See kataloog on istutusmaterjali (sibullillede ja pojengide) müügiks või vahetuseks. Otsin Eestis aretatud püsilillesorte, kuid vahetuse puhul on vajalik eelnev kokkulepe. Kõik minu poolt siin pakutavad lilled on külmakindlad ning talveks ma neid oma aias ei kata. Kuna ma harrastusaednikuna tootmisega ei tegele, siis enamikest mestidest on taimi küllalt väikeses koguses ning hilisematele tellijatele ei pruugi kõike jätkuda. Tavalillede sibulaid soovitan sügisel osta aianduspoodidest, Ise püüan levitada eelkõige neid lilli, mida poed ei paku. Siinse kataloogi taimede hinnad ei peegelda taimede ilu, vaid pigem nende haruldust. Tühistes kogustes pakutavad kallihinnalised haruldused on mõeldud eelkõige vähestele entusiastlikele kollektsionääridele, kuigi nende lillede kasvatamine ei paku mingit raskust ka algajale. Maailmas on eri lillede (ka harulduste) jaoks välja kujunenud omad hinnavahemikud, kuid siinsed hinnad olen püüdnud hoida neist alumistest piiridest veelgi allpool. Kõik saadetavad sibulad on kasvatatud ja paljundatud oma aias, mitte kusagilt loodusest välja kaevatud.
Kuna meili teel sibulaid saata ei saa, siis ärge
unustage tellimisel märkida oma postiaadressi, lisades ka kontakttelefoni.
Kui paberkataloogi saajatel on olemas meiliaadress (kodus, tööl, lastel,
lähedastel tuttavatel), siis palun mulle see teatada! Meili teel saate
kataloogi palju kiiremini (parandate oma kohta tellijate järjekorras väga
oluliselt!) ning koos värvipiltidega, samuti lihtsustaks see ka minu tööd. Tellimuste
vastuvõtt lõpeb 15. septembril. Tellitud istutusmaterjali
saadan tellijale postiga septembris. Postikulud -- pakikast pluss saatekulud --
39 EEK tasub tellija. Välismaalt tellijatel tuleb tasuda
tegelikud postikulud. Aadress: 50002 Tartu, postimaja, postkast 175, Sulev
Savisaar, kontakttelefonid 735 1842 ja 748 5835 või e-mail:
Sibulate hinnad on antud Eesti kroonides (EEK). Enamasti on antud sibula tükihind, osadel juhtudel aga komplekti hind. Näiteks tähistus 4 tk.: 12.- näitab, et 4-sibulaline komplekt maksab kokku 12 krooni.
Tellijatele saadan järgmisel aastal uuendatud sortimendiga kataloogi.
Sibullilledest saate põhjalikumalt lugeda minu 2004. aastal ilmunud raamatust "Eesti sibullille-entsüklopeedia" (alapealkiri: "Eesti aedades kasvatatavad sibullilled koos kirjelduste ja kasvunõuetega – 980 liiki ja 4000 sorti 81 perekonnast") ja 2007. aasta juunis ilmunud raamatust “100 sibullille”. Internetikataloogile (http://www.hot.ee/sibullilled/) on lisatud pakutavate taimede fotod. Taime foto vaatamiseks vajutage kirjelduse kõrval paremal servas asuvale filmikaadri kujutistele!
Mõningaid haruldasi püsililli pakun kevadel eelneva kokkuleppe korral vaid koha peal.
Laugud (Allium) eelistavad enamasti kuiva päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat mulda. Erinõuded on vastavate liikide juures eraldi välja toodud.
1.
Allium aflatunense, aflatuni lauk (leiukohata). *Väike kogus (võib jätkuda vaid
kiirematele tellijatele). Erinevalt kaubandusest pakun ehtsat liiki. Tian Shani
mäestikus Kirgiisias ja Usbekistanis kasvava laugu 100-120 cm kõrgusel tugeval
lehtedeta varrel puhkeb juuni algul tähtjate õitega 6-10 cm läbimõõduga ülitihe
lillakaspurpurne keraõisik. Kaunid ja omanäolised sinkjashallid laiad lehed on
õitseajaks tipust juba kuivanud. 10.-
2.
Allium amplectens, läänelauk. USA mägedest pärineva vähenõudliku taime 10-40 cm kõrgusel varval
paiknevad juunis-juulis peaaegu kerajad õisikud, mis koosnevad 10-50 valgest
(või kahvaturoosast) tähtjast õiest. 40.-
3.
Allium atropurpureum, purpurpunane lauk. 80 cm kõrgune vars kannab
juunis-juulis kuni 7 cm läbimõõduga tihedat mustjaspunast lame-poolkerajat
õisikut. Õite sigimikud ja tolmukaniidid on mustad. See Balkani liik annab
ohtralt tütarsibulaid ning on kergesti kasvatatav peenra- ja lõikelill. 12.-
4.
Allium auctum (spont. Tauria, mt. Aju-Dag, 1980), paislauk. 60 cm
kõrgusel varrel 3 nädala kestel juunist juulini õitsev 8 cm läbimõõduga tihe
(pool-)kerajas õisik koosneb tähtjatest 1 cm läbimõõduga kahvatulilladest
õitest. 1962. aastal kirjeldatud Krimmi liik on maailma aianduses praktiliselt
tundmatu. Isegi Läti maailmakuulus lauguteadlane Arnis Seisums, kelle
hiiglaslik laugukollektsioon on vist maailma esinduslikeim, sai paislaugu
sibulad alles hiljuti minult. Sibulad pärinevad Tallinna Botaanikaaialt, kes
korjas need 1980. aastal Krimmist Ayu-Dagi mäelt. 75.-
5. Allium caeruleum, taevassinine lauk. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Siberis ja Kesk-Aasias kasvav umbes 1 m kõrgune ilulauk kolmekandiliste lehtede ja siniste laikellukjate õitega tihedas 5-7 cm läbimõõduga kerajas õisikus juulis. Õisikus sigisibulaid pole, kuid sibula ümber ja mulla peal on neid ohtralt. 3 tk.: 12.-
6.
Allium cristophii, turkmeenia lauk. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Juulis, siis kui enamik teisi lauke on aias
juba ära õitsenud, puhkevad 20-50 cm kõrgusel varrel väga suures (15-20 cm
läbimõõduga) kohevas keraõisikus metalse läikega lillad kitsaste õielehtedega
eriliselt suured (läbimõõt kuni 4 cm) õied. Sarikakiired ehk õieraod on
enam-vähem võrdse pikkusega. 3-7 sinihalli rihmjat kitsapoolset juurmist lehte
kuivavad õitseajaks. Liik kasvab Kesk-Aasias, Iraanis ja Türgis 1000-2000 m
kõrgusel mägedes. Lisaks peenras kasvatamisele on ta mõjuv ka potitaimena.
Kaunid kuivatatud vilikonnad on huvitavad lilleseades. 10.-
7.
Allium darwasicum, darvaasi lauk. Varakult, juba mai lõpus puhkeb 20 cm
kõrgusel varval 4 cm läbimõõduga püstine kimpjas-poolkerajas tihe
hüatsindilõhnaline õisik, mis koosneb kellukjatest ülesvaatavatest valgetest
roheliste seljasoontega õitest. Pakutavad taimed pärinevad kas Tadžikistanist
Hisori mäestikust Karatagi lisajõe Kaznoki äärest või Tadžikistanist
Hodža-obi-Garmist. 50.-
8.
Allium grande (spont. Dagestan, Mahatshkala), mahhatškala lauk. Umbes 80
cm-sel varrel puhkeb juuni esimesel poolel kuni 8 cm läbimõõduga tihe
roosakasvalge keraõisik. Helerohelised lehed on 6 cm laiused ja 50 cm pikkused.
