Vaata ka värsket kataloogi

Postimüügi püsilillekataloog 2007.

 

See kataloog on istutusmaterjali (sibullillede ja pojengide) müügiks või vahetuseks. Otsin Eestis aretatud püsilillesorte, kuid vahetuse puhul on vajalik eelnev kokkulepe. Kõik minu poolt siin pakutavad lilled on külmakindlad ning talveks ma neid oma aias ei kata. Kuna ma harrastusaednikuna tootmisega ei tegele, siis enamikest mestidest on taimi küllalt väikeses koguses ning hilisematele tellijatele ei pruugi kõike jätkuda. Tavalillede sibulaid soovitan sügisel osta aianduspoodidest, Ise püüan levitada eelkõige neid lilli, mida poed ei paku. Siinse kataloogi taimede hinnad ei peegelda taimede ilu, vaid pigem nende haruldust. Tühistes kogustes pakutavad kallihinnalised haruldused on mõeldud eelkõige vähestele entusiastlikele kollektsionääridele, kuigi nende lillede kasvatamine ei paku mingit raskust ka algajale. Maailmas on eri lillede (ka harulduste) jaoks välja kujunenud omad hinnavahemikud, kuid siinsed hinnad olen püüdnud hoida neist alumistest piiridest veelgi allpool. Kõik saadetavad sibulad on kasvatatud ja paljundatud oma aias, mitte kusagilt loodusest välja kaevatud.

Kuna meili teel sibulaid saata ei saa, siis ärge unustage tellimisel märkida oma postiaadressi, lisades ka kontakttelefoni. Kui paberkataloogi saajatel on olemas meiliaadress (kodus, tööl, lastel, lähedastel tuttavatel), siis palun mulle see teatada! Meili teel saate kataloogi palju kiiremini (parandate oma kohta tellijate järjekorras väga oluliselt!) ning koos värvipiltidega, samuti lihtsustaks see ka minu tööd. Tellimuste vastuvõtt lõpeb 15. septembril. Tellitud istutusmaterjali saadan tellijale postiga septembris. Postikulud -- pakikast pluss saatekulud -- 39 EEK tasub tellija. Välismaalt tellijatel tuleb tasuda tegelikud postikulud. Aadress: 50002 Tartu, postimaja, postkast 175, Sulev Savisaar, kontakttelefonid 735 1842 ja 748 5835 või e-mail:

Sibulate hinnad on antud Eesti kroonides (EEK). Enamasti on antud sibula tükihind, osadel juhtudel aga komplekti hind. Näiteks tähistus 4 tk.: 12.- näitab, et 4-sibulaline komplekt maksab kokku 12 krooni.

Tellijatele saadan järgmisel aastal uuendatud sortimendiga kataloogi.

Sibullilledest saate põhjalikumalt lugeda minu 2004. aastal ilmunud raamatust "Eesti sibullille-entsüklopeedia" (alapealkiri: "Eesti aedades kasvatatavad sibullilled koos kirjelduste ja kasvunõuetega – 980 liiki ja 4000 sorti 81 perekonnast") ja 2007. aasta juunis ilmunud raamatust “100 sibullille”. Internetikataloogile (http://www.hot.ee/sibullilled/) on lisatud pakutavate taimede fotod. Taime foto vaatamiseks vajutage kirjelduse kõrval paremal servas asuvale filmikaadri kujutistele!

Mõningaid haruldasi püsililli pakun kevadel eelneva kokkuleppe korral vaid koha peal.

 

Laugud (Allium) eelistavad enamasti kuiva päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat mulda. Erinõuded on vastavate liikide juures eraldi välja toodud.

1.     Allium aflatunense, aflatuni lauk (leiukohata). *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Erinevalt kaubandusest pakun ehtsat liiki. Tian Shani mäestikus Kirgiisias ja Usbekistanis kasvava laugu 100-120 cm kõrgusel tugeval lehtedeta varrel puhkeb juuni algul tähtjate õitega 6-10 cm läbimõõduga ülitihe lillakaspurpurne keraõisik. Kaunid ja omanäolised sinkjashallid laiad lehed on õitseajaks tipust juba kuivanud.     10.-

2.     Allium amplectens, läänelauk. USA mägedest pärineva vähenõudliku taime 10-40 cm kõrgusel varval paiknevad juunis-juulis peaaegu kerajad õisikud, mis koosnevad 10-50 valgest (või kahvaturoosast) tähtjast õiest.      40.-

3.     Allium atropurpureum, purpurpunane lauk. 80 cm kõrgune vars kannab juunis-juulis kuni 7 cm läbimõõduga tihedat mustjaspunast lame-poolkerajat õisikut. Õite sigimikud ja tolmukaniidid on mustad. See Balkani liik annab ohtralt tütarsibulaid ning on kergesti kasvatatav peenra- ja lõikelill.       12.-

4.     Allium auctum (spont. Tauria, mt. Aju-Dag, 1980), paislauk. 60 cm kõrgusel varrel 3 nädala kestel juunist juulini õitsev 8 cm läbimõõduga tihe (pool-)kerajas õisik koosneb tähtjatest 1 cm läbimõõduga kahvatulilladest õitest. 1962. aastal kirjeldatud Krimmi liik on maailma aianduses praktiliselt tundmatu. Isegi Läti maailmakuulus lauguteadlane Arnis Seisums, kelle hiiglaslik laugukollektsioon on vist maailma esinduslikeim, sai paislaugu sibulad alles hiljuti minult. Sibulad pärinevad Tallinna Botaanikaaialt, kes korjas need 1980. aastal Krimmist Ayu-Dagi mäelt.     75.-

5.     Allium caeruleum, taevassinine lauk. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Siberis ja Kesk-Aasias kasvav umbes 1 m kõrgune ilulauk kolmekandiliste lehtede ja siniste laikellukjate õitega tihedas 5-7 cm läbimõõduga kerajas õisikus juulis. Õisikus sigisibulaid pole, kuid sibula ümber ja mulla peal on neid ohtralt.     3 tk.: 12.-

6.     Allium cristophii, turkmeenia lauk. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Juulis, siis kui enamik teisi lauke on aias juba ära õitsenud, puhkevad 20-50 cm kõrgusel varrel väga suures (15-20 cm läbimõõduga) kohevas keraõisikus metalse läikega lillad kitsaste õielehtedega eriliselt suured (läbimõõt kuni 4 cm) õied. Sarikakiired ehk õieraod on enam-vähem võrdse pikkusega. 3-7 sinihalli rihmjat kitsapoolset juurmist lehte kuivavad õitseajaks. Liik kasvab Kesk-Aasias, Iraanis ja Türgis 1000-2000 m kõrgusel mägedes. Lisaks peenras kasvatamisele on ta mõjuv ka potitaimena. Kaunid kuivatatud vilikonnad on huvitavad lilleseades. 10.-

7.     Allium darwasicum, darvaasi lauk. Varakult, juba mai lõpus puhkeb 20 cm kõrgusel varval 4 cm läbimõõduga püstine kimpjas-poolkerajas tihe hüatsindilõhnaline õisik, mis koosneb kellukjatest ülesvaatavatest valgetest roheliste seljasoontega õitest. Pakutavad taimed pärinevad kas Tadžikistanist Hisori mäestikust Karatagi lisajõe Kaznoki äärest või Tadžikistanist Hodža-obi-Garmist.      50.-

