Vaata ka värsket kataloogi

Postimüügi püsilillekataloog 2006.

 

See kataloog on istutusmaterjali (sibullillede ja pojengide) müügiks või vahetuseks. Otsin Eestis aretatud püsilillesorte (näiteks liiliaid, floksi 'Helmi Puur' jm.) ja siin tekkinud muid huvitavaid taimevorme, kuid vahetuse puhul on vajalik eelnev kokkulepe. Kõik minu poolt siin pakutavad lilled on külmakindlad ning talveks ma neid oma aias ei kata. 2005./2006. aasta katastroofiliselt karm lumeta talv hävitas Põhja- ja Lääne-Eestis enamuse lilledest, kuid Lõuna-Eestis (ka minu aias) olid talvekahjud väikesed. Harrastusaednikuna ma tootmisega ei tegele, mistõttu enamikust taksonitest on taimi küllalt väikeses koguses ning hilisematele tellijatele ei pruugi kõike jätkuda. Eriti väikeses koguses oleva istutusmaterjali nime taha on lisatud tähed *VK – ainult taolisi taimi tellides ei pruugi te halvimal juhul tellimusest midagi saada. Kõige enne lõpevadki alati VK-ga tähistatud odavamad sibulad. Kuid õnne proovida tasub ikkagi. Tavalillede sibulaid saate sügisel osta ka aianduspoodidest, seetõttu noid ma peaaegu ei pakugi. Siinse kataloogi taimede hinnad ei peegelda taimede ilu, vaid pigem nende haruldust. Tühistes kogustes pakutavad kallihinnalised haruldused on mõeldud eelkõige vähestele entusiastlikele kollektsionääridele, kuigi nende lillede kasvatamine ei paku mingit raskust ka algajale. Maailmas on eri lillede jaoks välja kujunenud omad hinnatasemed, mida realistlik müüja peab teadma ja arvestama, siiski olen püüdnud paljude meie inimeste vähest ostujõudu arvestades hoida oma hinnad neist alumistest piiridest allpool. Võrdle poehindadega! Kõik saadetavad sibulad on kasvatatud ja paljundatud oma aias, mitte kusagilt loodusest välja kaevatud. Kuna meili teel sibulaid saata ei saa, siis ärge unustage tellimisel märkida oma postiaadressi, lisades ka kontakttelefoni ja meiliaadressi. Tellitud istutusmaterjali saadan tellijale postiga septembris. Postikulud -- pakikast pluss saatekulud -- 39 EEK tasub tellija. Välismaalt tellijatel tuleb tasuda tegelikud postikulud. Aadress: 50002 Tartu, postimaja, postkast 175, Sulev Savisaar, kontakttelefonid 748 5835 ja 735 1842 või e-mail:

Sibulate hinnad on antud Eesti kroonides (EEK). Enamasti on antud sibula tükihind, osadel juhtudel aga komplekti hind. Näiteks tähistus 4 tk.: 12.- näitab, et 4-sibulaline komplekt maksab kokku 12 krooni.

Tellijatele saadan järgmisel aastal uuendatud sortimendiga kataloogi.

Sibullilledest saate põhjalikumalt lugeda minu 2004. aastal ilmunud raamatust "Eesti sibullille-entsüklopeedia" (alapealkiri: "Eesti aedades kasvatatavad sibullilled koos kirjelduste ja kasvunõuetega – 980 liiki ja 4000 sorti 81 perekonnast"). Internetikataloogile (http://www.hot.ee/sibullilled/) on lisatud pakutavate taimede fotod.

Et tagada tellimuste õigeaegne täitmine, ei paku ma enam sellist hiigelsuurt sortimenti nagu eelnevatel aastatel (vastavalt 292 ja 348 nimetust 2004. ja 2005. aastal).

NB! Taime foto vaatamiseks vajutage kirjelduse kõrval paremal servas asuvale filmikaadri kujutistele.

 

Laugud (Allium) eelistavad enamasti kuiva päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat mulda. Erinõuded on vastavate liikide juures eraldi välja toodud.

