See kataloog on istutusmaterjali (sibullillede ja pojengide) müügiks või vahetuseks. Otsin Eestis aretatud püsilillesorte, kuid vahetuse puhul on vajalik eelnev kokkulepe.
Kõik minu poolt siin pakutavad lilled on külmakindlad ning talveks ma neid oma aias ei kata. Püüan kataloogi kaudu levitada eelkõige haruldasi lilli, mida aianduspoed ja puukoolid ei paku. Tühistes kogustes pakutavad kallihinnalised haruldused on mõeldud eelkõige vähestele kollektsionääridele ja entusiastlikele hobiaednikele, kuigi nende lillede kasvatamine ei paku mingit raskust ka algajale. Maailmas on eri lillede jaoks välja kujunenud omad hinnavahemikud, kuid siinsed hinnad olen püüdnud hoida neist alumistest piiridest veelgi allpool. Hindade üle nurisejatele ütleksin, et nad ei pruugi lillekasvatust alustada maailma suurimate haruldustega, vaid võiksid kasutada kergesti kättesaadavat odavat ja ilusat Hollandi masstoodangut. Tavalillede sibulaid soovitangi sügisel osta aianduspoodidest. Kuna ma harrastusaednikuna tootmisega ei tegele, siis enamikest kultonitest on taimi küllalt väikeses koguses ning hilisematele tellijatele ei pruugi kõike jätkuda. Kõik saadetavad sibulad on kasvatatud ja paljundatud oma aias, mitte kusagilt loodusest välja kaevatud.
Kuna meili teel sibulaid saata ei saa, siis ärge unustage tellimisel
märkida oma postiaadressi, lisades võimalike
tekkivate probleemide lahendamiseks ka kontakttelefoni. Kui
paberkataloogi saajatel on olemas meiliaadress (kodus, tööl, lastel, lähedastel
tuttavatel), siis palun mulle see teatada! Meili teel saate kataloogi palju
kiiremini (parandate oma kohta tellijate järjekorras väga oluliselt!) ning koos
värvipiltidega, samuti lihtsustaks see ka minu tööd. Tellimuste
vastuvõtt lõpeb 15. septembril.
Tellitud istutusmaterjali saadan tellijale postiga septembris. Postikulud --
pakikast pluss saatekulud -- 39 EEK tasub tellija. Välismaalt
tellijatel tuleb tasuda tegelikud postikulud. Aadress: 50001 Tartu,
postimaja, postkast 175, Sulev Savisaar, kontakttelefonid 735 1842 ja 748 5835
või e-mail:
Sibulate hinnad on antud Eesti kroonides (EEK). Enamasti on antud sibula tükihind, osadel juhtudel aga komplekti hind. Näiteks tähistus 4 tk.: 12.- näitab, et 4-sibulaline komplekt maksab kokku 12 krooni.
Tellijatele saadan järgmisel aastal uuendatud sortimendiga kataloogi.
Sibullilledest saate põhjalikumalt lugeda minu 2004. aastal ilmunud raamatust "Eesti sibullille-entsüklopeedia" (alapealkiri: "Eesti aedades kasvatatavad sibullilled koos kirjelduste ja kasvunõuetega – 980 liiki ja 4000 sorti 81 perekonnast") ja 2007. aasta juunis ilmunud raamatust “100 sibullille”. Internetikataloogile (http://www.hot.ee/sibullilled/) on lisatud pakutavate taimede fotod. Taime foto vaatamiseks vajutage kirjelduse kõrval paremal servas asuvale filmikaadri kujutisele!
Lisaks siintoodud posti teel saadetavatele taimedele pakun kokkuleppe korral mõningaid haruldasi püsililli kevadest sügiseni vaid koha peal istikukottides. Inimesed on harjunud, et paljasjuurseid taimi (k.a. llilli) istutatakse vaid kevadel või sügisel. Konteinertaimi (k.a. istikukottides) seevastu istutatakse lisaks ka ilma igasuguse põdemajäämiseta suvel. Puukoolid töötavad ka suviti ning mitmed neist on mulle kurtnud, et külastajaid käib sellal miskipärast väga hõredalt.
Laugud (Allium) eelistavad puhkeolekus enamasti kuiva päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat mulda. Erinõuded on vastavate liikide juures eraldi välja toodud.
1.
Allium aflatunense (spont.
Kirghizia, Chatcal mnt.),
aflatuni lauk. Erinevalt kaubandusest
pakun ehtsat liiki. Tian Shani mäestikus Kirgiisias ja Usbekistanis kasvava
laugu 120 cm kõrgusel tugeval lehtedeta varrel puhkeb juuni algul tähtjate
õitega 6-10 cm läbimõõduga ülitihe lillakaspurpurne keraõisik. Kaunid ja
omanäolised sinkjashallid laiad lehed on õitseajaks tipust juba kuivanud. Pakun
lätlaste poolt Kirgiisiast Tšatkali ahelikust korjatud taimi. 15 EEK
2.
Allium amplectens, läänelauk. USA mägedest pärineva
vähenõudliku taime 10-40 cm kõrgusel varval paiknevad peaaegu kerajad õisikud
juunis-juulis koosnevad 10-50 valgest (või kahvaturoosast) tähtjast õiest.30 EEK
3.
Allium atropurpureum, purpurpunane lauk. 80 cm kõrgune vars kannab juunis-juulis kuni 7 cm läbimõõduga
tihedat mustjaspunast lame-poolkerajat õisikut. Õite sigimikud ja tolmukaniidid
on mustad. See Balkani liik annab
ohtralt tütarsibulaid ning on kergesti kasvatatav peenra- ja lõikelill. Teda
on võimatu nii umber istutada, et vanasse kohta midagi maha ei jääks (aitab
mulla sõela peal läbipesemine).2 tk.: 10
EEK
4.
Allium auctum (spont. Tauria, mt. Ayu-Dag,
1980), paislauk. 60 cm kõrgusel varrel 3 nädala kestel juunist juulini
õitsev 8 cm läbimõõduga tihe kerajas õisik koosneb tähtjatest 1 cm läbimõõduga helelilladest
õitest. 1962. aastal kirjeldatud Krimmi liik on maailma aianduses praktiliselt
tundmatu. Isegi Läti maailmakuulus lauguteadlane Arnis Seisums, kelle
hiiglaslik laugukollektsioon on vist maailma esinduslikeim, sai paislaugu
sibulad alles hiljuti minult. Sibulad pärinevad Tallinna Botaanikaaialt, kes
korjas need 1980. aastal Krimmist Ajudagi mäelt. Näib, et olen selle liigi ainuke pakkuja
maailmas. „Flora Europaea” andmeil on see Krimmi liik
raskesti eristatav mustast laugust (A.
nigrum), mille sünonüümiks teda Läänes mõnikord ka peetakse. Teda on
nimetatud ka lilla- või roosaõieliseks musta laugu vormiks. Aedniku jaoks on
nende liikide erinevus suur. Lääne aianduses laialt levinud Vahemeremaadest
pärinev valgete õitega ja musta sigimikuga (siit ka liiginimi!) must lauk meie kliimas
reeglina talvituda ei suuda (seni tean vaid ühte erandit Teresa Lepikovi aiast),
seevastu Krimmist pärinev rohelise sigimikuga lillaõieline paislauk on
äärmiselt külma- ja talvekindel. 150
EEK
5.
Allium backhousianum, Backhousi lauk. Juuni esimesel poolel puhkeb 1-1,4 m pikkusel varrel 6-8 cm
läbimõõduga tihe valkjas keraõisik. 2 suurt ja võimast maadjat rohelist lehte
on mõõdus 10 × 50 cm. Maailma aianduses peaaegu tundmatu haruldane Kesk-Aasia
liik, mida keegi peale lätlase Janis Rukšansi ja minu vist kunagi kataloogides
müügiks pakkunud pole. Sellel aastal olen koos ühe inglise puukooliga selle
liigi ainus pakkujad maailmas. 180 EEK
6.
Allium darwasicum, darvaasi lauk. Varakult, juba mai lõpus puhkeb 20 cm
kõrgusel varval 4 cm läbimõõduga püstine kimpjas-poolkerajas tihe
hüatsindilõhnaline õisik, mis koosneb kellukjatest ülesvaatavatest valgetest
roheliste seljasoontega õitest. Pakutavad taimed pärinevad kas Tadžikistanist
Hisori mäestikust Karatagi lisajõe Kaznoki äärest või Tadžikistanist
Hodža-obi-Garmist (välimuselt omavahel ei erine) või on nende aedseemikud. 45 EEK
7.
Allium
hollandicum ‘Album’ (syn. A. aflatunense hort. ‘Album’), hollandi lauk ‘Album’. 100 cm kõrguse
taime valge keraõisik juunis on nõrga lillaka varjundiga. 30 EEK
8.
Allium jesdianum subsp. angustitepalum (Wendelbo)
Khass. et R. M. Fritsch 1994 (syn. A. angustitepalum Wendelbo 1958,
A. ecornutum Khass. et I. I. Malzev 1988, A. jesdianum ‘Per
Wendelbo’), jazdi laugu Wendelbo alamliik (‘Per Wendelbo’). Tõlkes
tähendab ladinakeelne angustitepalum „kitsa-õiekattelehine”. Jazdi laugu kõige
ilusamaks ja seni teadaolevaist kõige suureõisikulisemaks (heades
kasvutingimustes läbimõõt kuni 15 cm) variandiks peetavad sibulad korjas
botaanikaprofessor Per Wendelbo 1962. aastal Afganistanist Bamiani provintsist
Šahtu mäekurust (W 4865), kuid määras taime liiga suure õisiku tõttu ekslikult
Rosenbachi lauguks (A. rosenbachianum). 60-120 cm kõrguse mais-juunis õitseva
taime sügavpurpursed õied on kontrastsete valgete emakakaelte ja tolmuka
ülaosadega. Süstjad lehed jäävad kauemaks roheliseks kui teistel jazdi laugu
sortidel. Wendelbo poolt korjatud taimed on tavaliselt liikvel sordinime ‘Per
Wendelbo’ all. Pole nii hea paljuneja nagu teised selle liigi sordid. 50 EEK
9.
Allium jesdianum 'Shing' (Janis Rukšans 1994, RKM 82-20,
spont. Tadjikistan, Shing gorge), jazdi lauk ‘Shing’. Sibulad (RKM
82-20) on korjatud 1982. aastal Tadžikistanist, Zarafšoni mäestikust Shingi
mäekuru ja küla lähedalt varjulisest kohast 1600 m kõrguselt. Sordi korjajate
seas oli ka Mari Kits. Päikeselisel kohal kollakasroheliste, varjus roheliste
lehtedega 70 cm kõrgune sort on väga tiheda tumepurpurse õisikuga (sortidest
tumedaim). Jazdi laugu sortidest on see kõige varasem, õitsedes juba maikuus. 15 EEK
10.
Allium karataviense, karatau lauk. Omapärane Kesk-Aasias lubjakiviklibul
kasvav madalakasvuline 20 cm kõrgune lauk. Peaaegu maapinnal asetseva 2-3 laia,
sinakasrohelise lehe keskel, otsekui ilma varreta, “istub" mais-juunis
suur ja tihe valkjas õisikukera läbimõõduga 10 cm või enam. Ka kogu viljumise
aja on taim veel ilus. Liigi tüüpiline taim paljuneb vaid seemnetega. 10 EEK
11.
Allium karataviense 'Ivory Queen', karatau lauk 'Ivory Queen'. Omapärase välimusega taim on
liigi tüüptaimest madalam (kõrgus 15 cm), puhasvalge (kreemikasvalge)
õisikukeraga (liigil enamasti määrdunud roosakasvalge), hilisem, laukudest nii
kujult kui värvuselt (sinkjashallika varjundiga) ühe kauneima lehestikuga ning
vegetatiivselt paljunev. Kui aias pole teisi karatau laugu variante, millega
tolmelda, siis annab ka seemnest sordiehtsa välimusega taimi. Selle sordi
sibulad on minevikus vähemalt korra olnud müügil ka Eesti aianduspoodides. 10EEK
12.
Allium komarowii (spont. Tadjikistan, Zeravshan mnt., Shing valley, RKM 82-31), Komarovi lauk. Mitte segi ajada liigiga
A. komarovianum! Veidi rohkem kui
poolemeetrisel varrel juuni teisel poolel puhkev tähtjatest tumelilladest (violettpurpursetest)
õitest koosnev tihe 6 cm läbimõõduga kuppeljas kuni poolkerajas tihe šokolaadilõhnaline
õisik õitseb 2 nädalat. 2 kaunist vastu maad hoiduvat sinkjat elliptilist lehte
mõõdus 30-35 × 7-8 cm meenutavad karatau laugu omi, kuid on piklikumad, sinisemad
(purpurse varjundiga) ja kauem haljad. See Kesk-Aasia mägedes kasvav liik on
meil aias vastupidav ja annab ka isekülvi. Pakutavad sibulad (sibulapartii RKM
82-31) on korjatud 1982. aastal Janis Rukšansi, Aris Kruminši ja Mari Kitse
poolt Tadžikistanist Zarafšoni mäestikust Shingi orust. 120 EEK
13.
Allium ‘Lucy Ball’ (W. Hey, enne 1972), lauk
‘Lucy Ball’. Meetrisel varrel on juunis keskmise suurusega tihe tume
lillakaspurpurne õisikukera. Viljatu hübriidsordi üks ristlusvanematest on
hollandi lauk (A. hollandicum),
teiseks peetakse oletamisi kõrguvat lauku (A.
macleanii). Sobib ka lõikeks. Lehed on laiad.20 EEK
14.
Allium macleanii (syn. A. elatum; spont.
Tadj., Baljuvon), kõrguv lauk. Kuni
100 cm kõrgusel varrel juuni algul puhkev tähtjatest õitest koosnev kuni 12 cm
läbimõõduga tihe lillakasroosa õisikukera õitseb kaua – 3 nädalat. Ilusad
suured ja laiad (10-13 cm) puhasrohelised lehed on läikivad. Taim on oma kauni
lehestiku pärandanud ka paljudele temast aretatud liikidevahelistele
hübriidsortidele. Ilus lehestik, tihe õisik ja pikk õitseaeg teeb taimest
hinnatava peenra- ja lõikelille. Pakun Tadžikistanist Baljuvonist korjatud
sibulaid.20 EEK
15.
