õitseb kuldõielistest krookustest esimesena ja kuulub koos tähtja lumekupu (Eranthis stellata) ja kolmeemakalise merenderaga (Merendera trigyna) minu aia 3 kõige varajasema õitseja hulka. Varajasem oleks vaid Michelsoni krookus, kuid too meie kliimas niiskusõrnuse tõttu avamaal vastu ei pea. Nimele vaatamata on õied pigem tumekollased kui oranþid. Väikesed ümardunud õielehetippudega õied on seljal ilma ühegi märgita.       2 EUR

  32. Crocus herbertii (Crocus gargaricus subsp. herbertii) MP-81/3a (spont. Ulu-Dag mnt. range in NW Turkey), Herberti krookus (gargari krookuse võsunditega alamliik) MP-81/3a. 5 cm kõrgune aprillis puhkev kõige oranþima õiega krookus. Oranþ värvitoon on ilmastikust olenevalt igal kevadel veidi erinev. Kasvab Türgi mägedes niisketel karjamaadel ja hõredates männimetsades, kus muld kunagi läbi ei kuiva. Antud sibulad on korjatud Türgi loodeosast Uludagi mäestikust ning sama varianti olen pakkunud ka eelnevatel aastatel. Meil vajab päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat niisket kuni parasniisket mulda.Sibulad on looduslikult väga väikesed. Võsundite tõttu moodustab aastatega suuri laike. Gargari krookus (Crocus gargaricus subsp. gargaricus) võsundeid ei moodusta, kuid õievärvus ja õitseaeg on tal sama, ehkki õied on suuremad.     3 EUR

  33. Crocus leonidii 'Munavöödik' (Sulev Savisaar 2008), Leonidi krookus ‘Munavöödik’. 2010. aastal kirjeldas lätlane Janis Rukðans uue aedliigi Crocus ×leonidii. Tegu on pärsia krookuse ja võrkkrookuse vaheliste aedhübriididega (C. angustifolius × C. reticulatus). Sellega jäädvustas Janis Leedu selektsionääri Leonid Bondarenko töö nende kauniste ja jõuliste krookuste aretamisel, paljundamisel ja levitamisel. Rahvusvaheliselt tuntumad Leedu hübriidsordid on ‘Alionka’, ‘Early Gold’, ‘Ego’, ‘Janis Rukðans’, ‘Little Amber’ ja ‘Nida’. Need rikkalikud ja vähenõudlikud aprillis õitsejad ei moodusta seemneid, mistõttu ei teki ka seemikuid ja sordipuhtus on sellega garanteeritud sajanditeks. 2004. aastal märkasin ka enda aias isetekkelist pruunivöödilise seljaga kollast krookust. 2008. aastal sain aru, et tegu on millegi kauni ja erilisega ning andsin talle sordinime. Kuna tal kunagi vilju ei moodustanud, sain aru, et tegu pole kuldõielise krookuse (C. chrysanthus) seemikuga, vaid mingi hübriidiga. Kuna mul olid aias kõik 6 Bondarenko krookusehübriidi olemas ja minu hübriid tundus nendega sarnanevat, hakkasin 2010 ja 2011 oma seemikut nendega võrdlema. Seemiku seljamuster ei langenud kokku ühegi Leonidi sordi omaga. Seemiku pruun seljavöödistus oli vähem kontrastne (kõigist heledam) ja õielehed palju laiemad kui Leonidi sortidel. Seega sain kinnitust, et tegu on iseseisva sordiga. Seda enam, et seemiku läheduses kasvasid võimalike vanemliikidena nii pärsia krookus kui ka mitmed võrkkrookuse variandid.    3 EUR

  34. Crocus leonidii 'Tiia' (Sulev Savisaar 2011), Leonidi krookus ’Tiia’. 2004. aastal sain Tallinna Botaanikaaiast Tiia Jaanuselt 2 isemoodi krookust, millest üks osutus tõesti põnevaks. Algul arvasin, et see suhteliselt suure tumekollase õiega ja väga tumeda jõulise kontrastse violetse vöödilise seljamustriga taim aprillis on Korolkovi krookus. Korolkovi krookusega ei sobinud kokku suhteliselt hea vegetatiivne paljunemine. See seemik osutus kõigist Leonidi krookustest kõige tumedamaks (tumekollane, kõige kuldsem, lausa oranþika varjundiga).       3 EUR

  35. Crocus speciosus 'Cassiope’ (van Tubergen), kaunis krookus 'Cassiope’. Puhassinised 20 cm kõrgused hiigelõied (õielehe pikkus on kuni 7 cm) oktoobris on vähemärgatava tumedama soonestusega, kreemikaskollase neeluga ja kontrastsete kauniste puhasoranþide pikkade emakasuudmetega. Õitseb kaua. Lehed kasvavad juunikuuks kuni 60 cm pikkuseks! Pean teda kõige võimsamaks (tugevakasvulisemaks) kauni krookuse sordiks.             0.30 EUR

  36. Fritillaria crassifolia subsp. kurdica garden seedlings, kurdi püvilille aedseemikud. Umbes 20 cm kõrguse varre tipus ripub maikuus 2-3 rohekat kuni purpurset õit. Kurdi püvilille olen saanud mitmetest looduslikest leiukohtadest. Siin pakun nende aedseemikuid, mis ei pruugi olla emataimede välimusega.        2 EUR

  37. Fritillaria meleagris 'Silvi Kihiline' (Silvi Õnne, Sulev Savisaar 2005), kirju püvilill 'Silvi Kihiline'. Sordi on aretanud Silvi Õnne Pärnumaal, mina olin vaid selle nimetajaks. 2011. aastal ilmus maailmas esmakordselt müügile täidisõieline kirju püvilill ehkki väga piiratud sibulate arvuga (vaid mõni!) hinnaga 100 eurot tükk. Eks see näitab sündmuse sensatsioonilisust! ’Silvi Kihilise’ täielikult täidetud (full double) õie sisemus on maleruuduline lilla, kuid välimised kihid on rohekad. Sort on minu silmis pigem uunikum ja monster kui mingi iludus, sest õie tiheduse tõttu esineb tal vähemalt minu aias pidevalt avanemishäireid. Praegu on rootslase Henrik Zetterlundi aretatud suhteliselt vähetäidetud kirju püvilille sort ’Plena’ müügihinnaks 50 EUR. ’Silvi Kihiline’ on tollest märksa täidisõielisem.             30 EUR

  38. Fritillaria meleagris 'Vibalik' (Sulev Savisaar 2009), kirju püvilill ’Vibalik’. 1987. aastal sain Altai lillekasvatajalt Antanas Makunaselt postiga kirju püvilille sibulaid. Need pidid olema aiapäritoluga taimed, sest kirju püvilille levila Euroopast Aasiasse ei ulatu. Variant oli iseäralik, sest õitsemise ajal mais normaalse kõrgusega taimed venisid viljumise ajaks ligi meetri kõrguseks. Nende seemikutest valisin välja kõige tumedaõielisema metalse varjundiga variandi, mille nimetasin sordiks. Pikim vars pärast õitsemist on olnud 80 cm kõrgune.        3 EUR

  39. Fritillaria meleagris 'Võrumaa' (Sulev Savisaar 2008), kirju püvilill ’Võrumaa’. 2008. aastal sain Võrus elavalt lillekasvatajalt Adi Luukaselt kohalikke kirju püvilille sibulaid. Nimetasin selle variandi (sordi) tinglikult 'Võrumaaks', kuna Adi sõnul esineb selliseid taimi paljudes Võrumaa aedades. See ei ole Adi aretis vaid rahvaselektsioon. Valge õielehe keskkohal maikuus on veidi lillakaspruuni ruutu, mis moodustab suhteliselt nõrga ja kitsa vöödi ehk seljatriibu. Pikad välimised õielehed käänduvad järsult taha, sisemised mitte.   2 EUR

  40. Fritillaria ruthenica, vene püvilill. Kuni 50 cm kõrgusel peenikesel varrel ripub aprillis-mais ülemiste lehtede kaenlas tipmises kobaras 1-3 (5) kellukjat tumepruuni õit, mis on väljast kaetud mustjaspurpurse ebaselge maleruudustikuga, seest aga kollased. Õielehed on 3 cm pikkused ning nende tipud pole väljapoole käändunud. Ülemiste lehtede tipud on muutunud köitraagudeks. Liik kasvab Euraasia looduses põõsastikes, niitudel ja kivistes kohtades. Eelistab poolvarju ja mulda, mis ka suvel läbi ei kuiva.         8 EUR

  41. Fritillaria thunbergii, Thunbergi püvilill.  Kuni 80 cm kõrgusel varrel ripub mais ülemiste lehtede kaenaldes ühekaupa 2-6 kellukjat, valget, väljast rohelise soonestusega ja seest nõrga pruunika (kahvatulilla) ruudustusega õit. Õielehtede pikkus on umbes 3 cm. Kõige ülemised lehed on köitraagudega, millega taim kinnitub looduses pikemate kõrte külge. Peenras pole taimed tuge vajanud. Liik kasvab Kesk-Hiinas varjulises ja niiskes bambusemetsas, kuid ravimtaimena köha vastu on teda hakatud kasvatama nii Hiinas kui Jaapanis vagudes sarnaselt kartuliga. Jaapanis on ta kultuurist loodusse metsistunud. See vähenõudlik taim on meie niiskes kliimas hea paljuneja ja rikkalik õitseja. Tihti on see liik aednike seas levinud vale nime männas-püvilill (F. verticillata) all. Phillips ja Rix (1989) soovitavad Thunbergi püvilille kasvatada päikeselises kasvukohas niiskes turbamullas, seda ka suvisel puhkeajal. Kuivades mägioludes kasvav männas-püvilill seevastu kardab suvel niiskust.       3 EUR

  42. Galanthus ‘Atkinsii' (syn. G. imperati; James Allen 1891), lumikelluke ‘Atkinsii'. Kõrge ja varajane taim on väga pikkade välimiste õielehtedega. Inglise aednik James Atkins sai selle lumikellukese 1860-ndate lõpul oma sõbralt. Praeguse nime andis sordile James Allen 1891. aastal. Sordi esivanemateks näivad olevad harilik ja kurruline lumikelluke (G. nivalis × G. plicatus), kuna leheserv on veidi kurruline.          3 EUR

  43. Galanthus platyphyllus (syn. G. latifolius), laialehine lumikelluke. 10-20 cm kõrgusel taimel on suured ja piklikud sibulad nagu nartsissil. Lehepake on rullunud (tärgates ümbritseb üks leht teist poolringina). Selle liigi rohirohelised läikivad lehed on perekonna liikide seas suurimad: laius 4 cm (on leitud isegi 6 cm laiusi), pikkus aga võib ulatuda isegi üle 35 cm. Laiade lehtede tõttu peavad aia külastajad äraõitsenud taime piibeleheks (maikellukeseks). Sisemised õielehed on ilma tipmise sisselõiketa (sälguta) ning nende alusel on heleroheline laik, mis võib mõnikord olla nõrk või hoopis puududa. Sälk puudub ka Krasnovi lumikellukesel (G. krasnovii), mis on veelgi suurem haruldus. Laialehine lumikelluke kui kõige kõrgemal mägedes kasvav liik esineb Kaukasuse keskosas: Gruusias (sealhulgas Abhaasias) ja Venemaale kuuluvas Põhja-Osseetias 1200-2700 m kõrgusel, kus tema õitseajal on muld lumesulamisveest märg. Looduses õitseb liik juunis-juulis ja ka aias õitseb ta lumikellukestest kõige hiljem. Igal kevadel muretsen, et see haruldus on hävinud, kuid ta tärkab alles siis, kui teised lumikellukesed hakkavad õitsemist lõpetama. Kõrgmägede taimena sobib laialehine lumikelluke ka aias külmema ja tuulisema, kuid päikesepaistelise kasvukoha jaoks, mille muld ei tohiks liiga kuiv olla. Janis Rukðansi sõnul kasvas ta Krestovõi mäekurus täispäikeses ja tahab ka aias täispäikest. Kuna Janis pani algul sibulad aias poolvarju, oleksid need tal peaagu hävinud. Õiget liiki oli raske hankida, sest maailmas pakutakse nii firmade kui ka kollektsionääride poolt laialehise lumikellukese nime all peaaegu alati üliodavat Voronovi lumikellukest. Ehtne liik on tõeline haruldus. Lõpuks saint ta aiataimena Eestist. Siin toodud hind on soodushind.     30 EUR

  44. Gladiolus imbricatus, niidu-kuremõõk. Eesti looduslik, täiesti külmakindel kuni 80 cm kõrgune gladiool aias talvekatet ei vaja. 3 cm pikkused lillakaspunased kaarduvad õied juulis asuvad ühekülgses tihedas 7-10 cm pikkuses ja kuni 12-õielises õisikus. Eesti Punase Raamatu 4. kategooria ehk tähelepanu vajav (ohust pääsenud) liik on meil looduskaitse all. Maailma kõige külmakindlam gladiooliliik eelistab kasvada täispäikeses parasniiskel kuni niiskel mullal. Kui vilju ei eemalda, siis muutub ta aias isekülvi tõttu umbrohuks. Mugul istutatakse avamaale sügisel.   2 EUR