1.          Allium auctum (spont. Tauria, mt. Aju-Dag, 1980), paislauk. 60 cm kõrgusel varrel 3 nädala kestel juunist juulini õitsev 8 cm läbimõõduga tihe (pool-)kerajas õisik koosneb tähtjatest 1 cm läbimõõduga kahvatulilladest õitest. 1962. aastal kirjeldatud Krimmi liik on maailma aianduses praktiliselt tundmatu. Isegi Läti maailmakuulus lauguteadlane Arnis Seisums, kelle hiiglaslik laugukollektsioon on vist maailma esinduslikeim, sai paislaugu sibulad alles hiljuti minult. Sibulad pärinevad Tallinna Botaanikaaialt, kes korjas need 1980. aastal Krimmist Ayu-Dagi mäelt.        75.-

2.          Allium backhousianum, Backhousi lauk. Juuni esimesel poolel puhkeb 1-1,4 m pikkusel varrel 6-8 cm läbimõõduga tihe valkjas keraõisik. 2 suurt ja võimast maadjat rohelist lehte on mõõdus 10 × 50 cm. Haruldane Kesk-Aasia liik. Pakutavate aedseemikute emataimed on korjatud Kirgiisiast Fargona (Fergana) ahelikust Džalalabadi lähedalt.      95.-

3.          Allium jesdianum RKM 82-38, jazdi lauk RKM 82-38. Peaaegu meetrikõrgune Kesk-Aasia ilulauk on mais-juunis tumelilla keskmise tihedusega 7-9 cm läbimõõdus õisikukeraga, mis sobib ka lõikeks ja kuivatamiseks. Jazdi lauku levitatakse maailmas tihti Rosenbachi laugu (A. rosenbachianum) eksitava nime all. Sibulad on korjatud Tadžikistanist Zarafšoni mäeahelikust 2. Shingi järve äärest. 2 tk.: 10.-

4.          Allium moly, kuldlauk. Hispaaniast ja Prantsusmaalt pärinev 30 cm kõrgune ilulauk on 2 sinakashalli süstja lehega ja juulis tasapinnalises või poolkerajas 4-7 cm läbimõõduga õisikus asuvate kuldkollaste tähtjate õitega. Eelistab niiskemat lubjast mulda ja kerget varju. Ka lõikeks. 8 tk.: 12.-

5.          Allium moly 'Jeannine' (M. H. Hoog 1978), kuldlauk Jeannine'. 1978. aastal Hispaania Püreneedest Navarra provintsist leitud kuni 30 cm kõrgune varane sort alustab õitsemist juuni teisel poolel, umbes 10 päeva liigist varem. Sibul annab tihti 2 õisikuvart, õisikud on veidi suuremad ja lehed rohelisemad kui liigi tüüptaimedel. 4 tk.: 12.-

6.          Allium ochotense,ohhoota lauk 50 cm kõrgune vars kannab juunis laikellukjatest kollakasvalgetest õitest koosnevaid poolkerajaid või kerajaid kuni 4 cm läbimõõduga tagasihoidlikke õisikuid. 12-22 cm pikkuseid ja 3-9 cm laiuseid lehti on 2-3. See võidulaugu (A. victorialis) lähedane sugulasliik kasvab Kaug-Ida, Jaapani, Põhja-Korea ja Põhja-Hiina metsades ja niisketel niitudel. Kohalikud elanikud söövad taime toorelt ja soolavad teda talveks sisse. Need piibelehte meenutavate lehtedega varjutaimed on suvikasvused: haljad kevadest sügiseni. Kui teile pole taime leiukoht tähtis, siis saadan taimed omal valikul: A: kas Urmas Kaja poolt Kuriilidelt Kunaširi saarelt korjatud hallikama lehega variandi või B: Tallinna Botaanikaaia poolt Kuriili saarelt Etorofult 1961. aastal toodud veidi suurema ja rohelisema lehega variandi.        40.-

7.          Allium oreophilum ‘Agalik‘s Giant’ (Janis Rukšans 1995), mäestiklauk ‘Agalik‘s Giant’. Suure tiheda ja erksavärvilise purpurse poolkera- või keraõisikuga kuni 40 cm kõrgune varajane sort (puhkeb juuni 1. poolel) on palju kõrgekasvulisem kui Hollandi aedades levinud variant ning sobib ka lõikeks. Meeldiva lõhnaga tihedakoelise laikellukja õie läbimõõt on 1,5-2 cm. Taimed on korjatud Läti selektsionääri Janis Rukšansi poolt 1977. aastal Usbekistanist Samarkandi lähedalt Zarafšoni mäestikus asuvast Agalõki orust.          40.-