Allium motor (spont. Usb., Tashkent distr., Angren, VS 94-92), usbeki lauk. 75 cm kõrgusel varrel
juuni esimesel poolel puhkev lilla õisikukera on tihe nagu aflatuni laugul,
kuid väiksem – vaid 5 cm läbimõõduga. Usbekid kasutavad selle liigi lehti
söögiks. Taimed on korjatud 1994. aastal Mart Veeruse ja Arnis Seisumsi poolt
Usbekistanist Taškendi oblastist Angreni linna lähistelt. Kardab liigniiskust.
Ükski maailma puukool seda liiki ei paku.180
EEK
16.
Allium oreophilum ‘Kuramin‘s Dwarf’ (Arnis Seisums 1997, SAVV 95-6), mäestiklauk
‘Kuramin‘s Dwarf’. Mäestiklaugu kõige madalakasvulisema variandi kõrgus on
vaid 5-8 cm. Õied on väga tumedad purpursed – palju ei puudu, et lausa
mustjaspurpursed. Algsordil esineb varieeruvust, mistõttu on pigem tegu
sordirühmaga. Selle omapärase ja üliharuldase variandi sibulad korjati Arnis
Seisumsi ja Viktor Voronini poolt 1995. aastal Usbekistanist Kurama mäestikust
2800 m kõrguselt kohast nimega 33. kilomeeter. Õitsevad sibulad on väga
pisikesed, umbes herneterasuurused. 120
EEK
17.
Allium platycaule, lapik lauk. Vaid 10 cm kõrgusel lapikul kahe terava servaga varrel mai lõpus
puhkev paljuõieline lame poolkera koosneb laiuva tipuga kitsaskellukjatest
lilladest õitest. Lapikud ja sirpjad lehed on mõnikord lausa rulli keerdunud.
Sibulad on korjatud USA-st Kesk-Oregoni idaosa mägedest (Berry 84). 75 EEK
18.
Allium x proliferum, rindeline
sibul pole üldsegi ilutaim, vaid hoopis hinnatud köögiviljataim, mis on
hariliku sibula ja talisibula külmakindel avamaal talvituv hübriid (Allium
cepa x A. fistulosum). Õite asemel on tal 2-5 suurt sibulat, mis
mõnikord võivad asuda 2 (harva koguni 3) korrusena (rindena). “Õhusibulatel” on
ka rohelised lehed. Umbrohuks see 70 cm kõrgune taim ei muutu, sest pisikesi
sigisibulaid ei teki. Võtate varre otsast suhteliselt suuri tavasibulast
vitamiinirikkamaid “õhusibulaid” ja võite neid kohe kasvõi ilma pesemata köögiviljana
kasutada. 15 EEK
19. Allium pseudozeravschanicum
(spont. Turkm., Kopetdag, Asiar), sündi lauk. Kuni 70 cm kõrgusel varrel
puhkeb juuni keskel lillade (hele-roosakasvioletsete) tähtjate õitega kuni 9 cm
läbimõõduga keraõisik. Turkmeenia mäestike varjuliste kasvukohtade endeemi
sibulad on korjatud Kopetdagi mäestikust Arvazi orust Asiarist.75 EEK
20. Allium rotundum subsp. rotundum(spont.
vill. Enem, Krasnodar distr., S Russia), ümar lauk. Venemaalt
Krasnodari kraist Oktrjabski rajoonist Enemi külast Viktor Koroljovi poolt
korjatud jäigavarreline juunis-juulis õitsev ligi kolmveerandmeetrine ilulauk
on ülitiheda tumepurpurse (tumelilla) 4-5 cm läbimõõduga õisikukeraga. Õisikus
pole kunagi sigisibulaid, kuid neid on arvukalt emasibula umber mullas, mis maa
segikaevamisel võivad muutuda umbrohuks. Uued lehed tekivad juba varasügisel.
Õisi kasutatakse lõikeks ja koos viljadega ka kuivatamiseks. 25 EEK
21.
Allium x stipineva (A. stipitatum x A. nevskianum), lauk 'Stipineva' (Eugenijus Dambrauskas). Leedu lillekasvataja ja sordiaretaja
Eugenijus Dambrauskas valis sordi 'Stipineva' välja oma aias varreka laugu (A.
stipitatum) vabatolmlemisest tekkinud seemikute hulgast. Aretaja arvates on
tegemist varreka laugu ja Nevski laugu vahelise hübriidiga ((A. stipitatum
x A. nevskianum). Mõlemad lauguliigid kasvasid seemnete kogumise ajal
1992. aastal samal peenral. Aretaja valis sadade seemikute hulgast välja 6
hübriidset taime. Hübriidide õitsemisel 1997. ja 1998. aastal selgus, et õied
on neil kõigil ühesugused, kuid lehtedes esines väikesi erinevusi. Tänaseks on
aretaja jaotanud hübriidid lehestiku ilu järgi 2 rühma. Taimed on hea
paljunemisega. Sort on viljatu, kuid mõnest tekkinud seemnest on Augis (nii
kutsuvad aretajat tema sõbrad) üles kasvatanud juba teise põlvkonna seemikuid,
mis on andnud veelgi põnevama välimusega taimi. Taimel on kaunis lehestik ja
kena metalse varjundiga õisik. Eelmisel aastal pakkusin otse aretajalt saadud
sorti oma kataloogis esimesena maailmas, sel aastal pakub teda juba ka Janis
Rukšans Lätis. 190 EEK
22.
Allium winklerianum (spont. Kirg., Fergana, Sary- Bulak), Winkleri lauk. 80 cm
kõrgusel varrel mai lõpus või juuni esimesel poolel puhkev 5 cm läbimõõduga
püstine lame tihe õisik koosneb eriliselt erksatest lillakaspunastest
kausjatest õitest. Särav värvus! Liik on nimetatud kunagise Tartu botaaniku
Winkleri auks. Pakun Kirgiisiast Fargona (Fergana) mäestikust Narõni oblastist Sary-Bulakist
korjatud sibulaid. 95 EEK
23.
Allium ‘World Cup’ (A. macleanii × A. stipitatum; Janis Rukšans 1999), lauk ‘World Cup’. Kauni lehestikuga
kõrge taim näeb õite poolest välja nagu kõrguv lauk (A. macleanii), sibulate poolest aga nagu varrekas lauk (A. stipitatum). Läti sort on välja
valitud kõrguva laugu (A. macleanii)
vabatolmlemisest saadud seemikute hulgast.
45 EEK
24.
Anemone x lipsiensis (syn. A. x intermedia;
A. x seemannii) (A. nemorosa x
A. ranunculoides), värdülane. 20 cm kõrgune võsaülase ja
kollase ülase hübriid õitseb aprillis-mais kreemide (helekollaste) õitega.
Poolvari. 30 EEK
25. Anemone nemorosa
'Green Dream', võsaülane ‘Green Dream’. Valge
õis aprillis on huvitava väikese tumerohelise tiheda õiesüdamikuga, mis hiljem
välja arenedes osutuvad lühikesteks lõhestunud rohelisteks lehtedeks! Algul
imeilus, hiljem lihtsalt imelik (selle poolest, et lehetutt võib välja kasvada
otse õie südamest!). Kõrgus 15 cm. Sordiga on ka segadust. Ühe seisukoha järgi
on ‘Green Dreami’ õige nimi ‘Green Fingers’, teise järgi aga on tegemist
erinevate ja omavahel eristatavate sortidega. Tuletan igaks juhuks meelde, et
võsaülased on metsataimed, mis
armastavad niiskust kuni parasniiskust. Hea oleks neid istutada puu- või
põõsajuurte lähedale, siis ei ründa neid hävitavad seenhaigused. 50 EEK.
26. Anemone nemorosa 'Hilda', võsaülane ‘Hilda’. 10-15 cm kõrgune
kääbustaim väikeste 2 cm läbimõõduga puhasvalgete täidisõitega (15-20 väga
kitsast tupplehte). Risoom on sortidest kõige peenem – vaid 3-4 mm läbimõõdus.
Algtaim leiti Taanist Seelandi saarelt Slagelse linna lähedalt ning selle
leidja Toubøl nimetas sordi oma naise Hilda auks. 30 EEK
27. Anemone nemorosa ‘Maret’ (syn. A. n. ‘Hiiumaa Semidouble’, Taavi Tuulik
2000), võsaülane ‘Maret’. Taavi
Tuulik nimetas sordi 2000. aastal Maret Vähejausi auks, kes nende taimede
kasvukoha 1986. aastal Hiiumaal Kassaris avastas ja sealt ka esimesed taimed
aeda tõi. Pooltäidisõie (tupplehti on palju) välimiste tupplehtede roheline
paksenenud tipulaik võib muutuda leheks. 80
EEK
28. Anemone nemorosa ‘Mart‘s Blue’ (Janis
Rukšans, Mart Veerus 1997), võsaülane
‘Mart‘s Blue’. Lätis nimetatud sordi 20 cm kõrgused taimed on hiliste
tumesiniste õitega, lehestik säilib suhteliselt kaua. Sort on Eestis vähesel
määral liikvel vale nime Anemone
caucasica all. Varjutaim. 50 EEK
29. Anemone nemorosa ‘Taavi’ (Taavi
Tuulik 2000), võsaülane ‘Taavi’. Taavi Tuulik leidis punakaslilla õiega
taime 1987. aastal Hiiumaalt Kassarist. Puhkemisel ja õitsemise algul täiesti
valge õis muutub õitsemise lõpuks väljast vaarikpunaseks kuni tumelillaks,
seest aga helelillaks. 90 EEK
30.
Anemone nemorosa 'Tilo', võsaülane ‘Tilo’. Austrias
Sarastro-Stauden puukoolis nimetati puhasroosa (õitsemise algul valge) 15 cm
kõrgune sort selle leidja Georg Uebelharti poja auks. 50 EEK
31. Anemone nemorosa 'Wyatt's Pink', võsaülane 'Wyatt's Pink'.
Õitsemise algul on õis valge, hiljem muutub seest heleroosaks ning seljalt
tumeroosaks. Taime kõrgus 15 cm. 50 EEK
32.
Anemone trifolia, kolmetine ülane.
15-20 cm kõrguse taime valge õie tolmukapead on valged või sinised (võsaülasel
kollased). Liik kasvab Portugalist Ungarini, 1 leiukoht esineb isegi Soomes!
Erinevalt lähedasest võsaülasest sellel liigil juurmised lehed (tavaliselt)
puuduvad ning 3-osalised lehekesed hõlmadeks ei lõhestu. Poolvari. 40 EEK
33.
Arisaema flavum subsp. abbreviatum, kollane tulivõhk. Nn. külmakindel “kalla” Taimed
tärkavad mugulast alles jaanipäeva paiku ning õitsevad juunis-juulis. Tõlviku
ettekäändunud tipuga kollane kandeleht ("õis") on oma perekonna kõige
pisem – vaid 2 (harva 6) cm pikkune. Sügisel valmivad kaunid oranžid vilikonnad
(tõlvikud)on peaaegu kerajad. Taimed taluvad aias hästi ka
täispäikest. Janis Rukšans sai noorusaastatel botaanikaaias töötades
seemenevahetusega kusagilt (kahjuks on saamisandmed kaduma läinud) erakordselt
jõulise kasvu (40 cm), lopsaka lehestiku, rikkaliku õitsemise, hea vegetatiivse
ja seemnelise paljunemise ning täieliku külmakindlusega variandi, mida pakun nüüd
ka teile. See tetraploidne alamliik kasvab looduslikult Kesk- ja Lääne-
Himaalajas (Nepalist kuni Afganistanini). Sama alamliiki pakkusin ka juba eelmistel
aastatel. Seni kasvatati aedades kidurakasvulist ja väheõitsevat Hollandi
kääbusvarianti. Parasniiske päikeseline kasvukoht. 50 EEK
34.
Arum dioscoridis var. philisteum (spont. NW Syria), lehkava
aarumi purpurne teisend. Loode-Süüriast korjatud külmakindla mugulaga “kalla”
10-15 cm pikkune enam-vähem ühtlaselt purpurne tõlviku kandeleht (“õis”) on tumedamate
mustjate laikudega. Kuivale ja kuumale lõunamaisele päritolule vaatamata on
taim minu aias katteta talvitunud juba 1999. aastast alates. Looduses eelistavad
aarumiliigid viljakaid ja aluselisi muldi. Mugulad istutatakse avamaal liigist
olenevalt kas päikeselisse või poolvarjulisse kasvukohta vett hästi läbilaskvasse
huumusrikkasse mulda 15-20 cm vahekaugusega 10-15 cm sügavusele. Kasvuajal
vajavad taimed niisket, lehtede kuivamise järel aga kuiva mulda. Külmades
kasvukohtades suurema talvekindluse saavutamiseks võib mugulad tavalisest
sügavamale istutada. 95 EEK
35.
Arum elongatum subsp. elongatum, piklik aarum (leiukohata).
Musta mere ümbruse niisketes hõredates lehtmetsades kasvav mugulaga 30 cm
kõrgune külmakindel "kalla" hakkab õitsema juunis 15-30 cm pikkuse ja
kuni 10 cm laiuse tume-purpurpunase sametise tõlviku kandelehega (”õiega”).
Õisiku lõhn on ebameeldiv. Mugulapesade liigsel tihenemisel võivad
"õied" jääda odajate lehtede varju. Hilissuvel peale lehtede
kuivamist ehib taim aeda säravpunastest marjadest tõlvikutega. Poolvari, vett
hästi läbilaskev parasniiske viljakas aluseline muld. Märga maad ei taha! Pakun
teadmata leiukohaga mugulaid. 50 EEK
36.