  45. Hyacinthoides italica (syn. Scilla italica), itaalia ebahüatsint. Mais-juunis longus ebahüatsindist (H. non-scripta) veidi varem puhkeva 10-20 (40) cm kõrguse taime kooniline tihe õisik koosneb kuni 30 sinakasvioletsest õiest. Siniste tolmukapeadega väikesed 1-1,5 cm läbimõõdus õied pole kellukjad, vaid on laialt avatud. Itaalia ebahüatsindi õielehed on vaid 0,5-0,7 cm pikkused, teistel perekonna liikidel aga 1,5-2 cm pikkused. 2-6 tavaliselt alla 1 cm laiust lehte on perekonna teiste liikide omadest kitsamad (noil 1-3,5 cm). Liik kasvab Itaalia kagu-, Prantsusmaa loode- ja Portugali edelaosas metsas ja kaljudel. Meil on ta külmakindel.            4 EUR

  46. Iridodictyum hybrids mix, hübriidsete võrkiiriste segu (McMurtrie hübriidid). Läänes pole võrkiirise ladinakeelset perekonnanime Iridodictyum enamasti omaks võetud ning kasutatakse selle asemel laiamahulist Iris nime. Kanada iirisearetajal Alan McMurtriel õnnestus 1989. aastal teha rida õnnestunud ristamisi eri liiki võrkiiriste vahel. Üheks ristlusvanemaks oli Iris sophenensis (Iris histrioides var. sophenensis), millel eestikeelne nimi veel puudub, teiseks aga Danfordi võrkiiris. Saadud hübriidid (Iris sophenensis x danfordiae) alustasid 5 aastat hiljem (1994) õitsemist. Hübriidide sisemised (püstised) 2-2,5 cm pikkused õielehed olid väga kitsad: vaid 0,3 kuni 3 mm. Selle tunnuse olid nad pärinud Danfordi võrkiiriselt, millel on vaid lühikesed harjasetaolised sisemised õielehed. Võrdluseks: hariliku võrkiirise (Iris reticulata) sisemised õielehed on 7-10 mm laiused. Hiljem tegi Alan võrkiiristega veel tuhandeid ristamisi, saades palju huvitava õievärvusega ja õiekujuga vorme. Olen neid arvukaid sorte Lätist tellinud, kuid nagu kiuste on just minu ühtedeks lemmikuteks olevate võrkiiriste puhul sealt saadud ligi pooled sordid valedeks osutunud, olles samas siiski McMurtrie aretised. Neid pakungi teile seguna. 1 EUR

  47. Iridodictyum winogradowii (syn. Iris winogradowii), Vinogradovi võrkiiris (Vinogradovi iiris). Kuni 10 cm kõrguse taime suured, 5-7 cm läbimõõduga helekollased õied puhkevad aprillis. See haruldane ja loodusest kaduv liik kasvab Gruusias Lomismta mäe niisketel alpiniitudel ja huumusrikastes kaljupragudes. Dr. Rodionenko sõnul kasvas 1972. aastal looduses veel vaid mõnisada taime. See kaunis sibullill sobib meie niiskesse kliimasse suurepäraselt, sest erinevalt teistest võrkiirise liikidest ei taha Vinogradovi võrkiiris suvist kuiva puhkeperioodi. Eelistab huumusrikast turbalisandiga parasniisket mulda ja kerget varju (kuid talub ka päikeselist kasvukohta). Mulla täielikku läbikuivamist ta ei taha, sest sibulate juurdumine algab varakult. Suurema kuivamisohu tõttu ei meeldi Vinogradovi võrkiirisele potis kasvada. Võrreldes teise kollaseõielise võrkiirisega, Danfordi võrkiirisega, on Winogradovi iiris palju rikkalikumalt õitsev.       7 EUR

  48. Iridodictyum winogradowii 'Alba' (from Czech republic, some hybrid), Vinogradovi võrkiiris ’Alba’. Peaaegu valge õis aprillis on kahvatusinise mustriga naastulaigu piirkonnas. Janis Rukðans kirjutab oma raamatus ’Buried Treasures’, et valge vorm on välja valitud Tðehhi aednike poolt, kuid ta ei tea, kas see on loodusliku või aiapäritoluga. Peaaegu valged õied on tema sõnul kerge sinkja varjundiga ja tõenäoliselt on taim hübriidse päritoluga. Oma kataloogis mainib Janis, et sai sibulad Tðehhi Vabariigist ning need olevat korjatud loodusest Gruusia keskosast Bordþomi lähedalt. Omalt poolt mainin, et ka Vinogradovi võrkiirise tuntuim leiukoht Lomismta mägi asub Bordþomi lähedal. Janise arvates on tegu hübriidiga, sest need taimed ei anna aias kunagi seemneid, Võrkiiriste suurima asjatundja ja aretaja McMurtrie arvates on tõenäoliselt tegu Vinogradovi võrkiirise (I. winogradowii) ja kaspia võrkiirise (I. hyrcanum) sordi 'Talish' hübriidiga. Hübriidi looduslik päritolu on küsimärgiga, sest pole andmeid, et teist oletatavat ristlusvanemat kaspia võrkiirist oleks leitud Gruusiast, tema levila piirdub naaberriigi Aserbaidþaani ning Iraaniga. Rikkalikult õitsev hea vegetatiivse paljunemisega taim. 8 EUR

  49. Iris babadagica, babadagi iiris. 1956. aastal leiti ja 1965. aastal kirjeldati Aserbaidþaani kirdeosast Babadagi mägede keskvööndist Talõði küla lähedalt uus iiriseliik. Looduses 10-15 cm, aias 20-25 cm kõrgune taim on jämedate risoomidega. Õisikuvars kannab mai teisel poolel 2 purpurvioletset (tumesinist) õit. Liigi seemneid on levitanud Taani Iiriseselts.         5 EUR

  50. Iris 'Heimdall' (Harald Mathes, R. 1994; hybridized by H Mathes; year of registration or introduction: 1994) (OGB), rüü-aediiris 'Heimdall'. 80 cm kõrguse rüüiirise ja aediirise hübriidi sinivioletne õis on mustade signaallaikudega. Aias tuleb talle leida kuivem ja päikeselisem kasvukoht.        10 EUR

  51. Iris hoogiana 'Alba' (healthy stock found by Dr. Arnis Seisums in Varsob gorge, Tajikistan, 1990), Hoogi iiris ’Alba’. See on ainus kõrgekasvuline alamsektsiooni Regelia liik, mida saab edukalt kasvatada meie põhjamaises kliimas. Juurikad (risoomid) moodustavad nii lühikesi jämenenud lülisid kui ka pikenenud peenikesi võsusid – stooloneid. Liigi tavataimel on lehitu 60 cm kõrguse õievarre tipus juunis enamasti 2 suurt taevassinist lõhnavat õit kollase habemega õiekattelehtedel. Õitseb mai lõpus varem enamusest aediirise sortidest, olles hea ka lõikeks. Pärit Kesk-Aasiast. Maailma kaubanduses liigub mitmeid valge Hoogi iirise kloone, mis tihti on sinaka varjundiga või viirushaiged. Siin pakutavad puhasvalgete õitega ja kõigil 6 õielehel asuva kollase habemega aias hästi edenevad terved  taimed on korjanud Arnis Seisums 1990. aastal Tadþikistanist Varzobi jõe äärsest Harangon orust, kus kasvab väga varieeruv asurkond.         6 EUR

  52. Iris 'White Arts' (L. Danielson 1985) (RB+), rüü-aediiris 'White Arts'. 75 cm kõrgune puhasvalge õiega iirise puhul on aediirist ristatud Hoogi iirisega ning saadud hübriidi uuesti Hoogi iirisega [(Snow Flurry x I. hoogiana) × I. hoogiana]. Õitseb juunis.        6 EUR

  53. Isopyrum thalictroides (Anemonella thalictroides), euroopa võrdviljak. Pisiülasele (Anemonella) väga sarnane ja lähedane perekond. Püsikutest tulikaliste 20-30 cm kõrgused ülalt harunevad lehistunud varred kannavad aprillis-mais ülemistest lehekaenaldest väljuvatel pikkadel raagudel paiknevaid pisikesi (¨ 2 cm) tähtjaid õisi. Kroonlehtede ülesannet täidavad valged tupplehed, mida on õies 5-6. Pisikesed kahelikolmetised lehed meenutavad ängelheina omi. Kesk- ja Atlantilise Euroopa, Vahemeremaade, Balkani ja Türgi taimed kasvavad metsades ja metsalagendikel. Juuli lõpuks selle pinnakattetaime lehed kuivavad.        3 EUR

  54. Juno graeberiana ‘Yellow Fall' ( = Iris graeberiana ‘Yellow Fall'), Graeberi juuno ‘Yellow Fall' (Graeberi iiris ‘Yellow Fall'). 30-50 cm kõrguse viljatu hübriidi lillakassiniste õite välimiste õielehtede naastudel on kollase harja ümber kollane laik. Tuntud Kanada sibuliirisespetsialisti ja sordiaretaja Alan McMurtrie oletuse järgi võib selle sordi puhul olla tegu hoopis liikide Iris albomarginata (valgeservane iiris) x I. bucharica (buhhaara iiris) hübriidiga.             3 EUR

  55. Lilium pensylvanicum from Olga (syn. L. dauricum, spont. Primorski krai, Olga, collector Ljudmila Kursheva 1988), dauuria liilia Olgast. Liigi levila ulatub Altaist Kuriilideni. Kuni 120 cm kõrgusel varrel puhkevad juunis-juulis püstised karikakujulised oranþkollased kuni punased õied. Teile pakutavad sibulad on korjanud Ljudmila Kurðeva Primorje kraist Olga asula juurest 1988. aastal. Söödavate sibulate ja õitega lubjalembene liik eelistab päikeselist kasvukohta, kuid kasvab hästi ka poolvarjus ning isegi varjus.      6 EUR

  56. Muscari  [mis-identified as Muscari aucheri], kobarhüatsint (vale varane kobarhüatsint). Ehkki siin pakutavad taimed pärinevad Inglismaalt Wisleyst ja on saadud Läti autoriteetse kollektsionääri vahendusel varase kobarhüatsindi (Muscari aucheri) nime all, pole nad kahjuks õiged. Vaid vähesed maailmas M. aucheri nime all viljeldavad taimed vastavad ehtsa liigi kirjeldusele, enamik seevastu on hübriidid või armeenia kobarhüatsindi variandid. Ehtne varane kobarhüatsint on Türgi loodusest hiljuti uuesti kultuuri viidud ning aedades levikut alustanud. Botaanilisele kirjeldusele vastav varane kobarhüatsint (M. aucheri) on vaid 10-12 cm kõrgune, 2-3 lehega mõõtudes 7-9 cm x 0.6 cm. Õisik on tihe ja väga lühike, mitte üle 2 cm pikkune. Õis on armeenia kobarhüatsindi omast poole väiksem ning tolle õiest puhtama ja heledama sinise värvusega. Viljakate ja viljatute õite vahel on väike värvierinevus kuid see varieerub liigi levila piires. Valed Wisley taimed on väga ilusa välimusega. Nad on tüüpilisest armeenia kobarhüatsindist palju varajasemad, puhkedes kuni 20 cm kõrguse varva tipus juba aprillis. Tihedad ruljad kobarad koosnevad eredatest keskmiselt sinistest tünjatest valgete tipmetega õitest. Viljuv õisik jääb tihedaks, sest raovahed ei pikene.      0.20 EUR

  57. Muscari botryoides ‘Carneum’, harilik kobarhüatsint ‘Carneum’. Ebatavalist kahvaturoosat värvi õitega sorti kasvatatakse maailmas umbes 1594. aastast. Interneti spetsiaalsel kobarhüatsindileheküljel Muscaripage on öeldud: "This Muscari is probably no longer in cultivation. If there is anybody out there who knows more about it I would be very pleased to hear from you." (vaba tõlge: "Seda kobarhüatsinti tõenäoliselt enam kultuuris ei esine. Kui on keegi, kes temast midagi teab, andke teada!"). Vaimustav, et just Eestil on õnnestunud see väljasurnuks peetud sort maailma jaoks ära päästa, sest just ühest Türi aiast sort üles leitigi (keegi naine tõi selle Arnold Hannustile ja Arnold omakorda andis seda tundmatut taime ka mulle) ning mul oli au tema nimi kindlaks teha. Olen sorti juba 8 aastat tagasi müügiks välja pakkunud, kuid hinda 15 krooni (praeguses vääringus 1 EUR) sibulast peeti kobarhüatsindi jaoks kalliks ning loiult läks ta ka 2003. aastal Aiasõbra kataloogi kaudu pakutuna. Uute asjaolude ilmnemise ja sibulate väikese arvu tõttu on uus hind tegelikkusega rohkem kooskõlas. Enne sibulate Janis Rukðansile saatmist olin selle sordi sibulate ainus pakkuja maailmas. Nüüd tekib levitajaid järjest juurde ja see vast polegi paha.           8 EUR

  58. Muscari 'Early Rose' (Eugenijus Dambrauskas 1992; early blooming selection from seedlings of 'White-rose Beauty'), kobarhüatsint ’Early Rose’. See roosaõieline sort on ’White-Rose Beauty’ seemik, mille on aretanud ja välja valinud Leedu lillekasvataja ja sordiaretaja Eugenijus Dambrauskas. Sort õitseb ‘White-rose Beautyst’ 2-3 päeva varem. Augis (Eugenijus) on ’White-rose Beauty’ massilistest seemnekülvidest (tuhandetest seemikutest) välja valinud 3 sorti, mille õied on selge roosa varjundiga: lisaks eelmainitule ka ’Pink Sunrise’ ja ’Pink Sunset’. ’Early Rose’ näib neist kõige roosam olevat. Roosa varjund on tugevam külmade ilmade korral. Seemikute emataimeks olnud sordi ’White-rose Beauty’ valis lätlane Aldonis Verinð välja talle Põhja-Kaukaasiast Kabardi-Balkaariast Naltðiki lähedalt Sovetskoje küla juurest 1969. aastal korjatud ja saadetud sibulatest, mis tõenäoliselt kuuluvad uude, seni veel kirjeldamata liiki. Seetõttu kuuluvad ka seemikud senikirjeldamata liigi alla. Michael Hoog nimetas sordi ’White-rose Beauty’ ümber ’White Beautyks’, sest Hollandis on ilmad soojemad, mistõttu õite roosa varjund oli palju kahvatum või puudus mõnel soojal kevadel hoopis. 15-20 cm kõrgune kahvaturoosade õitega taim õitseb aprilli lõpus ja mai algul. Õie tipp jääb valgeks.            4 EUR