8.     Allium grande (spont. Dagestan, Mahatshkala), mahhatškala lauk. Umbes 80 cm-sel varrel puhkeb juuni esimesel poolel kuni 8 cm läbimõõduga tihe roosakasvalge keraõisik. Helerohelised lehed on 6 cm laiused ja 50 cm pikkused. See hävimisohus ("Punase raamatu") üliharuldane lauguliik kasvab kogu maailmas vaid Dagestani pealinna Mahhatškala ümbruse hõredates tamme-valgepöögimetsades ja põõsastikes huumusrikastel karbonaatmuldadel, kus linna- ja külaelanikud teda innukalt rüüstavad. 1981. aastal Mahhatškala lillekasvatajalt saadud kohalikke loodusliku laugu sibulaid olen andnud ka Läti kuulsale lauguteadlasele Arnis Seisumsile, kes oma määranguga kinnitas liigi ehtsust. Olen maailmas selle aianduse jaoks tundmatu ehtsa liigi ainus pakkuja (üks firma küll pakub selle nime all ekslikult mingit varrepaksendusega liiki).   180.-

9.     Allium jesdianum ‘Michael Hoog’ (Janis Rukšans 1985), jazdi lauk ‘Michael Hoog’. 100-120 cm kõrgusel ribilisel varval alustab mais õitsemist suur keskmise tihedusega roosakaspurpurne õisik. Lehed on kitsad ja ribilised. Sort on välja valitud Pamiirist, Tadžikistanist, Dušanbe lähedalt 2500 m kõrguselt Varzobi jõe ülemjooksult Hodža-obi-Garmist 1982. aastal Janis Rukšansi ja Mari Kitse poolt korjatud sibulapartiist RM 82-68. Janise poolt nimetatud jazdi laugu sortidest on varane ‘Michael Hoog’ kõige ilusam, võimsam, kõrgekasvulisem, suurima õisikuga (läbimõõt 13 cm) ning veidi heledama õievärvusega. Botaanik Fritsch paigutab selle sordi 1994. aastal tema enda poolt Tadžikistanist kirjeldatud uue liigi Allium rosenorum alla.      10.-

10.  Allium jesdianum (teadmata päritoluga), jazdi lauk. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Peaaegu meetrikõrgune Kesk-Aasia ilulauk on mais-juunis tumelilla keskmise tihedusega 7-9 cm läbimõõdus õisikukeraga, mis sobib ka lõikeks ja kuivatamiseks. Jazdi lauku levitatakse maailmas tihti Rosenbachi laugu (A. rosenbachianum) eksitava nime all.      2 tk.: 10.-

11.  Allium oreophilum ‘Kuramin‘s Dwarf’ (Arnis Seisums 1997), mäestiklauk ‘Kuramin‘s Dwarf’. Mäestiklaugu kõige madalakasvulisema variandi kõrgus on vaid 5-8 cm. Õied on väga tumedad purpursed – palju ei puudu, et lausa mustjaspurpursed. Algsordil esineb varieeruvust, mistõttu on pigem tegu sordirühmaga. Selle omapärase variandi sibulad partiist SAVV 95-6 korjati Arnis Seisumsi ja Viktor Voronini poolt Usbekistanist Kurama mäestikust 2800 m kõrguselt kohast nimega 33. kilomeeter. Õitsevad sibulad on väga pisikesed, umbes herneterasuurused.             75.-

12.  Allium oreophilum Kusavli seemik, mäestiklauk Kusavli seemik. Seemik on saadud sordi 'Kusavli Curl' seemnete külvist. Too väga madalakasvuline ebatavaliselt käändunud lehtedega (tipud peaaegu rullis) sort on korjatud lätlaste poolt Tadžikistanist Kusavli-sai („sai” tähendab jõge) ülemjooksult 3200 meetri kõrguselt. Seemikul ei näi emataimega peale tumeda õievärvuse midagi ühist olevat: ta on kõrgekasvuline, tihedaõisikuline, peaaegu sirgete lehtedega, mis on noorelt punakad. Erinevalt emasordist on seemik avamaal vastupidav. Mulle see seemik meeldib ja võib-olla annan talle tulevikus isegi sordinime.     15.-

13.  Allium oreophilum ‘Zwanenburg’ (van Tubergen 1954), mäestiklauk ‘Zwanenburg’. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Hollandis Kesk-Aasia looduslikust materjalist välja valitud hilise sordi õied puhkevad veidi enne jaanipäeva. 25 cm kõrgusel varval on tumedama kesksoonega karmiinpunased õied 5-6 cm läbimõõduga kohevas 25-30-õielises poolkeraõisikus. Lehed on terved ja püsivad liigi tüüptaimedest märksa kauem rohelised. 8 tk.: 10.-

14.  Allium platycaule, lapik lauk. Vaid 10 cm kõrgusel lapikul varrel mai lõpus puhkev paljuõieline lame poolkera koosneb laiuva tipuga kitsaskellukjatest lilladest õitest. Lapikud ja sirpjad lehed on mõnikord lausa rulli keerdunud. Sibulad on korjatud USA-st Kesk-Oregoni idaosa mägedest (Berry 84).   75.-

15.  Allium x proliferum, rindeline sibul pole üldsegi ilutaim, vaid hoopis hinnatud köögiviljataim, mis on hariliku sibula ja talisibula külmakindel avamaal talvituv hübriid (Allium cepa x A. fistulosum). Õite asemel on tal 2-5 suurt sibulat, mis mõnikord võivad asuda 2 (harva koguni 3) korrusena (rindena). “Õhusibulatel” on ka rohelised lehed. Umbrohuks see 70 cm kõrgune taim ei muutu, sest pisikesi sigisibulaid ei teki. Võtate varre otsast suhteliselt suuri tavasibulast vitamiinirikkamaid “õhusibulaid” ja võite neid kohe kasvõi ilma pesemata köögiviljana kasutada.    15.-

16.  Allium pseudozeravschanicum (spont. Turkm., Kopetdag, Asiar), sündi lauk. Kuni 70 cm kõrgusel varrel puhkeb juuni keskel lillade (hele-roosakasvioletsete) tähtjate õitega 9 cm läbimõõduga keraõisik. Turkmeenia mäestike varjuliste kasvukohtade endeemi sibulad on korjatud Kopetdagi mäestikust Arvazi orust Asiarist.       75.-

17.  Allium rotundum subsp. rotundum (syn. A. scorodoprasum subsp. rotundum), ümar lauk. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Lõuna-Euroopast ja Lääne-Aasiast pärinev jäigavarreline juunis-juulis õitsev ilulauk on ülitiheda tumepurpurse (tumelilla) õisikukeraga. Õisikus pole kunagi sigisibulaid, kuid neid on arvukalt emasibula ümber, mis maa segikaevamisel võivad muutuda umbrohuks. Uued lehed tekivad juba varasügisel. Õisi kasutatakse lõikeks ja koos viljadega ka kuivatamiseks. Pakutav teadmata leiukohaga variant on kõrgekasvuline (ligi 1 m, mis on tüüpilisest taimest topelt kõrgem).     20.-