Arum maculatum (spont. mnt-s Kobuletti near Batumi), tähniline aarum. 15-40 cm kõrguse külmakindla “kalla” 5-25 cm
pikkune ja kuni 10 cm laiune tõlviku kandeleht („õis”) on mais-juunis purpurset
värvi. Hilissuvel säravad oranžikaspunased tõlvikud (vilikonnad). Kasvab
Euroopa ja Kaukaasia lehtmetsades ja metsaservades. Poolvari, parasniiske muld.
Pakun Arnold Hannusti poolt Musta mere rannikult Batumi lähistelt Kobuletti
mägedest korjatud punaka õisiku kandelehega taimi. 40 EEK
37. Bellevalia forniculata, ere
bellevaalia. See bellevaalia on välimuselt lähedane kobarhüatsindile. 15-30
cm kõrguse taime tihedasse ellipsoidsesse õisikusse koondunud tünjad õied on
imelise puhassinise värvusega, millist tooni ei esine ühelgi teisel lillel. See
endeemne liik kasvab Türgi kirdeosa ja Armeenia alpiniitudel soisel pinnal,
mõnikord lume läheduses. Ebamugavuseks on, et liik ei paljune vegetatiivselt,
mistõttu on vaja teha seemnekülve. 75
EEK
38.
Bellevalia romana, rooma bellevaalia. 15-30 cm kõrguse Vahemere
maade niitudel ja haritaval maal kasvava maikuus õitseva taime ruljas õisikus
asuvad valged kellukjad õied muutuvad äraõitsenult määrdunudpruuniks. 4 tk.: 12 EEK
39.
Camassia cusickii, oregoni preeriaküünal.
Hüatsindiliste sugukonda kuuluvad preeriaküünlad on silla ehk siniliilia
lähisugulased. USA lääneosa mägedes Oregoni osariigis niisketel niitudel kasvav
70 cm kõrgune taim õitseb juunis pikkadesse õisikutesse koondunud suurte
helesiniste korrapäraste õitega. Kõik preeriaküünla liigid kasvavad meil
vähenõudlike ja vegetatiivselt väga kiiresti paljunevate taimedena aias hästi,
eelistades päikeselist kasvukohta niiskes rammusas mullas, kuid taludes ka
põuda. On ka kauasäiluvad lõikelilled. 15
EEK
40.
Camassia leichtlinii subsp. leichtlinii, Leichtlini preeriaküünla tüüpalamliik (kreemikasvalge
Leichtlini preeriaküünal). Leichtlini preeriaküünal on perekonna kauneim liik.
Tüüpalamliik esineb vaid Oregoni osariigis. Juunis õitseva 70-100 cm kõrguse
silla (siniliilia) sugulase pikas õisikus asuvad 5 cm läbimõõduga korrapärased
valged õied on kollaka varjundiga (kreemikasvalged). Sinaka varjundiga valgeõielised
aedvormid ('Alba') selle alamliigi alla ei kuulu. Päike, niiske rammus muld. Sel
aastal pakun varasematest suureõielisemat varianti. 20 EEK
41.
Camassia leichtlinii (mix), Leichtlini preeriaküünla segu. Segusse võivad kuuluda valkja, sinaka, lillaka või teadmata
õievärvusega taimed.15 EEK;
42.
Camassia quamash 'Orion' (van Meeuwen pre- 1913), harilik preeriaküünal ‘Orion’. Hollandis Heemstedes valitud 30 cm
kõrgune tihedaõisikuline variant on sügav-violettsiniste õitega. 4 tk.: 12 EEK
Colchicum, sügislill. Kui Eesti aiandusinimene näeb sügisel suurte lillakate õitega taime, millel on kanamunasuurused mugulsibulad ja sügiseks kuivavad hiiglaslikud tulbilehe suurusega lehed, teab ta kohe, et see on sügiskrookus, mida ta tegelikult muidugi pole. Õiged sügiskrookused on pisikeste paarisentimeetriste mugulsibulatega ja väga kitsaste (enamasti vaid mõnemillimeetriste) kõrreliselaadsete lehtedega. Sügiskrookuste palju pisemad õied puhkevad alles siis, kui enamik sügislillesorte ja –liike on juba ära õitsenud -- enamasti oktoobris. Septembrikuises aias on eri värvivarjundites sügislillesordid kõigi lemmikud ja täiesti asendamatud ilutaimed. Üksikuid sorte õitseb veel ka oktoobris.
43.
Colchicum ‘Antares’ (P. Visser Czn. 1977), aed-sügislill
‘Antares’. Suureõielised aed-sügislilled on saadud peamiselt kauni
sügislille (C. speciosum) mitmete
vormide ristamisel teiste liikidega ja omavahel. Antud sordi septembris
õitsevad helepurpursed õied on väga suure valge õiepõhjaga: purpurset on vaid
õielehe tippudes. Üldmulje õiest jääb väga hele. 15 EEK
44.
Colchicum autumnale 'Album' (spont. wet meadow in Eastern Carpathians), valgeõieline harilik sügislill Ida-Karpaatidest (Lääne-Ukrainast). Eestis
looduskaitse all oleva hariliku sügislille õied on väiksemad kui
aed-sügislillel. Pakun septembris-oktoobris õitsevat 10 cm kõrguste valgete
õitega vormi, mille mugulsibulad korjas Janis Rukšans 1978. aastal
Ida-Karpaatidest väga niiskelt niidult. Need taimed on jõulisemad ja
õierikkamad kui Hollandis pakutav aedvorm. 30
EEK
45.
Colchicum autumnale ‘Nancy Lindsay’, harilik sügislill ‘Nancy
Lindsay’. Suhteliselt suureõieline 15 cm kõrguste õitega septembrist
oktoobrini õitsev sort on lillakasvioletsete (sügavlillade) õitega, millel on
põhjalaigu asemel iga õielehe naastuosa alusel vaid kitsas valge triibuke.
Õieputk on tumevioletne.30 EEK
46.
Colchicum byzantinum (syn. C. autumnale var.
major hort.), bütsantsi sügislill. Varajase (septembri alguses puhkeva) viljatu
aedhübriidi üheks esivanemaks on olnud Türgis looduslikult kasvav kiliikia
sügislill (C. cilicicum). Üks
mugulsibul võib anda kuni 20 heleroosat laialt avatud ilma valge põhjalaiguta
10 cm kõrgust õit. Vähenõudlik ja õierikas aedliik, mis toodi esmakordselt
Türgist Euroopasse (Viini) juba 1588. aastal. 25
EEK
47. Colchicum cilicicum, kiliikiasügislill. 3-10 meelõhnalist 10 cm kõrgust lehterjat kuni
kellukjat lillakaspurpurset nõrga maleruuduga õit on avatud septembri teisel
poolel ja oktoobris. Bütsantsi sügislille (C. byzantinum) üheks
esivanemaks olev Türgis, Süürias ja Liibanonis looduslikult kasvav liik erineb
tollest aedliigist tumedamavärviliste õite, kitsamate õielehtede ja hilisema
õitseaja poolest. 15 EEK
48.
Colchicum 'Neptun', aed-sügislill
‘Neptun’. Suhteliselt vähetuntud sügislillesort õitseb septembri lõpus ja
oktoobris violettpurpursete õitega, millel on pisike valge süda. 30 EEK
49.
Colchicum ‘Rosy Dawn’ (Barr & Sons, enne 1972), aed-sügislill ‘Rosy Dawn’. Valge põhjalaiguga ning kerge
maleruudustusega 20 cm kõrgused sügav-roosakaslillad tugevakoelised õied
õitsevad alles oktoobris. 35 EEK
50.
Colchicum speciosum ‘Atrorubens’ (Backhouse of York, enne 1933), kaunis sügislill ‘Atrorubens’. Valgepõhjaline tumepurpursete
kellukjate õitega sort on üks tumedamaid sügislilli üldse. 75 EEK
51.
Colchicum speciosum ‘Dombai’ (Janis Rukšans 1995), kaunis
sügislill ‘Dombai’. Tallinna Botaanikaaia aedniku Aino Paiveli poolt 1964.
aastal Dombai lähedalt Kaukaasiast korjatud ning Janis Rukšansi poolt sordiks
nimetatud roosakasvioletset suureõielist 20 cm kõrgust, suure valge
põhjalaiguga varianti peab selektsionäär ise paremaks kui Türgi sorti ‘Ordu’.
‘Dombai’ on tollest veidi hilisem, tumedama neeluga, suurem, õielehtede naastud
on mõõdus 8 × 2 cm. 40 EEK
52.
Colchicum ‘William Dykes’, aed-sügislill ‘William Dykes’. Maailma aianduses vähelevinud sordi septembris puhkev 15 cm
kõrgune kahvatulilla õis
on väikese tähtja rohekasvalge põhjalaiguga. 50
EEK
53.
Colchicum szovitsii ‘Tivi’ (syn. C. armenum ‘Tivi’; Arnis Seisums 1997, SKS 88-09), armeenia
sügislill ‘Tivi’. Sõnakombinatsioon "kevadel õitsev sügislill"
kõlab küllalt veidralt. Ülekaalukalt parim ja vastupidavaim kevadine sügislill!
Taimed (SKS 88-09) korjati 1988. aastal lätlaste Nahhitševani ekspeditsioonilt
Zangezuri mäestikust Tivi küla lähedalt. Erinevalt liigi tüüptaimede
kellukjatest, kausjatest või peekerjatest õitest avanevad ‘Tivi’ puhasvalged
suured õied aprillis päikese käes tähekujuliselt pärani. Meil ilus, vastupidav,
normaalselt paljunev perspektiivne uudne ülivarajane (lumikellukese konkurent!)
ilutaim. 120 EEK
Põhilised värvilaikude andjad
varakevadises aias on lõokannused (Corydalis).
Seda näete ka juuresolevatelt fotodelt, mis on tehtud minu aias 20. aprillil. Hiiglasliku õitemassi
tõttu annab taim ka ülirohkesti seemneid, paljunedes isekülviga nagu umbrohi. Põhinõudeks
sortide kasvatamisel on viljade õigeaegne eemaldamine õitsemise lõpul.
54.
Corydalis × allenii, Alleni lõokannus. Aiapäritoluga viljatu kõrge ja jõuline hübriid kattelehise
lõokannuse ja hariliku lõokannuse vahel (C. bracteata × C. solida)
on tunnustelt vanemate vahepealne. Suhteliselt hilise õitseajaga kreemid õied
mais on tugeva lilla soonestusega. Kuna tema vanemad on ühed vastupidavamad ja
vähenõudlikumad taimed lõokannuste hulgas, siis on ka hübriid vastupidav ning
hea paljunemisega, mistõttu tuleb tema mugulapesasid tihedamalt jagada.
Poolvari. Tohutuks eeliseks on seemnete puudumine, mistõttu see aedliik ei
muutu aias umbrohuks, sobides laisale aednikule. 65 EEK
55.
Corydalis cava (syn. C. bulbosa;
spont. Smolensk distr., Roslavl), õõnes
lõokannus. Kuni 30 cm kõrgusel tugeval püstisel varrel on aprillis pikas
õisikus purpursed või lillakad õied. Harilikust lõokannusest (C. solida) on taim tunduvalt kõrgekasvulisem
ja tugevama lehestikuga. Liigi looduslik levila ulatub põhjas Lõuna-Rootsini ja
Lätini. Väga vähenõudlike metsataimedena
eelistavad nad jahedat ja parasniisket huumusmulda. Paljundamiseks tuleb suur
ja seest õõnes mugul paljudeks tükikesteks murda, mis mulda tagasi istutatult
imelise kergusega kasvama lähevad ja igast tükist uue taime taastavad. Pakun
Smolenski oblastist Roslavlist pärinevaid looduslikke taimi. 25 EEK
56.
Corydalis cava 'Albiflora' (syn., ‘Alba’; spont. Ukr., Lvovi obl., city Nikolajev), õõnes lõokannus ‘Albiflora’ (syn. ‘Alba’).
Pakutavad valgeõielised taimed sain Lvovi oblastist Nikolajevi linnast Mihail
Jurikult 1988. aastal. 40 EEK
57.
Corydalis cava subsp. marshalliana (syn. C. marschalliana;
spont. Caucasus, Kabardino-Balkaria), õõnsa
lõokannuse kollane alamliik. Tugevakasvulised tetraploidsed kollaseõielised
taimed. Pakun Kaukaasiast Kabardi-Balkaariast pärinevaid mugulaid. Kuna C. marschalliana erineb õõnsa lõokannuse
tüüptaimedest mitte ainult õievärvuse, vaid ka tervete (mittehambuliste)
lehehõlma tippude ja väiksemate mitteõõnsate mugulate poolest ning aias koos
kasvades ei hübridiseeru nad kunagi, peab Läti tippaednik Janis Rukšans mõlemaid
täiesti erinevateks liikideks, mitte ühe ja sama liigi alamliikideks. Liigi
piires ju taimed teatavasti ristuvad omavahel. 70
EEK
58.
Corydalis gracilis (syn. C. bracteata var.
gracilis; spont. Siberia, Krasnojarsk
distr., Stolbõ, VS 93-144 ja VS 93-145), nõtke
lõokannus. Tartu botaanikute Ledebouri ja Buschi poolt nimetatud ja
kirjeldatud 15 cm kõrgune taim on välimuselt küllalt sarnane kattelehise
lõokannusega (C. bracteata), kuid
tema vars ei kasva mugulast otse üles, vaid küljele, moodustades maa all
väikese lisamugula ning alles sellest kasvab üles püstine vars. Ka on nõtke
lõokannuse taim väiksem ning õisikus vähem õisi, kuid see-eest on helekollased
õied mais laiema huulega. Krasnojarski ja Irkutski oblastis ning Sajaanides
kasvava liigi levila jääb kattelehise lõokannuse omast ida poole ning levilatel
kattuvaid alasid pole. Liik viidi maailmas esmakordselt kultuuri alles 1993. aastal Mart Veeruse ja Arnis Seisumsi
(Balti ekspeditsiooni) poolt, kelle Siberist Krasnojarski kraist Stolbõst
korjatud mugulaid (VS 93-144 ja VS 93-145) pakungi. Poolvarjus ja parasniiskes
mullas kasvab liik aias hästi ja on vastupidav. 180
EEK
59.