See hävimisohus ("Punase raamatu") üliharuldane lauguliik kasvab kogu
maailmas vaid Dagestani pealinna Mahhatškala ümbruse hõredates
tamme-valgepöögimetsades ja põõsastikes huumusrikastel karbonaatmuldadel, kus
linna- ja külaelanikud teda innukalt rüüstavad. 1981. aastal Mahhatškala
lillekasvatajalt saadud kohalikke loodusliku laugu sibulaid olen andnud ka Läti
kuulsale lauguteadlasele Arnis Seisumsile, kes oma määranguga kinnitas liigi
ehtsust. Olen maailmas selle aianduse jaoks tundmatu ehtsa liigi ainus pakkuja
(üks firma küll pakub selle nime all ekslikult mingit varrepaksendusega liiki).
180.-
9. Allium jesdianum ‘Michael Hoog’ (Janis Rukšans 1985), jazdi lauk ‘Michael
Hoog’. 100-120 cm kõrgusel ribilisel varval alustab mais õitsemist suur
keskmise tihedusega roosakaspurpurne õisik. Lehed on kitsad ja ribilised. Sort
on välja valitud Pamiirist, Tadžikistanist, Dušanbe lähedalt 2500 m kõrguselt
Varzobi jõe ülemjooksult Hodža-obi-Garmist 1982. aastal Janis Rukšansi ja Mari
Kitse poolt korjatud sibulapartiist RM 82-68. Janise poolt nimetatud jazdi
laugu sortidest on varane ‘Michael Hoog’ kõige ilusam, võimsam,
kõrgekasvulisem, suurima õisikuga (läbimõõt 13 cm) ning veidi heledama
õievärvusega. Botaanik Fritsch paigutab selle sordi 1994. aastal tema enda
poolt Tadžikistanist kirjeldatud uue liigi Allium rosenorum alla. 10.-
10. Allium jesdianum (teadmata päritoluga), jazdi lauk. *Väike
kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Peaaegu meetrikõrgune
Kesk-Aasia ilulauk on mais-juunis tumelilla keskmise tihedusega 7-9 cm
läbimõõdus õisikukeraga, mis sobib ka lõikeks ja kuivatamiseks. Jazdi lauku
levitatakse maailmas tihti Rosenbachi laugu (A. rosenbachianum) eksitava
nime all. 2 tk.: 10.-
11. Allium oreophilum ‘Kuramin‘s Dwarf’ (Arnis
Seisums 1997), mäestiklauk ‘Kuramin‘s Dwarf’. Mäestiklaugu kõige
madalakasvulisema variandi kõrgus on vaid 5-8 cm. Õied on väga tumedad
purpursed – palju ei puudu, et lausa mustjaspurpursed. Algsordil esineb
varieeruvust, mistõttu on pigem tegu sordirühmaga. Selle omapärase variandi
sibulad partiist SAVV 95-6 korjati Arnis Seisumsi ja Viktor Voronini poolt
Usbekistanist Kurama mäestikust 2800 m kõrguselt kohast nimega 33. kilomeeter.
Õitsevad sibulad on väga pisikesed, umbes herneterasuurused. 75.-
12. Allium oreophilum Kusavli seemik, mäestiklauk
Kusavli seemik.
Seemik on saadud sordi 'Kusavli Curl' seemnete külvist. Too väga madalakasvuline
ebatavaliselt käändunud lehtedega (tipud peaaegu rullis) sort on korjatud
lätlaste poolt Tadžikistanist Kusavli-sai („sai” tähendab jõge) ülemjooksult
3200 meetri kõrguselt. Seemikul ei näi emataimega peale tumeda õievärvuse
midagi ühist olevat: ta on kõrgekasvuline, tihedaõisikuline, peaaegu sirgete
lehtedega, mis on noorelt punakad. Erinevalt emasordist on seemik avamaal
vastupidav. Mulle see seemik meeldib ja võib-olla annan talle tulevikus isegi
sordinime. 15.-
13. Allium oreophilum ‘Zwanenburg’ (van Tubergen 1954), mäestiklauk
‘Zwanenburg’. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele).
Hollandis Kesk-Aasia looduslikust materjalist välja valitud hilise sordi õied
puhkevad veidi enne jaanipäeva. 25 cm kõrgusel varval on tumedama kesksoonega
karmiinpunased õied 5-6 cm läbimõõduga kohevas 25-30-õielises poolkeraõisikus.
Lehed on terved ja püsivad liigi tüüptaimedest märksa kauem rohelised. 8 tk.: 10.-
14. Allium platycaule, lapik lauk. Vaid 10 cm kõrgusel lapikul
varrel mai lõpus puhkev paljuõieline lame poolkera koosneb laiuva tipuga
kitsaskellukjatest lilladest õitest. Lapikud ja sirpjad lehed on mõnikord lausa
rulli keerdunud. Sibulad on korjatud USA-st Kesk-Oregoni idaosa mägedest (Berry
84). 75.-
15. Allium x proliferum, rindeline
sibul pole üldsegi ilutaim, vaid hoopis hinnatud köögiviljataim, mis on
hariliku sibula ja talisibula külmakindel avamaal talvituv hübriid (Allium
cepa x A. fistulosum). Õite asemel on tal 2-5 suurt sibulat, mis
mõnikord võivad asuda 2 (harva koguni 3) korrusena (rindena). “Õhusibulatel” on
ka rohelised lehed. Umbrohuks see 70 cm kõrgune taim ei muutu, sest pisikesi
sigisibulaid ei teki. Võtate varre otsast suhteliselt suuri tavasibulast
vitamiinirikkamaid “õhusibulaid” ja võite neid kohe kasvõi ilma pesemata köögiviljana
kasutada. 15.-
16. Allium pseudozeravschanicum (spont. Turkm., Kopetdag, Asiar), sündi
lauk. Kuni 70 cm kõrgusel varrel puhkeb juuni keskel lillade
(hele-roosakasvioletsete) tähtjate õitega 9 cm läbimõõduga keraõisik.
Turkmeenia mäestike varjuliste kasvukohtade endeemi sibulad on korjatud
Kopetdagi mäestikust Arvazi orust Asiarist. 75.-
17. Allium rotundum subsp. rotundum (syn.
A. scorodoprasum subsp. rotundum), ümar lauk. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Lõuna-Euroopast
ja Lääne-Aasiast pärinev jäigavarreline juunis-juulis õitsev ilulauk on
ülitiheda tumepurpurse (tumelilla) õisikukeraga. Õisikus pole kunagi
sigisibulaid, kuid neid on arvukalt emasibula ümber, mis maa segikaevamisel
võivad muutuda umbrohuks. Uued lehed tekivad juba varasügisel. Õisi kasutatakse
lõikeks ja koos viljadega ka kuivatamiseks. Pakutav teadmata leiukohaga variant
on kõrgekasvuline (ligi 1 m, mis on tüüpilisest taimest topelt kõrgem). 20.-
18. Allium x stipineva (A.
stipitatum x A. nevskianum), lauk 'Stipineva' (Eugenijus Dambrauskas). Leedu lillekasvataja ja sordiaretaja
Eugenijus Dambrauskas valis sordi 'Stipineva' välja oma aias varreka laugu (A.
stipitatum) vabatolmlemisest tekkinud seemikute hulgast. Aretaja arvates on
tegemist varreka laugu ja Nevski laugu vahelise hübriidiga ((A. stipitatum
x A. nevskianum). Mõlemad lauguliigid kasvasid seemnete kogumise ajal
1992. aastal samal peenral. Aretaja valis sadade seemikute hulgast välja 6
hübriidset. Hübriidide õitsemisel 1997. ja 1998. aastal selgus, et õied on neil
kõigil ühesugused, kuid lehtedes esines väikesi erinevusi. Tänaseks on aretaja
jaotanud hübriidid lehestiku ilu järgi 2 rühma. Taimed on hea paljunemisega.