18.  Allium x stipineva (A. stipitatum x A. nevskianum), lauk 'Stipineva' (Eugenijus Dambrauskas). Leedu lillekasvataja ja sordiaretaja Eugenijus Dambrauskas valis sordi 'Stipineva' välja oma aias varreka laugu (A. stipitatum) vabatolmlemisest tekkinud seemikute hulgast. Aretaja arvates on tegemist varreka laugu ja Nevski laugu vahelise hübriidiga ((A. stipitatum x A. nevskianum). Mõlemad lauguliigid kasvasid seemnete kogumise ajal 1992. aastal samal peenral. Aretaja valis sadade seemikute hulgast välja 6 hübriidset. Hübriidide õitsemisel 1997. ja 1998. aastal selgus, et õied on neil kõigil ühesugused, kuid lehtedes esines väikesi erinevusi. Tänaseks on aretaja jaotanud hübriidid lehestiku ilu järgi 2 rühma. Taimed on hea paljunemisega. Taimel on kaunis lehestik ja kena metalse varjundiga õisik. Keegi pole maailmas seda sorti seni veel levitanud. Talvel kavatseb Augis (nii teda tuttavad kutsuvad) selle sordi rahvusvahelises sibullillede registris ametlikult registreerida. Sort on viljatu, kuid mõnest tekkinud seemnest on Augis üles kasvatanud juba teise põlvkonna seemikuid, mis on andnud veelgi põnevama välimusega taimi.         190.-

19.  Allium stipitatum, varrekas lauk. 120 cm kõrgusel varrel puhkevad juuni esimesel poolel lillad tihedad 10-11 cm läbimõõduga keraõisikud. Pakun oma aias saadud seemikuid. 15.-

20.  Allium ursinum, karulauk. Kuni 40 cm kõrgusel kolmekandilisel varval on mais-juunis 5-20 tähtjast puhasvalgest lõhnavast õiest koosnev kuni 6 cm läbimõõduga kerajas õisik. 2-3 söödavat lamedat rootsulist lehte sarnanevad maikellukese (piibelehe) omadele. Lehestik kuivab suve teisel poolel. Eesti looduskaitsealune taim ja Eesti Punase Raamatu tähelepanu vajava (ohust pääsenud ehk 4. kategooria) liik kasvab meil paiguti salu-, leht-, sega- ja okasmetsades. Poolvarjuline kasvukoht, kasvab ka puujuurtel. Lisaks ilule on karulauk ka tervistav toidutaim, millel süüakse nii sibulaid kui ka meeldivalt maheda maitsega mahlaseid lehti. Viljad eemaldada, muidu võib isekülvi tõttu aias kergesti metsistuda. Pakun 1962. aastal Puhtult korjatud taimi. 3 tk.: 12.-

21.  Allium winklerianum (spont. Kirg., Fergana, Sary- Bulak), Winkleri lauk. 80 cm kõrgusel varrel mai lõpus või juuni esimesel poolel puhkev 5 cm läbimõõduga püstine lame tihe õisik koosneb erksatest lillakaspunastest kausjatest õitest. Särav värvus. Pakun Kirgiisiast Fargona (Fergana) mäestikust Sary-Bulakist korjatud sibulaid.      95.-

22.  Allium zebdanense, lumilauk. Liibanonist pärineva taime kuni 40 cm kõrgune varb kannab mai lõpus ja juuni algul 8-10-õielises õisikus puhasvalgeid tähtjaid õisi. 2-3 kitsast kõrreliselaadset lehte on varvast lühemad.2 tk.: 12.-

23.  Anemone nemorosa ‘Taavi’ (Taavi Tuulik 2000), võsaülane ‘Taavi’. Taavi Tuulik leidis punakaslilla õiega taime 1987. aastal Hiiumaalt Kassarist. Puhkemisel ja õitsemise algul täiesti valge õis muutub õitsemise lõpuks väljast vaarikpunaseks kuni tumelillaks, seest helelillaks.   90.-

24.  Arisaema flavum, kollane tulivõhk. Taimed tärkavad alles jaanipäeva paiku ning õitsevad juunis-juulis. Tõlviku ettekäändunud tipuga kollane kandeleht ("õis") on oma perekonna kõige pisem – vaid 2 (harva 6) cm pikkune. Sügisel valmivad oranžid vilikonnad on peaaegu kerajad. Taimed taluvad aias hästi ka täispäikest. 1996. aastal sain Lätist Hiina seemnetest kasvatatud erakordselt jõulise kasvu (40 cm), lopsaka lehestiku, rikkaliku õitsemise, hea vegetatiivse ja seemnelise paljunemise ning täieliku külmakindlusega variandi, mida pakun ka teile.     75.-

25.  Bellevalia pycnantha (Muscari paradoxum hort., M. pycnanthum), tihe bellevaalia. Kobarhüatsindile nii välimuselt kui ka kasvunõuetelt lähedane liik kasvab Taga-Kaukaasia, Türgi, Iraagi ja Iraani alpivööndi niisketel nõlvadel. Kuni 50 mustjassinist pütitaolist pisikest õit on mais 15-40 cm kõrgusel varval asuvas lühikeses ja laias tihedas munajas õisikus.           4 tk.:10.-

26.  Bellevalia romana, rooma bellevaalia. 15-30 cm kõrguse taime maikuus ruljas õisikus asuvad valged kellukjad õied muutuvad õitsemise lõpus määrdunudpruuniks. 3-6 kitsast lehte on varvast pikemad. Liik kasvab Vahemeremaades niitudel ja haritaval maal. 2 tk.: 10.-

27.  Camassia leichtlinii subsp. leichtlinii, Leichtlini preeriaküünla tüüpalamliik (kreemikasvalge Leichtlini preeriaküünal). Leichtlini preeriaküünal on perekonna kauneim liik. Tüüpalamliik esineb vaid Oregoni osariigis. Juunis õitseva 70-100 cm kõrguse silla (siniliilia) sugulase pikas õisikus asuvad 5 cm läbimõõduga korrapärased valged õied on kollaka varjundiga (kreemikasvalged). Tuleb ehtne ka seemnest. Sinaka varjundiga valgeõielised aedvormid ('Alba') selle alamliigi alla ei kuulu. Päike, niiske rammus muld.          15.-

28.  Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik (variant D). Siia alamliiki kuuluvad siniste kuni violetsete õitega taimed. Kõrgus 70-130 cm, õitsevad juunis. Alamliigi levila ulatub Briti Columbiast Californiani. Olen paljundanud Tallinna Botaanikaaialt minevikus saadud erinevaid värvivariante. Variant D: Normaalkõrgusega taime õied on kahvatusinised.     30.-

29.  Camassia leichtlinii (Leichtlini preeriaküünla) segu. Segu võivad kuuluda kollakasvalgete, sinkjasvalgete, helesiniste, siniste ja lillakassiniste õitega taimed.     15.-

 

Colchicum, sügislill. Kui Eesti aiandusinimene näeb sügisel suurte lillakasroosade või roosakaslillade õitega taime, millel on kanamunasuurused mugulsibulad ja sügiseks kuivavad hiiglaslikud (tulbilehe suurusega) lehed, teab ta kohe, et see on sügiskrookus, mida ta tegelikult muidugi pole. Õiged sügiskrookused on pisikeste paarisentimeetriste mugulsibulatega ja väga kitsaste (enamasti vaid mõnemillimeetriste) kõrreliselaadsete lehtedega. Sügiskrookuste palju pisemad õied puhkevad alles siis, kui enamik sügislillesorte ja –liike on juba ära õitsenud -- enamasti oktoobris. Septembrikuises aias on eri värvivarjundites sügislillesordid kõigi lemmikud ja täiesti asendamatud ilutaimed. Üksikuid sorte õitseb veel ka oktoobris. Sel aastal pakun kolme maailmas harvapakutavat sorti.