  59. Muscari 'Pink Sunrise' (Eugenijus Dambrauskas 1998, seedling of 'White-rose Beauty'), kobarhüatsint ’Pink Sunrise’. Leedus Eugenijus  Dambrauskase poolt ’White-rose Beauty’ seemikutest välja valitud ja 1998. aastal nimetatud sort. Isiklike vaatluste alusel on see sort kahvaturoosade õitega, hiline (õitseb aprilli lõpupäevadel ja mai algul) ja madalkasvuline (10 cm).         1.50 EUR

  60. ESE: Muscari ‘Rosy Sunrise’ (Eugenijus Dambrauskas ca 1992), kobarhüatsint ‘Rosy Sunrise’. Leedus aretatud roosaõieline sort on välja valitud ‘White Beauty’ (syn. ‘White-rose Beauty’) seemikute seast 1992. aasta paiku. [Samade seemikute seast on Dambrauskas välja valinud ka teise roosaõielise sordi ‘Rosy Sunset’ (seni Eestis puudub), mis on sordist ‘Rosy Sunrise’ tugevakasvulisem, kuid nädal aega hilisem õitseja.]      4 EUR

  61. Muscari ‘Tallinn' (Sulev Savisaar 2004), kobarhüatsint ‘Tallinn'. Teadmata päritoluga ja ilma nimeta taksoni sibulad sain 1997. aastal määramiseks Tallinna Botaanikaaia aednikult Tiia Jaanuselt. Kuna taimed ei sarnane ühegi senituntud sordi ega liigiga, on tegemist seemikuga. Taimel on väga tihedad piklikkoonilised helesinised õisikud. 2005.   2 EUR

  62. Muscari tenuiflorum (unknown origin), pärsia kobarhüatsint. Kuni 60 cm kõrgusel varval on mais-juunis hõre ja väga pikk, kuni 30 cm pikkune ruljas õisik, mis looduses kasvavatel taimedel koosneb 30-150 õiest. 0,5-1 cm pikkused torujad (pikkus on laiusest 3-4 korda suurem) kahvatud hallikaspruunid viljalised õied on pruunikasmustade tipmetega. Õisiku ehteks on selle ülaossa koondunud tihe kimp ere-sinivioletsetel pikkadel raagudel asuvaid samavärvilisi viljatuid õisi. Liik kasvab Kesk- ja Kagu-Euroopas, Ukrainas, Lõuna-Venemaal, Türgis, Taga-Kaukaasias, Süürias, Iraagis ja Iraanis.    4 EUR

  63. Muscari 'Winter Amethyst', kobarhüatsint ’Winter Amethyst’. Alla 20 cm kõrguse taime kahvatud purpursinised õied muutuvad õitsemise käigus sinisemaks. Lehestik on hele. Kirjanduse andmeil on selle sordi taimedel Inglismaal erakordne õitseaeg septembrist märtsini. Meie kliimas ei õitse ta ei sügisel ega talvel, vaid hoopis kevadel mais. Tärkab aprilli lõpus. See armeenia kobarhüatsindi (M. armeniacum) 'Christmas Pearl' seemik tekkis Prantsusmaal Põhja departemangus Hantays Delabroye puukoolis.      4 EUR

  64. Narcissus assoanus, loalehine nartsiss. 13Y-Y. Liik kuulub sektsiooni Jonquillae. Vaid 10-15 (30) cm kõrguse varakevadise mais õitseva ilusa pisikese nartsissi 1-3 sarikõisikus asuvat magusalõhnalist küljelevaatavat 2 cm läbimõõduga üleni sügavkollast õit on 1,5 cm pikkustel õieraagudel. Laiuvad ja suhteliselt laiad õielehed on kuni 1 cm pikkused. 1 cm läbimõõduga veidi tumekollasem kausjas lisakroon on väga lühike (0,5 cm). Poolruljad tumerohelised väga kitsad (1-2 mm) lehed on pikad, kuid enamasti siiski varvast lühemad. Liik kasvab Prantsusmaa lõunaosas ning Hispaania lõuna- ja idaosas. Ehkki Läänes soovitatakse teda külmaõrnuse tõttu kasvatada alpimajas, on liik üllatuslikult meie kliimaoludes avamaal katmatult juba 11 aastat edukalt talvitunud. Taim kasvab kuivavõitu aluselisel mullal. Talub hästi põuda. Ta paljuneb hästi ja kiiresti ka seemnetest.             3 EUR

  65. Nectaroscordum tripedale (syn. Allium tripedale, spont. Armenia), pärsia mesilauk. Kuni 130 cm kõrgusel varval puhkevad juunis arvukad suured (2 cm pikkused) hele-säravroosad õied. Õisikud on varasemad, palju tihedamad ja ilusamad kui sitsiilia mesilaugul. Tegemist on punase raamatu liigiga ehk maailmas hävimisohus oleva liigiga. Pakun Armeenia päritoluga taimi.          9 EUR

  66. Ornithogalum ponticum, pontose linnupiim. 80-100 cm kõrguse taime juulis puhkev õisik võib olla 40 cm pikkune. 1-1,5 cm pikkused õielehed on kitsa rohelise seljatriibuga. Õieraod liibuvad õitsemise lõpul õisikutelje ligi. Liik kasvab Krimmis ja Kaukaasias. Pontose linnupiim on ilus liik juulikuises õievaeses sibullilleaias, mil õitsevad põhiliselt vaid liiliad. See vähenõudlik liik kasvab meie oludes väga hästi. Siin pakutavad taimed pärinevad Tallinna Botaanikaaiast, kes omakorda sai need Stavropoli Botaanikaaiast 1981. aastal. Taimed viljuvad siin hästi.                  3 EUR

  67. Ornithogalum ponticum ‘Sochi' (raiser Janis Rukðans 1995, registrant René Zijerverld 2007; RE 84-02; spont. Krasnodarskiy kray, near Sochi, collectors Janis Rukðans & Evalds Paupers 1984), pontose linnupiim ‘Sochi'. Kuni 60 cm kõrgune valge õisik juunis-juulis sobib ka lõikeks. Sordi sibulad ((RE 84-02) on korjatud Janis Rukðansi ja Evalds Paupersi poolt 1984. a. Krasnodari kraist Sotði-lähedasest metsast. Pontose linnupiima viljaraod peavad liibuma vastu vart, sordil ’Sochi’ aga on need harali, mistõttu sorti ei saa lugeda selle liigi alla kuuluvaks. Ka on sordi õitseaeg pontose linnupiimast umbes 2 nädalat hilisem. Ainus harali õieraagudega kõrgekasvuline liik, mis Krasnodari krais kasvab, on kaar-linnupiim (O. arcuatum, syn. O. magnum). Kaar-linnupiima alla ei saa sorti arvata, sest too liik õitseb sordist keskmiselt 18 päeva varem. Kaldun arvama, et ’Sochi’ on mingi seni veel kirjeldamata liigi sort.            3 EUR

  68. Oxalis depressa (syn. Oxalis inops), maadjas jänesekapsas. Sibula ja peenikese maa-aluse risoomiga murujas taim õitseb suvel. 2 cm läbimõõduga ereroosad kuni roosakaslillad kollase putkeosaga püstised õied asuvad 1-10 cm, enamasti 5 cm kõrgusel varrel üksikult. Väikesed kolmetised hallikasrohelised karvadeta juurmised lehed ulatuvad vaid paari sentimeetri kõrgusele. Liik kasvab Lõuna-Aafrikas (Kapimaal) mere ääres liivastes kohtades. Taim on mul aias juba 8 aastat katmatult talvitunud. Vegetatiivne paljunemine on hea, mistõttu taimele tuleb jätta istutamisel varuga paljunemisruumi. Õitseb rikkalikult ja väga pikalt, 3 kuud: juuli algusest septembri lõpuni. Päike. Taim tärkab väga hilja, alles juuni algul.            1 EUR

  69. Pinellia ternata, kolmetine pinellia. Selle mugulaga võhaliste (Araceae) perekonna 8 liiki kasvavad looduslikult Hiinas ja 1 liik Jaapanis. Perekond on lähedane tulivõhale (Arisaema). Perekonnale kõige iseloomulikumaks tunnuseks on tõlviku emasõitega osa täielik kokkukasvamine tõlviku kandelehega. Keraja mugula läbimõõt on veidi üle 1 cm. 2-5 kolmetist (3 lehekesega) lehte on 15-20 cm pikkuse rootsuga, mille alusel olevas tupes ning mõnikord ka lehelaba alusel on sigipungad. Leherootsust pikem õisikuvars on 25-35 cm pikkune. Roheline kitsas (süstjas) tõlviku kandeleht juulis-augustis on kuni 7 cm pikkune ning tipuosas ettepoole kaldunud. Roheline kuni violetne peenike ja püstine tõlviku viljatu lise on kuni 10 cm pikkune. See polüploidne liik kasvab Hiinas, Jaapanis ja Koreas kuni 2500 m kõrgusel. Mürgiseid mugulaid kasutatakse Hiina meditsiinis köha raviks, lima vähendamiseks, oksendamise peatamiseks, välispidiselt aga rinnanäärmepõletiku ja keskkõrvapõletiku raviks. Taim on osutunud avamaal vastupidavaks ja heaks paljunejaks ning juunis-juulis päris rikkalikuks õitsejaks. Taimi kasvatatakse poolvarjus või päikese käes huumusrikkas niiskes mullas.        3 EUR

  70. Polygonatum glaberrimum (Armenia, mnt. Aragats), sile kuutõverohi. Harva pakutav maikuus õitsev 30-60 cm kõrgune valgete õitega ja läikivate roheliste lehtedega Armeeniast Aragatsi mäelt korjatud taim. Poolvari, parasniiske muld.   3 EUR

  71. Puschkinia scilloides 'Tiia' (Sulev Savisaar 2005), harilik puðkiinia ’Tiia’. Enamasti on õisik aprillis-mais väga pikk ja algab varrel küllalt madalalt. Mida vanemaks õisik saab, seda sinisemaks ta läheb. Maikuuks on taime kõrgus 25 cm ja õisik on selgelt helesinine. 2004. aastal sain sibulad Tallinna Botaanikaaia vanemaednikult Tiia Jaanuselt ning sordinime andsin taimedele juba järgmisel aastal. Pean seda sorti kõige siniseõielisemaks puðkiiniaks ning hindan teda ka pika õisiku tõttu.          6 EUR

  72. Ranunculus ficaria ‘Sulli' (Maret Vähejaus 2005), kanakoole ‘Sulli'. Hiiumaalt Kassarist leitud pooltäidisõielised taimed on jõulise kasvuga, meenutades mulle veidi kitsekakart (Doronicum). Avastasin taime lehekaenaldes sigisibulad, mis pole meie kodumaisele alamliigile (R. f. subsp. ficaria) omased. Need esinevad hoopis kanakoolme suureõielisel alamliigil (R. f. subsp. ficariiformis, syn. Ficaria grandiflora).        4 EUR

  73. Sanguinaria canadensis, kevadmagun. Kanada ja USA idaosa hõredates mägimetsades kasvava "mooni" kuni 25 cm kõrgune vars kannab mais üksikut 4-6 cm läbimõõduga puhasvalget 8 kroonlehega õit. See veripunase piimmahlaga vereurmarohu sugulane kasvab aias nõrgalt happelisel niiskel huumusmullal poolvarjus või varjus, taludes niiskemal mullal ka päikesepaistet.        2 EUR

  74. Sanguinaria canadensis 'Late Snow' (Janis Rukðans 2008), kevadmagun ’Late Snow’. Janis Rukðansi poolt loodusest introdutseeritud hilisema õitseajaga vormil tundub minu arvates ka õie osas olevat väikesi iseärasusi.             4 EUR foto 525-2558

  75. Sanguinaria canadensis 'Multiplex’ (found in Dayton, Ohio by Guido von Webern 1917), kevadmagun 'Multiplex’. Imeilusate täielikult täidisõiliste õite kõik emaka viljalehed ja tolmukad on muutunud kroonlehetaolisteks petaloidideks. Üks aia "naeltest" õitsemise ajal maikuus! Aias kasvab see meeldiv ja omapärane „moon” nõrgalt happelisel niiskel huumusmullal poolvarjus või varjus, taludes niiskemal mullal ka päikesepaistet.            5 EUR

  76. Sanguinaria canadensis 'Star', kevadmagun ’Star’. Tähtjad väga kitsaste arvukate kroonlehtedega õied aprilli lõpus on tõstetud lehestiku kohale.       7 EUR

  77. Trillium cernuum, longus kolmiklill. 15-50 cm kõrgused varred kannavad mais purpurse sigimikuga valgeid raolisi õisi. 2-3 cm pikkused kroonlehed on järsult tagasi käändunud ning ripuvad lehtede all. Levinud Kanada ja USA idaosas. Poolvari, parasniiske muld.        7 EUR

