Postimüügi püsilillekataloog 2008.

Haruldased sibullilled

 

See kataloog on istutusmaterjali (sibullillede ja pojengide) müügiks või vahetuseks. Otsin Eestis aretatud püsilillesorte, kuid vahetuse puhul on vajalik eelnev kokkulepe.

Kõik minu poolt siin pakutavad lilled on külmakindlad ning talveks ma neid oma aias ei kata. Püüan kataloogi kaudu levitada eelkõige haruldasi lilli, mida aianduspoed ja puukoolid ei paku. Tühistes kogustes pakutavad kallihinnalised haruldused on mõeldud eelkõige vähestele kollektsionääridele ja entusiastlikele hobiaednikele, kuigi nende lillede kasvatamine ei paku mingit raskust ka algajale. Maailmas on eri lillede jaoks välja kujunenud omad hinnavahemikud, kuid siinsed hinnad olen püüdnud hoida neist alumistest piiridest veelgi allpool. Hindade üle nurisejatele ütleksin, et nad ei pruugi lillekasvatust alustada maailma suurimate haruldustega, vaid võiksid kasutada kergesti kättesaadavat odavat ja ilusat Hollandi masstoodangut. Tavalillede sibulaid soovitangi sügisel osta aianduspoodidest. Kuna ma harrastusaednikuna tootmisega ei tegele, siis enamikest kultonitest on taimi küllalt väikeses koguses ning hilisematele tellijatele ei pruugi kõike jätkuda. Kõik saadetavad sibulad on kasvatatud ja paljundatud oma aias, mitte kusagilt loodusest välja kaevatud.

Kuna meili teel sibulaid saata ei saa, siis ärge unustage tellimisel märkida oma postiaadressi, lisades võimalike tekkivate probleemide lahendamiseks ka kontakttelefoni. Kui paberkataloogi saajatel on olemas meiliaadress (kodus, tööl, lastel, lähedastel tuttavatel), siis palun mulle see teatada! Meili teel saate kataloogi palju kiiremini (parandate oma kohta tellijate järjekorras väga oluliselt!) ning koos värvipiltidega, samuti lihtsustaks see ka minu tööd. Tellimuste vastuvõtt lõpeb 15. septembril. Tellitud istutusmaterjali saadan tellijale postiga septembris. Postikulud -- pakikast pluss saatekulud -- 39 EEK tasub tellija. Välismaalt tellijatel tuleb tasuda tegelikud postikulud. Aadress: 50001 Tartu, postimaja, postkast 175, Sulev Savisaar, kontakttelefonid 735 1842 ja 748 5835 või e-mail:

Sibulate hinnad on antud Eesti kroonides (EEK). Enamasti on antud sibula tükihind, osadel juhtudel aga komplekti hind. Näiteks tähistus 4 tk.: 12.- näitab, et 4-sibulaline komplekt maksab kokku 12 krooni.

Tellijatele saadan järgmisel aastal uuendatud sortimendiga kataloogi.

Sibullilledest saate põhjalikumalt lugeda minu 2004. aastal ilmunud raamatust "Eesti sibullille-entsüklopeedia" (alapealkiri: "Eesti aedades kasvatatavad sibullilled koos kirjelduste ja kasvunõuetega – 980 liiki ja 4000 sorti 81 perekonnast") ja 2007. aasta juunis ilmunud raamatust “100 sibullille”. Internetikataloogile (http://www.hot.ee/sibullilled/) on lisatud pakutavate taimede fotod. Taime foto vaatamiseks vajutage kirjelduse kõrval paremal servas asuvale filmikaadri kujutisele!

Lisaks siintoodud posti teel saadetavatele taimedele pakun kokkuleppe korral mõningaid haruldasi püsililli kevadest sügiseni vaid koha peal istikukottides. Inimesed on harjunud, et paljasjuurseid taimi (k.a. llilli) istutatakse vaid kevadel või sügisel. Konteinertaimi (k.a. istikukottides) seevastu istutatakse lisaks ka ilma igasuguse põdemajäämiseta suvel. Puukoolid töötavad ka suviti ning mitmed neist on mulle kurtnud, et külastajaid käib sellal miskipärast väga hõredalt.

 

Laugud (Allium) eelistavad puhkeolekus enamasti kuiva päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat mulda. Erinõuded on vastavate liikide juures eraldi välja toodud.

1.          Allium aflatunense (spont. Kirghizia, Chatcal mnt.), aflatuni lauk. Erinevalt kaubandusest pakun ehtsat liiki. Tian Shani mäestikus Kirgiisias ja Usbekistanis kasvava laugu 120 cm kõrgusel tugeval lehtedeta varrel puhkeb juuni algul tähtjate õitega 6-10 cm läbimõõduga ülitihe lillakaspurpurne keraõisik. Kaunid ja omanäolised sinkjashallid laiad lehed on õitseajaks tipust juba kuivanud. Pakun lätlaste poolt Kirgiisiast Tšatkali ahelikust korjatud taimi.         15 EEK

2.          Allium amplectens, läänelauk. USA mägedest pärineva vähenõudliku taime 10-40 cm kõrgusel varval paiknevad peaaegu kerajad õisikud juunis-juulis koosnevad 10-50 valgest (või kahvaturoosast) tähtjast õiest.30 EEK

3.          Allium atropurpureum, purpurpunane lauk. 80 cm kõrgune vars kannab juunis-juulis kuni 7 cm läbimõõduga tihedat mustjaspunast lame-poolkerajat õisikut. Õite sigimikud ja tolmukaniidid on mustad. See Balkani liik annab ohtralt tütarsibulaid ning on kergesti kasvatatav peenra- ja lõikelill. Teda on võimatu nii umber istutada, et vanasse kohta midagi maha ei jääks (aitab mulla sõela peal läbipesemine).2 tk.: 10 EEK

4.          Allium auctum (spont. Tauria, mt. Ayu-Dag, 1980), paislauk. 60 cm kõrgusel varrel 3 nädala kestel juunist juulini õitsev 8 cm läbimõõduga tihe kerajas õisik koosneb tähtjatest 1 cm läbimõõduga helelilladest õitest. 1962. aastal kirjeldatud Krimmi liik on maailma aianduses praktiliselt tundmatu. Isegi Läti maailmakuulus lauguteadlane Arnis Seisums, kelle hiiglaslik laugukollektsioon on vist maailma esinduslikeim, sai paislaugu sibulad alles hiljuti minult. Sibulad pärinevad Tallinna Botaanikaaialt, kes korjas need 1980. aastal Krimmist Ajudagi mäelt. Näib, et olen selle liigi ainuke pakkuja maailmas. „Flora Europaea” andmeil on see Krimmi liik raskesti eristatav mustast laugust (A. nigrum), mille sünonüümiks teda Läänes mõnikord ka peetakse. Teda on nimetatud ka lilla- või roosaõieliseks musta laugu vormiks. Aedniku jaoks on nende liikide erinevus suur. Lääne aianduses laialt levinud Vahemeremaadest pärinev valgete õitega ja musta sigimikuga (siit ka liiginimi!) must lauk meie kliimas reeglina talvituda ei suuda (seni tean vaid ühte erandit Teresa Lepikovi aiast), seevastu Krimmist pärinev rohelise sigimikuga lillaõieline paislauk on äärmiselt külma- ja talvekindel.        150 EEK

5.          Allium backhousianum, Backhousi lauk. Juuni esimesel poolel puhkeb 1-1,4 m pikkusel varrel 6-8 cm läbimõõduga tihe valkjas keraõisik. 2 suurt ja võimast maadjat rohelist lehte on mõõdus 10 × 50 cm. Maailma aianduses peaaegu tundmatu haruldane Kesk-Aasia liik, mida keegi peale lätlase Janis Rukšansi ja minu vist kunagi kataloogides müügiks pakkunud pole. Sellel aastal olen koos ühe inglise puukooliga selle liigi ainus pakkujad maailmas.    180 EEK

6.          Allium darwasicum, darvaasi lauk. Varakult, juba mai lõpus puhkeb 20 cm kõrgusel varval 4 cm läbimõõduga püstine kimpjas-poolkerajas tihe hüatsindilõhnaline õisik, mis koosneb kellukjatest ülesvaatavatest valgetest roheliste seljasoontega õitest. Pakutavad taimed pärinevad kas Tadžikistanist Hisori mäestikust Karatagi lisajõe Kaznoki äärest või Tadžikistanist Hodža-obi-Garmist (välimuselt omavahel ei erine) või on nende aedseemikud.         45 EEK

7.          Allium hollandicum ‘Album’ (syn. A. aflatunense hort. ‘Album’), hollandi lauk ‘Album’. 100 cm kõrguse taime valge keraõisik juunis on nõrga lillaka varjundiga.    30 EEK

8.                   Allium jesdianum subsp. angustitepalum (Wendelbo) Khass. et R. M. Fritsch 1994 (syn. A. angustitepalum Wendelbo 1958, A. ecornutum Khass. et I. I. Malzev 1988, A. jesdianum ‘Per Wendelbo’), jazdi laugu Wendelbo alamliik (‘Per Wendelbo’). Tõlkes tähendab ladinakeelne angustitepalum „kitsa-õiekattelehine”. Jazdi laugu kõige ilusamaks ja seni teadaolevaist kõige suureõisikulisemaks (heades kasvutingimustes läbimõõt kuni 15 cm) variandiks peetavad sibulad korjas botaanikaprofessor Per Wendelbo 1962. aastal Afganistanist Bamiani provintsist Šahtu mäekurust (W 4865), kuid määras taime liiga suure õisiku tõttu ekslikult Rosenbachi lauguks (A. rosenbachianum). 60-120 cm kõrguse mais-juunis õitseva taime sügavpurpursed õied on kontrastsete valgete emakakaelte ja tolmuka ülaosadega. Süstjad lehed jäävad kauemaks roheliseks kui teistel jazdi laugu sortidel. Wendelbo poolt korjatud taimed on tavaliselt liikvel sordinime ‘Per Wendelbo’ all. Pole nii hea paljuneja nagu teised selle liigi sordid. 50 EEK

9.                   Allium jesdianum 'Shing' (Janis Rukšans 1994, RKM 82-20, spont. Tadjikistan, Shing gorge), jazdi lauk ‘Shing’. Sibulad (RKM 82-20) on korjatud 1982. aastal Tadžikistanist, Zarafšoni mäestikust Shingi mäekuru ja küla lähedalt varjulisest kohast 1600 m kõrguselt. Sordi korjajate seas oli ka Mari Kits. Päikeselisel kohal kollakasroheliste, varjus roheliste lehtedega 70 cm kõrgune sort on väga tiheda tumepurpurse õisikuga (sortidest tumedaim). Jazdi laugu sortidest on see kõige varasem, õitsedes juba maikuus.       15 EEK

10.               Allium karataviense, karatau lauk. Omapärane Kesk-Aasias lubjakiviklibul kasvav madalakasvuline 20 cm kõrgune lauk. Peaaegu maapinnal asetseva 2-3 laia, sinakasrohelise lehe keskel, otsekui ilma varreta, “istub" mais-juunis suur ja tihe valkjas õisikukera läbimõõduga 10 cm või enam. Ka kogu viljumise aja on taim veel ilus. Liigi tüüpiline taim paljuneb vaid seemnetega.             10 EEK

11.               Allium karataviense 'Ivory Queen', karatau lauk 'Ivory Queen'. Omapärase välimusega taim on liigi tüüptaimest madalam (kõrgus 15 cm), puhasvalge (kreemikasvalge) õisikukeraga (liigil enamasti määrdunud roosakasvalge), hilisem, laukudest nii kujult kui värvuselt (sinkjashallika varjundiga) ühe kauneima lehestikuga ning vegetatiivselt paljunev. Kui aias pole teisi karatau laugu variante, millega tolmelda, siis annab ka seemnest sordiehtsa välimusega taimi. Selle sordi sibulad on minevikus vähemalt korra olnud müügil ka Eesti aianduspoodides.       10EEK

12.               Allium komarowii (spont. Tadjikistan, Zeravshan mnt., Shing valley, RKM 82-31), Komarovi lauk. Mitte segi ajada liigiga A. komarovianum! Veidi rohkem kui poolemeetrisel varrel juuni teisel poolel puhkev tähtjatest tumelilladest (violettpurpursetest) õitest koosnev tihe 6 cm läbimõõduga kuppeljas kuni poolkerajas tihe šokolaadilõhnaline õisik õitseb 2 nädalat. 2 kaunist vastu maad hoiduvat sinkjat elliptilist lehte mõõdus 30-35 × 7-8 cm meenutavad karatau laugu omi, kuid on piklikumad, sinisemad (purpurse varjundiga) ja kauem haljad. See Kesk-Aasia mägedes kasvav liik on meil aias vastupidav ja annab ka isekülvi. Pakutavad sibulad (sibulapartii RKM 82-31) on korjatud 1982. aastal Janis Rukšansi, Aris Kruminši ja Mari Kitse poolt Tadžikistanist Zarafšoni mäestikust Shingi orust.             120 EEK

13.               Allium ‘Lucy Ball’ (W. Hey, enne 1972), lauk ‘Lucy Ball’. Meetrisel varrel on juunis keskmise suurusega tihe tume lillakaspurpurne õisikukera. Viljatu hübriidsordi üks ristlusvanematest on hollandi lauk (A. hollandicum), teiseks peetakse oletamisi kõrguvat lauku (A. macleanii). Sobib ka lõikeks. Lehed on laiad.20 EEK