8.          Allium x proliferum, rindeline sibul pole üldsegi ilutaim, vaid hoopis hinnatud köögiviljataim, mis on hariliku sibula ja talisibula külmakindel avamaal talvituv hübriid (Allium cepa x A. fistulosum). Õite asemel on tal 2-5 suurt sibulat, mis mõnikord võivad asuda 2 (harva koguni 3) korrusena (rindena). “Õhusibulatel” on ka rohelised lehed. Umbrohuks see 70 cm kõrgune taim ei muutu, sest pisikesi sigisibulaid ei teki. Võtate varre otsast suhteliselt suuri tavasibulast vitamiinirikkamaid “õhusibulaid” ja võite neid kohe kasvõi ilma pesemata köögiviljana kasutada.    15.-

9.          Allium ramosum, lõhnav lauk. Kõrgekasvulise variandi kuni 100 cm kõrgusel varrel juulis puhkevad tähtjad püstised meeldiva lõhnaga valged õied asuvad 3-5 cm läbimõõduga poolkerajas tihedas õisikus. Sobib ka lõikeks. Üldse on juulis aias vähe õitsejaid..Lehestik on haljas kevadest sügiseni. Kasvab Põhja-Aasias. Väga sarnane mugullauk (A. tuberosum) alustab õitsemist kuu aega hiljem. Pakutavate sibulate looduslik leiukoht pole teada.         15.-

10.       Allium rotundum subsp. jajlae (syn. A. jajlae, A. scorodoprasum subsp. jajlae), jaila lauk. Krimmis, Kaukaasias ning Türgi põhja- ja idaosa mäenõlvakutel kasvav jäigavarreline 50 cm kõrgune juunis-juulis õitsev ilulauk on ülitiheda tumepurpurse (tumelilla) väikese (ø 4 cm) õisikukeraga. Õisikus pole kunagi sigisibulaid. Munajate, vähe avatud suudmega roosakasvioletsete õite sisemised ja välimised õielehed on ühesuguselt värvunud. Õisi kasutatakse lõikeks ja koos viljadega ka kuivatamiseks. Uued sinakad lehed tekivad juba varasügisel. Krimmis süüakse selle mäenõlvakutel (mägikarjamaadel ehk jailadel) kasvava taime lehti.20.-

11.       Allium senescens (spont. Italia, Trana), rauklauk Tranast. Kuni 30 cm kõrgusel nurgelisel varrel juulis-augustis 1-2 cm pikkustel raagudel puhkevad kausjad lillad õied on koondunud kuni 5 cm läbimõõduga poolkerajaks püstiseks õisikuks. 4-9 lehte mõõtmetega 5-30 cm × 1 cm on kevadest sügiseni erkrohelised. Rauklauk kasvab Kesk-Aasia ja Siberi kuivadel mägistel aladel ning Euroopas. Ta sobib ka lõikelilleks. Jaapanis süüakse teda nagu köögivilja. Rauklauk on kollektiivliik, mille alla on ühendatud mitmed pisiliigid. Pakun Itaaliast Trana loodusest saadud seemnetest üles kasvatatud Allium lusitanicum‘i (see on rauklaugu euroopa alamliigi sünonüüm) taimi.           10.-

12.       Allium stipitatum, varrekas lauk. 120 cm kõrgusel varrel puhkevad juuni esimesel poolel lillad tihedad 10-11 cm läbimõõduga keraõisikud. Pakun Janis Rukšansi ja Mari Kitse poolt Tadžikistanist Hisori mäestikust Hodža-obi-Garmist. korjatud sibulate (RM 82-67) aedseemikuid, mis ei erine välimuselt emataimedest.        15.-

13.       Allium ‘World Cup’ (A. macleanii × A. stipitatum; Janis Rukšans 1999), lauk ‘World Cup’. Kauni lehestikuga kõrge taim näeb õite poolest välja nagu kõrguv lauk (A. macleanii), sibulate poolest aga nagu varrekas lauk (A. stipitatum). Läti sort on välja valitud kõrguva laugu (A. macleanii) vabatolmlemisest saadud seemikute hulgast.      35.-