  78. Trillium chloropetalum var. giganteum white, suure kolmiklille hiigelteisend (valge).            Ladinakeelne perekonnanimi Trillium tuleneb kreekakeelsest sõnast tris, mis tõlgituna tähendab „kolm korda” või „kolmekordne”, viidates kolmekaupa esinevatele lehtedele ja õieosadele. Eesti looduses kasvab kolmiklille lähisugulane ussilakk (Paris). Looduses on kolmiklilled metsataimed ning ka aias tahaksid nad poolvarju ning niisket savikat huumusmulda. Suur kolmiklill kasvab looduses neutraalsel kuni aluselisel mullal. 20-65 cm kõrguse taime raotud 5-10 cm pikkused õied on valged. Laimunajad lehed on kirjud. Liik kasvab USA lääneosas Californias. 6 EUR

  79. Trillium kurabayashii, rait-kolmiklill. 25-55 cm kõrgusel varrel mais puhkev raotu õis on püstiste 6-10 cm pikkuste ja 2-3,5 cm laiuste tumepunaste või -purpursete kroonlehtedega. Hele- ja tumerohelisekirjud (lisandub ka lillat) lehed. Liik kasvab Põhja-California ja Oregoni niisketes lehtmetsades. Aianduses on liik tihti liikvel vale nime Trillium sessile 'Rubrum’ all. California ja Oregoni metsataim. Vari ja poolvari, parasniiske muld.         12 EUR

  80. Trillium sessile, raotu kolmiklill. Mugulja risoomiga 10-25 cm kõrguse taime 3 purpurpruunilaigulise munaja rootsutu lehe keskel „istub” maikuus raotu punane 3 püstise kroonlehega õis. Kroonlehed on 2-4 cm pikkused ja 1-2 cm laiused. Liik kasvab laialdasel alal Põhja-Ameerika idaosa metsades väheviljakatel aluselistel muldadel. Sarnased California ehk lääneosa liigid on lausa hiiglased idaosa madalakasvulise T. sessile kõrval. 1998. aastal tõin Göteborgi botaanikaaiast Trillium sessile huvitava pruunika õiega variandi. Määramisel osutus see ehtsaks liigiks. Sellist pruunikaspunase õievärviga varianti on pakutud ka Saksamaa puukoolides. Leht on vähekirju.  5 EUR

  81. Tulipa celsiana, Celsiuse tulp. Kuni 15 cm kõrguse jämeda varre läbimõõt on ülemise lehe kohalt üle 2 mm. 1-3 lõhnavat, seest puhaskollast, seljalt küllalt tugevalt pruuni (kuni karmiinpunast) õit avanevad juunis päikese käes laialt. Tugevalt sirpjate (peaaegu nagu hobuserauad) lehtede tõttu jäävad lehetipud lehe kinnituskohast madalamale. Liik kasvab Marokos Atlase mägedes, Ibeeria poolsaarel ja Prantsusmaal. Paljud botaanikud püüavad teda iseseisva liigina kaotada, alandades ta metstulbi alamliigiks peetava lõunatulbi (T. sylvestris subsp. australis) sünonüümiks, kuid aednikud pooldavad teda iseseisva liigina. Metstulp (T. sylvestris) on Celsiuse tulbist märksa kõrgem ja kõigis osades suurem, küllalt püstiste lehtedega, väiksema õite arvuga (1-2), lõhnatute ja hoopis heledamate ning 2-3 nädalat varem puhkevate õitega, mille seljad on palju nõrgemalt värvunud. Celsiuse tulp paljuneb hästi.           3 EUR

  82. Veratrum viride, roheline upsujuur. Põhja-Ameerika ida- ja lääneosas (kuid mitte keskosas) looduslikult kasvav kuni 2 m kõrgune püsik kaunite kausjate lehtedega ja suurtesse harunevatesse õisikutesse koondunud arvukate kollakasroheliste õitega. Mul on vedanud, et mulle on sattunud kausjate lehtedega variant, mis on liigile tüüpilisest lamedast lehest palju põnevam. Taolisi kausslehelisi variante on leitud näiteks Alaska loodusest. Kasvab looduses märjas mullas rohumaadel, päikeselistel ojakallastel ja hõredates metsades. Niiskust armastab ka aias. See aiakujundustaim püüab vaatajate tähelepanu imelise magnetina.            8 EUR




POJENGIDE postimüük 2014

Sulev Savisaar


Tellimusi pojengiistikutele võtan vastu kuni 10. septembrini (erandkorras ka hiljem). Tellimuste täitmine käib nende saabumise järjekorras. Viimastele ei pruugi mõningaid menusorte enam jätkuda. Minult 2 viimase aasta jooksul taimi tellinud inimesed on väikeses eelisolukorras, sest neile saadan uue kataloogi ilmumisest meiliga koheselt teate. See võimaldab neil kiiremini reageerida ja järjekorras parema koha saada. Taimed saadan tellijatele postiga teele septembrikuu jooksul. Pakutav sortiment on küll väga suur, kuid kuna enamikust sortidest on mul valmis suurusega istikud juba eelnevalt olemas, siis loodan tellimuste täitmisega tähtajaks hakkama saada.

Postikulud - pakend pluss saatekulud – 3 EUR tasub tellija. Välismaalt tellijatel tuleb tasuda tegelikud postikulud. Kes soovib taimedele ise järgi tulla (siis postikulusid ei tule), märkigu see ka tellimusse. Tellimused saata meiliaadressil . Minu kontakttelefon on 5623 4524. Lauatelefon 7351842 enam kasutusel pole. Postiaadress: 51004 Tartu Kesklinna postkontor, Riia 4, postkast 175, Sulev Savisaar.

Ärge unustage tellimisel märkida oma postiaadressi, lisades võimalike tekkivate probleemide lahendamiseks ka kontakttelefoni.


Põhjalikumalt saate pojengide kohta lugeda minu pojengiraamatust:
Sulev Savisaar. Pojeng. AS Ajakirjade Kirjastus. 2009. 224 lk.


1980-ndate lõpus ja 90-ndate aastate algul kasvatatud 500 pojengisordist (suurema osa neist olen 1990-ndatel aastatel üle andnud Tartu Ülikooli botaanikaaiale ja Tallinna Botaanikaaiale, kus inimestel on neid mugavam vaatamas käia kui minu juures maal) olen praeguseks alles jätnud üle 100, mida ise pean pojengide paremikku kuuluvateks või millegi muu poolest huvitavateks või iseäralikeks. Siin postimüügiga pakutavad taimed pärinevadki sellest valikust:

  1. Paeonia ‘Angelo Cobb Freeborn’ (Freeborn 1943). See hübriidpojeng on saadud varajase pojengi ristamisel valgeõielise pojengiga (P. officinalis ‘Rubra Plena’ x P. lactiflora ‘Mme. Jules Dessert’). Helepunane (korallpunane) kuni erk tumeroosa, keskmise suurusega (läbimõõt ¨ 13 cm), väga tihe, tolmukateta, algul poolkera-, hiljem kera-tüüpi täidisõis. Erineb muudest sortidest kerakujulise õie poolest. Taolise õietüübiga on minu aia pojengidest veel vaid ‘Howard R. Watkins’, ‘Peach Rose’ ja ‘Red Grace’. Varajane. Puhmik on minu paljuaastaste mõõtmiste alusel keskmise kõrgusega (85 cm), kuid registri järgi peaks olema kõrge (mõnel aaastal ongi). Moskva pojenginäituse üldvõitja 1984. aastal. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.    15 EUR

  2. Paeonia anomala from Altaiskoye (spont. Altaiskiy kray, raion. Altaiskoye, vill. Altaiskoye (earlier: Altaiskiy), collector Antanas Makunas 1986), anomaalne pojeng Altaiskojest. 7–9 cm läbimõõduga tumeroosad kuni lillakaspunased õied asuvad varre tipus ühekaupa. Õied ei avane pärani, vaid jäävad pigem lailehterjaks. Nii tolmukaniidid kui -pead on kollased. Võimsakasvuline (1 m), lopsakas ja väga varajane, puhkedes aias õide maikuus esimeste pojengide seas. Lehtedel olen näinud kollakat või punakat sügisvärvust. Siberi taim on külmaga sedavõrd kohanenud, et ei suvatse talveks oma pungi maa alla peita. Vastupidi, sügisel vastu talve ajab taim oma suured punased pungad maa seest välja maapinnale talvituma. Kromosoomide arv 2n = 10. Liigi levila asub Siberis (Altai ja Krasnojarski krais, Irkutski, Kemerovo, Omski, Tomski ja Tjumeni oblastis, Tuvas, Jakuutias, Hakassias), Kasahstani kirdeosas, Mongoolia põhjaosas, Hiinas (Gansu, Ningxia, Qinghai, Shaanxi, Shanxi, Sichuani, Xinjiangi ja Yunnani provintsis) ning Tiibetis. Siberi levila ulatub Venemaa Euroopa-osa põhjaaladel kiiluna kuni Koola poolsaareni. Anomaalne pojeng on üks hõlmise pojengi (P. peregrina) esivanematest. Lääne-Siberis toidutaim, juurikaid, mis võivad saavutada hiigelmõõtmed, koguti, kuivatati ja keedeti koos lihaga. Ravimtaimena tuntud maarjajuure nime all. Taim on saadud 1986. aastal Altai kraist Altaiskoje (tollal Altaiski) asulast sealselt lillekasvatajalt Antanas Makunaselt. Teadaoleva kogumiskohaga anomaalset pojengi pole seni Eestis keegi peale minu pakkunud.            12 EUR

  3. Paeonia anomala, anomaalne pojeng (leiukohata). Ukraina lillekasvatajalt Galina Petrovna Potapovalt 1989. aastal saadud taime looduslik leiukoht pole teada. Liigi tüüpilise esindaja õis on lehterjas, kuid sellel variandil on õis märksa laiemalt avatud, mistõttu ta tundub mulle teistest ilusam. See ülivarajane pojeng õitseb maikuu viimasel dekaadil ja juuni algul. 2004. aastal olen tema õisi pildistanud isegi juba 16. mail!            12 EUR

  4. Paeonia arietina, sarvjas pojeng. Nime on pojeng saanud kukru (kukkurvilja) sarvja kuju järgi. Punases (või tumeroosas) õies on punased tolmukaniidid ja kollased tolmukapead. Viljalehed karvased, punased emakasuudmed lihtsa väljakasvega. 2n = 20. Kasvab looduslikult Kagu-Euroopas, Türgis ja Iraanis. Teda on ekslikult peetud korallpojengi alamliigiks (P. mascula subsp. arietina), kuid DNA uuringud paigutavad ta hoopis Arietina-Parnassica liigiruhma. Seni olen olnud selle liigi ainus pakkuja Eestis.      8 EUR

  5. Paeonia ‘Blaze’ (Fay 1973). Selle hübriidpojengi aretamisel on kasutatud sorti ‘Bravura’. Erepunane (õitemass lausa “põleb”, eriti õhtupäikeses), väga suur (¨ 18 cm), 2-3 rea laiade kroonlehtedega korrapärase lihtõie südames on kontrastne kollane tolmukakimp. Tolmukaniidid punased, tolmukapead kollased. Emakasuue punane. Varajane kuni keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm), püstiste ja sirgete vartega. Seisab ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort.           8 EUR

  6. Paeonia ‘Bravura’ (Saunders 1943). See hübriidpojeng on saadud varajase pojengi (P. officinalis) ristamisest hõlmise pojengiga (P. peregrina). Erepunane, hiljem roosakaspunaseks pleekuv, keskmise suurusega (¨ 15 cm) lihtõis, millel on tavaliselt 3 rida kroonlehti. Tolmukaniidid helekollased, tolmukapead tumekollased. Emakasuudmed punased. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (85-90 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.   15 EUR

  7. Paeonia ’Buckeye Belle’ (Mains 1956). Hübriidpojeng, mis on saadud varajase pojengi (P.officinalis) ristamisest valgeõielise pojengiga (P.lactiflora). Keskmise suurusega pooltäidisõie mõni ring kroonlehti on suured ja väga tumepunased. Õie südames on kribu-krabulised pisikesed petaloidid segamini arvukate kollaste tolmukatega. Emakasuudmed ja tolmukaniidid on punased, tolmukapead kollased. Väga varajane. Puhmik keskmise kõrgusega.            8 EUR

  8. Paeonia ‘Carina’ (Saunders 1944). See hübriidpojeng on saadud valgeõielise pojengi ristamisel hõlmise pojengiga (P. lactiflora x P. peregrina). Väga erepunane (vananedes muutub roosakaspunaseks), suur (¨ 17 cm), kollase tolmukakimbuga pooltäidis- kuni lihtõis on tavaliselt 1–3 rea kroonlehtedega. Väga varajane kuni varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Seisab ilma toeta. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.            14 EUR

  9. Paeonia ‘Chocolate Soldier’ (Auten 1939). Hübriid on saadud varajase pojengi (P. officinalis) ja valgeõielise pojengi (P. lactiflora) ristamisel. Kroonlehed on mustjaspunased või mustjaspruunid (ðokolaadivärvi). Ka südames olev suur staminoodidest poolkera on sama värvi, kuid osa staminoode on kontrastsete kollaste tippude ja servadega. Tugevad õied on poolkeraja õietüübiga, nõrgad jaapani (anemoon-) õietüübiga. Omapärane mustjas, kirju südamega sort. Emakasuue on mustjaspunane. Õis keskmise suurusega (¨ 15 cm). Varajane. Kasv madal (70–75 cm), kuid taim kipub lamanduma.          20 EUR