Taimel on kaunis lehestik ja kena metalse varjundiga õisik. Keegi pole maailmas
seda sorti seni veel levitanud. Talvel kavatseb Augis (nii teda tuttavad
kutsuvad) selle sordi rahvusvahelises sibullillede registris ametlikult
registreerida. Sort on viljatu, kuid mõnest tekkinud seemnest on Augis üles
kasvatanud juba teise põlvkonna seemikuid, mis on andnud veelgi põnevama
välimusega taimi. 190.-
19. Allium stipitatum, varrekas lauk. 120 cm
kõrgusel varrel puhkevad juuni esimesel poolel lillad tihedad 10-11 cm
läbimõõduga keraõisikud. Pakun oma aias saadud seemikuid. 15.-
20. Allium ursinum, karulauk. Kuni 40 cm
kõrgusel kolmekandilisel varval on mais-juunis 5-20 tähtjast puhasvalgest
lõhnavast õiest koosnev kuni 6 cm läbimõõduga kerajas õisik. 2-3 söödavat
lamedat rootsulist lehte sarnanevad maikellukese (piibelehe) omadele. Lehestik
kuivab suve teisel poolel. Eesti looduskaitsealune taim ja Eesti Punase Raamatu
tähelepanu vajava (ohust pääsenud ehk 4. kategooria) liik kasvab meil paiguti
salu-, leht-, sega- ja okasmetsades. Poolvarjuline kasvukoht, kasvab ka
puujuurtel. Lisaks ilule on karulauk ka tervistav toidutaim, millel süüakse nii
sibulaid kui ka meeldivalt maheda maitsega mahlaseid lehti. Viljad eemaldada,
muidu võib isekülvi tõttu aias kergesti metsistuda. Pakun 1962. aastal Puhtult
korjatud taimi. 3 tk.: 12.-
21. Allium winklerianum (spont. Kirg., Fergana, Sary-
Bulak), Winkleri lauk. 80 cm kõrgusel varrel mai lõpus või juuni
esimesel poolel puhkev 5 cm läbimõõduga püstine lame tihe õisik koosneb
erksatest lillakaspunastest kausjatest õitest. Särav värvus. Pakun Kirgiisiast
Fargona (Fergana) mäestikust Sary-Bulakist korjatud sibulaid. 95.-
22. Allium zebdanense, lumilauk. Liibanonist pärineva taime kuni
40 cm kõrgune varb kannab mai lõpus ja juuni algul 8-10-õielises õisikus
puhasvalgeid tähtjaid õisi. 2-3 kitsast kõrreliselaadset lehte on varvast
lühemad.2 tk.: 12.-
23. Anemone nemorosa ‘Taavi’ (Taavi Tuulik 2000), võsaülane ‘Taavi’. Taavi Tuulik
leidis punakaslilla õiega taime 1987. aastal Hiiumaalt Kassarist. Puhkemisel ja
õitsemise algul täiesti valge õis muutub õitsemise lõpuks väljast
vaarikpunaseks kuni tumelillaks, seest helelillaks. 90.-
24. Arisaema flavum, kollane tulivõhk.
Taimed tärkavad alles jaanipäeva paiku ning õitsevad juunis-juulis. Tõlviku
ettekäändunud tipuga kollane kandeleht ("õis") on oma perekonna kõige
pisem – vaid 2 (harva 6) cm pikkune. Sügisel valmivad oranžid vilikonnad on
peaaegu kerajad. Taimed taluvad aias hästi ka täispäikest. 1996. aastal sain
Lätist Hiina seemnetest kasvatatud erakordselt jõulise kasvu (40 cm), lopsaka
lehestiku, rikkaliku õitsemise, hea vegetatiivse ja seemnelise paljunemise ning
täieliku külmakindlusega variandi, mida pakun ka teile. 75.-
25. Bellevalia pycnantha (Muscari paradoxum hort., M.
pycnanthum),
tihe bellevaalia. Kobarhüatsindile nii välimuselt kui ka kasvunõuetelt
lähedane liik kasvab Taga-Kaukaasia, Türgi, Iraagi ja Iraani alpivööndi
niisketel nõlvadel. Kuni 50 mustjassinist pütitaolist pisikest õit on mais
15-40 cm kõrgusel varval asuvas lühikeses ja laias tihedas munajas õisikus. 4 tk.:10.-
26. Bellevalia romana, rooma bellevaalia. 15-30 cm kõrguse taime maikuus ruljas õisikus asuvad valged kellukjad
õied muutuvad õitsemise lõpus määrdunudpruuniks. 3-6 kitsast lehte on varvast
pikemad. Liik kasvab Vahemeremaades niitudel ja haritaval maal. 2 tk.: 10.-
27. Camassia leichtlinii subsp. leichtlinii, Leichtlini preeriaküünla
tüüpalamliik (kreemikasvalge Leichtlini preeriaküünal). Leichtlini
preeriaküünal on perekonna kauneim liik. Tüüpalamliik esineb vaid Oregoni
osariigis. Juunis õitseva 70-100 cm kõrguse silla (siniliilia) sugulase pikas
õisikus asuvad 5 cm läbimõõduga korrapärased valged õied on kollaka varjundiga
(kreemikasvalged). Tuleb ehtne ka seemnest. Sinaka varjundiga valgeõielised
aedvormid ('Alba') selle alamliigi alla ei kuulu. Päike, niiske rammus muld. 15.-
28. Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla
sinine alamliik (variant D). Siia alamliiki kuuluvad siniste kuni
violetsete õitega taimed. Kõrgus 70-130 cm, õitsevad juunis. Alamliigi levila
ulatub Briti Columbiast Californiani. Olen paljundanud Tallinna Botaanikaaialt
minevikus saadud erinevaid värvivariante. Variant D: Normaalkõrgusega taime
õied on kahvatusinised. 30.-
29. Camassia leichtlinii (Leichtlini
preeriaküünla) segu. Segu võivad kuuluda kollakasvalgete, sinkjasvalgete,
helesiniste, siniste ja lillakassiniste õitega taimed. 15.-
Colchicum, sügislill. Kui Eesti aiandusinimene näeb sügisel suurte lillakasroosade või roosakaslillade õitega taime, millel on kanamunasuurused mugulsibulad ja sügiseks kuivavad hiiglaslikud (tulbilehe suurusega) lehed, teab ta kohe, et see on sügiskrookus, mida ta tegelikult muidugi pole. Õiged sügiskrookused on pisikeste paarisentimeetriste mugulsibulatega ja väga kitsaste (enamasti vaid mõnemillimeetriste) kõrreliselaadsete lehtedega. Sügiskrookuste palju pisemad õied puhkevad alles siis, kui enamik sügislillesorte ja –liike on juba ära õitsenud -- enamasti oktoobris. Septembrikuises aias on eri värvivarjundites sügislillesordid kõigi lemmikud ja täiesti asendamatud ilutaimed. Üksikuid sorte õitseb veel ka oktoobris. Sel aastal pakun kolme maailmas harvapakutavat sorti.