Corydalis paczoskii R 83-04 (spont. Oreanda in Crimea, Ukraine), haruline lõokannus. Tartu botaaniku Buschi poolt kirjeldatud Krimmi
segametsade endeemi 10-15 cm kõrgune vars on juba aluselt 1-3-haruline ning
kannab aiatingimustes aprillis-mais kobarõisikus umbes 10 purpurset
(tume-lillakasroosat) õit. Aias on liik vastupidav ning kasvab hästi nii
täispäikeses kui ka varjus. Annab isekülvi. Pakutavad mugulad (R 83-04) on Janis
Rukšans korjanud 1983. aastal Krimmist Oreanda lähedalt küllalt kuivalt ja
päikeseliselt jäärakult. 60 EEK
60.
Corydalis pumila (bicoloured violet-white form, coll. Czech Republik, Moravia), madal lõokannus. 5-15 cm kõrgusel
varrel on aprillis-mais väikesed tihedad õisikud valgetest kuni
kahvatupurpursetest õitest, millel on kontrastsed tumepurpursed sisemiste
kroonlehtede tiivakesed. Liik kasvab põhjast lõunasse ulatuva vööna
Skandinaaviast Kreeka ja Itaaliani. See metsataim on aias vähenõudlik ja väga
vastupidav, eelistades neutraalseid ja aluselisi muldi ning taludes kuivust ja
päikest veelgi paremini kui harilik lõokannus (C. solida). Pakun ilusat kõrgekasvulist kahevärviliste õitega (violetne/valge) varianti, mis on korjatud 1994. aastal Tšehhiast Moraavia
lõunaosast Breclavi maakonnast 180 m kõrguselt metsast.45 EEK
Corydalis solida, harilik lõokannus. Varakevadel aprillis-mais rikkalikult õitsev 10-25 cm kõrgune ülimalt vähenõudlik metsataim. Eelistab huumusrikast mulda poolvarjulises parasniiskes kasvukohas. Lõokannuse arvukad sordid on muutunud kollektsionääride suureks huviobjektiks. Peamine nõue nende sortide kasvatamisel on viljade õigeaegne eemaldamine, sest muidu läheb lõpuks ehtne sort seemikutest kasvanud taimedega lootusetult segamini. Sel juhul kaotate sordid, kuid saate endale rikkaliku isekülvi tõttu aias uue umbrohu.
61.
Corydalis solida ‘Blue Giant’ (Janis Rukšans 1997), harilik
lõokannus ‘Blue Giant’. Tugeva ehitusega kõrgekasvuline, väga püstiste
jämedate vartega lillakassiniste õitega variant on välja valitud Lätis Penza
taimede seast. 75 EEK
62.
Corydalis solida ‘Christina’ (Janis Rukšans 1997), harilik
lõokannus ‘Christina’. Pikkade helesiniste tihedate õisikutega sort on välja
valitud Lätis ‘Evening Shade’-i
vabatolmlemisest saadud seemikutest. 95
EEK
63.
Corydalis solida ‘Compact’ (Janis Rukšans 1997), harilik lõokannus ‘Compact’.
Tumesinised õied on väikestes, kuid õierikastes madalates ja väga tihedates
õisikutes. 75 EEK
64.
Corydalis solida 'Decipiens', harilik lõokannus
‘Decipiens’. Poolviljatu Hollandi päritoluga kloon on tõenäoliselt hübriid,
mille üks esivanemaid on olnud balkani lõokannus (C. solida subsp. incisa),
millise alamliigi alla sort ka arvatakse. Võrreldes tüüpilise hariliku
lõokannusega on ta varasem ja suurekasvulisem (15-25 cm) punakaspurpursete
õitega taim. Hollandlased pakuvad teda müügiks nime all „parendatud Corydalis solida” (parendatud harilik
lõokannus). 15 EEK
65.
Corydalis solida 'Elizabeth' (Janis Rukšans 2004), harilik
lõokannus 'Elizabeth'. Aretaja
kirjeldab sordid õit kolmevärvilisena: hele roosakaspurpurne kannus on
puhasvalge tipuga, ülahuul roosaka varjundiga valge, alahuul helesinine. 190 EEK
66.
Corydalis solida ‘Evening Dream’ (Janis Rukšans 1997), harilik
lõokannus ‘Evening Dream’. Kahvatusiniste õitega Penza-liinist välja
valitud taim on sarnasest sordist ‘Evening Shade’ tihedam (kompaktsem) ja
tumedama lehestikuga. 95 EEK
67.
Corydalis solida ‘Evening Shade’ (Janis Rukšans 1998), harilik
lõokannus ‘Evening Shade’. Kahvatusiniste (peaaegu valgete) õitega
kõrgekasvulise ja suurte õisikutega variandi valis Läti aretaja välja Venemaalt
Penzast saadud taimede seast. Õitsemise lõpetab valgena. 75 EEK
68.
Corydalis solida ‘First Kiss’ (Janis Rukšans 1999), harilik
lõokannus ‘First Kiss’. Kahevärviliste õitega sort. Valged õied on tumepurpursete
tippudega (naastudega). Õitseb sarnasest sordist ‘Kissproof’ nädal varem, on
kasvult väiksem ning pole nii hea vegetatiivse paljunemisega. 95 EEK
69.
Corydalis solida Gothenburg-rühm (syn. C. s. ‘Gothenburg Strain’), hariliku lõokannuse
Gothenburg-rühm. Tugevakasvulise roosakaspunaste tihedate pikkade
õisikutega rikkalikult õitseva Göteborgis 1987. aastal aretatud või välja
valitud sordirühma mugula sain 1998. aastal Göteborgi Botaanikaaias käies
Henrik Zetterlundilt. 110 EEK
70.
Corydalis solida 'Gunite' (Janis Rukšans 2004), harilik lõokannus ‘Gunite’. Sort on
nimetatud aretaja abikaasa Guna auks (tähendades hellitusnime Gunakene), kes
puukoolis seemiku teiste seast välja valis. Õis on kahevärviline: kannus on
erk-heleroosa, huuled aga valged. Väga enneolematu ja meeldiv
värvikombinatsioon! 180 EEK
71.
Corydalis solida subsp. incisa ‘Alba’ (CH-821), hariliku
lõokannuse balkani alamliik ‘Alba’ (balkani lõokannus ‘Alba’). 15 cm kõrgustel
vartel on üle 20 kontrastsete punaste õieraagudega puhasvalge õie koondunud
suurde tihedasse püstisesse kobarasse. Taimed on korjatud 1987. aastal P.
Christianseni ja A. Hoogi poolt Põhja-Kreekast Imathia maakonnast Vermioni
mäestiku põhjanõlvadelt 1400 m kõrguselt. 95
EEK
72.
Corydalis solida 'King Arthur' (Janis Rukšans 2003), harilik lõokannus ‘King Arthur’. Lätis
Janis Rukšansi seemikute hulgast valitud taime erksad karmiinpunased õied
asuvad tihedates õisikutes. Varred on punaka tooniga, lehed tumerohelised. 180 EEK
73.
Corydalis solida ‘Kissproof’ (Willem van Eeden), harilik
lõokannus ‘Kissproof’. Hilise
õitseajaga Hollandi sordi valged õied on kontrastsete tumepurpursete
õietippudega. 120 EEK
74.
Corydalis solida ‘Latvian Zwanenburg’ (Janis Rukšans 1998), harilik
lõokannus ‘Latvian Zwanenburg’. Rumeeniast Paringului mägedest Josef Kupeci
ja Milan Prasili poolt 1972. aastal korjatud Prasil-sordirühma punaste taimede
seast valis Michael Hoog hiljem välja kõige säravpunasema variandi (KP 27/72),
mis hiljem sai endale sordinime ‘Zwanenburg’. 10-20 cm. Janis Rukšansi sõnul
sai ta selle klooni 1991. aastal üheainsa mugulana oma sõbralt Michael Hoogilt
‘Zwanenburgi’ nime all. Ehkki kloon on õievärvilt ehtsa sordiga ‘Zwanenburg’
(KP 27/72) sama, erineb ta Janise arvates tollest veidi lehestikult ja
õitseajalt. 240 EEK
75.
Corydalis solida 'Lupus' (selected in Gothenburg Botanic
Garden, Sweden), harilik lõokannus ‘Lupus’. Suure õisiku helelillad
õied on valge keelekesega. Lätis
pakuti seda Rootsis Göteborgi Botaanikaaias välja valitud sorti esmakordselt
2005. aastal. 150 EEK
76.
Corydalis solida ‘Maxima’ (Willem van Eeden), harilik lõokannus ‘Maxima’. Väga
suurekasvuline roosakaslillade õitega Hollandi sort.75 EEK
77.
Corydalis solida 'Merlin'
(Janis Rukšans 2003), harilik lõokannus ‘Merlin’. ‘Kissproofi’ tüüpi valge õis on tipus piiratud tumepurpurse
randiga. Aretaja sõnul püsivad tihedates õisikutes paiknevad õied kaua. 120 EEK
78.
Corydalis solida ‘Moonlight Shade’ (Janis Rukšans 1997), harilik
lõokannus ‘Moonlight Shade’. Penza taimede hulgast valitud väga vara õitsev
sinaka varjundiga valgeõieline kloon. 75
EEK
79.
Corydalis solida 'Nettleton Pink', harilik lõokannus ‘Nettleton Pink’.
Jõulise rikkalikult ja vara õitseva sügavroosade suurte kobarõisikutega sordi
nimi viitab Ida-Inglismaal Lincolnshire krahvkonnas Nettletonis asuvale
Pottertoni puukoolile (Potterton Nursery). 150
EEK
80.
Corydalis solida lilac-red seedling, hariliku lõokannuse lillakaspunane seemik. Pakun oma aias 2000-ndate algusaastail tekkinud
lillakaspunast seemikut, mis ehk sordinime ei vääri, kuid tundub siiski
huvitav. 40 EEK
81.
Corydalis solida smouky lilac-red seedling, hariliku lõokannuse suitsukarva
lillakaspunane seemik on valitud 2001.
aastal 'Blue Pearl' seemnekülvi seast. 30 EEK
82.
Corydalis solida subsp. subremota (spont. Krasnojarsk, Stolby, VS 93-146 ja VS 93-147), hariliku lõokannuse jenissei alamliik
ehk jenissei lõokannus. 10-25 cm kõrgusel peenikesel varrel on mais väikesed
sinised kuni purpursinised (sinivioletsed) kitsad õied tihedas õisikus. See
kõige idapoolsema levilaga ja kõige siniseõielisem hapra välimusega
väikeseõieline alamliik kasvab Jenissei jõe kesk- ja ülemjooksul Krasnojarski
krais ja Tuvas niisketes lehtmetsades. Uue alamliigi kirjeldamine Rootsis 1996.
aastal oli võimalik vaid seetõttu, et Eestimaa mees Mart Veerus koos lätlase
Arnis Seisumsiga läksid 1993. aastal Göteborgi Botaanikaaia tellimusel seda ja
veel mitmeid muidki haruldasi liike Siberisse ja Kaug-Itta otsima, varustatuna
vaid küllalt nappidest botaanilisest kirjandusest võetud leiukoha andmetega.
Selle alamliigi leidsidki nad 25. mail Stolbõst Krasnojarski lähedal. Kõik seni
maailmas kasvatatavad selle alamliigi taimed ongi lähtunud neist. 120 EEK
83.
Corydalis solida f. transsylvanica ‘Sixtus’ (syn. C. s.
‘Transsylvanica Sixtus’), hariliku
lõokannuse transilvaania vorm ‘Sixtus’ (harilik lõokannus ‘Transsylvanica
Sixtus’). Rumeeniast pärineva suurekasvulise sordi erksad heleroosad õied on
violetse varjundiga. 95 EEK
84.
Corydalis solida ‘Snowlark’ (Janis Rukšans 1999), harilik lõokannus ‘Snowlark’. Penza
päritoluga taimede seast välja valitud kõrgekasvulise ja varaõitseva klooni
valged õied on pika heleda lillakassinise kannusega. 95 EEK
85.
Corydalis solida subsp. incisa 'Taygetos' (spont. mnt. Taygetos), hariliku
lõokannuse balkani alamliik ‘Taygetos’ (balkani lõokannus ‘Taygetos’).
Kreekast Taygetose mäelt korjatud tihedate hele-lillakasroosade õisikutega taim
on huvitava lehestikuga: väga pikkade ja kitsaste lehehõlmadega. 150 EEK
86.
Corydalis solida 'Zarja Povolzhja' (Vassili Filjakin, enne 1997), harilik
lõokannus ‘Zarja Povolžja’. Vene keelest tõlgituna tähendab sordinimi
‘Volgamaa Koitu’. Teatavasti aga sordinimesid ühest keelest teise ei tõlgita.
Väga omapäraste puhast tooni kenade roosade õitega kloon on valitud Venemaal
Penza oblastis Kuznetski linnas. 180 EEK
87.
Corydalis turtschaninovii ‘Eiric the Red’ (Janis Rukšans 1995), hiline
lõokannus ‘Eiric the Red’. Säravsiniste õitega sordi iseärasuseks on
pealtküljelt pruunikaspunased lehed. Janis Rukšansi väitel polnud tunnust näha
loodusest korjatud emataimedel, kuid see ilmnes ootamatult seemikutel. Sort on
nimetatud Norra viikingi Erik Punase järgi. Isekülvist tekkinud taime leidis
Janise puukoolist rootslane Henrik Zetterlund. See eriliselt hiline sort on
aias lõokannustest kõige viimane õitseja. 150
EEK
88.
Corydalis vittae (spont. Caucasus, near Bakuriani), gagra lõokannus. 10-15 cm kõrgune taim on mais suhteliselt suurte
valgete õitega, mis õiepungana on rohekad. Õisik pole suur, kuid on tihe. Koos
Aleksejenko lõokannusega (C. alexeenkoana)
on ta lõokannustest üks kõige hilisema õitseajaga kaua õitsev liik. Vaid hilise
lõokannuse (C. turtschaninovii)
sordid õitsevad temast hiljem. Väga kitsa levilaga gagra lõokannus kasvab
Lääne-Kaukaasias. 120 EEK
89.