14.       Anemone nemorosa ‘Mart‘s Blue’ (Janis Rukšans, Mart Veerus 1997), võsaülane ‘Mart‘s Blue’. Lätis nimetatud sordi taimed on hiliste tumesiniste õitega, lehestik säilib suhteliselt kaua. 20 cm. Sort on Eestis vähesel määral liikvel vale nime Anemone caucasica all. Varjutaim.    40.-

15.       Anemone ranunculoides ‘Pleniflorus’ (syn. A. r. ‘Flore Plena’, A. r. ‘Semiplena’), kollane ülane ‘Pleniflorus’. 20 cm kõrguse taime kollased pooltäidisõied on 2-3 tuppleheringiga (asendavad kroonlehti), milles peaks tupplehti olema vähemalt 12. Tolmukad on olemas ning normaalselt arenenud.   30.-

16.       Arisaema amurense, amuuri tulivõhk (tüüpvariant). Tulivõhad kuuluvad võhaliste (Araceae) sugukonda nagu kalladki. Paljudele aednikele on külmakindlate, aias katteta talvituvate „kallade” olemasolu üllatuseks. Liik kasvab Kaug-Ida, Korea ja Hiina leht- ja segametsades. Kõrgus 30 cm või enam. Liitleht on kämmaljas. Roheline (harvem tumepurpurne) valgete või kahvatulillade pikivöötidega torujas, kallaõiesarnane, kuid ülaosas etteulatuva „kapuutsiga” tõlviku kandeleht (rahvasuus "õis") koos õisikuga puhkeb mais-juunis. Sügisel püüab aias kõigi pilke imeilus oranžikaspunane marjatõlvik. Poolvari, parasniiskus (ei see ega ka ülejäänud selles kataloogis esinevad "kallad" märga mulda ei taha!). Meie aedade tuntuim tulivõhaliik on Lääne aedades suur haruldus. Pakun 2 erineva variandi mugulaid. Esiteks: teadmata loodusliku leiukohata tüüpvariandi roheline "õis" on vaid nõrkade purpursete (lillade) vöötidega.  50.-

17.       Arisaema amurense, amuuri tulivõhk Tallinna Botaanikaaiast. Eelmisega sarnane kuid veidi tugevakasvulisem variant Tallinna Botaanikaaiast..50.-

18.       Arisaema ciliatum var. liubaense (CT 369), võsund-tulivõha pikatipmeline teisend. Kuni 80 cm kõrgune taim tärkab alles juunis, andes "pulgametsa". Pikkade, kuni poolemeetriste tumedate, kaunilt maomustriga kirjatud teravatipuliste pulkade (tõusmete) tipust tekib alles hiljem lehetutike ning ilmub ka õisik. Purpurse valgete pikutiste sebravöötidega õisiku kandelehe („õie”) ettekäänduva „kapuutsi” tipp aheneb juunis 10-15 cm pikkuseks rippuvaks niidiks. Taime ainus leht on kiirjalt jagunenud rohkem kui 20 lehekeseks. Hilissügisel valmivad erkpunased marjad. Hiina keskosast Sichuani provintsist Liuba küla lähedalt 3600 m kõrguselt 1981. aastal esmakordselt korjatud taimed (CT 369) said endile botaanikutelt ladinakeelse nime alles 1999. aastal. Seega on tegemist ülimalt uudse taksoniga, ehkki Eestis on taimi vähesel määral juba levitatud. Meil täiesti külmakindel, ilma katteta talvituv eksootiline "kalla" paljuneb nii võsundite kui seemnetega.Kasvab hästi nii päikeses kui kerges varjus.        95.-

19.       Arisaema flavum, kollane tulivõhk. Taimed tärkavad alles jaanipäeva paiku ning õitsevad juunis-juulis. Tõlviku ettekäändunud tipuga kollane kandeleht ("õis") on oma perekonna kõige pisem – vaid 2 (harva 6) cm pikkune. Sügisel valmivad oranžid vilikonnad on peaaegu kerajad. Taimed taluvad aias hästi ka täispäikest. 1996. aastal sain Lätist Hiina seemnetest kasvatatud erakordselt jõulise kasvu (40 cm)., lopsaka lehestiku, rikkaliku õitsemise, hea vegetatiivse ja seemnelise paljunemise ning täieliku külmakindlusega variandi, mida pakun ka teile.        90.-