30.  Colchicum ‘E. A. Bowles’, sügislill ‘E. A. Bowles’. Violetsed õied on tähtja rohekasvalge põhjalaiguga.      45.-

31.  Colchicum speciosum ‘Huxley’ (R. O. Backhouse, enne 1953), kaunis sügislill ‘Huxley’. Suurte õite purpursed õielehed on tugevad, väga laiad ja ümardunud. E. A. Bowles‘i arvates on õis peaaegu sama tume nagu kauni sügislille sordil ‘Atrorubens’. Lehed on suured.       45.-

32.  Colchicum ‘William Dykes’, sügislill ‘William Dykes’. Septembris puhkev 15 cm kõrgune kahvatulilla kuni lilla õis on väikese tähtja rohekasvalge põhjalaiguga.      60.-

33.  Colchicum szovitsii ‘Tivi’ (syn. C. armenum ‘Tivi’; Arnis Seisums 1997), armeenia sügislill ‘Tivi’. Sõnakombinatsioon "kevadel õitsev sügislill" kõlab küllalt veidralt. Ülekaalukalt parim ja vastupidavaim kevadine sügislill! Taimed (SKS 88-09) korjati 1988. aastal lätlaste Nahhitševani ekspeditsioonilt Zangezuri mäestikust Tivi küla lähedalt. Erinevalt liigi tüüptaimede kellukjatest, kausjatest või peekerjatest õitest avanevad ‘Tivi’ puhasvalged suured õied aprillis päikese käes tähekujuliselt pärani. Meil ilus, vastupidav, normaalselt paljunev perspektiivne uudne ülivarajane (lumikellukese konkurent!) ilutaim.      120.-

34.  Corydalis × allenii, Alleni lõokannus. Aiapäritoluga viljatu jõuline hübriid kattelehise lõokannuse ja hariliku lõokannuse vahel (C. bracteata × C. solida) on tunnustelt vanemate vahepealne. Suhteliselt hilise õitseajaga kreemid õied mais on tugeva lilla soonestusega. Kuna tema vanemad on ühed vastupidavamad ja vähenõudlikumad taimed lõokannuste hulgas, siis on ka hübriid vastupidav ning hea paljunemisega, mistõttu tuleb tema mugulapesasid tihedamalt jagada. Poolvari. Ei muutu umbrohuks, sest seemneid ei teki!         70.-

35.  Corydalis solida Gothenburg-rühm (syn. C. s. ‘Gothenburg Strain’), hariliku lõokannuse Gothenburg-rühm. Tugevakasvulise roosakaspunaste tihedate pikkade õisikutega rikkalikult õitseva Göteborgis 1987. aastal aretatud või välja valitud sordirühma mugula sain 1998. aastal Göteborgi Botaanikaaias käies Henrik Zetterlundilt.      110.-

36.  Crocus chrysanthus CH 865, kuldõieline krookus CH 865. *Väike kogus (jätkub vaid kiirematele tellijatele). Mugulsibula kilejas või nahkne kest eraldub alusel rõngastena. Taime kõrgus on 5-8 cm, lehti on 3-7. See väga muutliku välimusega liik kasvab Serbias, Makedoonias, Albaanias, Kreekas, Rumeenias, Bulgaarias ja Türgis 0-2200 m kõrgusel. Pakutava variandi mugulsibulad kogujakoodiga CH 865 on korjatud 1987. aastal Põhja-Kreekast Epiruse maakonnast Pinduse mäestikust Katara mäekuru lähedalt 1450 m kõrguselt. Tema arvukad õied aprilli esimesel poolel on oranžikaskollased ning emakakaelad ja tolmukapead oranžid. Õielehed on kuni 4 cm pikkused.    30.-

37.  Crocus ‘Ego’ (C. angustifolius × C. reticulatus),krookus ‘Ego’ (Leonid Bondarenko 2001). *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Pärsia krookuse ja võrkkrookuse ristamisest saadud hübriidirühmast on selle sordi õied suurimad. Seest kuldkollane ja väljast kreem õis on laiade purpursete seljatriipudega. See Leedu sort on viljatute õitega, kuid hea vegetatiivse paljunemisvõimega.            60.-

38.  Crocus gargaricus, gargari krookus. 5 cm kõrgune aprillis puhkev kõige oranžima õiega krookus. Kasvab Türgi mägedes niisketel karjamaadel ja hõredates männimetsades, kus muld kunagi läbi ei kuiva. Meil vajab päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat niisket kuni parasniisket mulda.Sibulad on looduslikult väga väikesed.      35.-

39.  Crocus kotschyanus, vöötkrookus. Türgist, Süüriast ja Liibanonist pärinev septembrist oktoobrini õitsev liik. 10 cm kõrguste õrna roosakassinist värvi õite neel on kollane. 1998. aastal sai liik Kuningliku Aiandusseltsi kõrge auhinna Award of Garden Merit. Ilusad ja vastupidavad, igal sügisel stabiilselt ja rikkalikult õitsevad taimed. 4 tk.: 12.-

40.  Crocus pulchellus, ilus krookus. Kuni 4 cm pikkuste õielehtedega sinised õied õitsevad septembris-novembris. Lehed tekivad alles kevadel. Kasvab Kagu-Euroopas ja Türgi loodeosas. Ilus krookus erineb kaunist krookusest tumekollase neelu ja valgete tolmukapeade poolest. Edeneb aias hästi, suutes kasvada ka poolvarjus ning murus. Janis Rukšans on ilusa krookuse seemikutest välja valinud mitmeid sorte, mille erinevused õitseajas, õiesuuruses ja välimuses on minu arvates liiga väikesed selleks, et neid kõiki oleks võimalik eristada. Pakun 2 eelnimetatud sorti: 40A: 'Early' ja 40B: 'Large'. Kui te oma sordieelistust pole märkinud, valin Teile sordi omal äranägemisel. 2 tk.: 10.-

41.  Crocus sieberi ‘Firefly’ (M. Thoolen 1956), Sieberi krookus ‘Firefly’. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Helevioletsed (roosad) kollase neelulaiguga õied on seljal tagasihoidliku hallika soonestusega.      5 tk.: 10.-

42.  Dicentra canadensis, kanada murtudsüda. Hernetera-taoliste mugulatega (sigisibulatega) taimed. Mais-juunis ripuvad kuni 30 cm kõrgustel varbadel väikesed lõhnavad südajad valged õied. Sulgjalt lõhestunud lehestik kuivab suvel. Liik kasvab Kanada ja USA idaosas. Väikesed mugulad istutatakse sügisel jahedas poolvarjulises kohas parasniiskesse kergelt happelisse kuni neutraalsesse (pH 5,5-7) huumusmulda.     40.-

43.  Eranthis hyemalis (Tubergenii-rühm) ‘Guinea Gold’ (van Tubergen), aed-lumekupp ‘Guinea Gold’. 10-15 cm kõrguste taimede laialt avanevad kollased raotud õied puhkevad varakevadel aprillis kohe pärast lume sulamist enam-vähem üheaegselt lumikellukestega. Suletud õied meenutavad kullerkupu õisi. Eelistab poolvarju ja parasniisket aluselist mulda. Johannes M. C. Hoogi poolt talvise lumekupu ja kurdistani lumekupu ristamisest saadud sordil esineb pronksjas varjund nii lehestikul kui ka eriti suurtel (4-cm-se läbimõõduga), talvisest lumekupust veidi hilisematel tumekollastel (kuldsetel) õitel. Seemneid ei anna, seetõttu erinevalt talvisest lumekupust ei muutu aias umbrohuks.50.-