30. Colchicum ‘E. A. Bowles’, sügislill ‘E. A. Bowles’.
Violetsed õied on tähtja rohekasvalge põhjalaiguga. 45.-
31. Colchicum speciosum ‘Huxley’ (R. O. Backhouse, enne 1953), kaunis
sügislill ‘Huxley’. Suurte õite purpursed õielehed on tugevad, väga laiad
ja ümardunud. E. A. Bowles‘i arvates on õis peaaegu sama tume nagu kauni
sügislille sordil ‘Atrorubens’. Lehed on suured. 45.-
32. Colchicum ‘William Dykes’, sügislill
‘William Dykes’.
Septembris puhkev 15 cm kõrgune kahvatulilla kuni lilla õis on väikese tähtja
rohekasvalge põhjalaiguga. 60.-
33. Colchicum szovitsii ‘Tivi’ (syn. C. armenum ‘Tivi’;
Arnis Seisums 1997), armeenia sügislill ‘Tivi’. Sõnakombinatsioon
"kevadel õitsev sügislill" kõlab küllalt veidralt. Ülekaalukalt parim
ja vastupidavaim kevadine sügislill! Taimed (SKS 88-09) korjati 1988. aastal
lätlaste Nahhitševani ekspeditsioonilt Zangezuri mäestikust Tivi küla lähedalt.
Erinevalt liigi tüüptaimede kellukjatest, kausjatest või peekerjatest õitest
avanevad ‘Tivi’ puhasvalged suured õied aprillis päikese käes tähekujuliselt
pärani. Meil ilus, vastupidav, normaalselt paljunev perspektiivne uudne
ülivarajane (lumikellukese konkurent!) ilutaim. 120.-
34. Corydalis
× allenii, Alleni lõokannus. Aiapäritoluga viljatu jõuline hübriid
kattelehise lõokannuse ja hariliku lõokannuse vahel (C. bracteata × C.
solida) on tunnustelt vanemate vahepealne. Suhteliselt hilise õitseajaga
kreemid õied mais on tugeva lilla soonestusega. Kuna tema vanemad on ühed
vastupidavamad ja vähenõudlikumad taimed lõokannuste hulgas, siis on ka hübriid
vastupidav ning hea paljunemisega, mistõttu tuleb tema mugulapesasid tihedamalt
jagada. Poolvari. Ei muutu umbrohuks, sest seemneid ei teki! 70.-
35. Corydalis solida Gothenburg-rühm (syn. C. s. ‘Gothenburg
Strain’), hariliku lõokannuse Gothenburg-rühm. Tugevakasvulise
roosakaspunaste tihedate pikkade õisikutega rikkalikult õitseva Göteborgis
1987. aastal aretatud või välja valitud sordirühma mugula sain 1998. aastal
Göteborgi Botaanikaaias käies Henrik Zetterlundilt. 110.-
36. Crocus chrysanthus CH 865, kuldõieline krookus CH 865. *Väike kogus (jätkub vaid kiirematele tellijatele). Mugulsibula kilejas või nahkne kest eraldub alusel rõngastena. Taime kõrgus on 5-8 cm, lehti on 3-7. See väga muutliku välimusega liik kasvab Serbias, Makedoonias, Albaanias, Kreekas, Rumeenias, Bulgaarias ja Türgis 0-2200 m kõrgusel. Pakutava variandi mugulsibulad kogujakoodiga CH 865 on korjatud 1987. aastal Põhja-Kreekast Epiruse maakonnast Pinduse mäestikust Katara mäekuru lähedalt 1450 m kõrguselt. Tema arvukad õied aprilli esimesel poolel on oranžikaskollased ning emakakaelad ja tolmukapead oranžid. Õielehed on kuni 4 cm pikkused. 30.-
37. Crocus ‘Ego’ (C. angustifolius × C. reticulatus),krookus ‘Ego’ (Leonid Bondarenko 2001). *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Pärsia krookuse ja võrkkrookuse ristamisest saadud hübriidirühmast on selle sordi õied suurimad. Seest kuldkollane ja väljast kreem õis on laiade purpursete seljatriipudega. See Leedu sort on viljatute õitega, kuid hea vegetatiivse paljunemisvõimega. 60.-
38. Crocus gargaricus, gargari krookus. 5 cm kõrgune aprillis puhkev
kõige oranžima õiega krookus. Kasvab Türgi mägedes niisketel karjamaadel ja
hõredates männimetsades, kus muld kunagi läbi ei kuiva. Meil vajab päikeselist
kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat niisket kuni parasniisket mulda.Sibulad on
looduslikult väga väikesed. 35.-
39. Crocus kotschyanus, vöötkrookus. Türgist,
Süüriast ja Liibanonist pärinev septembrist oktoobrini õitsev liik. 10 cm
kõrguste õrna roosakassinist värvi õite neel on kollane. 1998. aastal sai liik
Kuningliku Aiandusseltsi kõrge auhinna Award of Garden Merit. Ilusad ja
vastupidavad, igal sügisel stabiilselt ja rikkalikult õitsevad taimed. 4 tk.: 12.-
40. Crocus pulchellus, ilus krookus. Kuni 4 cm
pikkuste õielehtedega sinised õied õitsevad septembris-novembris. Lehed tekivad
alles kevadel. Kasvab Kagu-Euroopas ja Türgi loodeosas. Ilus krookus erineb
kaunist krookusest tumekollase neelu ja valgete tolmukapeade poolest. Edeneb
aias hästi, suutes kasvada ka poolvarjus ning murus. Janis Rukšans on ilusa
krookuse seemikutest välja valinud mitmeid sorte, mille erinevused õitseajas,
õiesuuruses ja välimuses on minu arvates liiga väikesed selleks, et neid kõiki
oleks võimalik eristada. Pakun 2 eelnimetatud sorti: 40A: 'Early' ja 40B: 'Large'. Kui te oma sordieelistust pole
märkinud, valin Teile sordi omal äranägemisel. 2
tk.: 10.-
41. Crocus sieberi ‘Firefly’ (M. Thoolen 1956), Sieberi
krookus ‘Firefly’. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele
tellijatele). Helevioletsed (roosad) kollase neelulaiguga õied on seljal
tagasihoidliku hallika soonestusega. 5
tk.: 10.-
42. Dicentra canadensis, kanada murtudsüda. Hernetera-taoliste mugulatega (sigisibulatega) taimed. Mais-juunis ripuvad kuni 30 cm kõrgustel varbadel väikesed lõhnavad südajad valged õied. Sulgjalt lõhestunud lehestik kuivab suvel. Liik kasvab Kanada ja USA idaosas. Väikesed mugulad istutatakse sügisel jahedas poolvarjulises kohas parasniiskesse kergelt happelisse kuni neutraalsesse (pH 5,5-7) huumusmulda. 40.-
43. Eranthis hyemalis
(Tubergenii-rühm) ‘Guinea Gold’ (van Tubergen), aed-lumekupp ‘Guinea Gold’. 10-15 cm
kõrguste taimede laialt avanevad kollased raotud õied puhkevad varakevadel
aprillis kohe pärast lume sulamist enam-vähem üheaegselt lumikellukestega.