20.       Arisaema robustum (A. amurense var. robustum), tugev tulivõhk. Roheline tõlviku kandeleht mais-juunis on valgete triipudega. Liik näeb välja nagu suurekasvuline (30-50 cm kõrgune) amuuri tulivõhk (A. amurense). Uus tulivõha-monograafia peab tugevat tulivõhka vaid amuuri tulivõha sünonüümiks. Pakun teadmata leiukohaga aiataimi. Suurenenud taimevaru võimaldas mul sel aastal nende hinda peaaegu kahekordselt alandada.    40.-

21.       Arum elongatum subsp. elongatum (spont. Crimea, Bahtshisarai)), piklik aarum Bahtšisaraist. Aarumi ehk aaroni kepi (Arum) perekond erineb lähedasest tulivõhast (Arisaema) kapuutsi puudumise ja lihtlehtede poolest. Musta mere ümbruse niisketes hõredates lehtmetsades kasvav mugulaga 30 cm kõrgune külmakindel "kalla" hakkab õitsema juuni algul 15-30 cm pikkuse ja kuni 10 cm laiuse tume-purpurpunase sametise tõlviku kandelehega (”õiega”). Õisiku lõhn on ebameeldiv. Mugulapesade liigsel tihenemisel võivad "õied" jääda odajate lehtede varju. Hilissuvel peale lehtede kuivamist ehib taim aeda säravpunastest marjadest tõlvikutega. Poolvari, vett hästi läbilaskev parasniiske viljakas aluseline muld. Märga maad ei taha! Pakun Krimmist Bahtšisarai linna lähedalt loodusest saadud mugulaid.    50.-

22.       Arum elongatum subsp. elongatum, piklik aarum (hiline). Eelmisega sarnanev teadmata leiukohaga hiljaõitsev variant puhkeb kuni paar nädalat hiljem.        50.-

24.       Brimeura amethystina 'Alba', sinine jaanihüatsint 'Alba'. Kuni 30 cm kõrgusel varval on juunis kohevas ühekülgses õisikus kuni 25 veidi üle 1 cm pikkust valget kitsaskellukjat õit. Vähenõudlik liik kasvab Püreneede (Hispaania ja Prantsusmaa) ning Jugoslaavia loodeosa mägiaasade veidi aluselises ning ka suvel parasniiskeks jäävas huumusrikkas mullas. 4 tk.: 10.-; 30 tk.: 30.-

25.       Camassia leichtlinii subsp. leichtlinii, Leichtlini preeriaküünla tüüpalamliik (kreemikasvalge Leichtlini preeriaküünal). Leichtlini preeriaküünal on perekonna kauneim liik. Tüüpalamliik esineb vaid Oregoni osariigis. Juunis õitseva 70-100 cm kõrguse silla (siniliilia) sugulase pikas õisikus asuvad 5 cm läbimõõduga korrapärased valged õied on kollaka varjundiga (kreemikasvalged). Tuleb ehtne ka seemnest. Sinaka varjundiga valgeõielised aedvormid ('Alba') selle alamliigi alla ei kuulu. Päike, niiske rammus muld. Preeriaküünlad on meil äärmiselt vähetuntud lilled. Eesti inimesed ei tea ega julge tundmatuid lilli osta, seetõttu otsivad nad enamasti vaid tulpi, nartsissi ja liiliat. 15.-; 10 tk.: 45.-

Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik. Siia alamliiki kuuluvad siniste kuni violetsete õitega taimed. Kõrgus 70-130 cm, õitsevad juunis. Alamliigi levila ulatub Briti Columbiast Californiani. Olen paljundanud Tallinna Botaanikaaialt minevikus saadud erinevaid värvivariante.