44.  Eremurus × isabellinus (syn. E. × shelfordii hort.; E. olgae × E. stenophyllus var. stenophyllus), aed-rohtlaliilia. Rohtlaliiliad on suursugused taimed, mille tugeval varval paiknev pikk ja tihe, harunemata õisik on nagu pikk püstine värvikas rebasesaba. Nende juurikad on kaheksajala kujuga. Kuni 1,4 m kõrgused rikkaliku värvivalikuga pikkade kitsaste tihedate õisikutega juuni lõpus-juulis õitsevad aedhübriidid (nimetatud ka Shelford-hübriidideks) on saadud liikidevahelisest ristamisest (Olga rohtlaliilia x kitsalehine rohtlaliilia). Aed-rohtlaliiliad on küll külmakindlad, kuid ruugest ja tugevast rohtlaliiliast palju niiskusõrnemad ning igal aastal osa taimi minu aias ohutusnõuetele vaatamata liigniiskuse tõttu siiski hävib. Juurikad tuleb istutada kõrgele kuivale kohale või nõlvale hea drenaažiga kergesse mulda ning istutamise ajal ümbritseda liivaga. Suvist väljakaevamist ei soovita, kuid sügisestel vihmaperioodidel võiks neid katta vihma eest mingi kattega. Samas meelitavad igasugused katted endi alla hiiri pesitsema. Taim on niiskusõrn vaid pärast lehestiku kuivamist, kasvuajal vajab ta vett nagu muudki taimed. Ostes võtate endale riski, et meie niiskes kliimas võivad kapriissed aed-rohtlaliilia taimed hävida. Pakun kollaste, roosade, oranžide ja valgete õitega oma aias kasvatatud seemikuid (lootuses, et seemikud on meie niiskete oludega veidi paremini kohanenud).      30.-

45.  Eremurus robustus, tugev rohtlaliilia. Ligi 3-meetrise õisikuvarrega Kesk-Aasia ja Afganistani taim on minu aia kõige kõrgem sibullill. Üle 1 m pikkuses ja kuni 10 cm läbimõõduga väga tihedas ruljas õisikus on juunis-juulis sadu kahvaturoosasid (peaaegu valgeid) tähtjaid õisi läbimõõduga 3-4 cm. Taimed külma ei karda, kuid niiskusõrnuse poolest on ruuge rohtlaliilia ja aed-rohtlaliilia vahepealsed: sügiseste ja talviste vihmade tõttu on mõnel aastal mõned taimed siiski hävinud. Pakun kas Raplamaa mehe Erich Pranno poolt Buhhaara turult toodud juurikatest kasvanud taimede seemikuid või Tartu Ülikooli botaanikaaias kasvava veidi madalama ja niiskuskindlama variandi seemikuid. 75.-

46.  Erythronium sibiricum ‘Belõi Klõk’ (E. s. ‘Belyi Klyk’, E. s. ‘White Fang’; Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Belõi Klõk’. Aprillis-mais kuni 30 cm pikkusel varrel puhkevate valgete õitega vene sort (tõlkes ‘Valgekihv’) on ühevärviliste lehtedega. Meenutab poti-alpikanni õit, kuna õie avanemisel käänduvad õielehed järsult tagasi. Aias võiks seda väga külmakindlat Siberi metsataime kasvatada võimalikult jahedas kohas parasniiskel mullal, näiteks kiviktaimla põhjanõlval. Seda perekonna kauneimat ja vastupidavaimat liiki Lääne aianduses peaaegu ei tuntagi, tema võrratutest sortidest rääkimata. 150.-

47.  Fritillaria imperialis ‘Aureomarginata’ (1665), harilik püvilill ‘Aureomarginata’. Keskaegne (juba 1665. aastast aedades kasvatatav) 90 cm kõrgune punane sort on kollaseservaliste lehtedega. On ilus (lehtilutaim!) ka ilma õitsemata. Aias tahavad taimed täispäikest ning vett läbilaskvat viljakat parasniisket mulda, suvise puhkuse ajal aga kuiva mulda. Sibula ja kogu taime ebameeldiva lõhna tõttu istutatakse püvilille muude sibullillede lähedusse hiirte ja vesirottide peletamiseks.      120.-

48.  Fritillaria meleagris ‘Alba’, kirju püvilill ‘Alba’ (hiline variant). Kui tüüpilisel kirjul püvilillel ripub 20-50 cm kõrguse varre tipus maikuus laikellukjas tume-lillakaspunane tugeva maleruudulise mustriga õis, siis sel sordil on õis valge. Kuna Euroopas kasvab liik looduslikult niisketes metsades, niitudel ja jõgede ääres, siis eelistab ta ka aias suvel jahedat ja niisket mulda, ehkki talub ka kuivust. Kasvab ühtmoodi hästi nii päikese käes kui ka kerges varjus. 2 tk.: 12.-

49.  Galanthus gracilis, õbluke lumikelluke. Kuni 10 cm kõrguse taime kitsad (0,3-1,2 cm) lehed on sinihallid nii peal- kui allküljelt ning puhkedes lamedalt teineteise kõrvale pakitud. Sisemised õielehed on 2 rohelise märgiga, millest üks on tipus ja teine alusel. Liik kasvab Bulgaarias, Kreekas, Rumeenias, Ukraina lõunaosas ja Türgi lääneosas 10 kuni 2000 m kõrgusel, esinedes tihti lubjakivi-aluspõhjaga mullal. Lähedasel (2 laiguga) liigil suureõielisel lumikellukesel (G. elwesii) on laiemad lehed (0,6-3 cm) ja puhkedes ümbritseb üks leht teist poolringjalt. Üldse on õbluke lumikelluke mõõtmetelt hoopis väiksem taim kui suureõieline lumikelluke. tema lehed võivad sageli spiraalselt keerduda.   50.-

50.  Galanthus ‘Jacqunetta’ (syn. G. ‘Jaquenetta’; H. A. Greatorex, enne 1956), lumikelluke‘Jacqunetta’. Kurrulisest lumikellukesest (G. plicatus) aretatud täidisõielise sordi õis on kuni 30 sisemisest õielehest koosneva ümardunud ja tiheda rosetiga. Iga sisemise õielehe tipus on suur hobuserauakujuline roheline laik. Päike, parasniiske huumusmuld. Sobib ka lehtpuude ja põõsaste alla, sest jõuab nende lehtimise ajaks ära õitseda.      95.-

51.  Galanthus platyphyllus(syn. G. latifolius), laialehine lumikelluke. 10-20 cm kõrgusel taimel on suured ja piklikud sibulad nagu nartsissil. Lehepake on rullunud (tärgates ümbritseb üks leht teist poolringina). Selle liigi rohirohelised läikivad lehed on perekonna liikide seas suurimad: laius 4 cm (on leitud isegi 6 cm laiusi), pikkus aga võib ulatuda isegi üle 35 cm. Laiade lehtede tõttu peavad aia külastajad äraõitsenud taime piibeleheks (maikellukeseks). Sisemised õielehed on ilma tipmise sisselõiketa (sälguta) ning nende alusel on heleroheline laik, mis võib mõnikord olla nõrk või hoopis puududa. Sälk puudub ka Krasnovi lumikellukesel (G. krasnovii), mis on veelgi suurem haruldus. Laialehine lumikelluke kui kõige kõrgemal mägedes kasvav liik esineb Kaukasuse keskosas: Gruusias (sealhulgas Abhaasias) ja Venemaale kuuluvas Põhja-Osseetias 1200-2700 m kõrgusel, kus tema õitseajal on muld lumesulamisveest märg. Looduses õitseb liik juunis-juulis ja ka aias õitseb ta lumikellukestest kõige hiljem. Igal kevadel muretsen, et see haruldus on hävinud, kuid ta tärkab alles siis, kui teised lumikellukesed hakkavad õitsemist lõpetama. Kõrgmägede taimena sobib laialehine lumikelluke ka aias külmema ja tuulisema, kuid päikesepaistelise kasvukoha jaoks, mille muld ei tohiks liiga kuiv olla. Janis Rukšansi sõnul kasvas ta Krestovõi mäekurus täispäikeses ja tahab ka aias täispäikest. Kuna Janis pani algul sibulad aias poolvarju, oleksid need tal peaagu hävinud. Õiget liiki oli raske hankida, sest maailmas pakutakse nii firmade kui ka kollektsionääride poolt laialehise lumikellukese nime all peaaegu alati odavat Voronovi lumikellukest. Ehtne liik on tõeline haruldus. Olin juba lootuse kaotanud õiget taime leida, kuni lõpuks siiski leidsin ja seda koguni ühest Eesti aiast.         190.-