  10. Paeonia ‘Coralie’ (Saunders 1940). See hübriidpojeng on saadud hõlmise pojengi (P. peregrina) ristamisel valgeõielise pojengiga (P. lactiflora). Väga erk tumeroosa (korallroosa), keskmise suurusega (¨ 14–15 cm) lihtõis ilusa kollase tolmukakimbuga õie südames. Emakasuudmed on roosakasvalged, tolmukaniidid ja -pead kollased. Sellist hõõguvroosat õievärvi pojengidel enne hübriidpojengide aretust ei tuntud. Aias paistab kaugele silma. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.           18 EUR

  11. Paeonia 'Diana Parks' (Bockstoce 1942). See hübriidpojeng on saadud varajase pojengi (P. officinalis) ristamisest valgeõielise pojengiga (P. lactiflora). Erk helepunane, keskmise suuruse (¨ 15 cm) ja keskmise tihedusega, poolkera tüüpi täidisõis. Särav õievärvus! Varajane. Puhmik madal kuni keskmise kõrgusega (80-85 cm). Moskva pojenginäituse võitja 1986. aastal täidisõieliste hübriidide rühmas. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis. 15 EUR

  12. Paeonia ‘Early Scout’ (Auten 1952). Ameerika hübriid, mis on saadud valgeõielise pojengi (P. lactiflora) sordi 'Richard Carvel' ristamisel ahtalehise pojengiga (P. tenuifolia). Väga tumepunane lihtõieline sort on väikeste õitega (¨ 11 cm), mis ei taha laialt avaneda. Emakasuudmed ja tolmukaniidid punased, tolmukapead kollased. Väga varajane. Puhmik madal (60 cm), veidi võsundiline. Varajasuse on hübriid pärinud ahtalehiselt pojengilt, samuti ka madala kasvu ja väga kitsaste lehehõlmadega lehestiku. Ameerika Pojengiseltsi kuldmedalivõitja (kõrgeim autasu, mis pojengisordile võib osaks saada!) 2001. aastal. Sort on omapärane eelkõige oma miniatuursuse (kääbuskasvu) tõttu.    9 EUR

  13. Paeonia ‘Ellen Cowley’ (Saunders 1940). See hübriidpojeng on saadud valgeõielise pojengi (P. lactiflora) ristamisel hõlmise pojengiga (P. peregrina). Omapärase värvusega, erepunane oranþikasroosa varjundiga, hiljem roosaks pleekuv, keskmise suurusega (¨ 14 cm), südamikus kena kollase tolmukakimbuga pooltäidisõis, harvem lihtõis. Minu aias on kroonleheringe enamasti 3–5. Emakasuudmed punased. Tolmukaniidid ja -pead kollased. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90–95 cm). Moskva pojenginäituse üldvõitja aastatel 1975–1977 ja võitja pooltäidisõieliste hübriidide rühmas 1986–1989. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.           15 EUR

  14. Paeonia 'Helen Matthews' (Saunders-Krekler 1953). Selle hübriidpojengi valis ja nimetas Krekler Saundersilt ostetud seemikute seast. Erepunane, hiljem roosakaspunane, suur kuni väga suur (¨ 17-18 cm), kollase tolmukakimbuga, kausjas, laiade kroonlehtedega õis. Registri järgi pooltäidisõieline, kuid minu aias on ta alati olnud lihtõieline, enamasti 3 rea kroonlehtedega. Kuumade ja kuivade ilmadega võivad õie ülemised kroonlehed veidi lonti vajuda, mis mõnda inimest häirib, teisele aga võib tunduda huvitav. Kroonlehtede välisküljel on valge vööt. Emakasuudmed on punased, tolmukaniidid kreemid (kahvatukollased), tolmukapead kollased (mõnel lilla kesktriibuga). Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis. 15 EUR

  15. Paeonia ‘Henry Bockstoce’ (Bockstoce 1955). See hübriidpojeng on saadud varajase pojengi ristamisel valgeõielise pojengiga (P. officinalis x P. lactiflora). Erkpunane, suur (¨ 16 cm), tihe, tolmukateta, roos-tüüpi täidisõis. Varajane. Puhmik kõrge (100 cm). Moskva pojenginäituse üldvõitja 1987, 1988, 1990 ja 1992, sama näituse võitja 1989. aastal täidisõieliste hübriidide rühmas. Sordi tõelist väärtust peegeldab UÜ Aavikuemanda müügihind 32 EUR istiku eest.   20 EUR

  16. Paeonia humilis var. humilis, tavatu pojeng (tüüpteisend). Kuni 60 cm kõrgusel varrel on mai lõpus ja juuni algul punane püstine õis (¨ 8–13 cm). Väga varajane. Lehekesed lõhestunud vähem kui 1/3 pikkuse ulatuses 20–36 elliptiliseks kuni pikliksüstjaks hõlmaks (3,5–8,5x1–3 cm). Lehed on alt rohelised. 2–4 kukkurvilja on siledad või vaid väheste karvadega. Juured on suurte paksendustega. 2n = 20. Looduslikult kasvab Portugalis, Hispaanias ja Prantsusmaal. Traditsiooniliselt käsitletakse tavatut pojengi varajase pojengi alamliigina, kuid DNA-uuringud paigutavad selle taksoni hoopis Arietina-Parnassica liigirühma. Ta on kauges minevikus tekkinud ahtalehise pojengi ristumisest praeguseks väljasurnud liigiga. Varajane pojeng on hoopis tavatu pojengi “laps”! Siin pakutavad tüüpalamliigi taimed olen üles kasvatanud 1994. aastal külvatud Stuttgard- Höhenheimist (Lõuna-Saksamaa) saadud seemnetest. Aias, kus kasvab koos palju erinevaid pojengiliike, võib seemnetest paljundatud liigi taimedel mõnikord esineda mõningast varieeruvust. 8 EUR

  17. Paeonia ‘Janice’ (Saunders 1939). Hübriid on saadud valgeõielise pojengi (P. lactiflora) ja hõlmise pojengi (P. peregrina, syn. P. lobata) ristamisel. Keskmise suurusega (¨ 14 cm) lihtõis ei avane täielikult, vaid karikataoliselt. Selle tunnuse on ta pärinud hõlmiselt pojengilt. 1–2 rida erksaid lõheroosasid (heleroosasid) kroonlehti ümbritseb emakaid ja tolmukaid. Kroonlehed muutuvad õitsemise käigus järjest heledamaks, lõpetades peaaegu valgetena. Tolmukaniidid on helekollased, tolmukapead tumekollased, emakasuudmed valged (roosa varjundiga), meeketas valge. Varajane. Keskmise kõrgusega (85 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis. 15 EUR

  18. Paeonia lactiflora (spont. Primorskiy kray, Olga, collector Ljudmila Kursheva 1988), valgeõieline pojeng Olgast. See looduslik liik on enamiku rohtsete pojengisortide metsik esiema. Tema ristamisest teiste liikidega on saadud enamik hübriidpojengi sortidest. Ljudmilla Lukinitðna Kurðevalt Kaug-Idast Primorje kraist Olga lahe äärsest Olga asulast 1988. aastal saadud taimed on päikese käes heleda lehestikuga, mis minu arvates näitab seda, et nad eelistaksid kasvada rohkem varjus. Korrapärane roosaka varjundiga valge, mõnel aastal puhasvalge kollase tolmukakimbuga tugevalt ja meeldivalt lõhnav väike (¨ 10 cm) lihtõis. Ilma toeta seisval õisikuvarrel on mitu õit, mis pikendab tunduvalt õitseaega. Keskmise kõrgusega (95 cm) puhmik on väga varajase õitseajaga. Minu andmetel olen seni olnud selle loodusliku liigi ainus pakkuja Eestis, lisaks sellele on taimed veel teadaoleva korjekohaga.    12 EUR

  19. Paeonia lactiflora ‘Akron’ (Krekler 1962), valgeõieline pojeng ‘Akron’. -- Tihti inimesed küsivad, miks on roosa- või punaseõielistel P. lactiflora sortidel juures nimi valgeõieline pojeng, arvates, et tegu on eksituse või kirjaveaga, sest antud sortide õied pole ju valged! Tegelikult mingit viga pole, sest need sordid kuuluvad liigi P. lactiflora alla, mille eestikeelne vaste (liiginimi) on valgeõieline pojeng. See, et liik on looduses valdavalt valgete õitega ja sellest ka endale nime saanud ei tähenda, et tal ei võiks olla roosa-või punaseõielisi sorte. -- Jaapani õietüübiga sort. Kroonlehed tumepunased, südamepoolkera staminoodid tumepunased kontrastse kollase servaga. Suurepärane värvikombinatsioon! Õis keskmise suurusega (¨ 15 cm). Hiline kuni väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Välimuselt on enam-vähem nagu 'West Elkton', kuid kroonlehed on punasemad, 'West Elktonil' lillamad. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.           20 EUR

  20. Paeonia lactiflora ‘Angel Cheeks’ (Carl G. Klehm, enne 1977). Ilusate värviüleminekutega õies on eristatavad 3 erivärvilist vööndit: suured heleroosad välimised kroonlehed, õie keskel tihe roosa kera, mis aluse poole muutub heledamaks ning päris alusel helekollaseks (kreemiks) -- see kollakas staminoodkrae annabki õiele erilise veetluse. Peale helekollase kraerõnga valgeks muutumist pole õis enam nii huvitav nagu värskelt. Heleroosa, suur (¨ 16 cm), tihe, tolmukateta, kroon-tüüpi kuni roos-tüüpi korrapärane täidisõis. Keskvarajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Ameerika Pojengiseltsi kuldmedalivõitja (kõrgeim autasu, mis pojengisordile võib osaks saada!) 2005. aastal. Moskva pojenginäituse võitja heleroosade sortide rühmas aastal 1989.        12 EUR

  21. Paeonia lactiflora ‘Belõi Parus’ (Sosnovets, 1951). Nn ‘Lucrecia’ ja ‘The Bride’ ristamisel saadud vene sort. Õis suur (¨ 16 cm), tihe, tolmukateta, meeldivalõhnaline. Tugeval õiel kerkib valgete kroonlehtede vahelt omapärane lumepalli meenutav valge tihe kera, mille seest kumab tugevalt kollast tooni. Keskmise tugevusega või nõrk õis on kroonjas (valge õis helekollase kraega) või poolkerajas: valgete suurte kroonlehtede keskel on keskmise tihedusega helekollane poolkera. Keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). Moskva pojenginäituse võitja kodumaiste valgete sortide rühmas aastatel 1987 ja 1989. Vajab rammusat mulda ja head agrofooni, sest muidu ei jõua helekollane poolkera kasvatada endale valgeid tippe ega moodustada imekaunist kera. Kuna olen sordi taimi andnud ka Aavikuemandale, siis olemegi seni kahekesi sordi ainukesed pakkujad Eestis.            12 EUR

  22. Paeonia lactiflora ‘Bessie’ (Krekler 1958). Roosa kuni heleroosa, pleekuva servaga, suur (¨ 17 cm), keskmise tihedusega kuni tihe, tolmukateta, lame, roos-tüüpi korrapärane täidisõis. Südamenupu ümber võib mõnikord esineda kreeme staminoode. Keskvarajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik kõrge (100 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis. 15 EUR

  23. Paeonia lactiflora ‘Betty Groff’ (Krekler 1958). Suur (¨ 17 cm), jaapani tüüpi õis on suurte tumedate sirelivärvi kroonlehtedega ja südames roosakaskreemidest staminoodidest koosneva laia lameda poolkeraga. Hiljem muutuvad staminoodid peaaegu valgeteks. Keskvarajane. Puhmik kõrge (105 cm). Kui tihti kipuvad paljud pojengisordid omavahel liigselt sarnanema, siis tema on küll omanäoline sort (teist taolist pole kohanud). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.     15 EUR

  24. Paeonia lactiflora ‘Break o’Day’ (Murawska 1947). Jaapani õietüübiga (või anemoonõieline) pojeng, millel on kuni 3 rida lillakaspunaseid välimisi kroonlehti ja veidi tumedam samavärvilistest staminoodidest lame poolkera südames. Lillakaspunaste staminoodide kollased servad annavad õiesüdamele huvitava ebamäärase värvikombinatsiooni ja kontrasti. Keskmise suurusega (¨ 15 cm) ja tihedusega õis. Õitseaeg keskmine kuni keskhiline. Puhmik kõrge (100 cm). Omapärane, teist talle lähedast sorti pole. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis. 15 EUR

  25. Paeonia lactiflora 'China Maid' (Murawska 1943). Heleroosa suure (¨ 16 cm) jaapani tüüpi õie südames on väike kollane staminoodidest poolkera. Emakasuudmed punased. Keskmine õitseaeg. Puhmik on madalapoolne (80 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.     15 EUR

  26. Paeonia lactiflora ‘Coral Pink’. Registris seda sorti pole, küll aga on ta ära märgitud Ameerikas Smirnowi 1979. aasta kataloogis: „Heleroosa koralse varjundiga, vaimustab kõiki.” Samuti esineb sort venekeelsetes raamatutes ja kataloogides. Tumeroosa, keskmise suuruse (¨ 13–14 cm) ja tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Sordi omapära seisneb noore õie südamepoolkera säravas korallroosas varjundis, mis kahjuks hiljem muutub küllalt kiiresti tavaliseks tumeroosaks. Sellist õiesüdamiku värvitooni pole näinud ühelgi teisel pojengisordil. Väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Just ‘Coral Pinkist’ olen aretanud esimese Eesti pojengisordi ‘Virmalised’, millel on enneolematu õiesüdamiku värvus (ehkki hoopis teistsugune kui emal).   14 EUR