14.               Allium macleanii (syn. A. elatum; spont. Tadj., Baljuvon), kõrguv lauk. Kuni 100 cm kõrgusel varrel juuni algul puhkev tähtjatest õitest koosnev kuni 12 cm läbimõõduga tihe lillakasroosa õisikukera õitseb kaua – 3 nädalat. Ilusad suured ja laiad (10-13 cm) puhasrohelised lehed on läikivad. Taim on oma kauni lehestiku pärandanud ka paljudele temast aretatud liikidevahelistele hübriidsortidele. Ilus lehestik, tihe õisik ja pikk õitseaeg teeb taimest hinnatava peenra- ja lõikelille. Pakun Tadžikistanist Baljuvonist korjatud sibulaid.20 EEK

15.               Allium motor (spont. Usb., Tashkent distr., Angren, VS 94-92), usbeki lauk. 75 cm kõrgusel varrel juuni esimesel poolel puhkev lilla õisikukera on tihe nagu aflatuni laugul, kuid väiksem – vaid 5 cm läbimõõduga. Usbekid kasutavad selle liigi lehti söögiks. Taimed on korjatud 1994. aastal Mart Veeruse ja Arnis Seisumsi poolt Usbekistanist Taškendi oblastist Angreni linna lähistelt. Kardab liigniiskust. Ükski maailma puukool seda liiki ei paku.180 EEK

16.               Allium oreophilum ‘Kuramin‘s Dwarf’ (Arnis Seisums 1997, SAVV 95-6), mäestiklauk ‘Kuramin‘s Dwarf’. Mäestiklaugu kõige madalakasvulisema variandi kõrgus on vaid 5-8 cm. Õied on väga tumedad purpursed – palju ei puudu, et lausa mustjaspurpursed. Algsordil esineb varieeruvust, mistõttu on pigem tegu sordirühmaga. Selle omapärase ja üliharuldase variandi sibulad korjati Arnis Seisumsi ja Viktor Voronini poolt 1995. aastal Usbekistanist Kurama mäestikust 2800 m kõrguselt kohast nimega 33. kilomeeter. Õitsevad sibulad on väga pisikesed, umbes herneterasuurused.       120 EEK

17.       Allium platycaule, lapik lauk. Vaid 10 cm kõrgusel lapikul kahe terava servaga varrel mai lõpus puhkev paljuõieline lame poolkera koosneb laiuva tipuga kitsaskellukjatest lilladest õitest. Lapikud ja sirpjad lehed on mõnikord lausa rulli keerdunud. Sibulad on korjatud USA-st Kesk-Oregoni idaosa mägedest (Berry 84).     75 EEK

18.       Allium x proliferum, rindeline sibul pole üldsegi ilutaim, vaid hoopis hinnatud köögiviljataim, mis on hariliku sibula ja talisibula külmakindel avamaal talvituv hübriid (Allium cepa x A. fistulosum). Õite asemel on tal 2-5 suurt sibulat, mis mõnikord võivad asuda 2 (harva koguni 3) korrusena (rindena). “Õhusibulatel” on ka rohelised lehed. Umbrohuks see 70 cm kõrgune taim ei muutu, sest pisikesi sigisibulaid ei teki. Võtate varre otsast suhteliselt suuri tavasibulast vitamiinirikkamaid “õhusibulaid” ja võite neid kohe kasvõi ilma pesemata köögiviljana kasutada.      15 EEK

19.       Allium pseudozeravschanicum (spont. Turkm., Kopetdag, Asiar), sündi lauk. Kuni 70 cm kõrgusel varrel puhkeb juuni keskel lillade (hele-roosakasvioletsete) tähtjate õitega kuni 9 cm läbimõõduga keraõisik. Turkmeenia mäestike varjuliste kasvukohtade endeemi sibulad on korjatud Kopetdagi mäestikust Arvazi orust Asiarist.75 EEK

20.       Allium rotundum subsp. rotundum(spont. vill. Enem, Krasnodar distr., S Russia), ümar lauk. Venemaalt Krasnodari kraist Oktrjabski rajoonist Enemi külast Viktor Koroljovi poolt korjatud jäigavarreline juunis-juulis õitsev ligi kolmveerandmeetrine ilulauk on ülitiheda tumepurpurse (tumelilla) 4-5 cm läbimõõduga õisikukeraga. Õisikus pole kunagi sigisibulaid, kuid neid on arvukalt emasibula umber mullas, mis maa segikaevamisel võivad muutuda umbrohuks. Uued lehed tekivad juba varasügisel. Õisi kasutatakse lõikeks ja koos viljadega ka kuivatamiseks.         25 EEK

21.       Allium x stipineva (A. stipitatum x A. nevskianum), lauk 'Stipineva' (Eugenijus Dambrauskas). Leedu lillekasvataja ja sordiaretaja Eugenijus Dambrauskas valis sordi 'Stipineva' välja oma aias varreka laugu (A. stipitatum) vabatolmlemisest tekkinud seemikute hulgast. Aretaja arvates on tegemist varreka laugu ja Nevski laugu vahelise hübriidiga ((A. stipitatum x A. nevskianum). Mõlemad lauguliigid kasvasid seemnete kogumise ajal 1992. aastal samal peenral. Aretaja valis sadade seemikute hulgast välja 6 hübriidset taime. Hübriidide õitsemisel 1997. ja 1998. aastal selgus, et õied on neil kõigil ühesugused, kuid lehtedes esines väikesi erinevusi. Tänaseks on aretaja jaotanud hübriidid lehestiku ilu järgi 2 rühma. Taimed on hea paljunemisega. Sort on viljatu, kuid mõnest tekkinud seemnest on Augis (nii kutsuvad aretajat tema sõbrad) üles kasvatanud juba teise põlvkonna seemikuid, mis on andnud veelgi põnevama välimusega taimi. Taimel on kaunis lehestik ja kena metalse varjundiga õisik. Eelmisel aastal pakkusin otse aretajalt saadud sorti oma kataloogis esimesena maailmas, sel aastal pakub teda juba ka Janis Rukšans Lätis.   190 EEK

22.       Allium winklerianum (spont. Kirg., Fergana, Sary- Bulak), Winkleri lauk. 80 cm kõrgusel varrel mai lõpus või juuni esimesel poolel puhkev 5 cm läbimõõduga püstine lame tihe õisik koosneb eriliselt erksatest lillakaspunastest kausjatest õitest. Särav värvus! Liik on nimetatud kunagise Tartu botaaniku Winkleri auks. Pakun Kirgiisiast Fargona (Fergana) mäestikust Narõni oblastist Sary-Bulakist korjatud sibulaid.        95 EEK

23.       Allium ‘World Cup’ (A. macleanii × A. stipitatum; Janis Rukšans 1999), lauk ‘World Cup’. Kauni lehestikuga kõrge taim näeb õite poolest välja nagu kõrguv lauk (A. macleanii), sibulate poolest aga nagu varrekas lauk (A. stipitatum). Läti sort on välja valitud kõrguva laugu (A. macleanii) vabatolmlemisest saadud seemikute hulgast. 45 EEK

24.       Anemone x lipsiensis (syn. A. x intermedia; A. x seemannii) (A. nemorosa x A. ranunculoides), värdülane. 20 cm kõrgune võsaülase ja kollase ülase hübriid õitseb aprillis-mais kreemide (helekollaste) õitega. Poolvari.       30 EEK

25.       Anemone nemorosa 'Green Dream', võsaülane ‘Green Dream’. Valge õis aprillis on huvitava väikese tumerohelise tiheda õiesüdamikuga, mis hiljem välja arenedes osutuvad lühikesteks lõhestunud rohelisteks lehtedeks! Algul imeilus, hiljem lihtsalt imelik (selle poolest, et lehetutt võib välja kasvada otse õie südamest!). Kõrgus 15 cm. Sordiga on ka segadust. Ühe seisukoha järgi on ‘Green Dreami’ õige nimi ‘Green Fingers’, teise järgi aga on tegemist erinevate ja omavahel eristatavate sortidega. Tuletan igaks juhuks meelde, et võsaülased on metsataimed, mis armastavad niiskust kuni parasniiskust. Hea oleks neid istutada puu- või põõsajuurte lähedale, siis ei ründa neid hävitavad seenhaigused.         50 EEK.

26.       Anemone nemorosa 'Hilda', võsaülane ‘Hilda’. 10-15 cm kõrgune kääbustaim väikeste 2 cm läbimõõduga puhasvalgete täidisõitega (15-20 väga kitsast tupplehte). Risoom on sortidest kõige peenem – vaid 3-4 mm läbimõõdus. Algtaim leiti Taanist Seelandi saarelt Slagelse linna lähedalt ning selle leidja Toubøl nimetas sordi oma naise Hilda auks.    30 EEK

27.       Anemone nemorosa ‘Maret’ (syn. A. n. ‘Hiiumaa Semidouble’, Taavi Tuulik 2000), võsaülane ‘Maret’. Taavi Tuulik nimetas sordi 2000. aastal Maret Vähejausi auks, kes nende taimede kasvukoha 1986. aastal Hiiumaal Kassaris avastas ja sealt ka esimesed taimed aeda tõi. Pooltäidisõie (tupplehti on palju) välimiste tupplehtede roheline paksenenud tipulaik võib muutuda leheks. 80 EEK

28.       Anemone nemorosa ‘Mart‘s Blue’ (Janis Rukšans, Mart Veerus 1997), võsaülane ‘Mart‘s Blue’. Lätis nimetatud sordi 20 cm kõrgused taimed on hiliste tumesiniste õitega, lehestik säilib suhteliselt kaua. Sort on Eestis vähesel määral liikvel vale nime Anemone caucasica all. Varjutaim.      50 EEK

29.       Anemone nemorosa ‘Taavi’ (Taavi Tuulik 2000), võsaülane ‘Taavi’. Taavi Tuulik leidis punakaslilla õiega taime 1987. aastal Hiiumaalt Kassarist. Puhkemisel ja õitsemise algul täiesti valge õis muutub õitsemise lõpuks väljast vaarikpunaseks kuni tumelillaks, seest aga helelillaks.     90 EEK

30.       Anemone nemorosa 'Tilo', võsaülane ‘Tilo’. Austrias Sarastro-Stauden puukoolis nimetati puhasroosa (õitsemise algul valge) 15 cm kõrgune sort selle leidja Georg Uebelharti poja auks.   50 EEK

31.       Anemone nemorosa 'Wyatt's Pink', võsaülane 'Wyatt's Pink'. Õitsemise algul on õis valge, hiljem muutub seest heleroosaks ning seljalt tumeroosaks. Taime kõrgus 15 cm.   50 EEK

32.       Anemone trifolia, kolmetine ülane. 15-20 cm kõrguse taime valge õie tolmukapead on valged või sinised (võsaülasel kollased). Liik kasvab Portugalist Ungarini, 1 leiukoht esineb isegi Soomes! Erinevalt lähedasest võsaülasest sellel liigil juurmised lehed (tavaliselt) puuduvad ning 3-osalised lehekesed hõlmadeks ei lõhestu. Poolvari.       40 EEK

33.       Arisaema flavum subsp. abbreviatum, kollane tulivõhk. Nn. külmakindel “kalla” Taimed tärkavad mugulast alles jaanipäeva paiku ning õitsevad juunis-juulis. Tõlviku ettekäändunud tipuga kollane kandeleht ("õis") on oma perekonna kõige pisem – vaid 2 (harva 6) cm pikkune. Sügisel valmivad kaunid oranžid vilikonnad (tõlvikud)on peaaegu kerajad. Taimed taluvad aias hästi ka täispäikest. Janis Rukšans sai noorusaastatel botaanikaaias töötades seemenevahetusega kusagilt (kahjuks on saamisandmed kaduma läinud) erakordselt jõulise kasvu (40 cm), lopsaka lehestiku, rikkaliku õitsemise, hea vegetatiivse ja seemnelise paljunemise ning täieliku külmakindlusega variandi, mida pakun nüüd ka teile. See tetraploidne alamliik kasvab looduslikult Kesk- ja Lääne- Himaalajas (Nepalist kuni Afganistanini). Sama alamliiki pakkusin ka juba eelmistel aastatel. Seni kasvatati aedades kidurakasvulist ja väheõitsevat Hollandi kääbusvarianti. Parasniiske päikeseline kasvukoht.   50 EEK

34.       Arum dioscoridis var. philisteum (spont. NW Syria), lehkava aarumi purpurne teisend. Loode-Süüriast korjatud külmakindla mugulaga “kalla” 10-15 cm pikkune enam-vähem ühtlaselt purpurne tõlviku kandeleht (“õis”) on tumedamate mustjate laikudega. Kuivale ja kuumale lõunamaisele päritolule vaatamata on taim minu aias katteta talvitunud juba 1999. aastast alates. Looduses eelistavad aarumiliigid viljakaid ja aluselisi muldi. Mugulad istutatakse avamaal liigist olenevalt kas päikeselisse või poolvarjulisse kasvukohta vett hästi läbilaskvasse huumusrikkasse mulda 15-20 cm vahekaugusega 10-15 cm sügavusele. Kasvuajal vajavad taimed niisket, lehtede kuivamise järel aga kuiva mulda. Külmades kasvukohtades suurema talvekindluse saavutamiseks võib mugulad tavalisest sügavamale istutada.        95 EEK

35.       Arum elongatum subsp. elongatum, piklik aarum (leiukohata). Musta mere ümbruse niisketes hõredates lehtmetsades kasvav mugulaga 30 cm kõrgune külmakindel "kalla" hakkab õitsema juunis 15-30 cm pikkuse ja kuni 10 cm laiuse tume-purpurpunase sametise tõlviku kandelehega (”õiega”). Õisiku lõhn on ebameeldiv. Mugulapesade liigsel tihenemisel võivad "õied" jääda odajate lehtede varju. Hilissuvel peale lehtede kuivamist ehib taim aeda säravpunastest marjadest tõlvikutega. Poolvari, vett hästi läbilaskev parasniiske viljakas aluseline muld. Märga maad ei taha! Pakun teadmata leiukohaga mugulaid.      50 EEK