Suletud õied meenutavad kullerkupu õisi. Eelistab poolvarju ja parasniisket
aluselist mulda. Johannes M. C. Hoogi poolt talvise lumekupu ja kurdistani
lumekupu ristamisest saadud sordil esineb pronksjas varjund nii lehestikul kui
ka eriti suurtel (4-cm-se läbimõõduga), talvisest lumekupust veidi hilisematel
tumekollastel (kuldsetel) õitel. Seemneid ei anna, seetõttu erinevalt talvisest
lumekupust ei muutu aias umbrohuks.50.-
44. Eremurus × isabellinus (syn. E. × shelfordii hort.;
E. olgae × E. stenophyllus var. stenophyllus), aed-rohtlaliilia. Rohtlaliiliad
on suursugused taimed, mille tugeval varval paiknev pikk ja tihe, harunemata
õisik on nagu pikk püstine värvikas rebasesaba. Nende juurikad on kaheksajala
kujuga. Kuni 1,4 m kõrgused rikkaliku värvivalikuga pikkade kitsaste tihedate
õisikutega juuni lõpus-juulis õitsevad aedhübriidid (nimetatud ka
Shelford-hübriidideks) on saadud liikidevahelisest ristamisest (Olga
rohtlaliilia x kitsalehine rohtlaliilia). Aed-rohtlaliiliad on küll
külmakindlad, kuid ruugest ja tugevast rohtlaliiliast palju niiskusõrnemad ning
igal aastal osa taimi minu aias ohutusnõuetele vaatamata liigniiskuse tõttu
siiski hävib. Juurikad tuleb istutada kõrgele kuivale kohale või nõlvale hea
drenaažiga kergesse mulda ning istutamise ajal ümbritseda liivaga. Suvist
väljakaevamist ei soovita, kuid sügisestel vihmaperioodidel võiks neid katta
vihma eest mingi kattega. Samas meelitavad igasugused katted endi alla hiiri
pesitsema. Taim on niiskusõrn vaid pärast lehestiku kuivamist, kasvuajal vajab
ta vett nagu muudki taimed. Ostes võtate endale riski, et meie niiskes kliimas võivad
kapriissed aed-rohtlaliilia taimed hävida. Pakun kollaste, roosade, oranžide ja
valgete õitega oma aias kasvatatud seemikuid (lootuses, et seemikud on meie
niiskete oludega veidi paremini kohanenud). 30.-
45. Eremurus robustus, tugev rohtlaliilia. Ligi 3-meetrise õisikuvarrega
Kesk-Aasia ja Afganistani taim on minu aia kõige kõrgem sibullill. Üle 1 m
pikkuses ja kuni 10 cm läbimõõduga väga tihedas ruljas õisikus on juunis-juulis
sadu kahvaturoosasid (peaaegu valgeid) tähtjaid õisi läbimõõduga 3-4 cm. Taimed
külma ei karda, kuid niiskusõrnuse poolest on ruuge rohtlaliilia ja
aed-rohtlaliilia vahepealsed: sügiseste ja talviste vihmade tõttu on mõnel
aastal mõned taimed siiski hävinud. Pakun kas Raplamaa mehe Erich Pranno poolt
Buhhaara turult toodud juurikatest kasvanud taimede seemikuid või Tartu
Ülikooli botaanikaaias kasvava veidi madalama ja niiskuskindlama variandi
seemikuid. 75.-
46. Erythronium sibiricum ‘Belõi Klõk’ (E. s. ‘Belyi Klyk’, E.
s. ‘White Fang’; Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Belõi Klõk’.
Aprillis-mais kuni 30 cm pikkusel varrel puhkevate valgete õitega vene sort
(tõlkes ‘Valgekihv’) on ühevärviliste lehtedega. Meenutab poti-alpikanni õit,
kuna õie avanemisel käänduvad õielehed järsult tagasi. Aias võiks seda väga
külmakindlat Siberi metsataime kasvatada võimalikult jahedas kohas parasniiskel
mullal, näiteks kiviktaimla põhjanõlval. Seda perekonna kauneimat ja
vastupidavaimat liiki Lääne aianduses peaaegu ei tuntagi, tema võrratutest
sortidest rääkimata. 150.-
47. Fritillaria imperialis ‘Aureomarginata’ (1665), harilik
püvilill ‘Aureomarginata’. Keskaegne (juba 1665. aastast aedades kasvatatav) 90 cm kõrgune
punane sort on kollaseservaliste lehtedega. On ilus (lehtilutaim!) ka ilma
õitsemata. Aias tahavad taimed täispäikest ning vett läbilaskvat viljakat
parasniisket mulda, suvise puhkuse ajal aga kuiva mulda. Sibula ja kogu taime
ebameeldiva lõhna tõttu istutatakse püvilille muude sibullillede lähedusse
hiirte ja vesirottide peletamiseks. 120.-
48. Fritillaria meleagris ‘Alba’, kirju püvilill ‘Alba’ (hiline variant). Kui tüüpilisel kirjul püvilillel ripub 20-50 cm kõrguse varre tipus maikuus laikellukjas tume-lillakaspunane tugeva maleruudulise mustriga õis, siis sel sordil on õis valge. Kuna Euroopas kasvab liik looduslikult niisketes metsades, niitudel ja jõgede ääres, siis eelistab ta ka aias suvel jahedat ja niisket mulda, ehkki talub ka kuivust. Kasvab ühtmoodi hästi nii päikese käes kui ka kerges varjus. 2 tk.: 12.-
49. Galanthus gracilis, õbluke lumikelluke. Kuni 10 cm kõrguse taime kitsad (0,3-1,2
cm) lehed on sinihallid nii peal- kui allküljelt ning puhkedes lamedalt
teineteise kõrvale pakitud. Sisemised õielehed on 2 rohelise märgiga, millest
üks on tipus ja teine alusel. Liik kasvab Bulgaarias, Kreekas, Rumeenias,
Ukraina lõunaosas ja Türgi lääneosas 10 kuni 2000 m kõrgusel, esinedes tihti
lubjakivi-aluspõhjaga mullal. Lähedasel (2 laiguga) liigil suureõielisel
lumikellukesel (G. elwesii) on laiemad lehed (0,6-3 cm) ja puhkedes
ümbritseb üks leht teist poolringjalt. Üldse on õbluke lumikelluke mõõtmetelt
hoopis väiksem taim kui suureõieline lumikelluke. tema lehed võivad sageli
spiraalselt keerduda. 50.-
50. Galanthus ‘Jacqunetta’ (syn. G. ‘Jaquenetta’; H. A. Greatorex,
enne 1956), lumikelluke‘Jacqunetta’. Kurrulisest lumikellukesest (G. plicatus)
aretatud täidisõielise sordi õis on kuni 30 sisemisest õielehest koosneva
ümardunud ja tiheda rosetiga. Iga sisemise õielehe tipus on suur
hobuserauakujuline roheline laik. Päike, parasniiske huumusmuld. Sobib ka
lehtpuude ja põõsaste alla, sest jõuab nende lehtimise ajaks ära õitseda. 95.-
51. Galanthus platyphyllus(syn. G. latifolius), laialehine
lumikelluke. 10-20 cm kõrgusel taimel on suured ja piklikud sibulad nagu
nartsissil. Lehepake on rullunud (tärgates ümbritseb üks leht teist
poolringina). Selle liigi rohirohelised läikivad lehed on perekonna liikide
seas suurimad: laius 4 cm (on leitud isegi 6 cm laiusi), pikkus aga võib
ulatuda isegi üle 35 cm. Laiade lehtede tõttu peavad aia külastajad äraõitsenud
taime piibeleheks (maikellukeseks). Sisemised õielehed on ilma tipmise
sisselõiketa (sälguta) ning nende alusel on heleroheline laik, mis võib
mõnikord olla nõrk või hoopis puududa. Sälk puudub ka Krasnovi lumikellukesel (G.