52.  Galanthus plicatus (spont. Crimea, city Staryi Krym), kurruline lumikelluke Starõi Krõmist. 20 cm kõrguse taime sinihallika varjundiga lehtede serv on järsult allküljele käändunud ehk volditud. Pakun 1985. aastal Starõi Krõmi linna lähedalt saadud looduslikke taimi.           40.-

53.  Geranium tuberosum, mugul-kurereha. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Risoom on muutunud väikeseks ümmarguseks mugulaks. 30 cm kõrgusel varrel puhkevad mais väikesed – 1,5-2,5 (3) cm läbimõõduga – purpurroosad õied. Varrelehti pole. Levila ulatub Prantsusmaast Iraanini. Võsundilisuse tõttu jätta taimelaigule ohtralt laienemisruumi! Sellele vaatamata laieneb ta varem-hiljem naabrite sekka.      4 tk.: 10.-

54.  Gladiolus imbricatus, niidu-kuremõõk. Eesti looduslik, täiesti külmakindel kuni 80 cm kõrgune gladiool aias talvekatet ei vaja. 3 cm pikkused lillakaspunased kaarduvad õied juulis asuvad ühekülgses tihedas 7-10 cm pikkuses ja kuni 12-õielises õisikus. Eesti Punase Raamatu 4. kategooria ehk tähelepanu vajav (ohust pääsenud) liik on meil looduskaitse all. Maailma kõige külmakindlam gladiooliliik eelistab kasvada täispäikeses parasniiskel kuni niiskel mullal. Viljade eemaldamatajätmise korral muutub aias isekülvi tõttu umbrohuks. Mugul istutatakse avamaale sügisel.       40.-

55.  Hyacinthoides hispanica (syn. Endymion campanulatus, E. hispanicus, Scilla campanulata, S. hispanica), hispaania ebahüatsindi(hispaania siniliilia ehk endüümioni) roosa- ja siniseõieliste sortide segu.Silla ehk siniliilia lähisugulase 30 cm kõrguses püstises sirges igakülgses õisikus puhkevad mai lõpus või juuni algul sinisetolmukalised längus violettsinised kellukjad õied. Hispaaniast, Portugalist ja Põhja-Aafrikast pärinevad vähenõudlikud, väga külmakindlad ja hästi paljunevad taimed eelistavad sarnaselt silladega aias poolvarju (kuid taluvad hästi ka päikest) ning niisket raskemat huumusrikast mulda. On ka lõikelilled. 4 tk.: 12.-

56.  Hyacinthoides non-scripta (syn. Endymion non-scriptus, E. nutans, Scilla festalis, S. non-scripta, S. nutans), longus ebahüatsint (longus siniliilia, longus endüümion). 20-30 (50) cm kõrguse taime erinevused sarnasest hispaania ebahüatsindist: õisikud mais-juunis on longus tipuga, ühekülgsed, torujas-kellukjad 1,5-2 cm pikkused violettsinised lõhnavad õied on kitsamad, väljakäändunud tipmetega ja rohkem longus, tolmukapead kreemid ning lehed kitsamad. Kasvab looduslikult Lääne-Euroopas. Inglismaal on liik aedadest sedavõrd loodusse metsistunud, et teda peetakse seal juba ammu looduslikuks metsataimeks. Sel aastal pakun 1997. aastal Nantesest saadud seemnetest üleskasvatatud huvitavat varianti, mis erineb senipakutuist tumedamate hilisemate õite ja õierikkuse poolest. 2 tk.: 10.-

57.  Ixiolirion tataricum, tatari keelikliilia. Mugulsibulast kasvaval umbes poolemeetrisel alaosas lehistunud varrel on mai lõpus ja juunis 2-8 kaunist sinist kuni lillat 4,5 cm pikkust kellukjat õit Ø-ga umbes 5 cm. Õielehed on peaaegu aluseni vabad. Liik kasvab Aasia steppides kuivadel liivastel aladel. Viljakas, vett hästi läbilaskev liivalisandiga muld päikeselises kasvukohas. Muld peaks õitsemise järel suvel olema soe ja võimalikult kuiv. Sobivad ka lõikeks. 10 tk.: 10.-

58.  Juno (Iris) 'Morning Sky' (Eugenijus Dambrauskas), juuno (iiris) 'Morning Sky'. Leedukas Eugenijus Dambrauskas sai kusagilt Lääne-Euroopa botaanikaaiast (kahjuks on tal saamiskoht kaduma läinud) Willmotti juuno (J. willmottiana) seemneid, millest kasvanud seemikud olid hübriidsed. Nendest valis ta välja sordid ‘Morning Sky’, ‘Midday Blue’ ja ‘Evening Shade’. Kuni 60 cm kõrgustel vartel on maikuus arvukalt kollase laiguga violettsiniseid õisi. Rikkalikult õitsev vastupidav jõuline sort. Kanada sibuliiriste sordiaretaja Alan McMurtrie peab sorti valgeservalise juuno (J. albomarginata) ja oivalise juuno (J. magnifica) vaheliseks hübriidiks. Ka Janis Rukšansi arvates on tolmuandjaks liigiks olnud J. magnifica. Päike, puhkeajal (pärast pealsete kuivamist) kuivem muld.      90.-

59.  Juno (Iris) 'Oriental Ornament' (Leonid Bondarenko 2001),juuno (iiris) ‘Oriental Ornament’. Seda Leedu sorti peetakse buhhaara juuno ja värvika juuno hübriidiks (J. bucharica × J. warleyensis). Välimuselt näeb taim välja nagu buhhaara juuno, kuid erineb õie värvuselt – valge õie väga suur erekollane naastulaik maikuus on ääristatud violettpurpurse triibustusega. Sort on osutunud meil aias vastupidavaks, kuna seda on ka üks tema vanematest (buhhaara juuno).        90.-

60.  Muscari armeniacum ‘Album’, armeenia kobarhüatsint ‘Album’ (väga hiline). Sibullilleregistri järgi on sordi 'Album' valged õied keskmise õitseajaga. Urmas Laansoolt saadud Göteborgist pärinev pika ja terava tipuga valgeõieline ‘Albumi’ variant aga on ülimalt hilise õitseajaga – lausa ebaloomulikult hiline. Õitseb juunis.         25.-

61.  Muscari armeniacum ‘Album’, armeenia kobarhüatsint ‘Album’ (keskmise õitseajaga). Sibullilleregistri järgi on sordi valged õied keskmise õitseajaga. Sordi sain Janis Rukšansilt 1996. aastal nime all Muscari polyanthum ‘Album’ (see tähendab, et tegemist on suurekasvulise valgeõielise sordiga. Ehk peaks ta ristima tingnimetusega M. armeniacum ‘Polyanthum Album’ analoogiliselt nimele M. a. ‘Argaei Album’?). Õitseb mais.   2 tk.: 10.-