  27. Paeonia lactiflora ‘Coral Queen’ (Sass 1937). Puhkedes meeldiv õrn-heleroosa, hiljem valgeks pleekuv õis, mille südamik jääb roosakaks. Keskmise suuruse (¨ 15 cm) ja keskmise tihedusega kuni tihe, tolmukateta, roos-tüüpi laiade petaloididega korrapärane täidisõis. Keskhiline kuni hiline. Puhmik madal (80 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.     14 EUR

  28. Paeonia lactiflora ‘Cornelia Shaylor’ (Shaylor 1917). Klassikaline sort, mida mainitakse vist igas pojengiraamatus, kuid mis meil Eestis on haruldane. Heleroosa, hiljem kahvaturoosaks, õitsemise lõpuks valgeks pleekuv, südames roosam, keskmise suurusega (¨ 15 cm), tihe, tolmukateta, kõrge, kooniline, roos-tüüpi meeldivalõhnaline täidisõis. Hiline kuni keskhiline. Puhmik kõrge (100 cm), tumerohelise läikiva lehestikuga. Moskva pojenginäituse võitja 1986 roosade ning 1987 ja 1988 heleroosade sortide rühmas. Kümnelt erinevalt Venemaa kasvatajalt tellitud taimed osutusid kõik viirushaigeteks, alles 11. kohast, Ukrainast Dnepropetrovskist Abaðevilt 1991. aastal saadud taim oli viirusvaba! Seda pakungi. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.  15 EUR

  29. Paeonia lactiflora ‘Dresden Pink’ (Wild 1957). Keskmine roosa (ei tume ega hele), keskmise suurusega (¨ 14 cm), tihe, tolmukateta, kerajas kuni silinderjas roos-tüüpi korrapärane täidisõis. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm), tugevate vartega. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.        15 EUR

  30. Paeonia lactiflora ‘Edulis Superba’ (Lemon 1824). Tumeroosa (purpurse varjundiga), keskmise suuruse (¨ 15 cm) ja tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Poolkera alusel on tavaliselt vähemärgatav võru veidi kahvatumatest kitsastest staminoodidest. Varajane. Puhmik kõrge (105 cm). Ajaproovi läbiteinud vähenõudlik sort, mis on hinnatud oma varajase ja rikkaliku õitsemise tõttu ning hea meeldivalõhnalise lõikelillena. Kõige levinum pojengisort Eestis, ehkki rahvas tema nime ei tea. Seda sorti (varajane täidisõieline roosa) kohtab enamikes Eesti aedades.           8 EUR

  31. Paeonia lactiflora ‘Edwin C. Bills’ (Murawska 1959). Sort on saadud ‘Rosalie’ ja ‘Beth Ann’ ristamisel. Punane kuni lillakaspunane, keskmise suuruse (¨ 15 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, roos-tüüpi, korrapärane täidisõis. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90–95 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.        12 EUR

  32. Paeonia lactiflora ‘Elsa Sass’ (Sass 1930). Valge, roosa varjundiga (mõnel aastal võib puhkeda ka valgena või ilusa heleroosana), hiljem valgeks pleekuv, keskmise suurusega (¨ 14 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roos-tüüpi täidisõis. Harva võib mõnel petaloidil esineda ka lillasid emakasuudmemärke. Hiline. Puhmik kõrge (105 cm). Ameerika Pojengiseltsi kuldmedalivõitja (kõrgeim autasu, mis pojengisordile võib osaks saada!) 1943. aastal. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.    15 EUR

  33. Paeonia lactiflora ‘Ensign Moriarty’ (Lins 1949). Puhkemisel tumeroosa, hiljem keskmiselt roosa, pleekuva servaga, suur (¨ 16 cm), keskmise tihedusega kuni tihe, südamenupu ümber ja südames enamasti varjatud tolmukatega, roos-tüüpi täidisõis. Pleekuvad petaloidiservad muudavad õie eriti kauniks. Keskhiline. Puhmik madal (75–80 cm) ja jämedate vartega. Mitmete näituste, kuid mitte suurimate, võitja. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis. 15 EUR

  34. Paeonia lactiflora ‘Fairy’. Aretaja pole teada, esmakordselt mainitakse sorti Wassenbergi kataloogis 1955. aastal. Keskmise suurusega (¨ 15 cm) jaapani tüüpi õis on omapärase ja harmoonilise pastelsete (heledate) värvuste kombinatsiooniga. Kroonlehed on heleroosad. Õie südames asuv kohev roosakaskreem poolkera koosneb kitsastest heleroosadest staminoodidest, millel on kollane serv ja tipp. Emakasuue on punane. Keskvarajane kuni keskmine õitseaeg. Puhmik kõrge (100 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.     15 EUR

  35. Paeonia lactiflora ‘Felix Supreme’ (Kriek 1955). Punane, keskmise suurusega (¨ 15 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, korrapärane roos-tüüpi täidisõis võib vastpuhkenult olla ka poolkera tüübi tunnustega. Hiljem muutub õis kõrgeks silindriks. Keskhiline, kuid aastati on olnud kõikumisi keskvarajasest kuni hiliseni. Puhmik keskmise kõrgusega (90–95 cm). Moskva pojenginäituse üldvõitja aastal 1979. Kolmel aastal järjest (1987–89) oli koos sordiga ‘Kansas’ Moskva pojenginäituse võitja punaste sortide rühmas. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.  12 EUR

  36. Paeonia lactiflora ‘Florence Ellis’ (Nicholls 1948). Sort on saadud 'Marie Crousse' ja 'Lady Alexandra Duff' ristamisest. Heleroosa (ilus "beebiroosa"), õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekuv, keskmise suurusega (¨ 15 cm), väga tihe, tolmukateta, roos-tüüpi, laiade petaloididega korrapärane täidisõis. Mõnel aastal võib mõnel petaloidil (ebakroonlehel) südamenupu ümber olla tumelillasid laike (emakasuudme jäänuseid), mis miskipärast ei häiri, vaid harmoneeruvad heleroosaga. Keskmine õitseaeg. Puhmik väga kõrge (110 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.        15 EUR

  37. Paeonia lactiflora ‘Florence Macbeth’ (Sass 1924). Kahvaturoosa, suur (¨ 16 cm), keskmise tihedusega kuni tihe, tolmukateta, lame, roos-tüüpi laiade petaloididega täidisõis. Register annab õievärviks kahvatu (pärlmutter-) roosa. Mõnel aastal võivad kroonlehed puhkemisel olla nahkjad ja rohekad. Mõnel petaloidil võib olla lillasid emakasuudmemärke. Väga hiline. Puhmik madal (80 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.         19 EUR

  38. Paeonia lactiflora ‘Frances Mains’ (Mains 1955). Sort on saadud 'General Gorgas' ja 'Alice Harding' ristamisest. Õis on suurepärase õrnroosa (heleroosa) värvusega, mis pleekub õitsemise lõpuks peaaegu valgeks. Kauem säilib roosa toon südamikus. Keskmise suurusega (¨ 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roos-tüüpi, laiade petaloididega täidisõis. Mõnel aastal on mõnel petaloidil tugevad lillad emakasuudmemärgid. Keskhiline. Puhmik kõrge (100 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse üldvõitja 1961. aastal. Sorti on autasustatud ka medaliga Home Achievment Medal, Chicago 1955. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.        15 EUR

  39. [Paeonia lactiflora ‘Jan van Leeuwen’ (van Leeuwen 1928). Keskmise suurusega (¨ 15 cm), tolmukateta, korrapärane jaapani tüüpi õis 2-3 rea puhasvalgete kroonlehtede ja kitsaste kollaste staminoodidega, mis moodustavad õie südames ilusa väikese tiheda kollase poolkera. Õis ei avane pärani, vaid on tasjalt poolavatud. Ilusate tumedate läikivate lehtede hõlmad on üle keskmise laiad. Keskhiline kuni hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). Võib seista ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort.     10 EUR

  40. Paeonia lactiflora ‘Jubileinõi’ [‘Jubileinyi’] (Krasnova (USSR) 1959). Vene sort. Heleroosa, õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekuv, suur (¨ 18 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roos-tüüpi, laiade petaloididega täidisõis. Keskhiline. Puhmik kõrge (105 cm). Moskva pojenginäituse võitja kodumaiste roosade sortide rühmas aastal 1986, sama näituse võitja kodumaiste heleroosade sortide rühmas aastatel 1987 (koos sordiga 'Pamjati Gagarina') ja 1989. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.      15 EUR

  41. Paeonia lactiflora ‘Judge Snook’ (Good & Reese 1930). Õrn kahvaturoosa, harvem (mõnedel aastatel) valge, keskmise suurusega (¨ 15 cm), tihe, tolmukateta, roos-tüüpi, korrapärane täidisõis. Keskvarajane (registri järgi keskhiline). Rikkalik õitseja! Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.            15 EUR

  42. Paeonia lactiflora ‘Lady Kate’ (Vories 1924). Puhkedes tumeroosa, hiljem roosa, väga suur (keskmine ¨ 18 cm, mõnel aastal 22 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roos-tüüpi, laiade petaloididega täidisõis. Väga hiline, mõnel aastal (ka aastal 2013) isegi kõige viimane õitsev pojengisort aias. Puhmik väga kõrge (keskmine 120 cm, suurim kõrgus on olnud 130 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.   19 EUR

  43. Paeonia lactiflora ‘Leonie’ (‘Mme Calot’) (Barr; Miellez). Sordi aretajate osas pole üksmeelt. Aretajaks peetakse Barri, aga seda au omistatakse ka Miellezile. Heleroosa, õitsemise kestel valgeks või peaaegu valgeks pleekuv, keskmise suuruse (¨ 15 cm) ja tihedusega, tolmukateta, poolkera tüüpi täidisõis. Kui õitsemise lõpuks kroonlehed end allapoole (vastu vart) keeravad, hakkab õis juba roos-tüüpi meenutama. Mõnikord harva võib petaloididel esineda lillasid emakasuudmemärke, kuid need ei häiri. Varajane. 'Leonie' on minu aias valgeõielistest pojengidest (P. lactiflora) sordi 'Vesennii' järel varajasuselt 2. kohal. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm).            10 EUR

  44. Paeonia lactiflora ‘Lora Dexheimer’ (Brand 1913). Karmiinpunane, keskmise suurusega (¨ 14 cm), mõõduka kuni keskmise tihedusega, tolmukatega, roos-tüüpi täidisõis. Keskmine õitseaeg. Puhmik madal kuni keskmise kõrgusega (80–85 cm). Kellele ei meeldi, et kollased tolmukad võivad mõnikord punasest õiest välja paista, see peaks taime istutada rammusamasse mulda. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.      15 EUR

  45. Paeonia lactiflora ‘Marilla Beauty’ (Kelsey 1940). Heleroosa keskmiselt roosa südamega või valge heleroosa südamega, hiljem peaaegu valgeks pleekuv, väga suur (¨ 18-19 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, roos-tüüpi, laiade petaloididega, korrapärane näitusekvaliteediga täidisõis. Moodustab mitu suurt kõrvalõit. Jämedad helepruunid juured. Väga hiline. Puhmik kõrge (105 cm). Moskva pojenginäituse võitja roosakasvalgete sortide rühmas aastatel 1987-1989 (neist 2 aastal koos võrratu sordiga 'Corinne Wersan').       Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.     19 EUR

  46. Paeonia lactiflora ‘Mary Eddy Jones’ (Nicholls 1961). Heleroosa, õitsemise lõpuks roosakasvalgeks (südames valgeks) pleekuv, suur (¨ 16 cm), väga tihe, tolmukateta, roos-tüüpi laiade petaloididega täidisõis. Mõnedel petaloididel võivad olla tagasihoidlikud lillad emakasuudmemärgid. Keskmine õitseaeg. Puhmik keskmise kõrgusega kuni kõrge (95-100 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.          18 EUR

  47. Paeonia lactiflora ‘Minuet’ (Franklin 1931). Heleroosa, keskmise suurusega (¨ 15 cm), tihe, tolmukateta, lamedapoolne roos-tüüpi täidisõis. Rikkalik õitseja. Keskhiline kuni hiline. Puhmik väga kõrge (110-115 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.        15 EUR

  48. Paeonia lactiflora ‘Moon of Nippon’ (Auten 1936). Keskmise suurusega kuni suur (¨ 15-16 cm) jaapani vormiga õis koosneb 2-3 reast valgetest kroonlehtedest ning nende keskel õie südames paiknevast kollasest staminoodpoolkerast. Helekollane staminood on tumekollase servaga. Emakasuudmed ja meeketas on valged. Keskvarajane (registri järgi keskhiline ja mõnedel aastatel ka on seda minu aias). Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm).     11 EUR

  49. Paeonia lactiflora ‘Moon River’ (Klehm 1972). Valge, mõnikord puhkedes kreemikasroosa varjundiga, suur (¨ 16 cm), tihe, tolmukateta, roos-tüüpi, laiade petaloididega korrapärane täidisõis. Õies võib esineda staminoode. Keskhiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85–90 cm).    15 EUR