krasnovii), mis on veelgi suurem haruldus. Laialehine lumikelluke kui kõige
kõrgemal mägedes kasvav liik esineb Kaukasuse keskosas: Gruusias (sealhulgas
Abhaasias) ja Venemaale kuuluvas Põhja-Osseetias 1200-2700 m kõrgusel, kus tema
õitseajal on muld lumesulamisveest märg. Looduses õitseb liik juunis-juulis ja
ka aias õitseb ta lumikellukestest kõige hiljem. Igal kevadel muretsen, et see
haruldus on hävinud, kuid ta tärkab alles siis, kui teised lumikellukesed
hakkavad õitsemist lõpetama. Kõrgmägede taimena sobib laialehine lumikelluke ka
aias külmema ja tuulisema, kuid päikesepaistelise kasvukoha jaoks, mille muld
ei tohiks liiga kuiv olla. Janis Rukšansi sõnul kasvas ta Krestovõi mäekurus
täispäikeses ja tahab ka aias täispäikest. Kuna Janis pani algul sibulad aias
poolvarju, oleksid need tal peaagu hävinud. Õiget liiki oli raske hankida, sest
maailmas pakutakse nii firmade kui ka kollektsionääride poolt laialehise
lumikellukese nime all peaaegu alati odavat Voronovi lumikellukest. Ehtne liik
on tõeline haruldus. Olin juba lootuse kaotanud õiget taime leida, kuni lõpuks
siiski leidsin ja seda koguni ühest Eesti aiast. 190.-
52. Galanthus plicatus (spont. Crimea, city Staryi
Krym), kurruline lumikelluke Starõi Krõmist. 20 cm kõrguse taime
sinihallika varjundiga lehtede serv on järsult allküljele käändunud ehk
volditud. Pakun 1985. aastal Starõi Krõmi linna lähedalt saadud looduslikke
taimi. 40.-
53. Geranium tuberosum, mugul-kurereha. *Väike
kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). Risoom on muutunud väikeseks
ümmarguseks mugulaks. 30 cm kõrgusel varrel puhkevad mais väikesed – 1,5-2,5
(3) cm läbimõõduga – purpurroosad õied. Varrelehti pole. Levila ulatub
Prantsusmaast Iraanini. Võsundilisuse tõttu jätta taimelaigule ohtralt
laienemisruumi! Sellele vaatamata laieneb ta varem-hiljem naabrite sekka. 4 tk.: 10.-
54. Gladiolus imbricatus, niidu-kuremõõk. Eesti looduslik, täiesti
külmakindel kuni 80 cm kõrgune gladiool aias talvekatet ei vaja. 3 cm pikkused
lillakaspunased kaarduvad õied juulis asuvad ühekülgses tihedas 7-10 cm
pikkuses ja kuni 12-õielises õisikus. Eesti Punase Raamatu 4. kategooria ehk
tähelepanu vajav (ohust pääsenud) liik on meil looduskaitse all. Maailma kõige
külmakindlam gladiooliliik eelistab kasvada täispäikeses parasniiskel kuni
niiskel mullal. Viljade eemaldamatajätmise korral muutub aias isekülvi tõttu
umbrohuks. Mugul istutatakse avamaale sügisel. 40.-
55. Hyacinthoides hispanica (syn. Endymion campanulatus,
E. hispanicus, Scilla campanulata, S. hispanica), hispaania
ebahüatsindi(hispaania siniliilia ehk endüümioni) roosa- ja
siniseõieliste sortide segu.Silla ehk siniliilia lähisugulase 30 cm
kõrguses püstises sirges igakülgses õisikus puhkevad mai lõpus või juuni algul
sinisetolmukalised längus violettsinised kellukjad õied. Hispaaniast,
Portugalist ja Põhja-Aafrikast pärinevad vähenõudlikud, väga külmakindlad ja hästi
paljunevad taimed eelistavad sarnaselt silladega aias poolvarju (kuid taluvad
hästi ka päikest) ning niisket raskemat huumusrikast mulda. On ka lõikelilled. 4 tk.: 12.-
56. Hyacinthoides non-scripta (syn. Endymion non-scriptus,
E. nutans, Scilla festalis, S. non-scripta, S. nutans),
longus ebahüatsint (longus siniliilia, longus endüümion). 20-30 (50) cm
kõrguse taime erinevused sarnasest hispaania ebahüatsindist: õisikud
mais-juunis on longus tipuga, ühekülgsed, torujas-kellukjad 1,5-2 cm pikkused
violettsinised lõhnavad õied on kitsamad, väljakäändunud tipmetega ja rohkem
longus, tolmukapead kreemid ning lehed kitsamad. Kasvab looduslikult
Lääne-Euroopas. Inglismaal on liik aedadest sedavõrd loodusse metsistunud, et
teda peetakse seal juba ammu looduslikuks metsataimeks. Sel aastal pakun 1997.
aastal Nantesest saadud seemnetest üleskasvatatud huvitavat varianti, mis
erineb senipakutuist tumedamate hilisemate õite ja õierikkuse poolest. 2 tk.: 10.-
57. Ixiolirion tataricum, tatari keelikliilia. Mugulsibulast kasvaval umbes
poolemeetrisel alaosas lehistunud varrel on mai lõpus ja juunis 2-8 kaunist
sinist kuni lillat 4,5 cm pikkust kellukjat õit Ø-ga umbes 5 cm. Õielehed on
peaaegu aluseni vabad. Liik kasvab Aasia steppides kuivadel liivastel aladel.
Viljakas, vett hästi läbilaskev liivalisandiga muld päikeselises kasvukohas.
Muld peaks õitsemise järel suvel olema soe ja võimalikult kuiv. Sobivad ka
lõikeks. 10 tk.: 10.-
58. Juno (Iris) 'Morning Sky' (Eugenijus Dambrauskas),
juuno (iiris) 'Morning Sky'. Leedukas Eugenijus Dambrauskas sai
kusagilt Lääne-Euroopa botaanikaaiast (kahjuks on tal saamiskoht kaduma läinud)
Willmotti juuno (J. willmottiana) seemneid, millest kasvanud seemikud
olid hübriidsed. Nendest valis ta välja sordid ‘Morning Sky’, ‘Midday Blue’ ja
‘Evening Shade’. Kuni 60 cm kõrgustel vartel on maikuus arvukalt kollase
laiguga violettsiniseid õisi. Rikkalikult õitsev vastupidav jõuline sort.
Kanada sibuliiriste sordiaretaja Alan McMurtrie peab sorti valgeservalise juuno
(J. albomarginata) ja oivalise juuno (J. magnifica) vaheliseks
hübriidiks. Ka Janis Rukšansi arvates on tolmuandjaks liigiks olnud J.
magnifica. Päike, puhkeajal (pärast pealsete kuivamist) kuivem muld. 90.-
59. Juno (Iris) 'Oriental Ornament' (Leonid Bondarenko 2001),juuno
(iiris) ‘Oriental Ornament’. Seda Leedu
sorti peetakse buhhaara juuno ja värvika juuno hübriidiks (J. bucharica
× J. warleyensis). Välimuselt näeb taim välja nagu buhhaara juuno, kuid
erineb õie värvuselt – valge õie väga suur erekollane naastulaik maikuus on
ääristatud violettpurpurse triibustusega. Sort on osutunud meil aias
vastupidavaks, kuna seda on ka üks tema vanematest (buhhaara juuno). 90.-
60. Muscari armeniacum ‘Album’, armeenia kobarhüatsint
‘Album’ (väga hiline). Sibullilleregistri järgi on sordi 'Album' valged õied keskmise
õitseajaga. Urmas Laansoolt saadud Göteborgist pärinev pika ja terava tipuga
valgeõieline ‘Albumi’ variant aga on ülimalt hilise õitseajaga – lausa
ebaloomulikult hiline. Õitseb juunis. 25.-
61. Muscari armeniacum ‘Album’, armeenia kobarhüatsint ‘Album’ (keskmise õitseajaga). Sibullilleregistri järgi on sordi valged õied keskmise õitseajaga. Sordi sain Janis Rukšansilt 1996. aastal nime all Muscari polyanthum ‘Album’ (see tähendab, et tegemist on suurekasvulise valgeõielise sordiga. Ehk peaks ta ristima tingnimetusega M. armeniacum ‘Polyanthum Album’ analoogiliselt nimele M. a. ‘Argaei Album’?). Õitseb mais. 2 tk.: 10.-
62. Muscari armeniacum ‘Cantab’ (Rev. H. Rollo Meyer via van
Tubergen), armeenia kobarhüatsint ‘Cantab’. Väga hilise, mais-juunis rikkalikult
õitseva sordi lühikestel 10-15 cm kõrgustel jäikadel varbadel on heledapoolsed
sinised õisikud. 5 tk.: 10.-
63. Muscari ‘Tallinn’, kobarhüatsint
‘Tallinn’.