36.       Arum maculatum (spont. mnt-s Kobuletti near Batumi), tähniline aarum. 15-40 cm kõrguse külmakindla “kalla” 5-25 cm pikkune ja kuni 10 cm laiune tõlviku kandeleht („õis”) on mais-juunis purpurset värvi. Hilissuvel säravad oranžikaspunased tõlvikud (vilikonnad). Kasvab Euroopa ja Kaukaasia lehtmetsades ja metsaservades. Poolvari, parasniiske muld. Pakun Arnold Hannusti poolt Musta mere rannikult Batumi lähistelt Kobuletti mägedest korjatud punaka õisiku kandelehega taimi.     40 EEK

37.       Bellevalia forniculata, ere bellevaalia. See bellevaalia on välimuselt lähedane kobarhüatsindile. 15-30 cm kõrguse taime tihedasse ellipsoidsesse õisikusse koondunud tünjad õied on imelise puhassinise värvusega, millist tooni ei esine ühelgi teisel lillel. See endeemne liik kasvab Türgi kirdeosa ja Armeenia alpiniitudel soisel pinnal, mõnikord lume läheduses. Ebamugavuseks on, et liik ei paljune vegetatiivselt, mistõttu on vaja teha seemnekülve.         75 EEK

38.       Bellevalia romana, rooma bellevaalia. 15-30 cm kõrguse Vahemere maade niitudel ja haritaval maal kasvava maikuus õitseva taime ruljas õisikus asuvad valged kellukjad õied muutuvad äraõitsenult määrdunudpruuniks. 4 tk.: 12 EEK

39.       Camassia cusickii, oregoni preeriaküünal. Hüatsindiliste sugukonda kuuluvad preeriaküünlad on silla ehk siniliilia lähisugulased. USA lääneosa mägedes Oregoni osariigis niisketel niitudel kasvav 70 cm kõrgune taim õitseb juunis pikkadesse õisikutesse koondunud suurte helesiniste korrapäraste õitega. Kõik preeriaküünla liigid kasvavad meil vähenõudlike ja vegetatiivselt väga kiiresti paljunevate taimedena aias hästi, eelistades päikeselist kasvukohta niiskes rammusas mullas, kuid taludes ka põuda. On ka kauasäiluvad lõikelilled.     15 EEK

40.       Camassia leichtlinii subsp. leichtlinii, Leichtlini preeriaküünla tüüpalamliik (kreemikasvalge Leichtlini preeriaküünal). Leichtlini preeriaküünal on perekonna kauneim liik. Tüüpalamliik esineb vaid Oregoni osariigis. Juunis õitseva 70-100 cm kõrguse silla (siniliilia) sugulase pikas õisikus asuvad 5 cm läbimõõduga korrapärased valged õied on kollaka varjundiga (kreemikasvalged). Sinaka varjundiga valgeõielised aedvormid ('Alba') selle alamliigi alla ei kuulu. Päike, niiske rammus muld. Sel aastal pakun varasematest suureõielisemat varianti. 20 EEK

41.       Camassia leichtlinii (mix), Leichtlini preeriaküünla segu. Segusse võivad kuuluda valkja, sinaka, lillaka või teadmata õievärvusega taimed.15 EEK;

42.       Camassia quamash 'Orion' (van Meeuwen pre- 1913), harilik preeriaküünal ‘Orion’. Hollandis Heemstedes valitud 30 cm kõrgune tihedaõisikuline variant on sügav-violettsiniste õitega. 4 tk.: 12 EEK

Colchicum, sügislill. Kui Eesti aiandusinimene näeb sügisel suurte lillakate õitega taime, millel on kanamunasuurused mugulsibulad ja sügiseks kuivavad hiiglaslikud tulbilehe suurusega lehed, teab ta kohe, et see on sügiskrookus, mida ta tegelikult muidugi pole. Õiged sügiskrookused on pisikeste paarisentimeetriste mugulsibulatega ja väga kitsaste (enamasti vaid mõnemillimeetriste) kõrreliselaadsete lehtedega. Sügiskrookuste palju pisemad õied puhkevad alles siis, kui enamik sügislillesorte ja –liike on juba ära õitsenud -- enamasti oktoobris. Septembrikuises aias on eri värvivarjundites sügislillesordid kõigi lemmikud ja täiesti asendamatud ilutaimed. Üksikuid sorte õitseb veel ka oktoobris.

43.       Colchicum ‘Antares’ (P. Visser Czn. 1977), aed-sügislill ‘Antares’. Suureõielised aed-sügislilled on saadud peamiselt kauni sügislille (C. speciosum) mitmete vormide ristamisel teiste liikidega ja omavahel. Antud sordi septembris õitsevad helepurpursed õied on väga suure valge õiepõhjaga: purpurset on vaid õielehe tippudes. Üldmulje õiest jääb väga hele.        15 EEK

44.       Colchicum autumnale 'Album' (spont. wet meadow in Eastern Carpathians), valgeõieline harilik sügislill Ida-Karpaatidest (Lääne-Ukrainast). Eestis looduskaitse all oleva hariliku sügislille õied on väiksemad kui aed-sügislillel. Pakun septembris-oktoobris õitsevat 10 cm kõrguste valgete õitega vormi, mille mugulsibulad korjas Janis Rukšans 1978. aastal Ida-Karpaatidest väga niiskelt niidult. Need taimed on jõulisemad ja õierikkamad kui Hollandis pakutav aedvorm.      30 EEK

45.       Colchicum autumnale ‘Nancy Lindsay’, harilik sügislill ‘Nancy Lindsay’. Suhteliselt suureõieline 15 cm kõrguste õitega septembrist oktoobrini õitsev sort on lillakasvioletsete (sügavlillade) õitega, millel on põhjalaigu asemel iga õielehe naastuosa alusel vaid kitsas valge triibuke. Õieputk on tumevioletne.30 EEK

46.       Colchicum byzantinum (syn. C. autumnale var. major hort.), bütsantsi sügislill. Varajase (septembri alguses puhkeva) viljatu aedhübriidi üheks esivanemaks on olnud Türgis looduslikult kasvav kiliikia sügislill (C. cilicicum). Üks mugulsibul võib anda kuni 20 heleroosat laialt avatud ilma valge põhjalaiguta 10 cm kõrgust õit. Vähenõudlik ja õierikas aedliik, mis toodi esmakordselt Türgist Euroopasse (Viini) juba 1588. aastal. 25 EEK

47.       Colchicum cilicicum, kiliikiasügislill. 3-10 meelõhnalist 10 cm kõrgust lehterjat kuni kellukjat lillakaspurpurset nõrga maleruuduga õit on avatud septembri teisel poolel ja oktoobris. Bütsantsi sügislille (C. byzantinum) üheks esivanemaks olev Türgis, Süürias ja Liibanonis looduslikult kasvav liik erineb tollest aedliigist tumedamavärviliste õite, kitsamate õielehtede ja hilisema õitseaja poolest.        15 EEK

48.       Colchicum 'Neptun', aed-sügislill ‘Neptun’. Suhteliselt vähetuntud sügislillesort õitseb septembri lõpus ja oktoobris violettpurpursete õitega, millel on pisike valge süda.    30 EEK

49.       Colchicum ‘Rosy Dawn’ (Barr & Sons, enne 1972), aed-sügislill ‘Rosy Dawn’. Valge põhjalaiguga ning kerge maleruudustusega 20 cm kõrgused sügav-roosakaslillad tugevakoelised õied õitsevad alles oktoobris.         35 EEK

50.       Colchicum speciosum ‘Atrorubens’ (Backhouse of York, enne 1933), kaunis sügislill ‘Atrorubens’. Valgepõhjaline tumepurpursete kellukjate õitega sort on üks tumedamaid sügislilli üldse.         75 EEK

51.       Colchicum speciosum ‘Dombai’ (Janis Rukšans 1995), kaunis sügislill ‘Dombai’. Tallinna Botaanikaaia aedniku Aino Paiveli poolt 1964. aastal Dombai lähedalt Kaukaasiast korjatud ning Janis Rukšansi poolt sordiks nimetatud roosakasvioletset suureõielist 20 cm kõrgust, suure valge põhjalaiguga varianti peab selektsionäär ise paremaks kui Türgi sorti ‘Ordu’. ‘Dombai’ on tollest veidi hilisem, tumedama neeluga, suurem, õielehtede naastud on mõõdus 8 × 2 cm.  40 EEK

52.       Colchicum ‘William Dykes’, aed-sügislill ‘William Dykes’. Maailma aianduses vähelevinud sordi septembris puhkev 15 cm kõrgune kahvatulilla õis on väikese tähtja rohekasvalge põhjalaiguga.         50 EEK

53.       Colchicum szovitsii ‘Tivi’ (syn. C. armenum ‘Tivi’; Arnis Seisums 1997, SKS 88-09), armeenia sügislill ‘Tivi’. Sõnakombinatsioon "kevadel õitsev sügislill" kõlab küllalt veidralt. Ülekaalukalt parim ja vastupidavaim kevadine sügislill! Taimed (SKS 88-09) korjati 1988. aastal lätlaste Nahhitševani ekspeditsioonilt Zangezuri mäestikust Tivi küla lähedalt. Erinevalt liigi tüüptaimede kellukjatest, kausjatest või peekerjatest õitest avanevad ‘Tivi’ puhasvalged suured õied aprillis päikese käes tähekujuliselt pärani. Meil ilus, vastupidav, normaalselt paljunev perspektiivne uudne ülivarajane (lumikellukese konkurent!) ilutaim.        120 EEK

 

Põhilised värvilaikude andjad varakevadises aias on lõokannused (Corydalis). Seda näete ka juuresolevatelt fotodelt, mis on tehtud minu aias 20. aprillil. Hiiglasliku õitemassi tõttu annab taim ka ülirohkesti seemneid, paljunedes isekülviga nagu umbrohi. Põhinõudeks sortide kasvatamisel on viljade õigeaegne eemaldamine õitsemise lõpul.

54.       Corydalis × allenii, Alleni lõokannus. Aiapäritoluga viljatu kõrge ja jõuline hübriid kattelehise lõokannuse ja hariliku lõokannuse vahel (C. bracteata × C. solida) on tunnustelt vanemate vahepealne. Suhteliselt hilise õitseajaga kreemid õied mais on tugeva lilla soonestusega. Kuna tema vanemad on ühed vastupidavamad ja vähenõudlikumad taimed lõokannuste hulgas, siis on ka hübriid vastupidav ning hea paljunemisega, mistõttu tuleb tema mugulapesasid tihedamalt jagada. Poolvari. Tohutuks eeliseks on seemnete puudumine, mistõttu see aedliik ei muutu aias umbrohuks, sobides laisale aednikule.     65 EEK

55.       Corydalis cava (syn. C. bulbosa; spont. Smolensk distr., Roslavl), õõnes lõokannus. Kuni 30 cm kõrgusel tugeval püstisel varrel on aprillis pikas õisikus purpursed või lillakad õied. Harilikust lõokannusest (C. solida) on taim tunduvalt kõrgekasvulisem ja tugevama lehestikuga. Liigi looduslik levila ulatub põhjas Lõuna-Rootsini ja Lätini. Väga vähenõudlike metsataimedena eelistavad nad jahedat ja parasniisket huumusmulda. Paljundamiseks tuleb suur ja seest õõnes mugul paljudeks tükikesteks murda, mis mulda tagasi istutatult imelise kergusega kasvama lähevad ja igast tükist uue taime taastavad. Pakun Smolenski oblastist Roslavlist pärinevaid looduslikke taimi.     25 EEK

56.       Corydalis cava 'Albiflora' (syn., ‘Alba’; spont. Ukr., Lvovi obl., city Nikolajev), õõnes lõokannus ‘Albiflora’ (syn. ‘Alba’). Pakutavad valgeõielised taimed sain Lvovi oblastist Nikolajevi linnast Mihail Jurikult 1988. aastal.   40 EEK

57.       Corydalis cava subsp. marshalliana (syn. C. marschalliana; spont. Caucasus, Kabardino-Balkaria), õõnsa lõokannuse kollane alamliik. Tugevakasvulised tetraploidsed kollaseõielised taimed. Pakun Kaukaasiast Kabardi-Balkaariast pärinevaid mugulaid. Kuna C. marschalliana erineb õõnsa lõokannuse tüüptaimedest mitte ainult õievärvuse, vaid ka tervete (mittehambuliste) lehehõlma tippude ja väiksemate mitteõõnsate mugulate poolest ning aias koos kasvades ei hübridiseeru nad kunagi, peab Läti tippaednik Janis Rukšans mõlemaid täiesti erinevateks liikideks, mitte ühe ja sama liigi alamliikideks. Liigi piires ju taimed teatavasti ristuvad omavahel.     70 EEK

58.       Corydalis gracilis (syn. C. bracteata var. gracilis; spont. Siberia, Krasnojarsk distr., Stolbõ, VS 93-144 ja VS 93-145), nõtke lõokannus. Tartu botaanikute Ledebouri ja Buschi poolt nimetatud ja kirjeldatud 15 cm kõrgune taim on välimuselt küllalt sarnane kattelehise lõokannusega (C. bracteata), kuid tema vars ei kasva mugulast otse üles, vaid küljele, moodustades maa all väikese lisamugula ning alles sellest kasvab üles püstine vars. Ka on nõtke lõokannuse taim väiksem ning õisikus vähem õisi, kuid see-eest on helekollased õied mais laiema huulega. Krasnojarski ja Irkutski oblastis ning Sajaanides kasvava liigi levila jääb kattelehise lõokannuse omast ida poole ning levilatel kattuvaid alasid pole. Liik viidi maailmas esmakordselt         kultuuri alles 1993. aastal Mart Veeruse ja Arnis Seisumsi (Balti ekspeditsiooni) poolt, kelle Siberist Krasnojarski kraist Stolbõst korjatud mugulaid (VS 93-144 ja VS 93-145) pakungi. Poolvarjus ja parasniiskes mullas kasvab liik aias hästi ja on vastupidav.        180 EEK