Crocus abantensis (spont. NW Turkey, coll. at 1700 m near Lake Abant), abanti krookus. Alles 1975. aastal
kirjeldatud liigi taimed puhkevad aprillis ühtlaselt siniste kuni tumesiniste
õitega, millel on kollane neel. Õielehed on kuni 7 cm pikkused. Liik on aias
külmakindel ja kergesti kasvatatav. Pakutavad sibulad on korjatud Loode-Türgist
1700 m kõrguselt Abanti järve äärest. Ainult selle järve ümbrusega tema
looduslik levila piirdubki. 60 EEK
90. Crocus
'Alionka' (C.
reticulatus x C. angustifolius,
Leonid Bondarenko 2002), krookus
‘Alionka’. Kollased viljatud õied on purpurse seljavöödistusega. Selle hübriidi
pärsia krookusega (C. angustifolius × C.
reticulatus) leidis Leedu lillekasvataja Bondarenko võrkkrookuse seemikute
seast. Taimed on hübriidjõu tõttu jõulisekasvulised ning ka head paljunejad. 45 EEK
91. Crocus biflorus subsp.
alexandri (previous Yugoslavia), kaheõielise krookuse
Aleksandri alamliik ehk Aleksandri krookus.. Looduslikult Bulgaarias ja
Serbias kasvava taime õied on seest valged, väljastpoolt (suletult) tume-
purpursed kitsa valge servaga. Päike, parasniiske huumusmuld. 15 EEK
92. Crocus chrysanthus
'Ard Schenk' (C. M. Berbee), kuldõieline krookus ‘Ard Schenk’. Õied on üleni valged, vaid
õiepõhi on kollane. Üks mugulsibul annab aprillis palju õisi. Päike, parasniiske
kerge huumusmuld. 10 tk.: 10 EEK
93. Crocus chrysanthus
'Saturnus' (G. H. Hageman, enne 1967), kuldõieline krookus ‘Saturnus’. Keskmise
suurusega tumekollane õis on väljast tumepruunide triipudega.8 tk.: 12 EEK
94. Crocus chrysanthus
'Uschak Orange' (intr. by M. H. Hoog; spont. Turkey), kuldõieline krookus 'Uschak Orange'.
Türgis Uşaki provintsis kasvava loodusliku variandi tõi aedadesse ja andis
talle nime hollandlane M. H. Hoog. Ülivarane sort õitseb kuldõielistest
krookustest esimesena ja on varakevadises aias üks varasemaid õitsejaid üldse. Nimele
vaatamata on õied tumekollased, mitte oranžid. Väikesed ümardunud
õielehetippudega õied on seljal ilma ühegi märgita. 30 EEK
95.
Crocus gargaricus, gargari krookus. 5 cm kõrgune aprillis puhkev kõige oranžima õiega krookus. Oranž
värvitoon on ilmastikust olenevalt igal kevadel veidi erinev. Kasvab Türgi
mägedes niisketel karjamaadel ja hõredates männimetsades, kus muld kunagi läbi
ei kuiva. Meil vajab päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat niisket
kuni parasniisket mulda.Sibulad on looduslikult väga väikesed. 35 EEK
96.
Crocus korolkowii, Korolkovi krookus.
Ülivarajase õitsejana puhkevad nad juba aprilli algul. 10 cm kõrguse taime
lõhnavad erkkollased läikivad õied on seljalt pruunika või purpurse mustriga.
Õielehed on kuni 4 cm pikkused. Erinevuseks teistest krookustest on
mugulsibulast tekkivate lehtede rohkus: neid tekib 10-20. Liik kasvab
Usbekistanis, Tadžikistanis, Afganistanis ja Pakistanis 1200-3150 m kõrgusel. Vajavad
kuiva päikeselist kasvukohta, puhkeperioodil ei talu liigniiskust.4 tk.: 10 EEK
97.
Crocus sieberi 'Albus' ('Bowles' White') (E. A.
Bowles, enne 1937), Sieberi krookus.
Puhasvalged oranži neeluga ja punaste emakasuudmetega ümmardunud kujuga
varakevadised õied. 3 tk.: 12 EEK
98.
Crocus sieberi 'Michael Hoog's Memory' (Janis Rukšans 1999; spont. Greece, in type locality of Crocus robertianus),
Sieberi krookus 'Michael Hoog's
Memory'. Janis nimetas sordi oma sõbra auks, kellelt ta selle ilusa taime
sai. Mugulsibulad korjati Kreekast Crocus
robertianus‘e tüüpkasvukohalt ning
saadetigi Janisele tolle eksitava liiginime all. Kevadel õitseva hästipaljuneva
taime hõbelillad ümardunud õied on kuldkollase neelulaiguga ning seljalt
triibulised. 75 EEK
99.
Dicentra cucullaria, mugul-murtudsüda. Mugulad
on roosad või valged. Sulgjalt lõhestunud, kitsaste hõlmadega sinihallid lehed
kuivavad suvel. Kuni 40 cm kõrgustel varbadel paiknev kobarõisik koosneb mais
ja juuni alguses roosakasvalgetest kollase tipuga südajatest rippuvatest 1,5 cm
pikkustest õitest, mille nektarit eritav kannus on 2-4 mm pikkune. Liik kasvab
Kanada ja USA idaosas. 40 EEK
100. Eranthis hyemalis (Tubergenii-rühm) ‘Guinea Gold’ (van Tubergen), aed-lumekupp ‘Guinea Gold’. 10-15 cm
kõrguste taimede laialt avanevad kollased raotud õied puhkevad varakevadel
aprillis kohe pärast lume sulamist enam-vähem üheaegselt lumikellukestega.
Suletud õied meenutavad kullerkupu õisi. Johannes M. C. Hoogi poolt talvise
lumekupu ja kurdistani lumekupu ristamisest saadud sordil esineb pronksjas
varjund nii lehestikul kui ka eriti suurtel (4-cm-se läbimõõduga), talvisest
lumekupust veidi hilisematel tumekollastel (kuldsetel) õitel. Seemneid ei anna,
seetõttu erinevalt talvisest lumekupust ei muutu aias umbrohuks. Eelistab
poolvarju ja parasniisket aluselist mulda. 60
EEK
101. Erythronium californicum 'White Beauty' (US 1905), kalifornia
koerahammas ‘White Beauty’. 15-20 cm kõrgusel vegetatiivselt hästi
paljuneval kirjulehisel aprillis puhkeval valgeõielisel kloonil on ümber
kollase õiesüdame pruunikaspunane rõngas. 30
EEK
102. Erythronium sibiricum subsp. altaicum Ruksans, subsp. nov. 2007 (syn. E. s. ‘Altai Snow’), siberi
koerahamba altai alamliik (‘Altai Snow’). Tuva Vabariigist, Ka-hem'i jõe
ülemjooksult 2300--2500 m kõrguselt alpiniidult korjatud tugevakasvulistele
väga varajaste valgete õitega taimedele anti Lätis 1997. aastal sordinimi
‘Altai Snow’, kuid alates 2007. aastast on senine sort ametlikult kirjeldatud uue
alamliigina. 120 EEK
103. Fritillaria camschatcensis 'Dwarf’ (Janis Rukšans 2002), kamtšatka
püvilill ‘Dwarf’. Janis sai sibula Potertoni & Martini firmast 'Green
form' (rohelise vormi) nime all, kuid rohekat esineb õies vaid kohatise
mustrina. Saadud omapärane variant on väga õierikas, varrel võib olla isegi üle
8 õie. Kui enamasti on kamtšatka püvilille, mida kohalikud elanikud nimetavad
“mustaks liiliaks”, õied peaaegu mustad, siis sellel sordil on nad veidi
heledamad, tumepruunid ja rohelisekirjud. Janise aias on need taimed palju
madalamad (vaid 10-15 cm) kui muud tema poolt kasvatatavad sama liigi
variandid, mistõttu ta selle sordi kääbuseks nimetaski. Minu aias on temalt
saadud taimed miskipärast umbes poole kõrgemad. 350
EEK
104. Fritillaria camschatcensis f. lutea, kamtšatka püvilille kollane vorm. 30 cm kõrgune taim on
rohekaskollaste õitega.150 EEK
105. Fritillaria camschatcensis ‘Flore Plena’, kamtšatka püvilill ‘Flore
Plena’. Täidisõisi võib umbes 30 cm kõrgusel varrel olla kuni 9. 300 EEK
106. Fritillaria crassifolia subsp. kurdica 'Aragats' (spont. Armenia, mnt. Aragats; Arnis Seisums 2000), kurdi püvilill ‘Aragats’. Umbes 20 cm
kõrguse varre tipus ripub maikuus 2-3 mustjaspurpurset õit. Pakun Arnis
Seisumsi poolt 1989. aastal Armeeniast Aragatsi mäelt Kasahi jõe äärest
korjatud sibulaid (AS 89). Päike, vett läbilaskev muld. 80 EEK
107.
Fritillaria imperialis 'Lutea', harilik püvilill 'Lutea'.
Meie aedades levinud 90 cm kõrgune kollaseõieline diploidne sort. Päike. 45 EEK
108. Fritillaria imperialis (orange), harilik püvilill
(oranž). Sordinimeta oranziõielised taimed. 30 EEK
109.
Fritillaria imperialis 'Rubra', harilik püvilill 'Rubra'.
Meie aedades levinud 90 cm kõrgune punaseõieline diploidne sort. 45 EEK
110. Fritillaria involucrata, kattene püvilill. 40
cm kõrgusel varrel puhkeb mais kellukjas, nii väljast kui seest omapäraselt
puhasroheline 2,5-4 cm pikkune õis. Kasvab Prantsusmaa kaguosa ja Itaalia
loodeosa mägede metsades ja mäenõlvadel küllalt kuivades paikades. Aias meeldib
talle kerge vari ja suvel kuiv muld. 95
EEK
111. Fritillaria meleagris, kirju püvilill. Kuni 50 cm kõrguse
varre tipus ripub maikuus laikellukjas tume-lillakaspunane tugeva maleruudulise
mustriga õis. Kuna Euroopas kasvab liik looduslikult niisketes metsades,
niitudel ja jõgede ääres, siis eelistab ta ka aias suvel jahedat ja niisket
mulda, ehkki talub ka kuivust. Kasvab ühtmoodi hästi nii päikese käes kui ka
kerges varjus. Pakun teadmata loodusliku leiukohata taimi. Väike kogus! 4 tk.: 10 EEK
112. Fritillaria meleagris
(tall), kirju püvilill (kõrge). Minu aias tekkinud varase
õitsemisega omapärased seemikud on õitsemise ajal veel normaalse kõrgusega,
kuid pärast õitsemist pikenevad varred kolmveerandmeetristeks vibalikeks. 30 EEK
113. Fritillaria meleagris ‘Alba’, kirju püvilill ‘Alba’. Valgeõieline sort. 2 tk.: 12 EEK
114. Fritillaria meleagroides 'Poltav'
(spont. Poltav district, Ukraine, village Krugloye Ozero), höörik püvilill ‘Poltav’. Maikuus 60 cm kõrgusel varrel rippuv üksik laikellukjas õis jätab tipust ahenemise tõttu
munaja (hööriku) mulje. Väljast on ebaselge mustriga õied mustjad. Õied on
väiksemad kui kirjul püvilillel (F.
meleagris). Aias kasvab höörik püvilill normaalselt, kuid paljunemine on
olnud väga aeglane. Pakutavad taimed on korjatud 1996. aastal Nikolai Treba
poolt Ukrainast Poltaava oblastist Krugloje Ozero külast. 150 EEK
115.
Galanthus 'Atkinsii' (syn. G. imperati;
James Allen 1891), harilik lumikelluke
‘Atkinsii’. Kõrge ja varajane taim on väga pikkade välimiste õielehtedega. Inglise
aednik James Atkins sai selle lumikellukese 1860-ndate lõpul oma sõbralt.
Praeguse nime andis sordile James Allen 1891. aastal. Sordi esivanemateks
näivad olevad harilik ja kurruline lumikelluke (G. nivalis x G. plicatus),
kuna leheserv on veidi kurruline. Lumikellukesed sobivad ka lehtpuude ja
põõsaste alla, sest jõuavad nende lehtimise ajaks ära õitseda.75 EEK
116. Galanthus ‘Cordelia’ (H. A.
Greatorex, enne 1956), lumikelluke
‘Cordelia’. Sort kuulub kurrulisest lumikellukesest (G. plicatus) aretatud Greatorex Doubles-sordirühma, mille
täidisõielised sordid on omavahel küllalt sarnased. ‘Cordelia’ on oma
sordirühma üks hilisemaid sorte. Tema kenad õierosetid koosnevad rohkem kui 20
õielehest. Neist igaühe tipus on suur roheline märk, mistõttu õis jätab seest
küllalt rohelise üldmulje. 95 EEK
117. Galanthus gracilis,
õbluke lumikelluke. Kuni 10 cm kõrguse taime kitsad lehed on
sinihallid nii peal- kui allküljelt ning puhkedes lamedalt teineteise kõrvale
pakitud. Sisemised õielehed on 2 rohelise märgiga, millest üks on tipus ja
teine alusel. Liik kasvab Bulgaarias, Kreekas, Rumeenias, Ukraina lõunaosas ja
Türgi lääneosas 10 kuni 2000 m kõrgusel, esinedes tihti lubjakivi-aluspõhjaga
mullal. Lähedasel 2-laigulisel liigil suureõielisel lumikellukesel (G.
elwesii) on laiemad lehed ning puhkedes ümbritseb üks leht teist
poolringjalt. Üldse on õbluke lumikelluke mõõtmetelt hoopis väiksem taim kui
suureõieline lumikelluke. Tema lehed võivad sageli spiraalselt keerduda. 50 EEK
118. Galanthus ‘Haral’ (Sulev Savisaar, 2005, syn. ‘Rait’), lumikelluke ‘Haral’. 1980-ndate aastate teasel poolel tõime Enno
Zuppinguga Lätist Lucija Ligotne aiast laialehise lumikellukese (G. latifolius), mille nimi osutus
muidugi valeks. 2005. aastal andsin talle töönimeks ‘Rait’, kuna ta oli suurima
õiega lumikelluke, mida olen eales näinud. Kuna erinevalt ümardunud õiega
'Suurest Tilgast' on tema õis laialt harali, nimetasin sordi 2007. aastal ümber
‘Haraliks’. Lehe järgi on tegu kurrulise lumikellukese (G. plicatus) sordiga või hübriidiga. Juhul kui tulevikus selgub, et
tegu polegi originaalseemikuga, ja leian temaga identse sordi, siis pean
senise töönime tühistama. Seni pole küll ei enda ega tuttavate kollektsioonidest
midagi sarnast leidnud. 120 EEK
119.