62.  Muscari armeniacum ‘Cantab’ (Rev. H. Rollo Meyer via van Tubergen), armeenia kobarhüatsint ‘Cantab’. Väga hilise, mais-juunis rikkalikult õitseva sordi lühikestel 10-15 cm kõrgustel jäikadel varbadel on heledapoolsed sinised õisikud.      5 tk.: 10.-

63.  Muscari ‘Tallinn’, kobarhüatsint ‘Tallinn’. Teadmata päritoluga ja ilma nimeta taksoni sibulad sain 1997. aastal määramiseks Tallinna Botaanikaaia aednikult Tiia Jaanuselt. Kuna ta ei sarnane ühegi senituntud sordi ega liigiga, on tegemist seemikuga. Taimel on väga tihedad piklikkoonilised helesinised õisikud.       30.-

64.  Nectaroscordum tripedale (syn. Allium tripedale), pärsia mesilauk. Kuni 130 cm kõrgusel varval puhkevad juunis arvukad suured (2 cm pikkused) hele-säravroosad õied. Õisikud on varasemad, palju tihedamad ja ilusamad kui sitsiilia mesilaugul. Tegemist on punase raamatu liigiga ehk maailmas hävimisohus oleva liigiga. Pakun Armeenia päritoluga taimi.      95.-

65.  Ornithogalum arcuatum, kaar-linnupiim. Nime on liik saanud kaarjalt ülespoole käänduvatest viljaraagudest. 50-70 (100) cm kõrguse taime tihedas 40 cm pikkuses ja kuni 8 cm laiuses kobarõisikus on juunis-juulis kuni 40 valget 3 cm läbimõõduga õit. Kitsas roheline triip õielehe seljal esineb ainult tipupoolel või puudub hoopis. Minu aias puhkeb ta juuni keskel kõrgetest linnupiimadest kõige esimesena õide. Eelistavad täispäikest (muidu õied ei avane) ning parasniisket mulda, kuid lepivad ka kuivapoolse mullaga. Pakun selle liigi 2 varianti, mis välimuselt omavahel ei erine. 65A: Korjanud Tallinna Botaanikaaed 1965. aastal Põhja-Kaukaasiast Stavropoli lähedalt. (spont. Caucasus borealis, near Stavropol, 1965), 65B: Pakutavad taimed pärinevad Loode-Kaukaasiast Krasnodari krai hõredast metsast (spont. NW Caucasus, Krasnodar distr.). Nii see kui ka järgnevad linnupiimaliigid eelistavad meie põhjamaises kliimas täispäikest ning parasniisket mulda, kuid lepivad ka kuivapoolse mullaga. Kes variante (Krasnodar või Stavropol) täpsemalt ei määratle, saab sibulad minu valikul.        45.-

66.  Ornithogalum oreoides, mäestik-linnupiim. 10-30 cm kõrguse taime tihedad õisikud õitsevad juunis. Valged 1,5-2 cm pikkused õielehed on rohelise seljavöödiga. Kitsad (alla 1 cm) läbipaistva servakesega sinihallid lehed on ilma valge kesksooneta. Liik kasvab Bulgaarias, Rumeenias, Ukraina edelaosas ja Põhja-Kaukaasias. Pakun Põhja-Kaukaasiast Krasnodari kraist korjatud sibulaid.      30.-

67.  Ornithogalum orthophyllum subsp. kochii(syn. O. kochii, O. tenuifolium var. kochii), Kochi linnupiim ehk püstlehise linnupiima Kochi alamliik.Rikkalikult õitsevate 15 (10-30) cm kõrguste taimede juuni algul puhkevates valgetes lamedates õisikutes võib olla üle 20 õie. Välimistel 1-2 cm pikkustel õielehtedel on rohelised seljatriibud. Kitsad lehed on valge kesksoonega. Liik kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Türgis, Kaukaasias, Iraani põhja- ja loodeosas ning Marokos. Pakutava alamliigi tavaliselt renjad (V-kujulised) 0,4-0,8 cm laiused lehed on õisikust pikemad. Alamliik kasvab peaaegu kogu liigi levila ulatuses. Kochi linnupiim sobib aias asendama sarnase välimusega sarik-linnupiima (O. umbellatum), sest erinevalt sarik-linnupiimast ei muutu ta aias iialgi umbrohuks, sest moodustab vaid suuri sibulaid. Pakun teadmata leiukohaga taimi.    20.-; 10 tk.: 50.-

68.  Ornithogalum schelkownikowii, hajastani linnupiim. 40-60 (120) cm kõrguse taime 10-20 (50) valget õit on juunis-juulis pikas õisikus. Kuni 1 cm pikkused õielehed on kitsa rohelise seljatriibuga. Peale õitsemist käänduvad viljaraod kaarjalt üles. Lehed on kitsad – kuni 1 (1,5) cm laiused. See Kaukaasia alpi- ja lähisalpiniitude endeem on kirjeldatud Armeeniast. Õielehe selge rohelise seljatriibu poolest erineb hajastani linnupiim väga lähedasest kaar-linnupiimast (O. arcuatum). Sibulad on minevikus saadud Lätist Lucija Ligotnelt.      45.-

 

Paeonia, pojeng. Pakun vaid range valiku läbinud sorte, mis on head minu silmis (kuid ei pruugi seda olla teiste silmis). Valikusõelale on minu aias kunagi kasvanud 500 pojengisordist tänaseks jäänud vaid 100.

69.   ‘Akron’ (Krekler 1962). Jaapani tüüpi keskmise suurusega (Ø 15 cm) õie 1 rida välimisi kroonlehti on tumepunased, nende keskel asub poolkera kitsastest tumepunastest kõlutolmukatest, millel on kollane serv. Keskhiline. Suhteliselt peenevarreline puhmik on keskmise kõrgusega (95 cm).          250.-

70.   ‘Coralie’ (Saunders 1940). Hübriidpojeng, mis on saadud valgeõielise pojengi (P.lactiflora) ristamisest hõlmise pojengiga (P. peregrina). Erk-tumeroosa, keskmise suurusega kuni suur (Ø 14-17 cm) lihtõis. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (kuni 90 cm), veidi võsundiline. Seisab ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort. Värvuse poolest minu aia kõige säravam pojengisort, mille õied aeda eemalt vaadates esimesena silma torkavad.     250.-

71.  'Carina' (Saunders 1944). Hübriidpojeng, mis on saadud valgeõielise pojengi ristamisest hõlmise pojengiga (P.lactiflora x P. peregrina). Väga erepunane (vananedes muutub õis siiski roosakaspunaseks), suur (Ø 17 cm), kollase tolmukakimbuga pooltäidis- kuni lihtõis (1-3 rida kroonlehti). Varajane. Puhmik madal (80 cm), veidi võsundiline.. Seisab ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort.   150.-

72.  'Cora Stubbs' (Krekler). Kahevärviline õis on jaapani tüüpi: välimised suured kroonlehed on tumeroosad (peaaegu veinpunased), õie südames aga on valge staminoodidest poolkera, mis tugevamate õite puhul kasvatab endale lillakad tipud. Õis keskmise suurusega (ø 15 cm), tolmukateta. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (105 cm).   200.-