  50. Paeonia lactiflora ‘Mothers Choice’ (Glasscock 1950). Valge, mõnikord puhkedes roosa varjundiga (õie keskosa on heledam), keskmise suurusega (¨ 15-16 cm), tihe, tolmukateta, roos-tüüpi laiade petaloididega korrapärane täidisõis. Kõik õied on ilusad. Keskhiline. Puhmik madal (80 cm). Ameerika Pojengiseltsi kuldmedalivõitja (kõrgeim autasu, mis pojengisordile võib osaks saada!) 1993. aastal.    12 EUR

  51. Paeonia lactiflora ‘Nadeþda’ [‘Nadezhda’] (Akimov). Keskmiselt sireliroosa, hiljem hele-sireliroosa, keskmise suurusega (¨ 14 cm), küllalt tihe, tolmukateta, roos-tüüpi täidisõis. Hilisem õie hele üldmulje tekib sirelivärvi petaloidide servade valkjaks pleekumisest. Südamenupu ümber ja südames on enamasti varjatult kreeme staminoode, kuid nõrgemates õites võib kreem sataminoodvöö mõjuda häirivalt. Õis on tugeva meeldiva lõhnaga. Varajane kuni keskvarajane (vene pojengiregistri (1990) järgi keskhiline, mis näib küll olevat eksitus). Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Hea on sordi juures varajasus, värvus ja lõhn. Rahvamajandussaavutuste näitusel Moskvas 1973. aastal sai sort kõrgeima hinde – 10 palli. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.          15 EUR

  52. Paeonia lactiflora ‘Nauvoo’ (Auten 1937). Puhkedes roosa varjundiga valge (harvem heleroosa), hiljem valgeks pleekuv, suur (¨ 16 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, roos-tüüpi, laiade petaloididega täidisõis. Keskmise õitseajaga kuni keskhiline. Puhmik kõrge (100-105 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.           15 EUR

  53. Paeonia lactiflora ‘Pamjati Akademika Tsitsina’ (Krasnova seemik 310/59) (Krasnova1959). Vene pojengiregister (1990) annab sordi aretajaks NSVL TA Peabotaanikaaia ja aretusaastaks 1969. Akadeemik N. V. Tsitsini nime leiab ühest Moskva Peabotaanikaaia püsilillekollektsioone tutvustavast raamatust (1960), kus ta on vastutav toimetaja. Puhkedes heleroosa või valge roosa varjundiga, hiljem valge, väga suur (¨ 18 cm) nagu taldrik, keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roos-tüüpi laiade petaloididega täidisõis. Mulle meenutab ta kuulsat sorti 'Dolorodell'. Keskmine õitseaeg. Puhmik väga kõrge (110-115 cm). Moskva pojenginäituse võitja 1987-1989. aastatel kodumaiste valgete sortide rühmas. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.       15 EUR

  54. Paeonia lactiflora ‘Pamjati Paustovskogo’ (Sosnovets 1952). Selline sordinimi seisab vene pojengisortide registris (1990) koos aretusaastaga 1952. Vene pojengiraamatutes (Kapinos & Dubrov 1993) esineb ka nimekuju 'Pamjat o Paustovskom' koos aretusaastaga 1960, mille on üle võtnud ka Burkhardti interneti-andmebaas. Heleroosa, tumedama südamega, suur (¨ 16-17 cm), väga tihe, tolmukateta, lame, roos-tüüpi laiade petaloididega täidisõis. Väga hiline. Konkureerib minu aia kõige hilisema pojengi tiitlile. Enamikel aastatel ongi ta kõige viimane õitseja. Puhmik väga kõrge (115 cm) ja jämedate vartega. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.        15 EUR

  55. Paeonia lactiflora ‘Paul M. Wild’ (Wild 1964). Küllalt erkpunane, mittepleekuv, suur (¨ 17 cm), tihe, tolmukateta, roos-tüüpi, laiade petaloididega korrapärane täidisõis. Keskhiline. Puhmik kõrge (105 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse võitja punaste täidisõieliste sortide rühmas aastal 1990.       10 EUR

  56. Paeonia lactiflora 'Pink Lemonade' ( Klehm 1951). Aretaja arvates selle sordi (tõlkes ‘Roosa Limonaad’) pastelsetes virsikuvärvides õite vaatamine kuumal päeval justkui kustutaks janu. See esindussort on Ameerika 1976. aasta pojengiregistri kaanepildiks. Heleroosade kroonlehtede keskel on tihe kollane kõrge kera kuni poolkera, mille petaloidide tipud muutuvad roosaks, mis annab kollase-roosa-kirju tulemuse. Teist taolist huvitavat pastelsete toonide kombinatsiooni pole. Suurt (¨ 16 cm), tolmukateta täidisõit on liigitatud nii poolkera tüübi kui ka jaapani õietüübi (anemoonõieliste) alla, kuid kindlasti tuleks eelistada esimest varianti. Hiline kuni väga hiline. Puhmik kõrge (100 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse võitja poolkeraõieliste sortide rühmas 1990. aastal. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.        20 EUR

  57. Paeonia lactiflora ‘Raspberry Sundae’ (Klehm 1968). Sort saadi 'Charley's White' ristamisest aretaja ühe enda seemikuga. Suur (¨ 16 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, poolkera tüüpi või kroon-tüüpi täidisõis. Heleroosade kroonlehtede keskel oleva kreemi poolkera tsentrile lähemal asuvad petaloidid laienevad ja pikenevad ning nende tipud muutuvad roosadeks. See annab ebatavalise roosa-kreemi-kirju värvuse. Aretaja arvates meenutab õis jäätist, mis on pealt kaetud vaarikamoosi laigukestega. Keskvarajane. Puhmik väga kõrge (110 cm). 11 EUR

  58. Paeonia lactiflora ‘Red Comet’ (Auten 1956). Sügav-tumepunane, suurepärane värvus nagu sordil 'Ruth Clay', keskmise suurusega (¨ 14 cm), hõre, tolmukateta, poolkera tüüpi täidisõis. Kena värvuse on ta pärinud tema esivanemaks olnud sordilt 'Radiant Red'. Emakasuudmed on valged. Varajane kuni keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.      13 EUR

  59. Paeonia lactiflora ‘Ruth Clay’ (Kelsey 1935). Väga meeldiv ja eriline sügav-tumepunane, keskmise suurusega (¨ 14 cm), pigem hõre kui keskmise tihedusega, tolmukateta, kõrge ehitusega poolkera tüüpi täidisõis. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90-95 cm).          15 EUR

  60. Paeonia lactiflora seedling 12c-5e, valgeõielise pojengi seemik 12c-5. Seemiku olen saanud sordi 'Red Comet' 2002. aastal tehtud külvist. Tumepunane (tumelilla) kuni punane (lilla) väike lihtõis kontrastse kollase tolmukakimbuga õie südames. Emakasuudmed on valged. Väga varajane. Puhmik keskmise kõrgusega. 8 EUR

  61. Paeonia lactiflora seedling 18c-56, valgeõielise pojengi seemik 18c-56. Pooltäidis jaapani tüüpi õis. Kausjal õiel on roosakasvalged kroonlehed ja südames kollane staminoodpadi.  8 EUR

  62. Paeonia lactiflora seedling 19c-15, valgeõielise pojengi seemik 19c-15. Sordi 'Akron' isekülvist tekkinud seemiku avastasin aias 2004. aastal. Punane lihtõis on kollase tolmukakimbuga õie südames. Väga varajane. Puhmik keskmise kõrgusega. On peenejuureline.           4 EUR

  63. Paeonia lactiflora seedling 21c-10, valgeõielise pojengi seemik 21c-10. Seemiku avastasin aias 2006. aastal. Ta oli tekkinud Kalle Kruusilt 1994. aastal saadud Primorje krai lõunaosast Lazo rajoonist pärineva väikese- ja paljuõielise heleroosa loodusliku pojengi isekülvist. Tumelilla (punane) tolmukatega hõredapoolne kuni keskmise tihedusega täidisõis. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega.      4 EUR

  64. Paeonia lactiflora seedling 21c-24; valgeõielise pojengi seemik 21c-24. Roosad täidis-kõrvalõied õitsevad enam-vähem samal ajal peaõitega, mis annab üheaegselt õitseva suure õitemassi.            8 EUR

  65. Paeonia lactiflora ‘Sir John Franklin’ (Franklin 1939). Punane, keskmise suurusega (¨ 15 cm), tihe, tolmukateta, roos-tüüpi korrapärane täidisõis. Registri järgi on õis ‘Philippe Rivoire’ värvusega, kuid täiuslikuma õiega. Keskmine kuni keskhiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.  12 EUR

  66. Paeonia lactiflora ‘Sweet Sixteen’ (Klehm 1968). Heleroosa, keskmise suurusega (¨ 14 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, poolkera tüüpi korrapärane täidisõis. Nõrgemad õied on kroon-tüüpi. Nad moodustavad hõredapoolse poolkera, mis on pealt heleroosa, alusel aga kreemidest staminoodjatest petaloididest vööga. Nõrk noor taim annab vaid jaapani tüüpi õisi, millel on kreem südamepoolkera. Kuidas sellest kroon-tüüpi tuletada? Õie tugevnedes kreemi poolkera keskmiste petaloidide tipud pikenevad ja laienevad ning muutuvad heleroosadeks, andes õiele kreemi-roosa-kirju välimuse, kollane vöönd muutumata äärmistest petaloididest-staminoodidest säilub aga võruna («kraena») poolkera alusel. Kõige tugevamatel õitel tekivad roosad tipud mitte ainult tsentraalsetel, vaid kõigil petaloididel ning moodustub korrapärane tihe ilma staminoodvööta heleroosa kera. Varajane kuni keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega kuni kõrge (95-100 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.  15 EUR

  67. Paeonia lactiflora ‘Thura Hires’ (Nicholls 1938). Valge, keskmise suurusega (¨ 15 cm), väga tihe, tolmukateta, roos-tüüpi, korrapärane täidisõis. Keskvarajane (registri järgi keskhiline). Keskmise kõrgusega (95 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.   15 EUR

  68. Paeonia lactiflora ‘Velma Atkinson’ (Wild 1964). Jaapani tüüpi või anemoonõielise suure (¨ 16 cm) õie lillad kroonlehed ümbritsevad kollastest staminoodidest koosnevat tihedat madalat südamepoolkera, mis mängleb huvitavates kollastes ja lillades värvivarjundites, kuna osa kreeme staminoode kasvatab endale lillad tipukesed. Mõnel aastal rikub muljet kreemist südamepadjakese kõluemakatest välja kasvav suurte pikkade lillade petaloidide tutt. Kollased staminoodid on lilla servaga. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.        17 EUR

  69. Paeonia lactiflora ‘West Elkton’ (Krekler, 1958). Jaapani tüüpi keskmise suurusega (¨ 15 cm) õie 2-4 rea tumepunaste kroonlehtede keskel on poolkera kitsastest tumepunastest staminoodidest, mille helekollane serv loob oivalise kontrasti. Keskvarajane kuni keskmine õitseaeg. Puhmik keskmise kõrgusega (85-90 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse võitja 1988. aastal jaapani õietüüpi pojengide rühmas. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.  18 EUR

  70. Paeonia lactiflora ‘Westerner’ (Bigger 1942). Jaapani õiekujuga suur (¨ 16 cm) õis on ühe rea keskmiselt roosade, hiljem heleroosade suurte välimiste kroonlehtede ning südames kollase (hiljem helekollase kuni kreemi) staminoodpoolkeraga. Üks külastaja nimetas seda pojengi tema õie välimuse pärast „võitoosiks”. Õis on küllalt pastelsete (heledate) toonidega. Emakasuudmed on punased. Juured on jämedad. Keskhiline kuni hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Ameerika Pojengiseltsi kuldmedalivõitja (kõrgeim autasu, mis pojengisordile võib osaks saada!) 1982. aastal. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.      15 EUR

  71. Paeonia lactiflora 'Wrinkles & Crinkles' (Wild, 1971). Tumeroosa ja punase vahepealne, keskmise suurusega (¨ 15 cm), tihe, tolmukateta, roos-tüüpi, laiade petaloididega korrapärane täidisõis. Hiline. Puhmik madal (80 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis. 15 EUR

  72. Paeonia lactiflora ‘Zoluðka’ [‘Zolushka’] (Sosnovets 1954). See vene sort on saadud ‘Vicomte de Forceville’ vabatolmlemise seemikuna ja tähendab tõlgituna „Tuhkatriinut”. Sirelroosa (keskmine roosa), hiljem heleroosaks pleekuv, keskmise suurusega (¨ 15 cm), tihe, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Varajane. Rikkalik õitseja! Puhmik kõrge (105 cm). Kuna olen sordi taimi andnud ka Aavikuemandale, siis olemegi seni kahekesi sordi ainukesed pakkujad Eestis.       12 EUR

  73. Paeonia 'Laddie' (Glasscock 1941). See hübriidpojeng on saadud varajase pojengi (P.officinalis) ristamisest ahtalehise pojengi (P.tenuifolia) sordiga ‘Otto Froebel’. Erepunane, keskmise suurusega (¨ 14 cm) lihtõis kollase tolmukakimbuga südames. Õis ei avane laialt, vaid hoiab end karikjalt. Tolmukaniidid on punased, tolmukapead kollased. Valgekarvasel emakal on punased suudmed. Teistest pojengisortidest erinev taim on väga kitsaste lehehõlmadega „tillilehed“, säravpunase õievärvuse ja madala kasvu pärinud ahtalehiselt pojengilt. Väga varajane. Puhmik madal (70 cm). Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis. 20 EUR