59.       Corydalis paczoskii R 83-04 (spont. Oreanda in Crimea, Ukraine), haruline lõokannus. Tartu botaaniku Buschi poolt kirjeldatud Krimmi segametsade endeemi 10-15 cm kõrgune vars on juba aluselt 1-3-haruline ning kannab aiatingimustes aprillis-mais kobarõisikus umbes 10 purpurset (tume-lillakasroosat) õit. Aias on liik vastupidav ning kasvab hästi nii täispäikeses kui ka varjus. Annab isekülvi. Pakutavad mugulad (R 83-04) on Janis Rukšans korjanud 1983. aastal Krimmist Oreanda lähedalt küllalt kuivalt ja päikeseliselt jäärakult.       60 EEK

60.       Corydalis pumila (bicoloured violet-white form, coll. Czech Republik, Moravia), madal lõokannus. 5-15 cm kõrgusel varrel on aprillis-mais väikesed tihedad õisikud valgetest kuni kahvatupurpursetest õitest, millel on kontrastsed tumepurpursed sisemiste kroonlehtede tiivakesed. Liik kasvab põhjast lõunasse ulatuva vööna Skandinaaviast Kreeka ja Itaaliani. See metsataim on aias vähenõudlik ja väga vastupidav, eelistades neutraalseid ja aluselisi muldi ning taludes kuivust ja päikest veelgi paremini kui harilik lõokannus (C. solida). Pakun ilusat kõrgekasvulist kahevärviliste õitega (violetne/valge) varianti, mis on korjatud 1994. aastal Tšehhiast Moraavia lõunaosast Breclavi maakonnast 180 m kõrguselt metsast.45 EEK

Corydalis solida, harilik lõokannus. Varakevadel aprillis-mais rikkalikult õitsev 10-25 cm kõrgune ülimalt vähenõudlik metsataim. Eelistab huumusrikast mulda poolvarjulises parasniiskes kasvukohas. Lõokannuse arvukad sordid on muutunud kollektsionääride suureks huviobjektiks. Peamine nõue nende sortide kasvatamisel on viljade õigeaegne eemaldamine, sest muidu läheb lõpuks ehtne sort seemikutest kasvanud taimedega lootusetult segamini. Sel juhul kaotate sordid, kuid saate endale rikkaliku isekülvi tõttu aias uue umbrohu.

61.       Corydalis solida ‘Blue Giant’ (Janis Rukšans 1997), harilik lõokannus ‘Blue Giant’. Tugeva ehitusega kõrgekasvuline, väga püstiste jämedate vartega lillakassiniste õitega variant on välja valitud Lätis Penza taimede seast.         75 EEK

62.       Corydalis solida ‘Christina’ (Janis Rukšans 1997), harilik lõokannus ‘Christina’. Pikkade helesiniste tihedate õisikutega sort on välja valitud Lätis ‘Evening Shade’-i  vabatolmlemisest saadud seemikutest. 95 EEK

63.       Corydalis solida ‘Compact’ (Janis Rukšans 1997), harilik lõokannus ‘Compact’. Tumesinised õied on väikestes, kuid õierikastes madalates ja väga tihedates õisikutes.      75 EEK

64.       Corydalis solida 'Decipiens', harilik lõokannus ‘Decipiens’. Poolviljatu Hollandi päritoluga kloon on tõenäoliselt hübriid, mille üks esivanemaid on olnud balkani lõokannus (C. solida subsp. incisa), millise alamliigi alla sort ka arvatakse. Võrreldes tüüpilise hariliku lõokannusega on ta varasem ja suurekasvulisem (15-25 cm) punakaspurpursete õitega taim. Hollandlased pakuvad teda müügiks nime all „parendatud Corydalis solida” (parendatud harilik lõokannus).   15 EEK

65.       Corydalis solida 'Elizabeth' (Janis Rukšans 2004), harilik lõokannus 'Elizabeth'. Aretaja kirjeldab sordid õit kolmevärvilisena: hele roosakaspurpurne kannus on puhasvalge tipuga, ülahuul roosaka varjundiga valge, alahuul helesinine. 190 EEK

66.       Corydalis solida ‘Evening Dream’ (Janis Rukšans 1997), harilik lõokannus ‘Evening Dream’. Kahvatusiniste õitega Penza-liinist välja valitud taim on sarnasest sordist ‘Evening Shade’ tihedam (kompaktsem) ja tumedama lehestikuga. 95 EEK

67.       Corydalis solida ‘Evening Shade’ (Janis Rukšans 1998), harilik lõokannus ‘Evening Shade’. Kahvatusiniste (peaaegu valgete) õitega kõrgekasvulise ja suurte õisikutega variandi valis Läti aretaja välja Venemaalt Penzast saadud taimede seast. Õitsemise lõpetab valgena.        75 EEK

68.       Corydalis solida ‘First Kiss’ (Janis Rukšans 1999), harilik lõokannus ‘First Kiss’. Kahevärviliste õitega sort. Valged õied on tumepurpursete tippudega (naastudega). Õitseb sarnasest sordist ‘Kissproof’ nädal varem, on kasvult väiksem ning pole nii hea vegetatiivse paljunemisega.         95 EEK

69.       Corydalis solida Gothenburg-rühm (syn. C. s. ‘Gothenburg Strain’), hariliku lõokannuse Gothenburg-rühm. Tugevakasvulise roosakaspunaste tihedate pikkade õisikutega rikkalikult õitseva Göteborgis 1987. aastal aretatud või välja valitud sordirühma mugula sain 1998. aastal Göteborgi Botaanikaaias käies Henrik Zetterlundilt. 110 EEK

70.       Corydalis solida 'Gunite' (Janis Rukšans 2004), harilik lõokannus ‘Gunite’. Sort on nimetatud aretaja abikaasa Guna auks (tähendades hellitusnime Gunakene), kes puukoolis seemiku teiste seast välja valis. Õis on kahevärviline: kannus on erk-heleroosa, huuled aga valged. Väga enneolematu ja meeldiv värvikombinatsioon!    180 EEK

71.       Corydalis solida subsp. incisa ‘Alba’ (CH-821), hariliku lõokannuse balkani alamliik ‘Alba’ (balkani lõokannus ‘Alba’). 15 cm kõrgustel vartel on üle 20 kontrastsete punaste õieraagudega puhasvalge õie koondunud suurde tihedasse püstisesse kobarasse. Taimed on korjatud 1987. aastal P. Christianseni ja A. Hoogi poolt Põhja-Kreekast Imathia maakonnast Vermioni mäestiku põhjanõlvadelt 1400 m kõrguselt.      95 EEK

72.       Corydalis solida 'King Arthur' (Janis Rukšans 2003), harilik lõokannus ‘King Arthur’. Lätis Janis Rukšansi seemikute hulgast valitud taime erksad karmiinpunased õied asuvad tihedates õisikutes. Varred on punaka tooniga, lehed tumerohelised.         180 EEK

73.       Corydalis solida ‘Kissproof’ (Willem van Eeden), harilik lõokannus ‘Kissproof’. Hilise õitseajaga Hollandi sordi valged õied on kontrastsete tumepurpursete õietippudega.        120 EEK

74.       Corydalis solida ‘Latvian Zwanenburg’ (Janis Rukšans 1998), harilik lõokannus ‘Latvian Zwanenburg’. Rumeeniast Paringului mägedest Josef Kupeci ja Milan Prasili poolt 1972. aastal korjatud Prasil-sordirühma punaste taimede seast valis Michael Hoog hiljem välja kõige säravpunasema variandi (KP 27/72), mis hiljem sai endale sordinime ‘Zwanenburg’. 10-20 cm. Janis Rukšansi sõnul sai ta selle klooni 1991. aastal üheainsa mugulana oma sõbralt Michael Hoogilt ‘Zwanenburgi’ nime all. Ehkki kloon on õievärvilt ehtsa sordiga ‘Zwanenburg’ (KP 27/72) sama, erineb ta Janise arvates tollest veidi lehestikult ja õitseajalt.     240 EEK

75.       Corydalis solida 'Lupus' (selected in Gothenburg Botanic Garden, Sweden), harilik lõokannus ‘Lupus’. Suure õisiku helelillad õied on valge keelekesega. Lätis pakuti seda Rootsis Göteborgi Botaanikaaias välja valitud sorti esmakordselt 2005. aastal.         150 EEK

76.       Corydalis solida ‘Maxima’ (Willem van Eeden), harilik lõokannus ‘Maxima’. Väga suurekasvuline roosakaslillade õitega Hollandi sort.75 EEK

77.       Corydalis solida 'Merlin' (Janis Rukšans 2003), harilik lõokannus ‘Merlin’. ‘Kissproofi’ tüüpi valge õis on tipus piiratud tumepurpurse randiga. Aretaja sõnul püsivad tihedates õisikutes paiknevad õied kaua.   120 EEK

78.       Corydalis solida ‘Moonlight Shade’ (Janis Rukšans 1997), harilik lõokannus ‘Moonlight Shade’. Penza taimede hulgast valitud väga vara õitsev sinaka varjundiga valgeõieline kloon.   75 EEK

79.       Corydalis solida 'Nettleton Pink', harilik lõokannus ‘Nettleton Pink’. Jõulise rikkalikult ja vara õitseva sügavroosade suurte kobarõisikutega sordi nimi viitab Ida-Inglismaal Lincolnshire krahvkonnas Nettletonis asuvale Pottertoni puukoolile (Potterton Nursery).     150 EEK

80.       Corydalis solida lilac-red seedling, hariliku lõokannuse lillakaspunane seemik. Pakun oma aias 2000-ndate algusaastail tekkinud lillakaspunast seemikut, mis ehk sordinime ei vääri, kuid tundub siiski huvitav. 40 EEK

81.       Corydalis solida smouky lilac-red seedling, hariliku lõokannuse suitsukarva lillakaspunane seemik on valitud 2001. aastal 'Blue Pearl' seemnekülvi seast.    30 EEK

82.       Corydalis solida subsp. subremota (spont. Krasnojarsk, Stolby, VS 93-146 ja VS 93-147), hariliku lõokannuse jenissei alamliik ehk jenissei lõokannus. 10-25 cm kõrgusel peenikesel varrel on mais väikesed sinised kuni purpursinised (sinivioletsed) kitsad õied tihedas õisikus. See kõige idapoolsema levilaga ja kõige siniseõielisem hapra välimusega väikeseõieline alamliik kasvab Jenissei jõe kesk- ja ülemjooksul Krasnojarski krais ja Tuvas niisketes lehtmetsades. Uue alamliigi kirjeldamine Rootsis 1996. aastal oli võimalik vaid seetõttu, et Eestimaa mees Mart Veerus koos lätlase Arnis Seisumsiga läksid 1993. aastal Göteborgi Botaanikaaia tellimusel seda ja veel mitmeid muidki haruldasi liike Siberisse ja Kaug-Itta otsima, varustatuna vaid küllalt nappidest botaanilisest kirjandusest võetud leiukoha andmetega. Selle alamliigi leidsidki nad 25. mail Stolbõst Krasnojarski lähedal. Kõik seni maailmas kasvatatavad selle alamliigi taimed ongi lähtunud neist.         120 EEK

83.       Corydalis solida f. transsylvanica ‘Sixtus’ (syn. C. s. ‘Transsylvanica Sixtus’), hariliku lõokannuse transilvaania vorm ‘Sixtus’ (harilik lõokannus ‘Transsylvanica Sixtus’). Rumeeniast pärineva suurekasvulise sordi erksad heleroosad õied on violetse varjundiga.    95 EEK

84.       Corydalis solida ‘Snowlark’ (Janis Rukšans 1999), harilik lõokannus ‘Snowlark’. Penza päritoluga taimede seast välja valitud kõrgekasvulise ja varaõitseva klooni valged õied on pika heleda lillakassinise kannusega.   95 EEK

85.       Corydalis solida subsp. incisa 'Taygetos' (spont. mnt. Taygetos), hariliku lõokannuse balkani alamliik ‘Taygetos’ (balkani lõokannus ‘Taygetos’). Kreekast Taygetose mäelt korjatud tihedate hele-lillakasroosade õisikutega taim on huvitava lehestikuga: väga pikkade ja kitsaste lehehõlmadega.       150 EEK

86.       Corydalis solida 'Zarja Povolzhja' (Vassili Filjakin, enne 1997), harilik lõokannus ‘Zarja Povolžja’. Vene keelest tõlgituna tähendab sordinimi ‘Volgamaa Koitu’. Teatavasti aga sordinimesid ühest keelest teise ei tõlgita. Väga omapäraste puhast tooni kenade roosade õitega kloon on valitud Venemaal Penza oblastis Kuznetski linnas. 180 EEK

87.       Corydalis turtschaninovii ‘Eiric the Red’ (Janis Rukšans 1995), hiline lõokannus ‘Eiric the Red’. Säravsiniste õitega sordi iseärasuseks on pealtküljelt pruunikaspunased lehed. Janis Rukšansi väitel polnud tunnust näha loodusest korjatud emataimedel, kuid see ilmnes ootamatult seemikutel. Sort on nimetatud Norra viikingi Erik Punase järgi. Isekülvist tekkinud taime leidis Janise puukoolist rootslane Henrik Zetterlund. See eriliselt hiline sort on aias lõokannustest kõige viimane õitseja.        150 EEK

88.       Corydalis vittae (spont. Caucasus, near Bakuriani), gagra lõokannus. 10-15 cm kõrgune taim on mais suhteliselt suurte valgete õitega, mis õiepungana on rohekad. Õisik pole suur, kuid on tihe. Koos Aleksejenko lõokannusega (C. alexeenkoana) on ta lõokannustest üks kõige hilisema õitseajaga kaua õitsev liik. Vaid hilise lõokannuse (C. turtschaninovii) sordid õitsevad temast hiljem. Väga kitsa levilaga gagra lõokannus kasvab Lääne-Kaukaasias.         120 EEK