Galanthus ‘Jacqunetta’ (syn. G. ‘Jaquenetta’; H. A. Greatorex, enne 1956), lumikelluke‘Jacqunetta’.
Kurrulisest lumikellukesest (G. plicatus)
aretatud täidisõielise sordi õis on kuni 30 sisemisest õielehest koosneva
ümardunud ja tiheda rosetiga. Iga sisemise õielehe tipus on suur
hobuserauakujuline roheline laik. Päike, parasniiske huumusmuld.95 EEK
120.
Galanthus lagodechianus
(syn. G. cabardenis, G. kemulariae, G. ketzkhovelii), lagodehhi lumikelluke.
Kuni 20 cm kõrguse taime läikivrohelised 0,5-1 cm laiused lehed on tärgates
lamedad ning allküljel kiiluga. Lääne aedades oli see väga külmakindel
kaukaasia liik kuni 1970. aastani praktiliselt tundmatu, kuid nüüd on tema
võidukäik alanud. Teadmata leiukohaga taimed. 95
EEK
121. Galanthus lagodechianus (syn. G. cabardensis; spont.
Caucasus, N. Osethias, Mzinta River near Kazachy Brod, RP 83-21), lagodehhi lumikelluke Kazachy Brodist. Pakun Põhja-Osseetiast Mzinta
jõe äärest Kazachy Brodi lähedalt 1983. aastal korjatud sibulaid. 120 EEK
122. Galanthus 'Merlin'(James Allen, enne 1891), lumikelluke
‘Merlin’. Suurte ja pikkade õite sisemised õielehed on peaaegu üleni
tumerohelised, vaid servake on valge. See suureõielise ja kurrulise
lumikellukese hübriid (G. elwesii x G. plicatus) on aretatud James Alleni
poolt Inglismaal Somerseti krahvkonnas Shepton Malletis 1890-ndatel aastatel. 95 EEK
123. Galanthus 'Modern Art' (E. B. Anderson), lumikelluke
‘Modern Art’. E. B. Andersoni (1895-1971) poolt välja valitud seemiku iga
pika ja kitsa välimise õielehe alusel on kena roheline laik ning tipus veelgi
suurem roheline laik, mis koosneb 4 või 5 lühikesest, osaliselt liitunud
rohelisest triibust. Sisemiste õiekattelehtede tipus on selge
hobuserauakujuline märk ning aluse lähedal 2 munajat märki („silmad”). Pikkade
sinihallide lehtede servad on nõrgalt kurrulised, sest tegu on kurrulise
lumikellukese (G. plicatus)
hübriidiga. 95 EEK
124. Galanthus nivalis ‘Flore Pleno’ (syn. G. n. ‘Plenus’), harilik lumikelluke ‘Flore Pleno’. Kui
lihtõielisel lumikellukesel on 3 välimist õielehte suured, 3 sisemist aga väikesed
ning varjule jäävad, siis täidisõielisel on kõik 6 õielehte suured, mistõttu
õis jätab hoopis suurema ja ilusama mulje. Seest täidetud rippuva õie sisse
vaadates meenutab see valge-rohelisekirjut pisikest roosiõiekest. 2 tk.: 10 EEK
125. Galanthus nivalis fl. pl., täidisõieline harilik lumikelluke vanast taluaiast Saaremaalt Sõrve säärelt. Taimed on aastakümneid
naturaliseerunult kasvanud. Silma järgi on sordist ‘Flore Pleno´raske erinevusi
leida. 2 tk.: 10 EEK
126. Galanthus nivalis 'Sharlockii’ (J. Caspary 1868), harilik
lumikelluke ‘Scharlockii’. 10-15 cm kõrgusel sordil on tugevasti
suurenenud, liigi tüüptaimest 2 korda suurem, lehesarnane, 2 osaks lõhenenud ja
seetõttu eesli kõrvu meenutav õie kandeleht (kõrgleht) ning roheline laik
välimiste õielehtede tipus. Esineb väikest tunnuste varieeruvust. Sort nimetati
1868. aastal professor Caspary poolt Julius Scharlocki auks, kes leidis taime
1818. a. Reini lisajõe Nahe orust. Looduslikult kasvavad taimed ka Belgia
idaosas ja Maasi jõe orus. 60 EEK
127. Galanthus platyphyllus(syn. G. latifolius), laialehine
lumikelluke. 10-20 cm kõrgusel taimel on suured ja piklikud sibulad nagu
nartsissil. Lehepake on rullunud (tärgates ümbritseb üks leht teist
poolringina). Selle liigi rohirohelised läikivad lehed on perekonna liikide
seas suurimad: laius 4 cm (on leitud isegi 6 cm laiusi), pikkus aga võib
ulatuda isegi üle 35 cm. Laiade lehtede tõttu peavad aia külastajad äraõitsenud
taime piibeleheks (maikellukeseks). Sisemised õielehed on ilma tipmise
sisselõiketa (sälguta) ning nende alusel on heleroheline laik, mis võib
mõnikord olla nõrk või hoopis puududa. Sälk puudub ka Krasnovi lumikellukesel (G.
krasnovii), mis on veelgi suurem haruldus. Laialehine lumikelluke kui kõige
kõrgemal mägedes kasvav liik esineb Kaukasuse keskosas: Gruusias (sealhulgas
Abhaasias) ja Venemaale kuuluvas Põhja-Osseetias 1200-2700 m kõrgusel, kus tema
õitseajal on muld lumesulamisveest märg. Looduses õitseb liik juunis-juulis ja
ka aias õitseb ta lumikellukestest kõige hiljem. Igal kevadel muretsen, et see
haruldus on hävinud, kuid ta tärkab alles siis, kui teised lumikellukesed
hakkavad õitsemist lõpetama. Kõrgmägede taimena sobib laialehine lumikelluke ka
aias külmema ja tuulisema, kuid päikesepaistelise kasvukoha jaoks, mille muld
ei tohiks liiga kuiv olla. Janis Rukšansi sõnul kasvas ta Krestovõi mäekurus
täispäikeses ja tahab ka aias täispäikest. Kuna Janis pani algul sibulad aias
poolvarju, oleksid need tal peaagu hävinud. Õiget liiki oli raske hankida, sest
maailmas pakutakse nii firmade kui ka kollektsionääride poolt laialehise
lumikellukese nime all peaaegu alati odavat Voronovi lumikellukest. Ehtne liik
on tõeline haruldus. Lõpuks saint ta Eestist. 190
EEK
128. Galanthus plicatus 'Oreanda' (spont. Crimean peninsula near village Oreanda,
100 m), kurruline lumikelluke ‘Oreanda’.
Sinihallide kurruliste lehtedega taimed on aias jõulise kasvuga. Pakutavad
sibulad on Janis Rukšans korjanud 1983. aastal Krimmist Oreanda küla lähedalt
100 m kõrguselt üle merepinna niiskelt metsalagendikult. 95 EEK
129. Galanthus plicatus (spont. Crimea, city Staryi Krym), kurruline lumikelluke
Starõi Krõmist. 20 cm kõrguse taime sinihallika varjundiga lehtede serv on
järsult allküljele käändunud ehk volditud. Pakun 1985. aastal Starõi Krõmi
linna lähedalt Nadežda Poljakova korjatud looduslikke taimi. 50 EEK
130. Galanthus 'Suur Tilk' (Sulev Savisaar, 2005), lumikelluke
‘Suur Tilk’. 1990. aastal sain Penza oblasti Kuznetski linna
kollektsionäärilt Vassili Filjakinilt postipakiga laialehise lumikellukese (G. latifolius) sibulaid, mis osutusid valedeks. Laia kurrulise lehe järgi
otsustades on tegemist kurrulise lumikellukese (G. plicatus) sordiga või hübriidiga. Õis on üllatavalt suur ja
meenutab suurt veetilka, sest isegi kuuma päikeselise ilmaga ei taha ta oma
sisemisi peaaegu üleni rohelisi õielehti näidata. Sordinime andsin sellele
kaunile ja omapärasele variandile 2005. aastal. 120 EEK
131. Galanthus woronowii, Voronovi lumikelluke.
Kuni 20 cm kõrguse taime läikivrohelised laiad lehed on tärgates poolringjalt
rullunud, nii et üks ümbritseb osaliselt teist. Sisemised õielehed on tipmise
sisselõikega (sälguga) ning ühe tipmise hobuserauakujulise, kuid tipust lameda
rohelise laiguga, mis ei ulatu õielehe poole pikkuseni. Puukoolide ja
postimüügifirmade poolt pakutakse Voronovi lumikellukest massiliselt laialehise
lumikellukese (G. platyphyllus) pähe.
Ehtne laialehine lumikelluke on üliharuldane ja väga kallis taim, Voronovi
lumikelluke aga odav ja aianduses suhteliselt tavaline. Voronovi lumikelluke
kasvab Kaukaasias ja Taga-Kaukaasias (Krasnosdari krais, Gruusias, eriti
Abhaasias ja Adžaarias) ning Türgi kirdeosas (Lasistanis) niiskes kuni
parasniiskes, kuid küllalt poorses ja õhulises mullas. Kuna liik pärineb
vihmarohketest piirkondadest, ei tasuks taimi ka aias istutada suvel
läbikuivavasse ja ülekuumenevasse mulda. Nad ei taha ka üleujutatavaid kohti.
Voronovi lumikelluke eelistab poolvarju. Aias on ta oma laiade värskeroheliste
läikivate lehtedega kitsaste hallide lehtedega harilikule lumikellukesele
kenaks vahelduseks. 2 tk.: 10 EEK
132. Gladiolus imbricatus, niidu-kuremõõk. Eestis looduslik, täiesti külmakindel kuni 80 cm kõrgune gladiool
aias talvekatet ei vaja. 3 cm pikkused lillakaspunased kaarduvad õied juulis
asuvad ühekülgses tihedas 7-10 cm pikkuses ja kuni 12-õielises õisikus. Eesti Punase
Raamatu 4. kategooria ehk tähelepanu vajav (ohust pääsenud) liik on meil
looduskaitse all. Maailma kõige külmakindlam gladiooliliik eelistab kasvada
täispäikeses parasniiskel kuni niiskel mullal. Kui vilju ei eemalda, siis muutub
aias isekülvi tõttu umbrohuks. Mugul istutatakse avamaale sügisel. 40 EEK
133.
Hyacinthoides hispanica ‘Myosotis’ (J.
Valkering, enne 1939), hispaania ebahüatsint‘Myosotis’.Silla ehk
siniliilia lähisugulase 30 cm kõrguses püstises sirges igakülgses õisikus
puhkevad juunis längus sinised tumedama kesksoonega kellukjad õied. Vähenõudlikud,
väga külmakindlad ja hästi paljunevad taimed eelistavad sarnaselt silladega
aias poolvarju (kuid taluvad hästi ka päikest) ning niisket raskemat
huumusrikast mulda. On ka lõikelilled. 3 tk.: 12 EEK
134. Iridodictyum ‘Frank Elder’ ( = Iris ‘Frank Elder’;
H. F. D. Elder, enne 1978), võrkiiris
‘Frank Elder’ (iiris ‘Frank Elder’). 10 cm kõrguse aprillis õitseva taime
suured, ümardunud õied on huvitav kombinatsioon kollasest ja sinisest – sinise
soonestusega kollane õis on kahvatusinise tooniga üle valatud. Võrkiirised on
madalakasvulised varakevadel õitsevad sibuliirised, mille õied puhkevad aias
vaid mõned päevad lumikellukeste omadest hiljem ning õitsevad üheaegselt
varajaste krookustega. Sügavasse potti istutatult sobivad võrkiirised ka
ajatamiseks uuest aastast kuni kevadeni. Parasniiske muld kerges varjus, ehkki
kasvab hästi ka päikese käes. 12
EEK
135. Iris stolonifera (S Uzbekistan, Sina valley, ARJA 9804), võsund-iiris. Tartu botaaniku Maximowiczi kirjeldatud
Regelia-alamsektsiooni kuuluva liigi juurikad koosnevad üheaastastest
lühikestest jämenenud paksendustest ning peenematest maa-alustest võsunditest.
50 cm kõrgusel varrel on mai lõpus - juuni algul 2-3 õit läbimõõduga 5-7 cm.
Sinkja või pruuni habemega pruunid kuni violetsed õied on alati laiade
erk-pruunide servadega (soonevõrgustikuga). Üldmulje õiest jääb ere-rebasepruun
erelillade laikudega õielehtede keskel. Kitsad lehed kuivavad pärast õitsemist.