  74. Paeonia ‘Ludovica’ (Saunders 1941). See hübriidpojeng on saadud varajase pojengi (P. officinalis) ristamisel hõlmise pojengiga (P. peregrina). Puhta- ja eredavärviline, õitsemise algul keskmine roosa, hiljem heleroosaks muutuv, suur (¨ 17 cm, 1998. aastal isegi 21 cm!), laiade, õitsemise lõpul huvitavalt lontis kroonlehtedega pooltäidisõis (2–4 rida kroonlehti) on kauni kollase tolmukakimbuga õie südames. Fotograaf Valeri Parhomenkole meenutasid nende õite kroonlehed bolonka kõrvu. Niiskete ilmadega õietipud lonti ei vaju. Emakasuudmed on tumeroosad kuni punased, tolmukaniidid helekollased (kreemid), tolmukapead kollased, meeketas tumeroosa. Kroonlehed ei pudene, vaid muutuvad taime küljes valgeks ja kuivavad – seetõttu ma algul imestasin, kuidas saab see sort üle kuu aja õitseda. See oli aga silmapete! Õitsemise tõelise lõpu saab määrata tolmukate vananemise järgi. Varajane. Puhmik madal (65 cm). Ameerika Pojengiseltsi kuldmedalivõitja (kõrgeim autasu, mis pojengisordile võib osaks saada!) 1999. aastal. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.      20 EUR

  75. Paeonia 'Mai Fleuri' (Lemoine 1905: P.lactiflora x P. wittmanniana var. nudicarpa). Kahvatu kollakasroosa (või valge ebamäärase kreemikasroosa varjundiga) umbes 9 kortsulise kroonlehega lihtõis on kirjanduse järgi heades oludes suuteline andma ka pooltäidisõisi (mina pole kahjuks taolisi veel näinud). Roosa ja kollase ühendust võib nimetada ka aprikoosivärviliseks, kuid õies on minu arvates aimata ka pruunikat varjundit. Seda omapärast ja huvitavat õievärvust on nimetatud ka aprikoosbeeþiks. Hiljem pleekub õis valkjaks. Õis on mõõtmisel väike (¨ 11 cm), kuna ei ava end pärani. Valkjad emakad on tumepunaste emakasuudmetega. Tolmukaniidid on allosas lillad ja ülaosas valged, tolmukapead tumekollased. Ülimalt varajane, õitseb mais. Puhmik madal (75-80 cm). Sordi sain eksitava nimega ‘Fan Tan’. Wittmanni pojengi ja valgeõielise pojengi vahelise hübriidina see sort seemneid ei moodusta. Sordi haruldust peegeldab hästi OU Aavikuemanda müügihind 84 EUR istiku eest.    20 EUR

  76. Paeonia mascula subsp. mascula (P. cavachensis), korallpojeng (korallpojengi tüüpalamliik). Kuni 90 cm kõrgune vars kannab 9-14 cm läbimõõduga püstist punast õit. Laiu purpurpunaseid kroonlehti on 6-8. Tolmukaniidid on punased, tolmukapead kollased. Lehed on alt sinihallid. Taimed on tetraploidsed (2n = 20). Looduslik levila: Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia (k.a. Sitsiilia), endine Jugoslaavia, Albaania, Kreeka, Bulgaaria, Ukraina (Krimm), Venemaa (Krasnodari krai), Türgi, Küpros, Iraan, Iraak, Süüria; Liibanon Jordaania ja Iisrael. Kasvab päikeselistel küllalt avatud kuivapoolsetel kasvukohtadel. Tüüpalamliik on kultuuris levinud juba vähemalt 500 aastat. Ta on jõuline ja pikaealine taim. Seemnest paljundatuna võib ta õitseikka jõuda juba 4 aastaga. Minu 80 cm kõrgused taimed on väga varajaste väikeste (¨ 11 cm), roosakaspunaste kuni väga tumeroosade (lillama vöödiga kroonlehtede keskel) õitega ja tuhmroheliste lehtedega. Seisab ilma toeta. Taim on saadud nime all P. cavachensis.            10 EUR

  77. Paeonia officinalis ‘Mutabilis Plena’ (syn. ‘Alba Mutabilis’), varajane pojeng ‘Mutabilis Plena’. Mina samastan sordinimesid ‘Mutabilis Plena’ ja ‘Alba Mutabilis, kuid pojengiregister näib neid eristavat. Puhkedes keskmine roosa, hiljem heleroosaks kuni valgeks pleekuv, keskmise suuruse (¨ 13 cm) ja tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Väga varajane. Puhmik madal (70 cm) ja lamanduv. See varajase pojengi (P. officinalis) sort sarnaneb enam-vähem kõigilt näitajatelt, välja arvatud värvus, varajasele punasele täidisõielisele sordile ‘Rubra Plena’, erinevuseks on veidi väiksemad ja lamedamad õied. Kroonlehed ja petaloidid pleekuvad ja kuivavad pärast õitsemist valgeks, kuid ei pudene (‘Rubra Plenal’ pudenevad). Neljast õest (‘Alba Plena’, ‘Mutabilis Plena’, Rosea Plena’ ja ‘Rubra Plena’, mis on nii õitseajalt kui ka puhmiku ja õite kuju poolest ühesugused, erinedes omavahel vaid õite värvuse poolest) meeldib mulle endale kõige rohkem ‘Mutabilis Plena’. Varajase pojengi sorte peetakse viimasel ajal hübriidseteks (Paeonia officinalis × Paeonia peregrina) ning kõigi nende puhul on kohati püütud kasutada nime Paeonia ×festiva. Kas botaanik Taush kasutas seda nime (Paeonia festiva Tausch 1828) puhta liigi või hübriidliigi taimede kohta, see vajaks alles uurimist, sest autoriteetsemad teaduslikud andmebaasid peavad seda nime vaid varajase pojengi (P. officinalis) sünonüümiks (samatähendusnimeks), mitte hübriidliigi kohta käivaks.         8 EUR

  78. Paeonia officinalis ‘Rosea Plena’, varajane pojeng ‘Rosea Plena’. Sort on kõigilt näitajatelt samane oma sõsara ‘Rubra Plenaga’, välja arvatud särav tumeroosa värvus. Puhkedes helepunane kuni tumeroosa, õitsemise lõpuks peaaegu heleroosaks pleekuv, keskmise suuruse (¨ 13 cm) ja tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Väga varajane. Puhmik madal (65–70 cm), kergesti lamanduv. ‘Rosea Plena’ esineb laialdaselt Euroopa vanades kloostriaedades, kus seda kasvatati sajandeid ravimtaimena. Andmed temast ulatuvad tagasi 17. sajandisse.            6 EUR

  79. Paeonia peregrina (syn. P. lobata), hõlmine pojeng. Ladina sõna peregrina tahendab „võõramaine”, sünonüümne nimi lobata aga “hõlmine”. Kuni 90 cm kõrgusel varrel on punane pustine õis (¨ 7–11 cm), mis avaneb vaid pooleldi (kausjalt). 2n = 20. Kasvab looduslikult Moldovas, Rumeenias, Bulgaarias, Kreekas, Albaanias, Itaalias ja Türgis. Liiki viljeldakse 15. sajandist alates. Teda on särava sügavpunase õievärvuse tõttu palju kasutatud sordiaretuses. Tema pärilikkust ja välimust on paljudes hübriidpojengides. Väga varajane.          10 EUR

  80. Paeonia ‘Red Grace’ (Glasscock-Klehm 1980). See teadmata vanematega hübriidpojeng Glasscocki tehtud liikidevahelisest ristamisest õitses esmakordselt 1955. aastal, kuid registreeriti alles veerand sajandit hiljem Klehmi poolt. Punane, suur (¨ 16 cm), tihe, tolmukateta, kera-tüüpi korrapärane täidisõis. Suudab peaaegu igal aastal raskusteta moodustada tõeliselt ümmarguse kera (mitte poolkera). Sellele aitab kaasa kroonlehtede tagasikäändumine vastu vart. Omapärane õiekuju! Taolise kerakujulise õietüübiga on minu aia pojengidest vaid ‘Angelo Cobb Freeborn’, ‘Howard R. Watkins’ ja ‘Peach Rose’. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm) ja tugeva varrega. Moskva pojenginäituse üldvõitja 1991. aastal ning võitja täidisõieliste hübriidide rühmas aastatel 1987 (koos sordiga 'Carol') ning 1988 (koos sordiga 'Red Charm'). Ðedööver (meistriteos)!      18 EUR

  81. Paeonia ‘Red Red Rose’ (Saunders 1942). See hübriidpojeng on saadud valgeõielise pojengi (P. lactiflora) sordi ‘Adolphe Rousseau’ ristamisel hõlmise pojengiga (P. peregrina). Tulipunane (erepunane), suur (¨ 17 cm) pooltäidisõis on kollase tolmukakimbuga õie südames. Enamasti annab taim minu aias siiski vaid 1–3 rea kroonlehtedega lihtõisi. Emakasuudmed ja tolmukaniidid on punased või roosad, tolmukapead kollased, meeketas roosa. Varajane. Puhmik kõrge (100 cm). Moskva pojenginäituse võitja pooltäidisõieliste hübriidpojengide rühmas aastal 1989 (koos sordiga ‘Ellen Cowley’). Sordi väärtust peegeldab hästi UÜ Aavikuemanda müügihind 68 EUR istikust.             15 EUR

  82. Paeonia ’Seraphim’ (Saunders, 1929). See hübriidpojeng on saadud valgeõielise pojengi (P. lactiflora) ristamisel suurelehise pojengiga (P. wittmanniana subsp. macrophylla). Seega vanemate poolest on tegu sordile ‘Mai Fleuri’ väga lähedase ristluskombinatsiooniga. Valge (puhkedes võib mõnel üksikul aastal erandina olla roosa varjundiga), väga suur (¨ 21–22 cm) lihtõis on kauni suure koheva tolmukakimbuga. Emakasuudmed on tumepunased (lillad), tolmukaniidid roosad, tolmukapead pikad ja kollased. Väga varajane. Kõige varajasem valgeõieline hübriid. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm), kuid nii sellele asjaolule kui ka lihtõiele vaatamata vajab siiski toestamist ning varte kõverdumise vältimiseks tuleks seda teha juba küllalt varakult. Varred (punased tõusmed) kasvavad kevadel erakordselt kiiresti pikaks. Juured on jämedad ja seest lillad. Seni olen olnud selle sordi ainus pakkuja Eestis.     19 EUR

  83. Paeonia tenuifolia subsp. lithophila stoloniferous, madal võsundiline ahtalehine pojeng. Ühest teadmata paritoluga P. lithophila seemnekülvist jõudsid mul 1992. aastal õitseikka hästi madalad (vaid 10–20 cm), võsundilise risoomiga ahtalehise pojengi taimed. Krimmi idaosas kasvav pisiliik P. lithophila (lithophila tähendab tõlkes „kivilembene”) on välimuselt igati nagu tavaline ahtalehine pojeng (P. tenuifolia), kuid sellest kõigis oma osades mõõtmetelt väiksem. Võsundeid selle pisiliigi (P. lithophila Kotov 1956) kirjeldanud botaanik Kotov küll ei maininud. Näib, et taoline võsundiline kääbusvorm on maailma botaanikutele seni veel tundmata. Ahtalehise pojengi tüüpiliste taimede puhul on mõnel juhul võsundiline paljunemine siiski kindlaks tehtud.     19 EUR

  84. Paeonia tenuifolia 'Plena' ('Flore Pleno'), ahtalehine pojeng ‘Plena’. Ahtalehise (“tillilehise”) pojengi täidisõieline sort on erkpunase mittepleekuva, väikese (¨ 10 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, keraja täidisõiega. Väga varajane. See Eestis veel peaaegu tundmatu aretis on kõige varajasem täidisõieline pojeng üldse, olles märksa varajasem kui Eestis laialt tuntud varajase pojengi (P. officinalis) täidisõieline sort 'Rubra Plena'. Puhmik madal (50 cm).     25 EUR




2014. aastal ainult koha peal istikukottides kevadest sügiseni pakutavad taimed


Tutvustan teile siin, milliseid püsililli on võimalik osta minu aiast koha pealt. Aed asub vaid mõne kilomeetri kaugusel Elvast, asudes kuulsa lillekasvataja ja paljude lilleraamatute autori Aarne Kähri aiast umbes 4 km kaugusel. Lähedusse jääb ka teise kuulsa lillekasvataja Elle Ahse Eesti üks kaunemaid iluaedu, mis on tõsistele iluaednikele kujunenud tõeliseks tõmbemagnetiks ja unistuste sihtkohaks, omamoodi „Mekaks“, kuhu üha uuesti ja uuesti tahetakse minna.

Minu aia külastamiseks on vajalik eelnev kokkulepe telefonil 56234524 või meiliaadressil

Istikukottides pakutavate taimede sortiment on pidevas muutumises: midagi lõpeb, kuid samas lisandub pidevalt ka uusi nimetusi. Mõningaid taimi pakun paralleelselt nii koha peal kui ka postimüügikataloogis. Koha peal pakun lisaks siintoodule veel 10-15 sorti erinevaid püsililli, mida ma väikese koguse tõttu pole kataloogi pannud.

Läbikriipsutatud tekstiga taimed on sel hooajal müügil olnud kuid kahjuks juba otsa lõppenud (läbi müüdud).

P.S. Sibullillede postimüügikataloog valmib juulis.

EDASPIDI (2014 suvel) LISANDUVAD KOHA PEAL JÄRGMISED TAIMED:

Lugupidamisega Sulev Savisaar