89.       Crocus abantensis (spont. NW Turkey, coll. at 1700 m near Lake Abant), abanti krookus. Alles 1975. aastal kirjeldatud liigi taimed puhkevad aprillis ühtlaselt siniste kuni tumesiniste õitega, millel on kollane neel. Õielehed on kuni 7 cm pikkused. Liik on aias külmakindel ja kergesti kasvatatav. Pakutavad sibulad on korjatud Loode-Türgist 1700 m kõrguselt Abanti järve äärest. Ainult selle järve ümbrusega tema looduslik levila piirdubki.         60 EEK

90.       Crocus 'Alionka' (C. reticulatus x C. angustifolius, Leonid Bondarenko 2002), krookus ‘Alionka’. Kollased viljatud õied on purpurse seljavöödistusega. Selle hübriidi pärsia krookusega (C. angustifolius  × C. reticulatus) leidis Leedu lillekasvataja Bondarenko võrkkrookuse seemikute seast. Taimed on hübriidjõu tõttu jõulisekasvulised ning ka head paljunejad.    45 EEK

91.       Crocus biflorus subsp. alexandri (previous Yugoslavia), kaheõielise krookuse Aleksandri alamliik ehk Aleksandri krookus.. Looduslikult Bulgaarias ja Serbias kasvava taime õied on seest valged, väljastpoolt (suletult) tume- purpursed kitsa valge servaga. Päike, parasniiske huumusmuld.         15 EEK

92.       Crocus chrysanthus 'Ard Schenk' (C. M. Berbee), kuldõieline krookus ‘Ard Schenk’. Õied on üleni valged, vaid õiepõhi on kollane. Üks mugulsibul annab aprillis palju õisi. Päike, parasniiske kerge huumusmuld.         10 tk.: 10 EEK

93.       Crocus chrysanthus 'Saturnus' (G. H. Hageman, enne 1967), kuldõieline krookus ‘Saturnus’. Keskmise suurusega tumekollane õis on väljast tumepruunide triipudega.8 tk.: 12 EEK

94.       Crocus chrysanthus 'Uschak Orange' (intr. by M. H. Hoog; spont. Turkey), kuldõieline krookus 'Uschak Orange'. Türgis Uşaki provintsis kasvava loodusliku variandi tõi aedadesse ja andis talle nime hollandlane M. H. Hoog. Ülivarane sort õitseb kuldõielistest krookustest esimesena ja on varakevadises aias üks varasemaid õitsejaid üldse. Nimele vaatamata on õied tumekollased, mitte oranžid. Väikesed ümardunud õielehetippudega õied on seljal ilma ühegi märgita. 30 EEK

95.       Crocus gargaricus, gargari krookus. 5 cm kõrgune aprillis puhkev kõige oranžima õiega krookus. Oranž värvitoon on ilmastikust olenevalt igal kevadel veidi erinev. Kasvab Türgi mägedes niisketel karjamaadel ja hõredates männimetsades, kus muld kunagi läbi ei kuiva. Meil vajab päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat niisket kuni parasniisket mulda.Sibulad on looduslikult väga väikesed.         35 EEK

96.       Crocus korolkowii, Korolkovi krookus. Ülivarajase õitsejana puhkevad nad juba aprilli algul. 10 cm kõrguse taime lõhnavad erkkollased läikivad õied on seljalt pruunika või purpurse mustriga. Õielehed on kuni 4 cm pikkused. Erinevuseks teistest krookustest on mugulsibulast tekkivate lehtede rohkus: neid tekib 10-20. Liik kasvab Usbekistanis, Tadžikistanis, Afganistanis ja Pakistanis 1200-3150 m kõrgusel. Vajavad kuiva päikeselist kasvukohta, puhkeperioodil ei talu liigniiskust.4 tk.: 10 EEK

97.       Crocus sieberi 'Albus' ('Bowles' White') (E. A. Bowles, enne 1937), Sieberi krookus. Puhasvalged oranži neeluga ja punaste emakasuudmetega ümmardunud kujuga varakevadised õied. 3 tk.: 12 EEK

98.       Crocus sieberi 'Michael Hoog's Memory' (Janis Rukšans 1999; spont. Greece, in type locality of Crocus robertianus), Sieberi krookus 'Michael Hoog's Memory'. Janis nimetas sordi oma sõbra auks, kellelt ta selle ilusa taime sai. Mugulsibulad korjati Kreekast Crocus robertianus‘e tüüpkasvukohalt ning saadetigi Janisele tolle eksitava liiginime all. Kevadel õitseva hästipaljuneva taime hõbelillad ümardunud õied on kuldkollase neelulaiguga ning seljalt triibulised.     75 EEK

99.       Dicentra cucullaria, mugul-murtudsüda. Mugulad on roosad või valged. Sulgjalt lõhestunud, kitsaste hõlmadega sinihallid lehed kuivavad suvel. Kuni 40 cm kõrgustel varbadel paiknev kobarõisik koosneb mais ja juuni alguses roosakasvalgetest kollase tipuga südajatest rippuvatest 1,5 cm pikkustest õitest, mille nektarit eritav kannus on 2-4 mm pikkune. Liik kasvab Kanada ja USA idaosas.        40 EEK

100.   Eranthis hyemalis (Tubergenii-rühm) ‘Guinea Gold’ (van Tubergen), aed-lumekupp ‘Guinea Gold’. 10-15 cm kõrguste taimede laialt avanevad kollased raotud õied puhkevad varakevadel aprillis kohe pärast lume sulamist enam-vähem üheaegselt lumikellukestega. Suletud õied meenutavad kullerkupu õisi. Johannes M. C. Hoogi poolt talvise lumekupu ja kurdistani lumekupu ristamisest saadud sordil esineb pronksjas varjund nii lehestikul kui ka eriti suurtel (4-cm-se läbimõõduga), talvisest lumekupust veidi hilisematel tumekollastel (kuldsetel) õitel. Seemneid ei anna, seetõttu erinevalt talvisest lumekupust ei muutu aias umbrohuks. Eelistab poolvarju ja parasniisket aluselist mulda.        60 EEK

101.   Erythronium californicum 'White Beauty' (US 1905), kalifornia koerahammas ‘White Beauty’. 15-20 cm kõrgusel vegetatiivselt hästi paljuneval kirjulehisel aprillis puhkeval valgeõielisel kloonil on ümber kollase õiesüdame pruunikaspunane rõngas.      30 EEK

102.   Erythronium sibiricum subsp. altaicum Ruksans, subsp. nov. 2007 (syn. E. s. ‘Altai Snow’), siberi koerahamba altai alamliik (‘Altai Snow’). Tuva Vabariigist, Ka-hem'i jõe ülemjooksult 2300--2500 m kõrguselt alpiniidult korjatud tugevakasvulistele väga varajaste valgete õitega taimedele anti Lätis 1997. aastal sordinimi ‘Altai Snow’, kuid alates 2007. aastast on senine sort ametlikult kirjeldatud uue alamliigina. 120 EEK

103.   Fritillaria camschatcensis 'Dwarf’ (Janis Rukšans 2002), kamtšatka püvilill ‘Dwarf’. Janis sai sibula Potertoni & Martini firmast 'Green form' (rohelise vormi) nime all, kuid rohekat esineb õies vaid kohatise mustrina. Saadud omapärane variant on väga õierikas, varrel võib olla isegi üle 8 õie. Kui enamasti on kamtšatka püvilille, mida kohalikud elanikud nimetavad “mustaks liiliaks”, õied peaaegu mustad, siis sellel sordil on nad veidi heledamad, tumepruunid ja rohelisekirjud. Janise aias on need taimed palju madalamad (vaid 10-15 cm) kui muud tema poolt kasvatatavad sama liigi variandid, mistõttu ta selle sordi kääbuseks nimetaski. Minu aias on temalt saadud taimed miskipärast umbes poole kõrgemad.  350 EEK

104.   Fritillaria camschatcensis f. lutea, kamtšatka püvilille kollane vorm. 30 cm kõrgune taim on rohekaskollaste õitega.150 EEK

105.   Fritillaria camschatcensis ‘Flore Plena’, kamtšatka püvilill ‘Flore Plena’. Täidisõisi võib umbes 30 cm kõrgusel varrel olla kuni 9.   300 EEK

106.   Fritillaria crassifolia subsp. kurdica 'Aragats' (spont. Armenia, mnt. Aragats; Arnis Seisums 2000), kurdi püvilill ‘Aragats’. Umbes 20 cm kõrguse varre tipus ripub maikuus 2-3 mustjaspurpurset õit. Pakun Arnis Seisumsi poolt 1989. aastal Armeeniast Aragatsi mäelt Kasahi jõe äärest korjatud sibulaid (AS 89). Päike, vett läbilaskev muld.    80 EEK

107.            Fritillaria imperialis 'Lutea', harilik püvilill 'Lutea'. Meie aedades levinud 90 cm kõrgune kollaseõieline diploidne sort. Päike.   45 EEK

108.   Fritillaria imperialis (orange), harilik püvilill (oranž). Sordinimeta oranziõielised taimed. 30 EEK

109.            Fritillaria imperialis 'Rubra', harilik püvilill 'Rubra'. Meie aedades levinud 90 cm kõrgune punaseõieline diploidne sort.            45 EEK

110.   Fritillaria involucrata, kattene püvilill. 40 cm kõrgusel varrel puhkeb mais kellukjas, nii väljast kui seest omapäraselt puhasroheline 2,5-4 cm pikkune õis. Kasvab Prantsusmaa kaguosa ja Itaalia loodeosa mägede metsades ja mäenõlvadel küllalt kuivades paikades. Aias meeldib talle kerge vari ja suvel kuiv muld.    95 EEK

111.   Fritillaria meleagris, kirju püvilill. Kuni 50 cm kõrguse varre tipus ripub maikuus laikellukjas tume-lillakaspunane tugeva maleruudulise mustriga õis. Kuna Euroopas kasvab liik looduslikult niisketes metsades, niitudel ja jõgede ääres, siis eelistab ta ka aias suvel jahedat ja niisket mulda, ehkki talub ka kuivust. Kasvab ühtmoodi hästi nii päikese käes kui ka kerges varjus. Pakun teadmata loodusliku leiukohata taimi. Väike kogus!   4 tk.: 10 EEK

112.   Fritillaria meleagris (tall), kirju püvilill (kõrge). Minu aias tekkinud varase õitsemisega omapärased seemikud on õitsemise ajal veel normaalse kõrgusega, kuid pärast õitsemist pikenevad varred kolmveerandmeetristeks vibalikeks.    30 EEK

113.   Fritillaria meleagris ‘Alba’, kirju püvilill ‘Alba’. Valgeõieline sort. 2 tk.: 12 EEK

114.   Fritillaria meleagroides 'Poltav' (spont. Poltav district, Ukraine, village Krugloye Ozero), höörik püvilill ‘Poltav’. Maikuus 60 cm kõrgusel varrel rippuv üksik laikellukjas õis jätab tipust ahenemise tõttu munaja (hööriku) mulje. Väljast on ebaselge mustriga õied mustjad. Õied on väiksemad kui kirjul püvilillel (F. meleagris). Aias kasvab höörik püvilill normaalselt, kuid paljunemine on olnud väga aeglane. Pakutavad taimed on korjatud 1996. aastal Nikolai Treba poolt Ukrainast Poltaava oblastist Krugloje Ozero külast. 150 EEK

115.            Galanthus 'Atkinsii' (syn. G. imperati; James Allen 1891), harilik lumikelluke ‘Atkinsii’. Kõrge ja varajane taim on väga pikkade välimiste õielehtedega. Inglise aednik James Atkins sai selle lumikellukese 1860-ndate lõpul oma sõbralt. Praeguse nime andis sordile James Allen 1891. aastal. Sordi esivanemateks näivad olevad harilik ja kurruline lumikelluke (G. nivalis x G. plicatus), kuna leheserv on veidi kurruline. Lumikellukesed sobivad ka lehtpuude ja põõsaste alla, sest jõuavad nende lehtimise ajaks ära õitseda.75 EEK

116.   Galanthus ‘Cordelia’ (H. A. Greatorex, enne 1956), lumikelluke ‘Cordelia’. Sort kuulub kurrulisest lumikellukesest (G. plicatus) aretatud Greatorex Doubles-sordirühma, mille täidisõielised sordid on omavahel küllalt sarnased. ‘Cordelia’ on oma sordirühma üks hilisemaid sorte. Tema kenad õierosetid koosnevad rohkem kui 20 õielehest. Neist igaühe tipus on suur roheline märk, mistõttu õis jätab seest küllalt rohelise üldmulje.       95 EEK

117.   Galanthus gracilis, õbluke lumikelluke. Kuni 10 cm kõrguse taime kitsad lehed on sinihallid nii peal- kui allküljelt ning puhkedes lamedalt teineteise kõrvale pakitud. Sisemised õielehed on 2 rohelise märgiga, millest üks on tipus ja teine alusel. Liik kasvab Bulgaarias, Kreekas, Rumeenias, Ukraina lõunaosas ja Türgi lääneosas 10 kuni 2000 m kõrgusel, esinedes tihti lubjakivi-aluspõhjaga mullal. Lähedasel 2-laigulisel liigil suureõielisel lumikellukesel (G. elwesii) on laiemad lehed ning puhkedes ümbritseb üks leht teist poolringjalt. Üldse on õbluke lumikelluke mõõtmetelt hoopis väiksem taim kui suureõieline lumikelluke. Tema lehed võivad sageli spiraalselt keerduda.     50 EEK