73.  'Fairy'. Sordi aretaja pole teada, esmakordselt mainitakse teda Wassenbergi kataloogis 1955. Keskmise suurusega (ø 15 cm) jaapani tüüpi õis on huvitava ja harmoonilise pastelsete (heledate) värvuste kombinatsiooniga. Välimised kroonlehed heleroosad, südames kohev roosakaskreem poolkera kitsastest staminoodidest. Keskmise õitseajaga. Suhteliselt peenevarreline puhmik on kõrge (100 cm).      150.-

74.  'Florence Ellis' (Nicholls 1948). Heleroosa, õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekuv, suur (Ø 16 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi korrapärane täidisõis. Mõnel aastal võib mõnedel petaloididel (“kroonlehtedel”) südamenupu ümber olla tumelillasid laike (emakasuudme jäänuseid), mis miskipärast ei häiri, vaid hoopis harmoneeruvad heleroosaga. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge kuni väga kõrge (105-110 cm).      200.-

75.  'Ludovica' (Saunders,1941). Hübriidpojeng, mis on saadud varajase pojengi (P.officinalis) ristamisest hõlmise pojengiga (P. peregrina). Suur kuni väga suur (ø 17-18 cm, harva isegi 21 cm!),.laiade huvitavalt lontis kroonlehtedega pooltäidisõis (3-4 rida kroonlehti) kollase tolmukakimbuga õie südamikus, Kroonlehed on õitsemise algul puhtad erkroosad, hiljem muutuvad heleroosaks. Varajane. Puhmik madal (65 cm) ja võib olla veidi võsundiline.     200.-

76.  Paeonia mascula subsp. mascula (P. cavachensis; P. caucasica), korallpojeng. Looduslik liik Kaukaasiast. Roosakaspunane kuni väga tumeroosa (lillama vöödiga kroonlehtede keskel), väike (ø 11 cm), ilusa kollase tolmukaterõngaga lihtõis. Väga varajane. Tuhmroheliste lehtedega veidi võsundiline puhmik on madal (80 cm). Seisab ilma toeta. Taim on saadud nime all P. cavachensis.      70.-

77.  'Minuet' (Franklin 1931). Heleroosa, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, lamedapoolne roosi tüüpi täidisõis. Rikkalik õitseja. Hiline. Puhmik väga kõrge (115 cm).   200.-

78.  'Princess Margaret' (Murawska, 1960). Sort on saadud 'Eleanor' seemikust. Tumeroosa, suur (Ø 17 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90-95 cm). Mitmekordne Ameerika Pojengiseltsi näituse üldvõitja (aastatel 1970, 1974 ja 1978), seega sisuliselt kolmekordne maailmameister. Moskva pojenginäituse võitja tumeroosade sortide rühmas aastatel 1987 ja 1989. Eestlastele võib sordi värvus olla veidi igav, sest on lähedane meie taluaedade üldtuntud sordi ‘Edulis Superba’ omale.      200.-

79.  'Red Red Rose' (Saunders 1942). Hübriidpojeng, mis on saadud valgeõielise pojengi (P. lactiflora) ristamisest hõlmise pojengiga (P. peregrina). Tulipunane (erepunane), suur (ø 17-18 cm) pooltäidisõis, enamasti siiski vaid lihtõis 1-3 rea kroonlehtedega, tolmukakimbuga õie südames. Varajane. Veidi võsundiline puhmik on kõrge (100-105 cm). Võib seista ilma toeta. Moskva pojenginäituse võitja pooltäidisõieliste hübriidpojengide rühmas aastal 1989 (koos sordiga 'Ellen Cowley').   200.-

80.  Paeonia officinalis subsp. banatica, varajase pojengi ungari alamliik. Looduslikult Ungaris, Serbias ja Rumeenias kasvava lihtõielise punase varase pojengi tipmised lehehõlmad on omakorda lõhestunud kaheks või kolmeks hõlmaks. 60 cm. Pakutavad taimed on üles kasvatatud Budapestist saadud seemnetest.      120.-

81.  'Westerner' (Bigger 1942). Jaapani õiekujuga suur (Ø 16 cm) õis on 1 rea keskmiselt roosade, hiljem heleroosade suurte välimiste kroonlehtedega ning südames kollase staminoodipoolkeraga. Üks aia külastaja nimetas teda "võitoosiks". Keskhiline kuni hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Ameerika pojengiseltsi kuldmedalivõitja 1982. aastal.      250 EEK.

82.  Puschkinia scilloides ‘Aragats‘ Gem’ (Arnis Seisums 1998), harilik puškiinia ‘Aragats‘ Gem’. Arnis Seisumsi poolt Armeeniast Aragatsist Kasahi jõe äärest korjatud variant on lätlaste arvates kasvatatavast tavavariandist veidi suureõielisem ja parema õisiku ehitusega. Mina seda ei tähelda, kuid hindan neid kui täpse leiukohaga taimi.           25.-

83.  Ranunculus ficaria ‘Collarette’ (syn. R. f. ‘E. A. Bowles’, R. f. ‘Anemoneflora’, R. f. ‘Beamish‘s Double’), kanakoole ‘Collarette’. Täidisõied on anemoonõielised – kroonlehetaolisteks petaloidideks muundunud oranžikad tolmukad moodustavad õie südames kollaste läikivate kroonlehtede keskel tiheda tuti.             25.-

84.  Ranunculus ficaria 'Sulli' (Maret Vähejaus 2005, kanakoole 'Sulli'. Hiiumaalt Kassarist leitud kollaseõielised taimed on jõulise kasvuga ja suurenenud kroonlehtede arvuga.       50.-

85.  Scilla litardierei (syn. S. pratensis), aas-silla ehk aas-siniliilia. Suvel juunis-juulis õitseva silla 25 cm kõrgusel varval asub tihedas koonilises kobarõisikus 15-35 (70) lillakassinist väikest tähtjat õit. Liik kasvab endises Jugoslaavias. Päike, parasniiske muld. 4 tk.: 12.-

86.  Triteleia hyacinthina, hüatsint-suvitähik. 70 cm kõrguse taime tihedad, kuni 8 cm läbimõõduga kuppeljad õisikud juulis koosnevad laialt avatud valgetest 2 cm läbimõõduga õitest. Selle lauguliste sugukonna taime mugulsibulad näevad välja nagu krookuse omad. Liik kasvab Põhja-Ameerika rohtlas, mis on kevadel märg ja suvel väga kuiv. Aias tahavad suvitähikud päikeselist kasvukohta ning liivlisandiga huumusmulda. Hea ka lõikeks. Kui istutate ta aastateks, siis vajab ruumi laiutamiseks, sest ta tundub olevat veidi võsundiline.    5 tk.: 10.-

87.  Tulipa urumiensis, urmia tulp. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). 5-10 cm kõrgusel varrel avanevad aprillis tähtjalt seest üleni kollased (ka tolmukad) õied. Liik kasvab Loode-Iraanis Urmias. Läänes kasvatatavad taimed pärinevad enamasti Anton Kronenburgi poolt Ida-Türgist Iraani piiri äärest 1920-ndatel aastatel korjatud sibulapartiist. Selle partii 10-15 cm kõrgused 1-2 õielised taimed on seljalt pronksja varjundiga. Välimuselt sarnase hilistulbi (T. tarda) kollaste õielehtede tipud on valged. Urmia tulp vajab suvel kuiva mulda.      4 tk.: 10.-

Lugupidamisega Sulev Savisaar

 

© Sulev Savisaar

Kõik sellel internetilehel sisalduvad materjalid on kaitstud autoriõiguse seadusega.
Sellelt lehelt pärinevaid materjale võib kasutada vaid koos viitega algallikale.
Materjalide loata kopeerimine ja kasutamine tulu teenimise eesmärgil ei ole lubatud.