Liik kasvab Kesk-Aasias Dušanbe ja Samarkandi linnade vahel Zarafšoni ja
Turkestani mäestike kivistel ja savistel loode- ja läänenõlvadel ning niisketel
mägiaasadel. See ilus liik öitsevat teoreetikute arvates meie jahedas ja
niiskes kliimas soojapuuduse tõttu vähe ning hävivat vihmade tõttu, mida tema
kodumaal puhkeperioodil pole. Soovitatakse igal aastal välja kaevata ja
hilissügisese tagasiistutuseni soojas hoida. Pakun teile Lõuna-Usbekistanist Hisori
aheliku edelaossa jäävatest Tšulbairi mägedest Sina küla lähedalt 2000-3000 m
kõrgusel asuvast Sina orust 1998. aastal Janis Ruksansi ja Arnis Seisumsi poolt
korjatud risoome. Sealne asurkond on õievärvuselt väga varieeruv. Üldse on
selle liigi taimed osutunud meie kliimas üllatavalt vastupidavateks, õitsedes
avamaal küllalt sageli ja andes mõnikord harva koguni seemneid. 90 EEK
136. Iris stolonifera 'Zwanenburg Beauty' (van Tubergen), võsundiiris 'Zwanenburg Beauty'. Helepruunid sisemised õielehed on helevioletse keskvöödiga, tumedamad pruunid välimised õielehed aga tumevioletse keskvöödiga. Risoomid on heleoranžid. Sellel aastal andis taim avamaal ka seemneid. 75 EEK
137. Juno graeberiana ( = Iris graeberiana), Graeberi juuno (Graeberi iiris). Juunod
on sibulate külge kinnituvate lihakate säilitusjuurtega iirised. Läikivad
rohelised lehed katavad kuni poolemeetrise varre tihedalt. Mais-juunis on
ülemiste lehtede kaenlas 2-5 (7) sinakaslillat kuni 7 cm läbimõõduga õit. See
on ehtne liik, mitte hübriid, sest viljub. Päike, puhkeajal (pärast pealsete
kuivamist) kuivem muld.50 EEK
138. Juno magnifica ( = Iris magnifica), oivaline juuno (oivaline iiris). Kuni
70 cm kõrgusel varrel on mais-juunis 7 või enamgi hele-sireliroosat (pigem küll
sinkjasvalget) 5-7 cm läbimõõduga õit. Välimiste õielehtede heledat harja
ümbritseb kollane laik. Liik kasvab Usbekistanis Samarkandi ümbruse
mägedes. 45 EEK
139. Juno 'Midday Blue' ( = Iris ‘Midday Blue’; Eugenijus Dambrauskas), juuno (iiris) ‘Midday Blue’. Kuni 60 cm kõrgustel vartel on maikuus arvukalt
kollase laiguga ja violetse varjundiga siniseid õisi. Rikkalikult õitsev
vastupidav jõuline sort. Leedukas Eugenijus Dambrauskas sai kusagilt
Lääne-Euroopa botaanikaaiast (kahjuks on tal saamiskoht kaduma läinud)
Willmotti juuno (J. willmottiana)
seemneid, millest kasvanud seemikud olid hübriidsed. Nendest valis ta välja
sordid ‘Morning Sky’, ‘Midday Blue’ ja ‘Evening Shade’, mis on omavahel
välimuselt küllalt lähedased. Tuntud Kanada sibuliirisespets ja sordiaretaja
Alan McMurtrie peab neid sorte hoopis valgeservalise juuno (J. albomarginata) ja oivalise juuno (J. magnifica) hübriidideks. Tema mõlemad
vanemliigid on meil avamaal vatupidavaks osutunud. Ka Janis Rukšansi arvates on
tolmuandjaks liigiks olnud J. magnifica.
Kogu see sortide kogum on aias niiskuskindel, vastupidav, rikkalikult õitsev ja
perspektiivne. 90 EEK
140. Juno (Iris) 'Morning Sky' (Eugenijus Dambrauskas), juuno (iiris) 'Morning Sky'.
Eelmise sõsarsort. Loe eelmise kultoni juurest! On teistest veidi hilisem ja
tumedam (tume-violettsinine lilla varjundiga) õitseja. 90 EEK
141. Juno (Iris) 'Oriental Ornament' (Leonid Bondarenko 2001),juuno (iiris) ‘Oriental
Ornament’. Välimuselt näeb taim välja nagu buhhaara
juuno, kuid erineb õie värvuselt – valge õie väga suur erekollane naastulaik
maikuus on ääristatud violettpurpurse triibustusega. Seda
Leedu sorti peetakse buhhaara juuno ja värvika juuno hübriidiks (J.
bucharica × J. warleyensis). Sort on osutunud meil aias
vastupidavaks, kuna seda on ka üks tema vanematest (buhhaara juuno). 75 EEK
142. Juno ‘Warlsind’ (van Tubergen 1936; J.
warleyensis × J. bucharica; Iris ‘Warlsind’), juuno ‘Warlsind’ = iiris ‘Warlsind’. 35 cm kõrguse mais õitseva
taime õied on kirevad ja ilusad. Kollaseharjaliste kollaste välimiste
õielehtede tipus on kontrastne purpurpruun naastulaik. Kreemikasvalged
pisikesed sisemised õielehed ning laiad emakakaela hõlmad on sinaka varjundiga.
Sordinimi tuleneb sõnade warleyensis
ja sindjarensis algusosadest. See
steriilne hübriid on aretatud Thomas M. Hoogi poolt van Tubergeni firmas 1936.
aastal. Tagantjärgi on selgunud, et värvikat juunot (J. warleyensis) pole ristatud mitte assüüria juunoga (J. aucheri, syn. J. sindjarensis), nagu sordinimi ütleb, vaid hoopis buhhaara
juunoga (J. warleyensis × J. bucharica). Kuna sordi üks vanematest
(buhhaara juuno) on meie oludes niiskuskindel ja vastupidav liik, pole ka nende
„laps” nii niiskusõrn nagu teine esivanem värvikas juuno. Taim on mul aias
niiskuskaitseta edukalt kasvanud 1998. aastast. 120 EEK
143. Lilium 'Juta' (Juta Kohava
2003), liilia ‘Juta’. Helekollakas
rohekate soontega rohkeõieline vegetatiivselt hästi paljunev ülimalt
külmakindel trompetliilia on kuningliilia (L.
regale) hübriid. Trompet on lühem ja sirgeservalisem kui sordil ‘Richard
Lätti’. Veidi sordi saamisloost. 1984. aastal likvideeriti Juuliku katsebaasi
kasvuhooned koos kollektsioonidega. Juta Zaletajeva poolelijäänud uurimistöö
tulemused – tema poolt ristatud taimedelt saadud arvukad kastitäied (tuhanded
seemikud) veel õitsele puhkemata näpuotsasuurusi liiliahübriidide sibulaid,
millest edaspidi oleks saanud välja valida hulga kauneid sorte, müüdi
juhuslikele inimestele maha või hävitati ning loomulikult pole neist tänaseks
enam jälgi jäänud. Juulikult 10 pisisibulat ostnud lillekasvataja Juta Kohava
otsustas tal tänaseni säilinud kuuest suurepärasest variandist parima nimetada
Juta Zaletajeva auks. Seni meil kõige külmakindlamaks trompetliiliaks peetud
sort ‘Richard Lätti’ sai 2002/2003. karmil talvel tugevaid kahjustusi, sordil
‘Juta’ aga avamaal talvekahjustusi polnud. Julgen väita, et tegemist on maailma
kõige külma- ja talvekindlama trompetliiliaga. 100
EEK
144. Lilium 'Vostotsnaja Skazka' [I (a): Kirejeva, 1984], liilia
‘Vostotsnaja Skazka’. Tumepunased püstised musta täpistusega arvukad õied on
tihedas pikas õisikus. Nimi tähendab tõlgituna “Idamaa Muinasjutt”. See liilia
on mulle saamisest alates (1989. a.) südame järgi olnud, enamuse muudest liiliatest
olen ammu likvideerinud. 50 EEK
145. Muscari armeniacum ‘Cote d‘Azur’ (C. ja A. van Bentem 1987), armeenia kobarhüatsint ‘Cote d‘Azur’. Mais-juunis õitsev 25 cm kõrguste
varbadega erk-sügavsiniste õitega sort. 8
tk.: 12 EEK
146. Muscari armeniacum ‘Saffier’ (syn. M. a. ‘Saphir’;
A. L. van Bentem 1985), armeenia
kobarhüatsint ‘Saffier’. Kõige kõrgekasvulisem armeenia kobarhüatsindi sort
on hiline ning kannab mais-juunis kuni 30 cm kõrgustel jäikadel varbadel väga
pikki, kuid mitte tihedaid õisikuid omapäraste tuhmide hele-violettsiniste
(värvitoon 97a) õitega. Õie suue on kinni kasvanud ning ei avane ka õitsemise
ajal, mistõttu putukad ei saa õit tolmeldada ja seemneid ei teki. Lõikelillena
õitseb ja püsib vaasis kaua. 5 tk.: 10
EEK
147. Muscari armeniacum 'Valerie Finnis', armeenia kobarhüatsint
‘Valerie Finnis’. Sordi algtaim on leitud Türgist. Maikuus õitseva 15 cm
kõrguse taime hele-taevassinised, tipust ahenevad 0,4 cm pikkused õied on koondunud
laia ja väga tihedasse õisikusse. 4 tk.:
10 EEK
148. Muscari ‘Tallinn’, kobarhüatsint ‘Tallinn’. Teadmata päritoluga ja ilma nimeta taksoni sibulad sain 1997.
aastal määramiseks Tallinna Botaanikaaia aednikult Tiia Jaanuselt. Kuna taimed
ei sarnane ühegi senituntud sordi ega liigiga, on tegemist seemikuga. Taimel on
väga tihedad piklikkoonilised helesinised õisikud. Viljad tuleb õigeaegselt eemaldada, sest seemnetest ei kasva sordiehtsad taimed. 30 EEK
149. Narcissus radiiflorus (syn. N. angustifolius,
N. poeticus subsp. angustifolius), kitsalehine nartsiss. Aias umbes poolemeetrisel varval puhkevad juunis
lõhnavad puhasvalged 5-6 cm läbimõõduga õied on pisikese kausja (toruja),
ainult veerand (0,25) cm pikkuse ja kuni 1 cm laiuse kollase või rohekaskollase
lisakrooniga, millel on punane servake. Kitsaid pinnukesi meenutavad õielehe
alaosad üksteist servadega ei kata või katavad vaid napilt. Kõik tolmukad on
enam-vähem ühepikkused ning ulatuvad osaliselt õiest välja. See väga
hiljaõitsev liik pretendeerib koos poeedinartsissiga kõige viimasena õitseva
nartsissi tiitlile. 3-4 sinkjat lehte on kitsad (mitte üle 1 cm). Taimed
kasvavad Euroopa kesk- ja lõunaosas, ulatudes Šveitsist läbi Balkani Kreekasse,
kuid kasvades ka Karpaatides. Tema levilas on poeedinartsissiga osaliselt
kattuvaid alasid. Väliselt on kitsalehine nartsiss väga poeedinartsissi (N. poeticus) moodi, kuid botaanikud
teevad neil vahet põhiliselt tolmukate, õielehtede ja lisakrooni järgi.
Poeedinartsissi tolmukad on erineva pikkusega ja asetsevad 2 reas, kusjuures
üks rida ulatub lisakroonist välja, teine aga jääb varjule. Poeedinartsissi
õielehed ahenevad alaosas väga järsult ning katavad üksteist alaosas serviti,
ka on talle omane liudjas ja lame lisakroon. Rahvusvahelise nartsissiregistri
järgi on kitsalehisel nartsissil 4 üksteisest veidi erinevat teisendit. Taimed
näivad eelistavat niiskeid kasvukohti. See väga külmakindel ja vähenõudlik liik
talub aias isegi kehvi, kuivi ja saviseid muldi. Minu taimed on üles kasvatatud
Šveitsist Jura kantonist Porrentruyst saadud seemnetest. Maailmas seda liiki
praktiliselt müügiks ei pakuta. 65 EEK
150. Nectaroscordum siculum (syn. Allium siculum), sitsiilia mesilauk. Umbes 1 m kõrguse
tugeva varva tipus ripub juunikuus hõredas koonilises õisikus kuni 7 cm
pikkustel kaarjatel raagudel umbes 30 nõrga roosaka varjundiga rohekasvalget
(pigem valkjasrohekat) laikellukjat 2 cm läbimõõduga tugevakoelist (nahkjat)
õit. Liik kasvab Lõuna-Prantsusmaalt kuni Türgini niisketes varjulistes
metsades. Mul kasvab ta hästi ka lagedal kohal kuivapoolsel savikal mullal.
Kuivatatud kreemid vilikonnad on hinnatud lilleseades. Pakutavad taimed on
kasvatatud botaanikaaedadest saadud seemnetest ja on teistsuguse välimusega
(rohelisema õiega) kui kaubanduses pakutavad.2
tk.: 10 EEK
151. Nectaroscordum tripedale (syn. Allium tripedale, spont. Armenia), pärsia mesilauk. Kuni 130 cm kõrgusel
varval puhkevad juunis arvukad suured (2 cm pikkused) hele-säravroosad õied.
Õisikud on varasemad, palju tihedamad ja ilusamad kui sitsiilia mesilaugul.
Tegemist on punase raamatu liigiga ehk maailmas hävimisohus oleva liigiga.
Pakun Armeenia päritoluga taimi. 120
EEK
152. Ornithogalum arcuatum (spont. Caucasus borealis, near Stavropol, 1965, and spont.
NW Caucasus, Krasnodar distr.), kaar-linnupiim. Nime on liik saanud
kaarjalt ülespoole käänduvatest viljaraagudest. 50-70 (100) cm kõrguse taime
tihedas 40 cm pikkuses ja kuni 8 cm laiuses kobarõisikus on juunis-juulis kuni
40 valget 3 cm läbimõõduga õit. Kitsas roheline triip õielehe seljal esineb
ainult tipupoolel või puudub hoopis. Minu aias puhkeb ta juuni keskel kõrgetest
linnupiimadest kõige esimesena õide. Eelistavad täispäikest (muidu õied ei
avane) ning parasniisket mulda, kuid lepivad ka kuivapoolse mullaga. Pakun
selle liigi 2 varianti, mis välimuselt omavahel ei erine.
A: Korjanud
Tallinna Botaanikaaed 1965. aastal Põhja-Kaukaasiast Stavropoli
lähedalt.