118.   Galanthus ‘Haral’ (Sulev Savisaar, 2005, syn. ‘Rait’), lumikelluke ‘Haral’. 1980-ndate aastate teasel poolel tõime Enno Zuppinguga Lätist Lucija Ligotne aiast laialehise lumikellukese (G. latifolius), mille nimi osutus muidugi valeks. 2005. aastal andsin talle töönimeks ‘Rait’, kuna ta oli suurima õiega lumikelluke, mida olen eales näinud. Kuna erinevalt ümardunud õiega 'Suurest Tilgast' on tema õis laialt harali, nimetasin sordi 2007. aastal ümber ‘Haraliks’. Lehe järgi on tegu kurrulise lumikellukese (G. plicatus) sordiga või hübriidiga. Juhul kui tulevikus selgub, et tegu polegi originaalseemikuga, ja leian temaga identse sordi, siis pean senise töönime tühistama. Seni pole küll ei enda ega tuttavate kollektsioonidest midagi sarnast leidnud.         120 EEK

119.            Galanthus ‘Jacqunetta’ (syn. G. ‘Jaquenetta’; H. A. Greatorex, enne 1956), lumikelluke‘Jacqunetta’. Kurrulisest lumikellukesest (G. plicatus) aretatud täidisõielise sordi õis on kuni 30 sisemisest õielehest koosneva ümardunud ja tiheda rosetiga. Iga sisemise õielehe tipus on suur hobuserauakujuline roheline laik. Päike, parasniiske huumusmuld.95 EEK

120.            Galanthus lagodechianus (syn. G. cabardenis, G. kemulariae, G. ketzkhovelii), lagodehhi lumikelluke. Kuni 20 cm kõrguse taime läikivrohelised 0,5-1 cm laiused lehed on tärgates lamedad ning allküljel kiiluga. Lääne aedades oli see väga külmakindel kaukaasia liik kuni 1970. aastani praktiliselt tundmatu, kuid nüüd on tema võidukäik alanud. Teadmata leiukohaga taimed. 95 EEK

121.   Galanthus lagodechianus (syn. G. cabardensis; spont. Caucasus, N. Osethias, Mzinta River near Kazachy Brod, RP 83-21), lagodehhi lumikelluke Kazachy Brodist. Pakun Põhja-Osseetiast Mzinta jõe äärest Kazachy Brodi lähedalt 1983. aastal korjatud sibulaid.      120 EEK

122.   Galanthus 'Merlin'(James Allen, enne 1891), lumikelluke ‘Merlin’. Suurte ja pikkade õite sisemised õielehed on peaaegu üleni tumerohelised, vaid servake on valge. See suureõielise ja kurrulise lumikellukese hübriid (G. elwesii x G. plicatus) on aretatud James Alleni poolt Inglismaal Somerseti krahvkonnas Shepton Malletis 1890-ndatel aastatel.         95 EEK

123.   Galanthus 'Modern Art' (E. B. Anderson), lumikelluke ‘Modern Art’. E. B. Andersoni (1895-1971) poolt välja valitud seemiku iga pika ja kitsa välimise õielehe alusel on kena roheline laik ning tipus veelgi suurem roheline laik, mis koosneb 4 või 5 lühikesest, osaliselt liitunud rohelisest triibust. Sisemiste õiekattelehtede tipus on selge hobuserauakujuline märk ning aluse lähedal 2 munajat märki („silmad”). Pikkade sinihallide lehtede servad on nõrgalt kurrulised, sest tegu on kurrulise lumikellukese (G. plicatus) hübriidiga.     95 EEK

124.   Galanthus nivalis ‘Flore Pleno’ (syn. G. n. ‘Plenus’), harilik lumikelluke ‘Flore Pleno’. Kui lihtõielisel lumikellukesel on 3 välimist õielehte suured, 3 sisemist aga väikesed ning varjule jäävad, siis täidisõielisel on kõik 6 õielehte suured, mistõttu õis jätab hoopis suurema ja ilusama mulje. Seest täidetud rippuva õie sisse vaadates meenutab see valge-rohelisekirjut pisikest roosiõiekest.   2 tk.: 10 EEK

125.   Galanthus nivalis fl. pl., täidisõieline harilik lumikelluke vanast taluaiast Saaremaalt Sõrve säärelt. Taimed on aastakümneid naturaliseerunult kasvanud. Silma järgi on sordist ‘Flore Pleno´raske erinevusi leida.         2 tk.: 10 EEK

126.   Galanthus nivalis 'Sharlockii’ (J. Caspary 1868), harilik lumikelluke ‘Scharlockii’. 10-15 cm kõrgusel sordil on tugevasti suurenenud, liigi tüüptaimest 2 korda suurem, lehesarnane, 2 osaks lõhenenud ja seetõttu eesli kõrvu meenutav õie kandeleht (kõrgleht) ning roheline laik välimiste õielehtede tipus. Esineb väikest tunnuste varieeruvust. Sort nimetati 1868. aastal professor Caspary poolt Julius Scharlocki auks, kes leidis taime 1818. a. Reini lisajõe Nahe orust. Looduslikult kasvavad taimed ka Belgia idaosas ja Maasi jõe orus.     60 EEK

127.   Galanthus platyphyllus(syn. G. latifolius), laialehine lumikelluke. 10-20 cm kõrgusel taimel on suured ja piklikud sibulad nagu nartsissil. Lehepake on rullunud (tärgates ümbritseb üks leht teist poolringina). Selle liigi rohirohelised läikivad lehed on perekonna liikide seas suurimad: laius 4 cm (on leitud isegi 6 cm laiusi), pikkus aga võib ulatuda isegi üle 35 cm. Laiade lehtede tõttu peavad aia külastajad äraõitsenud taime piibeleheks (maikellukeseks). Sisemised õielehed on ilma tipmise sisselõiketa (sälguta) ning nende alusel on heleroheline laik, mis võib mõnikord olla nõrk või hoopis puududa. Sälk puudub ka Krasnovi lumikellukesel (G. krasnovii), mis on veelgi suurem haruldus. Laialehine lumikelluke kui kõige kõrgemal mägedes kasvav liik esineb Kaukasuse keskosas: Gruusias (sealhulgas Abhaasias) ja Venemaale kuuluvas Põhja-Osseetias 1200-2700 m kõrgusel, kus tema õitseajal on muld lumesulamisveest märg. Looduses õitseb liik juunis-juulis ja ka aias õitseb ta lumikellukestest kõige hiljem. Igal kevadel muretsen, et see haruldus on hävinud, kuid ta tärkab alles siis, kui teised lumikellukesed hakkavad õitsemist lõpetama. Kõrgmägede taimena sobib laialehine lumikelluke ka aias külmema ja tuulisema, kuid päikesepaistelise kasvukoha jaoks, mille muld ei tohiks liiga kuiv olla. Janis Rukšansi sõnul kasvas ta Krestovõi mäekurus täispäikeses ja tahab ka aias täispäikest. Kuna Janis pani algul sibulad aias poolvarju, oleksid need tal peaagu hävinud. Õiget liiki oli raske hankida, sest maailmas pakutakse nii firmade kui ka kollektsionääride poolt laialehise lumikellukese nime all peaaegu alati odavat Voronovi lumikellukest. Ehtne liik on tõeline haruldus. Lõpuks saint ta Eestist.        190 EEK

128.   Galanthus plicatus 'Oreanda' (spont. Crimean peninsula near village Oreanda, 100 m), kurruline lumikelluke ‘Oreanda’. Sinihallide kurruliste lehtedega taimed on aias jõulise kasvuga. Pakutavad sibulad on Janis Rukšans korjanud 1983. aastal Krimmist Oreanda küla lähedalt 100 m kõrguselt üle merepinna niiskelt metsalagendikult.     95 EEK

129.   Galanthus plicatus (spont. Crimea, city Staryi Krym), kurruline lumikelluke Starõi Krõmist. 20 cm kõrguse taime sinihallika varjundiga lehtede serv on järsult allküljele käändunud ehk volditud. Pakun 1985. aastal Starõi Krõmi linna lähedalt Nadežda Poljakova korjatud looduslikke taimi.     50 EEK

130.   Galanthus 'Suur Tilk' (Sulev Savisaar, 2005), lumikelluke ‘Suur Tilk’. 1990. aastal sain Penza oblasti Kuznetski linna kollektsionäärilt Vassili Filjakinilt postipakiga laialehise lumikellukese (G. latifolius) sibulaid, mis osutusid  valedeks. Laia kurrulise lehe järgi otsustades on tegemist kurrulise lumikellukese (G. plicatus) sordiga või hübriidiga. Õis on üllatavalt suur ja meenutab suurt veetilka, sest isegi kuuma päikeselise ilmaga ei taha ta oma sisemisi peaaegu üleni rohelisi õielehti näidata. Sordinime andsin sellele kaunile ja omapärasele variandile 2005. aastal. 120 EEK

131.   Galanthus woronowii, Voronovi lumikelluke. Kuni 20 cm kõrguse taime läikivrohelised laiad lehed on tärgates poolringjalt rullunud, nii et üks ümbritseb osaliselt teist. Sisemised õielehed on tipmise sisselõikega (sälguga) ning ühe tipmise hobuserauakujulise, kuid tipust lameda rohelise laiguga, mis ei ulatu õielehe poole pikkuseni. Puukoolide ja postimüügifirmade poolt pakutakse Voronovi lumikellukest massiliselt laialehise lumikellukese (G. platyphyllus) pähe. Ehtne laialehine lumikelluke on üliharuldane ja väga kallis taim, Voronovi lumikelluke aga odav ja aianduses suhteliselt tavaline. Voronovi lumikelluke kasvab Kaukaasias ja Taga-Kaukaasias (Krasnosdari krais, Gruusias, eriti Abhaasias ja Adžaarias) ning Türgi kirdeosas (Lasistanis) niiskes kuni parasniiskes, kuid küllalt poorses ja õhulises mullas. Kuna liik pärineb vihmarohketest piirkondadest, ei tasuks taimi ka aias istutada suvel läbikuivavasse ja ülekuumenevasse mulda. Nad ei taha ka üleujutatavaid kohti. Voronovi lumikelluke eelistab poolvarju. Aias on ta oma laiade värskeroheliste läikivate lehtedega kitsaste hallide lehtedega harilikule lumikellukesele kenaks vahelduseks. 2 tk.: 10 EEK

132.   Gladiolus imbricatus, niidu-kuremõõk. Eestis looduslik, täiesti külmakindel kuni 80 cm kõrgune gladiool aias talvekatet ei vaja. 3 cm pikkused lillakaspunased kaarduvad õied juulis asuvad ühekülgses tihedas 7-10 cm pikkuses ja kuni 12-õielises õisikus. Eesti Punase Raamatu 4. kategooria ehk tähelepanu vajav (ohust pääsenud) liik on meil looduskaitse all. Maailma kõige külmakindlam gladiooliliik eelistab kasvada täispäikeses parasniiskel kuni niiskel mullal. Kui vilju ei eemalda, siis muutub aias isekülvi tõttu umbrohuks. Mugul istutatakse avamaale sügisel. 40 EEK

133.            Hyacinthoides hispanica ‘Myosotis’ (J. Valkering, enne 1939), hispaania ebahüatsint‘Myosotis’.Silla ehk siniliilia lähisugulase 30 cm kõrguses püstises sirges igakülgses õisikus puhkevad juunis längus sinised tumedama kesksoonega kellukjad õied. Vähenõudlikud, väga külmakindlad ja hästi paljunevad taimed eelistavad sarnaselt silladega aias poolvarju (kuid taluvad hästi ka päikest) ning niisket raskemat huumusrikast mulda. On ka lõikelilled. 3 tk.: 12 EEK

134.   Iridodictyum ‘Frank Elder’ ( = Iris ‘Frank Elder’; H. F. D. Elder, enne 1978), võrkiiris ‘Frank Elder’ (iiris ‘Frank Elder’). 10 cm kõrguse aprillis õitseva taime suured, ümardunud õied on huvitav kombinatsioon kollasest ja sinisest – sinise soonestusega kollane õis on kahvatusinise tooniga üle valatud. Võrkiirised on madalakasvulised varakevadel õitsevad sibuliirised, mille õied puhkevad aias vaid mõned päevad lumikellukeste omadest hiljem ning õitsevad üheaegselt varajaste krookustega. Sügavasse potti istutatult sobivad võrkiirised ka ajatamiseks uuest aastast kuni kevadeni. Parasniiske muld kerges varjus, ehkki kasvab hästi ka päikese käes.         12 EEK

135.   Iris stolonifera (S Uzbekistan, Sina valley, ARJA 9804), võsund-iiris. Tartu botaaniku Maximowiczi kirjeldatud Regelia-alamsektsiooni kuuluva liigi juurikad koosnevad üheaastastest lühikestest jämenenud paksendustest ning peenematest maa-alustest võsunditest. 50 cm kõrgusel varrel on mai lõpus - juuni algul 2-3 õit läbimõõduga 5-7 cm. Sinkja või pruuni habemega pruunid kuni violetsed õied on alati laiade erk-pruunide servadega (soonevõrgustikuga). Üldmulje õiest jääb ere-rebasepruun erelillade laikudega õielehtede keskel. Kitsad lehed kuivavad pärast õitsemist. Liik kasvab Kesk-Aasias Dušanbe ja Samarkandi linnade vahel Zarafšoni ja Turkestani mäestike kivistel ja savistel loode- ja läänenõlvadel ning niisketel mägiaasadel. See ilus liik öitsevat teoreetikute arvates meie jahedas ja niiskes kliimas soojapuuduse tõttu vähe ning hävivat vihmade tõttu, mida tema kodumaal puhkeperioodil pole. Soovitatakse igal aastal välja kaevata ja hilissügisese tagasiistutuseni soojas hoida. Pakun teile Lõuna-Usbekistanist Hisori aheliku edelaossa jäävatest Tšulbairi mägedest Sina küla lähedalt 2000-3000 m kõrgusel asuvast Sina orust 1998. aastal Janis Ruksansi ja Arnis Seisumsi poolt korjatud risoome. Sealne asurkond on õievärvuselt väga varieeruv. Üldse on selle liigi taimed osutunud meie kliimas üllatavalt vastupidavateks, õitsedes avamaal küllalt sageli ja andes mõnikord harva koguni seemneid.    90 EEK