Teadmata päritoluga ja ilma nimeta taksoni sibulad sain 1997. aastal
määramiseks Tallinna Botaanikaaia aednikult Tiia Jaanuselt. Kuna ta ei sarnane
ühegi senituntud sordi ega liigiga, on tegemist seemikuga. Taimel on väga
tihedad piklikkoonilised helesinised õisikud. 30.-
64. Nectaroscordum tripedale (syn. Allium tripedale),
pärsia mesilauk. Kuni 130 cm kõrgusel varval puhkevad juunis arvukad suured
(2 cm pikkused) hele-säravroosad õied. Õisikud on varasemad, palju tihedamad ja
ilusamad kui sitsiilia mesilaugul. Tegemist on punase raamatu liigiga ehk
maailmas hävimisohus oleva liigiga. Pakun Armeenia päritoluga taimi. 95.-
65. Ornithogalum arcuatum, kaar-linnupiim. Nime on
liik saanud kaarjalt ülespoole käänduvatest viljaraagudest. 50-70 (100) cm
kõrguse taime tihedas 40 cm pikkuses ja kuni 8 cm laiuses kobarõisikus on
juunis-juulis kuni 40 valget 3 cm läbimõõduga õit. Kitsas roheline triip
õielehe seljal esineb ainult tipupoolel või puudub hoopis. Minu aias puhkeb ta
juuni keskel kõrgetest linnupiimadest kõige esimesena õide. Eelistavad
täispäikest (muidu õied ei avane) ning parasniisket mulda, kuid lepivad ka
kuivapoolse mullaga. Pakun selle liigi 2 varianti, mis välimuselt omavahel ei
erine. 65A: Korjanud Tallinna Botaanikaaed 1965. aastal
Põhja-Kaukaasiast Stavropoli lähedalt. (spont. Caucasus borealis, near
Stavropol, 1965), 65B: Pakutavad taimed pärinevad Loode-Kaukaasiast Krasnodari
krai hõredast metsast (spont. NW Caucasus, Krasnodar distr.). Nii see kui ka
järgnevad linnupiimaliigid eelistavad meie põhjamaises kliimas täispäikest ning
parasniisket mulda, kuid lepivad ka kuivapoolse mullaga. Kes variante
(Krasnodar või Stavropol) täpsemalt ei määratle, saab sibulad minu valikul. 45.-
66. Ornithogalum oreoides, mäestik-linnupiim. 10-30 cm kõrguse taime tihedad
õisikud õitsevad juunis. Valged 1,5-2 cm pikkused õielehed on rohelise
seljavöödiga. Kitsad (alla 1 cm) läbipaistva servakesega sinihallid lehed on
ilma valge kesksooneta. Liik kasvab Bulgaarias, Rumeenias, Ukraina edelaosas ja
Põhja-Kaukaasias. Pakun Põhja-Kaukaasiast Krasnodari kraist korjatud sibulaid. 30.-
67. Ornithogalum orthophyllum subsp. kochii(syn. O. kochii, O.
tenuifolium var. kochii), Kochi linnupiim ehk püstlehise
linnupiima Kochi alamliik.Rikkalikult õitsevate 15 (10-30) cm
kõrguste taimede juuni algul puhkevates valgetes lamedates õisikutes võib olla
üle 20 õie. Välimistel 1-2 cm pikkustel õielehtedel on rohelised seljatriibud.
Kitsad lehed on valge kesksoonega. Liik kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Türgis,
Kaukaasias, Iraani põhja- ja loodeosas ning Marokos. Pakutava alamliigi
tavaliselt renjad (V-kujulised) 0,4-0,8 cm laiused lehed on õisikust pikemad.
Alamliik kasvab peaaegu kogu liigi levila ulatuses. Kochi linnupiim sobib aias
asendama sarnase välimusega sarik-linnupiima (O. umbellatum), sest
erinevalt sarik-linnupiimast ei muutu ta aias iialgi umbrohuks, sest moodustab
vaid suuri sibulaid. Pakun teadmata leiukohaga taimi. 20.-; 10 tk.: 50.-
68. Ornithogalum schelkownikowii, hajastani linnupiim. 40-60 (120) cm
kõrguse taime 10-20 (50) valget õit on juunis-juulis pikas õisikus. Kuni 1 cm
pikkused õielehed on kitsa rohelise seljatriibuga. Peale õitsemist käänduvad
viljaraod kaarjalt üles. Lehed on kitsad – kuni 1 (1,5) cm laiused. See
Kaukaasia alpi- ja lähisalpiniitude endeem on kirjeldatud Armeeniast. Õielehe
selge rohelise seljatriibu poolest erineb hajastani linnupiim väga lähedasest
kaar-linnupiimast (O. arcuatum). Sibulad on minevikus saadud Lätist
Lucija Ligotnelt. 45.-
Paeonia, pojeng. Pakun vaid range valiku läbinud sorte, mis on head minu silmis (kuid ei pruugi seda olla teiste silmis). Valikusõelale on minu aias kunagi kasvanud 500 pojengisordist tänaseks jäänud vaid 100.
69. ‘Akron’ (Krekler 1962). Jaapani tüüpi keskmise suurusega (Ø 15 cm) õie 1 rida välimisi kroonlehti on tumepunased, nende keskel asub poolkera kitsastest tumepunastest kõlutolmukatest, millel on kollane serv. Keskhiline. Suhteliselt peenevarreline puhmik on keskmise kõrgusega (95 cm). 250.-
70. ‘Coralie’ (Saunders 1940). Hübriidpojeng, mis on saadud
valgeõielise pojengi (P.lactiflora) ristamisest hõlmise pojengiga (P.
peregrina). Erk-tumeroosa, keskmise suurusega kuni suur (Ø 14-17 cm)
lihtõis. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (kuni 90 cm), veidi võsundiline.
Seisab ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort. Värvuse poolest minu aia kõige
säravam pojengisort, mille õied aeda eemalt vaadates esimesena silma torkavad. 250.-
71.
'Carina' (Saunders 1944). Hübriidpojeng,
mis on saadud valgeõielise pojengi ristamisest hõlmise pojengiga (P.lactiflora
x P. peregrina). Väga erepunane (vananedes muutub õis siiski
roosakaspunaseks), suur (Ø 17 cm), kollase tolmukakimbuga pooltäidis- kuni
lihtõis (1-3 rida kroonlehti). Varajane. Puhmik madal (80 cm), veidi
võsundiline.. Seisab ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort. 150.-
72.
'Cora Stubbs' (Krekler). Kahevärviline õis on
jaapani tüüpi: välimised suured kroonlehed on tumeroosad (peaaegu veinpunased),
õie südames aga on valge staminoodidest poolkera, mis tugevamate õite puhul
kasvatab endale lillakad tipud. Õis keskmise suurusega (ø 15 cm), tolmukateta.
Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (105 cm). 200.-
73. 'Fairy'. Sordi aretaja pole teada, esmakordselt
mainitakse teda Wassenbergi kataloogis 1955. Keskmise suurusega (ø 15 cm)
jaapani tüüpi õis on huvitava ja harmoonilise pastelsete (heledate) värvuste
kombinatsiooniga. Välimised kroonlehed heleroosad, südames kohev roosakaskreem
poolkera kitsastest staminoodidest. Keskmise õitseajaga. Suhteliselt
peenevarreline puhmik on kõrge (100 cm). 150.-
74. 'Florence Ellis' (Nicholls 1948). Heleroosa,
õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekuv, suur (Ø 16 cm), tihe, tolmukateta,
roosi tüüpi korrapärane täidisõis. Mõnel aastal võib mõnedel petaloididel
(“kroonlehtedel”) südamenupu ümber olla tumelillasid laike (emakasuudme
jäänuseid), mis miskipärast ei häiri, vaid hoopis harmoneeruvad heleroosaga.
Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge kuni väga kõrge (105-110 cm). 200.-
75. 'Ludovica' (Saunders,1941). Hübriidpojeng,
mis on saadud varajase pojengi (P.officinalis) ristamisest hõlmise
pojengiga (P. peregrina). Suur kuni väga suur (ø 17-18 cm, harva isegi
21 cm!),.laiade huvitavalt lontis kroonlehtedega pooltäidisõis (3-4 rida
kroonlehti) kollase tolmukakimbuga õie südamikus, Kroonlehed on õitsemise algul
puhtad erkroosad, hiljem muutuvad heleroosaks. Varajane. Puhmik madal (65 cm)
ja võib olla veidi võsundiline. 200.-
76. Paeonia mascula subsp. mascula (P. cavachensis; P. caucasica),
korallpojeng. Looduslik liik Kaukaasiast. Roosakaspunane kuni väga
tumeroosa (lillama vöödiga kroonlehtede keskel), väike (ø 11 cm), ilusa kollase
tolmukaterõngaga lihtõis. Väga varajane. Tuhmroheliste lehtedega veidi
võsundiline puhmik on madal (80 cm). Seisab ilma toeta. Taim on saadud nime all
P. cavachensis. 70.-
77. 'Minuet' (Franklin 1931). Heleroosa,
keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, lamedapoolne roosi tüüpi
täidisõis. Rikkalik õitseja. Hiline. Puhmik väga kõrge (115 cm). 200.-
78. 'Princess Margaret' (Murawska, 1960). Sort on saadud 'Eleanor'
seemikust. Tumeroosa, suur (Ø 17 cm), keskmise
tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane
täidisõis. Keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90-95 cm). Mitmekordne
Ameerika Pojengiseltsi näituse üldvõitja (aastatel 1970, 1974 ja 1978), seega
sisuliselt kolmekordne maailmameister. Moskva pojenginäituse võitja tumeroosade
sortide rühmas aastatel 1987 ja 1989. Eestlastele võib sordi värvus olla veidi
igav, sest on lähedane meie taluaedade üldtuntud sordi ‘Edulis Superba’ omale. 200.-
79. 'Red Red Rose' (Saunders 1942). Hübriidpojeng,
mis on saadud valgeõielise pojengi (P. lactiflora) ristamisest hõlmise
pojengiga (P. peregrina). Tulipunane (erepunane), suur (ø 17-18 cm)
pooltäidisõis, enamasti siiski vaid lihtõis 1-3 rea kroonlehtedega,
tolmukakimbuga õie südames. Varajane. Veidi võsundiline puhmik on kõrge
(100-105 cm). Võib seista ilma toeta. Moskva pojenginäituse võitja
pooltäidisõieliste hübriidpojengide rühmas aastal 1989 (koos sordiga 'Ellen
Cowley'). 200.-
80. Paeonia officinalis subsp. banatica,
varajase pojengi ungari alamliik. Looduslikult Ungaris, Serbias ja Rumeenias kasvava lihtõielise
punase varase pojengi tipmised lehehõlmad on omakorda lõhestunud kaheks või kolmeks
hõlmaks. 60 cm. Pakutavad taimed on üles kasvatatud Budapestist saadud
seemnetest. 120.-
81. 'Westerner' (Bigger 1942). Jaapani
õiekujuga suur (Ø 16 cm) õis on 1 rea keskmiselt roosade, hiljem heleroosade
suurte välimiste kroonlehtedega ning südames kollase staminoodipoolkeraga. Üks
aia külastaja nimetas teda "võitoosiks". Keskhiline kuni hiline.
Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Ameerika pojengiseltsi kuldmedalivõitja
1982. aastal. 250 EEK.
82. Puschkinia scilloides ‘Aragats‘
Gem’ (Arnis
Seisums 1998), harilik puškiinia ‘Aragats‘ Gem’. Arnis Seisumsi poolt
Armeeniast Aragatsist Kasahi jõe äärest korjatud variant on lätlaste arvates
kasvatatavast tavavariandist veidi suureõielisem ja parema õisiku ehitusega.
Mina seda ei tähelda, kuid hindan neid kui täpse leiukohaga taimi. 25.-
83. Ranunculus ficaria ‘Collarette’ (syn. R. f. ‘E. A.
Bowles’, R. f. ‘Anemoneflora’, R. f. ‘Beamish‘s Double’), kanakoole
‘Collarette’. Täidisõied on anemoonõielised – kroonlehetaolisteks
petaloidideks muundunud oranžikad tolmukad moodustavad õie südames kollaste
läikivate kroonlehtede keskel tiheda tuti. 25.-
84. Ranunculus ficaria 'Sulli' (Maret Vähejaus 2005, kanakoole
'Sulli'. Hiiumaalt Kassarist leitud kollaseõielised taimed on jõulise
kasvuga ja suurenenud kroonlehtede arvuga. 50.-
85. Scilla litardierei (syn. S. pratensis), aas-silla
ehk aas-siniliilia. Suvel juunis-juulis õitseva silla 25 cm kõrgusel varval
asub tihedas koonilises kobarõisikus 15-35 (70) lillakassinist väikest tähtjat
õit. Liik kasvab endises Jugoslaavias. Päike, parasniiske muld. 4 tk.: 12.-
86. Triteleia hyacinthina, hüatsint-suvitähik. 70
cm kõrguse taime tihedad, kuni 8 cm läbimõõduga kuppeljad õisikud juulis
koosnevad laialt avatud valgetest 2 cm läbimõõduga õitest. Selle lauguliste
sugukonna taime mugulsibulad näevad välja nagu krookuse omad. Liik kasvab
Põhja-Ameerika rohtlas, mis on kevadel märg ja suvel väga kuiv. Aias tahavad
suvitähikud päikeselist kasvukohta ning liivlisandiga huumusmulda. Hea ka lõikeks.
Kui istutate ta aastateks, siis vajab ruumi laiutamiseks, sest ta tundub olevat
veidi võsundiline. 5 tk.: 10.-
87. Tulipa urumiensis, urmia tulp. *Väike kogus (võib jätkuda vaid kiirematele tellijatele). 5-10 cm kõrgusel varrel avanevad aprillis tähtjalt seest üleni kollased (ka tolmukad) õied. Liik kasvab Loode-Iraanis Urmias. Läänes kasvatatavad taimed pärinevad enamasti Anton Kronenburgi poolt Ida-Türgist Iraani piiri äärest 1920-ndatel aastatel korjatud sibulapartiist. Selle partii 10-15 cm kõrgused 1-2 õielised taimed on seljalt pronksja varjundiga. Välimuselt sarnase hilistulbi (T. tarda) kollaste õielehtede tipud on valged. Urmia tulp vajab suvel kuiva mulda. 4 tk.: 10.-
Lugupidamisega Sulev Savisaar