B: Pakutavad taimed pärinevad Loode-Kaukaasiast Krasnodari
krai hõredast metsast. Nii see kui ka järgnevad linnupiimaliigid eelistavad
meie põhjamaises kliimas täispäikest ning parasniisket mulda, kuid lepivad ka
kuivapoolse mullaga. Kes variante (Krasnodar või Stavropol) täpsemalt ei
määratle, saab sibulad minu valikul. 45
EEK
153. Ornithogalum exscapum, linnupiim. Liigil
seni eestikeelne nimi puudub. Ladina sõna “exscapum” tähendab “ilma varvata”,
ehkki tegelikult on tal lühike õisikuvars olemas. Taim on tõepoolest madalakasvuline, 5-15 cm kõrgune, lameda õisikuga (kännasega)
juunis. Õie läbimõõt on alla 3 cm. Iga valge õielehe seljal on roheline vööt.
Renjad siledad lehed on pealispinnal valge keskjoonega. Kasvab looduslikult Vahemeremaade
karjamaadel (k.a. Itaalias). Taimed olen üles kasvatanud Itaaliast Liguuria
pealinnast Genovast saadud seemnetest 1990-ndatel aastatel. Aianduses peaaegu
tundmatu liigi sibulaid pakub maailmas vaid mõni firma. Õitseb väga rikkalikult
tiheda madala valge õievaibana. 65 EEK
154. Ornithogalum kotschyanum, Kotschy linnupiim.
Tihedatesse lamedatesse õisikutesse koondunud laiade õielehtedega 2,5-3 cm
läbimõõduga valged õied õitsevad maikuus peaaegu maapinnal. 15-20 cm pikkuste
laiade läikivroheliste lainelise servaga lehtede kodarikud kipuvad õitsemise
ajal maadjat õisikut veidi varjama. Liik on meil avamaal vastupidav. Taimi küll
maailma aedades kasvatatakse (lähtunud on nad Uppsala botaanikaaiast), kuid
sellenimelist liiki pole ma siiamaani kusagilt botaanilisest kirjandusest
leidnud. 10 EEK
155. Ornithogalum oreoides (spont. N.
Caucasus, Krasnodar distr.), mäestik-linnupiim. 10-30 cm kõrguse taime tihedad õisikud õitsevad juunis. Valged 1,5-2 cm
pikkused õielehed on rohelise seljavöödiga. Kitsad (alla 1 cm) läbipaistva
servakesega sinihallid lehed on ilma valge kesksooneta.
Liik kasvab Bulgaarias, Rumeenias, Ukraina edelaosas ja Põhja-Kaukaasias. Pakun
Põhja-Kaukaasiast Krasnodari kraist korjatud sibulaid. 25 EEK
156.
Ornithogalum orthophyllum subsp. kochii(syn. O. kochii, O. tenuifolium var. kochii), Kochi
linnupiim ehk püstlehise linnupiima Kochi alamliik.Rikkalikult
õitsevate 15 (10-30) cm kõrguste taimede juuni algul puhkevates valgetes
lamedates õisikutes võib olla üle 20 õie. Välimistel 1-2 cm pikkustel
õielehtedel on rohelised seljatriibud. Kitsad lehed on valge kesksoonega. Liik
kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Türgis, Kaukaasias, Iraanis ning Marokos.
Pakutava alamliigi tavaliselt renjad (V-kujulised) 0,4-0,8 cm laiused lehed on
õisikust pikemad. Alamliik kasvab peaaegu kogu liigi levila ulatuses. Kochi
linnupiim (nagu ka muud eespool toodud madalad liigid) sobib aias asendama
sarnase välimusega sarik-linnupiima (O. umbellatum), sest erinevalt
sarik-linnupiimast ei muutu ta aias iialgi umbrohuks, kuna moodustab vaid suuri
sibulaid. Pakun teadmata leiukohaga taimi. 15
EEK; 10 tk.: 50 EEK; 50 tk: 100 EEK
157.
Ornithogalum ponticum ‘Sochi’ (Janis Rukšans 1995, RE 84-02),
pontose linnupiim ‘Sochi’. Kuni 60 cm kõrgune valge õisik juunis-juulis
sobib ka lõikeks. Pontose linnupiim on ilus liik juulikuises õievaeses
sibullilleaias, mil õitsevad põhiliselt veel vaid liiliad. Sordi sibulad ((RE
84-02) on korjatud Janis Rukšansi ja Evalds Paupersi poolt 1984. a. Krasnodari
kraist Sotši-lähedasest metsast.60 EEK
158. Ornithogalum schelkownikowii, hajastani linnupiim. Umbes 1 m kõrguse taime arvukad
valged õied on juunis-juulis pikas õisikus. Kuni 1 cm pikkused õielehed on
kitsa rohelise seljatriibuga. Peale õitsemist käänduvad viljaraod kaarjalt
üles. Lehed on kitsad – kuni 1 (1,5) cm laiused. See Kaukaasia alpi- ja
lähisalpiniitude endeem on kirjeldatud Armeeniast. Õielehe selge rohelise
seljatriibu poolest erineb hajastani linnupiim väga lähedasest
kaar-linnupiimast (O. arcuatum). Sibulad on minevikus saadud Lätist
Lucija Ligotnelt. 45 EEK
159. Ornithogalum schmalhauseni (spont. Armenia, Zangezur,
mount. Hustup), zangezuri linnupiim.
Valged lamedad õisikud aprillis asuvad pikkade lehtede vahel lausa maapinnal,
kuid on siiski hästi nähtavad. Sibulad (AS 89) on korjatud Armeeniast Zangezuri
mäestikust Hustupi mäelt. Näib, et seda liiki on maailmas peale Janis Rukšansi
ja minu pakkunud veel vaid üks inglise puukool. 45
EEK
160. Ornithogalum sintenisii, Sintenisi linnupiim. Taim on vaid 5-10 cm kõrgune. 15 cm pikkuste
kitsaste kõverdunud lehtede keskel istub üllatavalt vara – juba aprillis
peaaegu “koorikuna” vastu maad asuvas lamedas pikaraolises kobarõisikus 15-25
kaunist lumivalget tähtjat õit. Sügisel tekkivad uued lehed talvituvad väga
hästi. Liik kasvab Kaukaasias ja Iraanis Kaspia mere äärses piirkonnas. 30 EEK
161. Oxalis adenophylla 'Purple Heart' (Janis Rukšans 2005), näärmekas jänesekapsas 'Purple Heart'. Ülimadal ja tihe 5-10
cm kõrgune lehestikumättake kattub juunis-juulis üleni suurte, 2,5 cm
läbimõõduga pärani avatud erksate roosakaslillade õitega. Kuid sort on huvitava
lehestiku tõttu ilus ka õiteta. Iga lehe keskel on lilla tähtjas “süda”, mis on
tingitud lehekeste alaosa servakeste värvumisest tumelillaks. See mugulatega
lubjapõlgaja liik kasvab Tšiili ja Argentiina mägedes (Andides) ning talub
kuivust, kuid eelistab aias päikeselist kasvukohta ning kasvu ajal
parasniiskust. Suve teisel poolel pärast lehtede kuivamist tahab ta kuiva
puhkeaega. Lehe lillad servakesed tõstavad sordi hinna liigiga võrreldes umbes
20-kordseks! 150 EEK
Paeonia, pojeng. Ajapuudusel ma sel aastal pojenge kataloogis ei paku (peale ühe erandi). Järgmisel (2009) kevadel on nimelised pojengisordid istikukotti istutatult saadavad AINULT KOHA PEAL.
162. Paeonia officinalis subsp. banatica, varajase pojengi
ungari alamliik. Looduslikult Ungaris, Serbias
ja Rumeenias kasvava 60 cm kõrguse lihtõielise punase varase pojengi tipmised
lehehõlmad on omakorda lõhestunud kaheks või kolmeks hõlmaks. Pakutavad taimed
on üles kasvatatud Budapestist saadud seemnetest. 120 EEK
163. Phlox paniculata 'Elisabeth Campbell', aedfloks 'Elisabeth Campbell'. Erksate heleroosade
õitega sordi olen saanud Tallinna Botaanikaaiast. Saadan postiga tagasilõigatud
vartega taimi. Muid nimelisi floksisorte pakun ainult koha peal. 45 EEK
164. Puschkinia scilloides ‘Aragats‘ Gem’ (Arnis Seisums 1998), harilik puškiinia ‘Aragats‘ Gem’.
Arnis Seisumsi poolt Armeeniast Aragatsist Kasahi jõe äärest korjatud variant
on lätlaste arvates kasvatatavast tavavariandist veidi suureõielisem ja parema
õisiku ehitusega. Hindan neid eelkõige kui täpse leiukohaga taimi. 25 EEK
165. Ranunculus ficaria ‘Collarette’ (syn. R. f. ‘E. A. Bowles’, R. f. ‘Anemoneflora’, R.
f. ‘Beamish‘s Double’), kanakoole ‘Collarette’. Täidisõied on
anemoonõielised – kroonlehetaolisteks petaloidideks muundunud oranžikad
tolmukad moodustavad õie südames kollaste läikivate kroonlehtede keskel tiheda padja.
Kanakoole kasvab avamaal poolvarjus aastaringselt niiskes mullas, kuid talub ka
päikest. Läänes on huvi selle vastupidava ja vähenõudliku taime vastu, mis kasvab
looduslikult ka Eestis, hüppeliselt kasvanud ning juba on olemas 100 sorti.
Enamik neist on välja valitud loodusest. 40 EEK
166. Ranunculus ficaria 'Double Bronze'(syn. R. f.
‘Wisley Double Yellow’, R. f.
‘Chrysanthemum’), kanakoole ‘Double
Bronze’. Täidisõielise sordi rohkete kollaste kroonlehtede seljad on
punakaspruunid (pronksjad) ning õies esinevad ka mõned normaalselt arenenud
tolmukad. Sarnasel sordil ‘Flore Pleno’ tolmukad puuduvad ning kroonlehtede
selg on rohekas. 60 EEK
167. Ranunculus ficaria ‘Little Southey’, kanakoole ‘Little
Southey’. Madalakasvulise (10 cm) tiheda läikiva tumerohelise lehestikuga
sordi kitsaste kroonlehtedega tähtjad läikivad erekollased õied on lühikestel
vartel. 40 EEK
168. Ranunculus ficaria 'Sulli' (Maret Vähejaus 2005), kanakoole 'Sulli'. Hiiumaalt
Kassarist leitud pooltäidisõielised taimed on jõulise kasvuga, meenutades mulle
veidi kitsekakart (Doronicum). 90 EEK
169. Sanguinaria canadensis ‘Multiplex’, kevadmagun ‘Multiplex’.
Imeilusate täielikult täidisõiliste õite kõik emaka viljalehed ja tolmukad on
muutunud kroonlehetaolisteks petaloidideks. Üks aia "naeltest"
õitsemise ajal! 90 EEK
170. Scopolia physaloides ‘Mulgi Valge’ (syn. Physochlaina physaloides ‘Mulgi Valge’ (‘Alba’);
Sulev Savisaar, Evi Oja 2008), kobarskopoolia
‘Mulgi Valge’ (kobarjas vullrohi ‘Mulgi Valge’). Mugulja roomava risoomiga
20-25 cm kõrguse kartuli sugulase tihedasse kobarõisikusse koondunud väikesed
valged kellukjad õied puhkevad juba aprillis. Lehed kuivavad suvel. Viljandi
maakonnas (Mulgimaal) asuvas Evi Oja aias toimus mutatsioon (iseeneslik pärilik
muutus), mille tagajärjel on kobarskopoolia taimel tekkinud lilla asemel valge
õis (on kaotanud pigmendi tootmise võime). Internetist pole leidnud ühtegi
viidet valgeõielise kobarskopoolia olemasolule maailmas! Küllap on taoline taim
maailmas esmakordselt kultuuris. Liik (lilla õiega) kasvab Lääne- ja
Ida-Siberis, Kaug-Idas ja Kesk-Aasias. Eelistab kasvada poolvarjus niiskel
neutraalsel kuni nõrgalt aluselisel huumusmullal. Tulevaseks laiutamiseks tuleb
talle peenral varuga ruumi jätta. Pakkumisele läheb vaid tühiselt väike kogus
risoome! 300 EEK
171. Trillium erectum var. album, püstise kolmiklille valge teisend. 30-40 cm kõrgune varajane liik
õitseb maikuus rikkalikult, sest ühest risoomist võib kasvada välja mitu
õievart. Mõne erandliku vormi püstisele õieraole viitav liigiepiteet erectum –
tõlkes „püstine” on küllalt eksitav, kuna enamikul taimedel kaarduvad umbes 5
cm pikkused õieraod allapoole, nii et õied asuvad varrelehtedest
(kandelehtedest) allpool ja vaatavad poolalla-poolküljele. Tahapoole käändunud
tippudega kroonlehed võivad olla kuni 5 cm pikkused. Need Põhja-Ameerika idaosa
(Kanada ja USA) metsataimed eelistab viljakat, happelist kuni neutraalset
jahedat ja niisket mulda. Pakun Göteborgi Botaanikaaiast pärinevat Mart Veeruse
kaudu saadud varianti, mille valge õis on mustjate emakasuudmetega ja lillade
tolmukaniitidega. 90 EEK
172. Triteleia hyacinthina, hüatsint-suvitähik. 70 cm kõrguse taime tihedad, kuni 8
cm läbimõõduga kuppeljad õisikud juulis koosnevad laialt avatud valgetest 2 cm
läbimõõduga õitest. Selle lauguliste sugukonna taime mugulsibulad näevad välja
nagu krookuse omad. Liik kasvab Põhja-Ameerika rohtlas, mis on kevadel märg ja
suvel väga kuiv. Aias tahavad suvitähikud päikeselist kasvukohta ning
liivlisandiga huumusmulda. Hea ka lõikeks. Kui istutate ta aastateks, siis
vajab ruumi laiutamiseks, sest ta tundub olevat veidi võsundiline. . 5
tk.: 10 EEK
Lugupidamisega Sulev Savisaar