136.   Iris stolonifera 'Zwanenburg Beauty' (van Tubergen), võsundiiris 'Zwanenburg Beauty'. Helepruunid sisemised õielehed on helevioletse keskvöödiga, tumedamad pruunid välimised õielehed aga tumevioletse keskvöödiga. Risoomid on heleoranžid. Sellel aastal andis taim avamaal ka seemneid.    75 EEK

137.   Juno graeberiana ( = Iris graeberiana), Graeberi juuno (Graeberi iiris). Juunod on sibulate külge kinnituvate lihakate säilitusjuurtega iirised. Läikivad rohelised lehed katavad kuni poolemeetrise varre tihedalt. Mais-juunis on ülemiste lehtede kaenlas 2-5 (7) sinakaslillat kuni 7 cm läbimõõduga õit. See on ehtne liik, mitte hübriid, sest viljub. Päike, puhkeajal (pärast pealsete kuivamist) kuivem muld.50 EEK

138.   Juno magnifica ( = Iris magnifica), oivaline juuno (oivaline iiris). Kuni 70 cm kõrgusel varrel on mais-juunis 7 või enamgi hele-sireliroosat (pigem küll sinkjasvalget) 5-7 cm läbimõõduga õit. Välimiste õielehtede heledat harja ümbritseb kollane laik. Liik kasvab Usbekistanis Samarkandi ümbruse mägedes.     45 EEK

139.   Juno 'Midday Blue' ( = Iris ‘Midday Blue’; Eugenijus Dambrauskas), juuno (iiris) ‘Midday Blue’. Kuni 60 cm kõrgustel vartel on maikuus arvukalt kollase laiguga ja violetse varjundiga siniseid õisi. Rikkalikult õitsev vastupidav jõuline sort. Leedukas Eugenijus Dambrauskas sai kusagilt Lääne-Euroopa botaanikaaiast (kahjuks on tal saamiskoht kaduma läinud) Willmotti juuno (J. willmottiana) seemneid, millest kasvanud seemikud olid hübriidsed. Nendest valis ta välja sordid ‘Morning Sky’, ‘Midday Blue’ ja ‘Evening Shade’, mis on omavahel välimuselt küllalt lähedased. Tuntud Kanada sibuliirisespets ja sordiaretaja Alan McMurtrie peab neid sorte hoopis valgeservalise juuno (J. albomarginata) ja oivalise juuno (J. magnifica) hübriidideks. Tema mõlemad vanemliigid on meil avamaal vatupidavaks osutunud. Ka Janis Rukšansi arvates on tolmuandjaks liigiks olnud J. magnifica. Kogu see sortide kogum on aias niiskuskindel, vastupidav, rikkalikult õitsev ja perspektiivne.        90 EEK

140.   Juno (Iris) 'Morning Sky' (Eugenijus Dambrauskas), juuno (iiris) 'Morning Sky'. Eelmise sõsarsort. Loe eelmise kultoni juurest! On teistest veidi hilisem ja tumedam (tume-violettsinine lilla varjundiga) õitseja.  90 EEK

141.   Juno (Iris) 'Oriental Ornament' (Leonid Bondarenko 2001),juuno (iiris) ‘Oriental Ornament’. Välimuselt näeb taim välja nagu buhhaara juuno, kuid erineb õie värvuselt – valge õie väga suur erekollane naastulaik maikuus on ääristatud violettpurpurse triibustusega. Seda Leedu sorti peetakse buhhaara juuno ja värvika juuno hübriidiks (J. bucharica × J. warleyensis). Sort on osutunud meil aias vastupidavaks, kuna seda on ka üks tema vanematest (buhhaara juuno).   75 EEK

142.   Juno ‘Warlsind’ (van Tubergen 1936; J. warleyensis × J. bucharica; Iris ‘Warlsind’), juuno ‘Warlsind’ = iiris ‘Warlsind’. 35 cm kõrguse mais õitseva taime õied on kirevad ja ilusad. Kollaseharjaliste kollaste välimiste õielehtede tipus on kontrastne purpurpruun naastulaik. Kreemikasvalged pisikesed sisemised õielehed ning laiad emakakaela hõlmad on sinaka varjundiga. Sordinimi tuleneb sõnade warleyensis ja sindjarensis algusosadest. See steriilne hübriid on aretatud Thomas M. Hoogi poolt van Tubergeni firmas 1936. aastal. Tagantjärgi on selgunud, et värvikat juunot (J. warleyensis) pole ristatud mitte assüüria juunoga (J. aucheri, syn. J. sindjarensis), nagu sordinimi ütleb, vaid hoopis buhhaara juunoga (J. warleyensis × J. bucharica). Kuna sordi üks vanematest (buhhaara juuno) on meie oludes niiskuskindel ja vastupidav liik, pole ka nende „laps” nii niiskusõrn nagu teine esivanem värvikas juuno. Taim on mul aias niiskuskaitseta edukalt kasvanud 1998. aastast.       120 EEK

143.   Lilium 'Juta' (Juta Kohava 2003), liilia ‘Juta’. Helekollakas rohekate soontega rohkeõieline vegetatiivselt hästi paljunev ülimalt külmakindel trompetliilia on kuningliilia (L. regale) hübriid. Trompet on lühem ja sirgeservalisem kui sordil ‘Richard Lätti’. Veidi sordi saamisloost. 1984. aastal likvideeriti Juuliku katsebaasi kasvuhooned koos kollektsioonidega. Juta Zaletajeva poolelijäänud uurimistöö tulemused – tema poolt ristatud taimedelt saadud arvukad kastitäied (tuhanded seemikud) veel õitsele puhkemata näpuotsasuurusi liiliahübriidide sibulaid, millest edaspidi oleks saanud välja valida hulga kauneid sorte, müüdi juhuslikele inimestele maha või hävitati ning loomulikult pole neist tänaseks enam jälgi jäänud. Juulikult 10 pisisibulat ostnud lillekasvataja Juta Kohava otsustas tal tänaseni säilinud kuuest suurepärasest variandist parima nimetada Juta Zaletajeva auks. Seni meil kõige külmakindlamaks trompetliiliaks peetud sort ‘Richard Lätti’ sai 2002/2003. karmil talvel tugevaid kahjustusi, sordil ‘Juta’ aga avamaal talvekahjustusi polnud. Julgen väita, et tegemist on maailma kõige külma- ja talvekindlama trompetliiliaga.         100 EEK

144.   Lilium 'Vostotsnaja Skazka' [I (a): Kirejeva, 1984], liilia ‘Vostotsnaja Skazka’. Tumepunased püstised musta täpistusega arvukad õied on tihedas pikas õisikus. Nimi tähendab tõlgituna “Idamaa Muinasjutt”. See liilia on mulle saamisest alates (1989. a.) südame järgi olnud, enamuse muudest liiliatest olen ammu likvideerinud.         50 EEK

145.   Muscari armeniacum ‘Cote d‘Azur’ (C. ja A. van Bentem 1987), armeenia kobarhüatsint ‘Cote d‘Azur’. Mais-juunis õitsev 25 cm kõrguste varbadega erk-sügavsiniste õitega sort.     8 tk.: 12 EEK

146.   Muscari armeniacum ‘Saffier’ (syn. M. a. ‘Saphir’; A. L. van Bentem 1985), armeenia kobarhüatsint ‘Saffier’. Kõige kõrgekasvulisem armeenia kobarhüatsindi sort on hiline ning kannab mais-juunis kuni 30 cm kõrgustel jäikadel varbadel väga pikki, kuid mitte tihedaid õisikuid omapäraste tuhmide hele-violettsiniste (värvitoon 97a) õitega. Õie suue on kinni kasvanud ning ei avane ka õitsemise ajal, mistõttu putukad ei saa õit tolmeldada ja seemneid ei teki. Lõikelillena õitseb ja püsib vaasis kaua.    5 tk.: 10 EEK

147.   Muscari armeniacum 'Valerie Finnis', armeenia kobarhüatsint ‘Valerie Finnis’. Sordi algtaim on leitud Türgist. Maikuus õitseva 15 cm kõrguse taime hele-taevassinised, tipust ahenevad 0,4 cm pikkused õied on koondunud laia ja väga tihedasse õisikusse. 4 tk.: 10 EEK

148.   Muscari ‘Tallinn’, kobarhüatsint ‘Tallinn’. Teadmata päritoluga ja ilma nimeta taksoni sibulad sain 1997. aastal määramiseks Tallinna Botaanikaaia aednikult Tiia Jaanuselt. Kuna taimed ei sarnane ühegi senituntud sordi ega liigiga, on tegemist seemikuga. Taimel on väga tihedad piklikkoonilised helesinised õisikud. Viljad tuleb õigeaegselt eemaldada, sest seemnetest ei kasva sordiehtsad taimed. 30 EEK

149.   Narcissus radiiflorus (syn. N. angustifolius, N. poeticus subsp. angustifolius), kitsalehine nartsiss. Aias umbes poolemeetrisel varval puhkevad juunis lõhnavad puhasvalged 5-6 cm läbimõõduga õied on pisikese kausja (toruja), ainult veerand (0,25) cm pikkuse ja kuni 1 cm laiuse kollase või rohekaskollase lisakrooniga, millel on punane servake. Kitsaid pinnukesi meenutavad õielehe alaosad üksteist servadega ei kata või katavad vaid napilt. Kõik tolmukad on enam-vähem ühepikkused ning ulatuvad osaliselt õiest välja. See väga hiljaõitsev liik pretendeerib koos poeedinartsissiga kõige viimasena õitseva nartsissi tiitlile. 3-4 sinkjat lehte on kitsad (mitte üle 1 cm). Taimed kasvavad Euroopa kesk- ja lõunaosas, ulatudes Šveitsist läbi Balkani Kreekasse, kuid kasvades ka Karpaatides. Tema levilas on poeedinartsissiga osaliselt kattuvaid alasid. Väliselt on kitsalehine nartsiss väga poeedinartsissi (N. poeticus) moodi, kuid botaanikud teevad neil vahet põhiliselt tolmukate, õielehtede ja lisakrooni järgi. Poeedinartsissi tolmukad on erineva pikkusega ja asetsevad 2 reas, kusjuures üks rida ulatub lisakroonist välja, teine aga jääb varjule. Poeedinartsissi õielehed ahenevad alaosas väga järsult ning katavad üksteist alaosas serviti, ka on talle omane liudjas ja lame lisakroon. Rahvusvahelise nartsissiregistri järgi on kitsalehisel nartsissil 4 üksteisest veidi erinevat teisendit. Taimed näivad eelistavat niiskeid kasvukohti. See väga külmakindel ja vähenõudlik liik talub aias isegi kehvi, kuivi ja saviseid muldi. Minu taimed on üles kasvatatud Šveitsist Jura kantonist Porrentruyst saadud seemnetest. Maailmas seda liiki praktiliselt müügiks ei pakuta. 65 EEK

150.   Nectaroscordum siculum (syn. Allium siculum), sitsiilia mesilauk. Umbes 1 m kõrguse tugeva varva tipus ripub juunikuus hõredas koonilises õisikus kuni 7 cm pikkustel kaarjatel raagudel umbes 30 nõrga roosaka varjundiga rohekasvalget (pigem valkjasrohekat) laikellukjat 2 cm läbimõõduga tugevakoelist (nahkjat) õit. Liik kasvab Lõuna-Prantsusmaalt kuni Türgini niisketes varjulistes metsades. Mul kasvab ta hästi ka lagedal kohal kuivapoolsel savikal mullal. Kuivatatud kreemid vilikonnad on hinnatud lilleseades. Pakutavad taimed on kasvatatud botaanikaaedadest saadud seemnetest ja on teistsuguse välimusega (rohelisema õiega) kui kaubanduses pakutavad.2 tk.: 10 EEK

151.   Nectaroscordum tripedale (syn. Allium tripedale, spont. Armenia), pärsia mesilauk. Kuni 130 cm kõrgusel varval puhkevad juunis arvukad suured (2 cm pikkused) hele-säravroosad õied. Õisikud on varasemad, palju tihedamad ja ilusamad kui sitsiilia mesilaugul. Tegemist on punase raamatu liigiga ehk maailmas hävimisohus oleva liigiga. Pakun Armeenia päritoluga taimi.         120 EEK

152.   Ornithogalum arcuatum (spont. Caucasus borealis, near Stavropol, 1965, and spont. NW Caucasus, Krasnodar distr.), kaar-linnupiim. Nime on liik saanud kaarjalt ülespoole käänduvatest viljaraagudest. 50-70 (100) cm kõrguse taime tihedas 40 cm pikkuses ja kuni 8 cm laiuses kobarõisikus on juunis-juulis kuni 40 valget 3 cm läbimõõduga õit. Kitsas roheline triip õielehe seljal esineb ainult tipupoolel või puudub hoopis. Minu aias puhkeb ta juuni keskel kõrgetest linnupiimadest kõige esimesena õide. Eelistavad täispäikest (muidu õied ei avane) ning parasniisket mulda, kuid lepivad ka kuivapoolse mullaga. Pakun selle liigi 2 varianti, mis välimuselt omavahel ei erine.
A: Korjanud Tallinna Botaanikaaed 1965. aastal Põhja-Kaukaasiast Stavropoli lähedalt.
B: Pakutavad taimed pärinevad Loode-Kaukaasiast Krasnodari krai hõredast metsast. Nii see kui ka järgnevad linnupiimaliigid eelistavad meie põhjamaises kliimas täispäikest ning parasniisket mulda, kuid lepivad ka kuivapoolse mullaga. Kes variante (Krasnodar või Stavropol) täpsemalt ei määratle, saab sibulad minu valikul. 45 EEK

153.   Ornithogalum exscapum, linnupiim. Liigil seni eestikeelne nimi puudub. Ladina sõna “exscapum” tähendab “ilma varvata”, ehkki tegelikult on tal lühike õisikuvars olemas. Taim on tõepoolest madalakasvuline,  5-15 cm kõrgune, lameda õisikuga (kännasega) juunis. Õie läbimõõt on alla 3 cm. Iga valge õielehe seljal on roheline vööt. Renjad siledad lehed on pealispinnal valge keskjoonega. Kasvab looduslikult Vahemeremaade karjamaadel (k.a. Itaalias). Taimed olen üles kasvatanud Itaaliast Liguuria pealinnast Genovast saadud seemnetest 1990-ndatel aastatel. Aianduses peaaegu tundmatu liigi sibulaid pakub maailmas vaid mõni firma. Õitseb väga rikkalikult tiheda madala valge õievaibana.   65 EEK

154.   Ornithogalum kotschyanum, Kotschy linnupiim. Tihedatesse lamedatesse õisikutesse koondunud laiade õielehtedega 2,5-3 cm läbimõõduga valged õied õitsevad maikuus peaaegu maapinnal. 15-20 cm pikkuste laiade läikivroheliste lainelise servaga lehtede kodarikud kipuvad õitsemise ajal maadjat õisikut veidi varjama. Liik on meil avamaal vastupidav. Taimi küll maailma aedades kasvatatakse (lähtunud on nad Uppsala botaanikaaiast), kuid sellenimelist liiki pole ma siiamaani kusagilt botaanilisest kirjandusest leidnud.        10 EEK

155.   Ornithogalum oreoides (spont. N. Caucasus, Krasnodar distr.), mäestik-linnupiim. 10-30 cm kõrguse taime tihedad õisikud õitsevad juunis. Valged 1,5-2 cm pikkused õielehed on rohelise seljavöödiga. Kitsad (alla 1 cm) läbipaistva servakesega sinihallid lehed on ilma valge kesksooneta. Liik kasvab Bulgaarias, Rumeenias, Ukraina edelaosas ja Põhja-Kaukaasias. Pakun Põhja-Kaukaasiast Krasnodari kraist korjatud sibulaid.        25 EEK

156.            Ornithogalum orthophyllum subsp. kochii(syn. O. kochii, O. tenuifolium var. kochii), Kochi linnupiim ehk püstlehise linnupiima Kochi alamliik.Rikkalikult õitsevate 15 (10-30) cm kõrguste taimede juuni algul puhkevates valgetes lamedates õisikutes võib olla üle 20 õie. Välimistel 1-2 cm pikkustel õielehtedel on rohelised seljatriibud. Kitsad lehed on valge kesksoonega. Liik kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Türgis, Kaukaasias, Iraanis ning Marokos. Pakutava alamliigi tavaliselt renjad (V-kujulised) 0,4-0,8 cm laiused lehed on õisikust pikemad. Alamliik kasvab peaaegu kogu liigi levila ulatuses. Kochi linnupiim (nagu ka muud eespool toodud madalad liigid) sobib aias asendama sarnase välimusega sarik-linnupiima (O. umbellatum), sest erinevalt sarik-linnupiimast ei muutu ta aias iialgi umbrohuks, kuna moodustab vaid suuri sibulaid. Pakun teadmata leiukohaga taimi.    15 EEK; 10 tk.: 50 EEK; 50 tk: 100 EEK

157.   Ornithogalum ponticum ‘Sochi’ (Janis Rukšans 1995, RE 84-02), pontose linnupiim ‘Sochi’. Kuni 60 cm kõrgune valge õisik juunis-juulis sobib ka lõikeks. Pontose linnupiim on ilus liik juulikuises õievaeses sibullilleaias, mil õitsevad põhiliselt veel vaid liiliad. Sordi sibulad ((RE 84-02) on korjatud Janis Rukšansi ja Evalds Paupersi poolt 1984. a. Krasnodari kraist Sotši-lähedasest metsast.60 EEK

158.   Ornithogalum schelkownikowii, hajastani linnupiim. Umbes 1 m kõrguse taime arvukad valged õied on juunis-juulis pikas õisikus. Kuni 1 cm pikkused õielehed on kitsa rohelise seljatriibuga. Peale õitsemist käänduvad viljaraod kaarjalt üles. Lehed on kitsad – kuni 1 (1,5) cm laiused. See Kaukaasia alpi- ja lähisalpiniitude endeem on kirjeldatud Armeeniast. Õielehe selge rohelise seljatriibu poolest erineb hajastani linnupiim väga lähedasest kaar-linnupiimast (O. arcuatum). Sibulad on minevikus saadud Lätist Lucija Ligotnelt.        45 EEK

159.   Ornithogalum schmalhauseni (spont. Armenia, Zangezur, mount. Hustup), zangezuri linnupiim. Valged lamedad õisikud aprillis asuvad pikkade lehtede vahel lausa maapinnal, kuid on siiski hästi nähtavad. Sibulad (AS 89) on korjatud Armeeniast Zangezuri mäestikust Hustupi mäelt. Näib, et seda liiki on maailmas peale Janis Rukšansi ja minu pakkunud veel vaid üks inglise puukool.       45 EEK

160.   Ornithogalum sintenisii, Sintenisi linnupiim. Taim on vaid 5-10 cm kõrgune. 15 cm pikkuste kitsaste kõverdunud lehtede keskel istub üllatavalt vara – juba aprillis peaaegu “koorikuna” vastu maad asuvas lamedas pikaraolises kobarõisikus 15-25 kaunist lumivalget tähtjat õit. Sügisel tekkivad uued lehed talvituvad väga hästi. Liik kasvab Kaukaasias ja Iraanis Kaspia mere äärses piirkonnas.    30 EEK

161.   Oxalis adenophylla 'Purple Heart' (Janis Rukšans 2005), näärmekas jänesekapsas 'Purple Heart'. Ülimadal ja tihe 5-10 cm kõrgune lehestikumättake kattub juunis-juulis üleni suurte, 2,5 cm läbimõõduga pärani avatud erksate roosakaslillade õitega. Kuid sort on huvitava lehestiku tõttu ilus ka õiteta. Iga lehe keskel on lilla tähtjas “süda”, mis on tingitud lehekeste alaosa servakeste värvumisest tumelillaks. See mugulatega lubjapõlgaja liik kasvab Tšiili ja Argentiina mägedes (Andides) ning talub kuivust, kuid eelistab aias päikeselist kasvukohta ning kasvu ajal parasniiskust. Suve teisel poolel pärast lehtede kuivamist tahab ta kuiva puhkeaega. Lehe lillad servakesed tõstavad sordi hinna liigiga võrreldes umbes 20-kordseks!    150 EEK

Paeonia, pojeng. Ajapuudusel ma sel aastal pojenge kataloogis ei paku (peale ühe erandi). Järgmisel (2009) kevadel on nimelised pojengisordid istikukotti istutatult saadavad AINULT KOHA PEAL.

162.   Paeonia officinalis subsp. banatica, varajase pojengi ungari alamliik. Looduslikult Ungaris, Serbias ja Rumeenias kasvava 60 cm kõrguse lihtõielise punase varase pojengi tipmised lehehõlmad on omakorda lõhestunud kaheks või kolmeks hõlmaks. Pakutavad taimed on üles kasvatatud Budapestist saadud seemnetest.         120 EEK

163.   Phlox paniculata 'Elisabeth Campbell', aedfloks 'Elisabeth Campbell'. Erksate heleroosade õitega sordi olen saanud Tallinna Botaanikaaiast. Saadan postiga tagasilõigatud vartega taimi. Muid nimelisi floksisorte pakun ainult koha peal.     45 EEK

164.   Puschkinia scilloides ‘Aragats‘ Gem’ (Arnis Seisums 1998), harilik puškiinia ‘Aragats‘ Gem’. Arnis Seisumsi poolt Armeeniast Aragatsist Kasahi jõe äärest korjatud variant on lätlaste arvates kasvatatavast tavavariandist veidi suureõielisem ja parema õisiku ehitusega. Hindan neid eelkõige kui täpse leiukohaga taimi.     25 EEK

165.   Ranunculus ficaria ‘Collarette’ (syn. R. f. ‘E. A. Bowles’, R. f. ‘Anemoneflora’, R. f. ‘Beamish‘s Double’), kanakoole ‘Collarette’. Täidisõied on anemoonõielised – kroonlehetaolisteks petaloidideks muundunud oranžikad tolmukad moodustavad õie südames kollaste läikivate kroonlehtede keskel tiheda padja. Kanakoole kasvab avamaal poolvarjus aastaringselt niiskes mullas, kuid talub ka päikest. Läänes on huvi selle vastupidava ja vähenõudliku taime vastu, mis kasvab looduslikult ka Eestis, hüppeliselt kasvanud ning juba on olemas 100 sorti. Enamik neist on välja valitud loodusest.   40 EEK

166.   Ranunculus ficaria 'Double Bronze'(syn. R. f. ‘Wisley Double Yellow’, R. f. ‘Chrysanthemum’), kanakoole ‘Double Bronze’. Täidisõielise sordi rohkete kollaste kroonlehtede seljad on punakaspruunid (pronksjad) ning õies esinevad ka mõned normaalselt arenenud tolmukad. Sarnasel sordil ‘Flore Pleno’ tolmukad puuduvad ning kroonlehtede selg on rohekas.       60 EEK

167.   Ranunculus ficaria ‘Little Southey’, kanakoole ‘Little Southey’. Madalakasvulise (10 cm) tiheda läikiva tumerohelise lehestikuga sordi kitsaste kroonlehtedega tähtjad läikivad erekollased õied on lühikestel vartel.         40 EEK

168.   Ranunculus ficaria 'Sulli' (Maret Vähejaus 2005), kanakoole 'Sulli'. Hiiumaalt Kassarist leitud pooltäidisõielised taimed on jõulise kasvuga, meenutades mulle veidi kitsekakart (Doronicum). 90 EEK

169.   Sanguinaria canadensis ‘Multiplex’, kevadmagun ‘Multiplex’. Imeilusate täielikult täidisõiliste õite kõik emaka viljalehed ja tolmukad on muutunud kroonlehetaolisteks petaloidideks. Üks aia "naeltest" õitsemise ajal!        90 EEK

170.   Scopolia physaloides ‘Mulgi Valge’ (syn. Physochlaina physaloides ‘Mulgi Valge’ (‘Alba’); Sulev Savisaar, Evi Oja 2008), kobarskopoolia ‘Mulgi Valge’ (kobarjas vullrohi ‘Mulgi Valge’). Mugulja roomava risoomiga 20-25 cm kõrguse kartuli sugulase tihedasse kobarõisikusse koondunud väikesed valged kellukjad õied puhkevad juba aprillis. Lehed kuivavad suvel. Viljandi maakonnas (Mulgimaal) asuvas Evi Oja aias toimus mutatsioon (iseeneslik pärilik muutus), mille tagajärjel on kobarskopoolia taimel tekkinud lilla asemel valge õis (on kaotanud pigmendi tootmise võime). Internetist pole leidnud ühtegi viidet valgeõielise kobarskopoolia olemasolule maailmas! Küllap on taoline taim maailmas esmakordselt kultuuris. Liik (lilla õiega) kasvab Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas ja Kesk-Aasias. Eelistab kasvada poolvarjus niiskel neutraalsel kuni nõrgalt aluselisel huumusmullal. Tulevaseks laiutamiseks tuleb talle peenral varuga ruumi jätta. Pakkumisele läheb vaid tühiselt väike kogus risoome!         300 EEK

171.   Trillium erectum var. album, püstise kolmiklille valge teisend. 30-40 cm kõrgune varajane liik õitseb maikuus rikkalikult, sest ühest risoomist võib kasvada välja mitu õievart. Mõne erandliku vormi püstisele õieraole viitav liigiepiteet erectum – tõlkes „püstine” on küllalt eksitav, kuna enamikul taimedel kaarduvad umbes 5 cm pikkused õieraod allapoole, nii et õied asuvad varrelehtedest (kandelehtedest) allpool ja vaatavad poolalla-poolküljele. Tahapoole käändunud tippudega kroonlehed võivad olla kuni 5 cm pikkused. Need Põhja-Ameerika idaosa (Kanada ja USA) metsataimed eelistab viljakat, happelist kuni neutraalset jahedat ja niisket mulda. Pakun Göteborgi Botaanikaaiast pärinevat Mart Veeruse kaudu saadud varianti, mille valge õis on mustjate emakasuudmetega ja lillade tolmukaniitidega.       90 EEK

172.   Triteleia hyacinthina, hüatsint-suvitähik. 70 cm kõrguse taime tihedad, kuni 8 cm läbimõõduga kuppeljad õisikud juulis koosnevad laialt avatud valgetest 2 cm läbimõõduga õitest. Selle lauguliste sugukonna taime mugulsibulad näevad välja nagu krookuse omad. Liik kasvab Põhja-Ameerika rohtlas, mis on kevadel märg ja suvel väga kuiv. Aias tahavad suvitähikud päikeselist kasvukohta ning liivlisandiga huumusmulda. Hea ka lõikeks. Kui istutate ta aastateks, siis vajab ruumi laiutamiseks, sest ta tundub olevat veidi võsundiline. .  5 tk.: 10 EEK

Lugupidamisega Sulev Savisaar

 

---

© Sulev Savisaar

Kõik sellel internetilehel sisalduvad materjalid on kaitstud autoriõiguse seadusega.
Sellelt lehelt pärinevaid materjale võib kasutada vaid koos viitega algallikale.
Materjalide loata kopeerimine ja kasutamine tulu teenimise eesmärgil ei ole lubatud.