Enesereklaam ei kõla küll hästi, kuid on siin väärt taimede leviku huvides õigustatav, mistõttu osundan Eesti Maaülikooli noore õppejõu, filosoofiateaduste doktori (taimekasvatuse alal) Ulvi Moori artiklile ajakirja "Aed" 2006. a. juuli/augustinumbris. Küsimusele "Milline on olnud sinu viimase aja suurim aianduselamus?", vastas ta: " --- Sulev Savisaare aed oli tõeline elamus. Seal õitsesid laugud, koerahambad, preeriaküünlad. --- Teadsin tulpi ja nartsissi ning veel mõnda, kuid ei kujutanud ettegi, et on olemas nii ilusaid sibullilli. Ausalt öeldes arvasin kuni Sulev Savisaare aia nägemiseni sibullilledest üsna halvasti."

26.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik (variant A). Keskmiselt siniste (ei heledate ega tumedate) õitega kõrge taim on väga suurte (peaaegu rusikasuuruste) sibulatega.  30.-

27.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla lillakassinine alamliik (variant B). Keskmiselt lillakassinine suureõieline variant.30.-; 4 tk.: 60.-

28.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik (C). Madal kahvatusinine.        30.-

29.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik (D). Normaalkõrgusega taime õied on kahvatusinised.        30.-

30.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii ‘Alba’ (Camassia leichtlinii ‘Alba’), Leichtlini preeriaküünal ‘Alba’. Valged õied on sinaka varjundiga (sinakasvalged). Kui valged õied on kollaka varjundiga, siis pole nende sordinimi ‘Alba’, vaid on hoopis tegemist Leichtlini preeriaküünla tüüpalamliigiga (Camassia leichtlinii subsp. leichtlinii).    20.-

31.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii Caerulea-sordirühm (Rev. Ellacombe), Leichtlini preeriaküünla Caerulea-rühm (tumesinine Leichtlini preeriaküünal). 80 cm. Tumesinised suured õied puhkevad juuni algul. 20.-; 4 tk.: 40.-

32.       Camassia leichtlinii (Leichtlini preeriaküünla) 2 alamliigi valkjas segu. Segu koosneb kollakasvalgete (nr. 25) ja sinkjasvalgete (kahvatusiniste, nr. 30) õitega taimedest.  15.-; 6 tk.: 30.-

33.       Camassia quamash ‘Blue Melody’, harilik preeriaküünal ‘Blue Melody’.        Violettsiniste õitega 30 cm kõrguse sordi lehed on kirjud (kreemiservalised). Lätis levitatakse sorti C. leichtlinii subsp. suksdorfii ‘Blauwe Donau’ vale nime all.            15.-

34.       Chionodoxa luciliae (Gigantea-rühm) ‘Lilacina’ (Janis Rukšans 1986), hiid-kirgaslill ‘Lilacina’. Lätis seemikutest valitud sort või vorm on peamiselt ka Lätis levinud. 10 cm kõrgusel varrel on aprillis 1-3 suurt valget tähtjat õit, millel on puhkedes tugev lilla varjund. 9.-; 5 tk.: 20.-

Colchicum, sügislill. Kui Eesti aiandusinimene näeb sügisel suurte lillakasroosade või roosakaslillade õitega taime, millel on kanamunasuurused mugulsibulad ja sügiseks kuivavad hiiglaslikud (tulbilehe suurusega) lehed, teab ta kohe, et see on sügiskrookus, mida ta tegelikult muidugi pole. Õiged sügiskrookused on pisikeste paarisentimeetriste mugulsibulatega ja väga kitsaste (enamasti vaid mõnemillimeetriste) kõrreliselaadsete lehtedega. Sügiskrookuste palju pisemad õied puhkevad alles siis, kui enamik sügislillesorte ja –liike on juba ära õitsenud -- enamasti oktoobris. Septembrikuises aias on eri värvivarjundites sügislillesordid kõigi lemmikud ja täiesti asendamatud ilutaimed. Üksikuid sorte õitseb veel ka oktoobris.

35.       Colchicum bivonae, ruuduline sügislill. Mugulsibul annab septembri algul 1-4 (6) väga suurt tugeva maleruudustusega laikellukjat 20 cm kõrgust purpursete tolmukapeadega purpurset õit, millel enamasti valget põhjalaiku pole. Lõuna-Euroopas ja Türgis kasvav liik on mitmete aedhübriidide esiemaks.   35.-

36.       Colchicum byzantinum(syn. C. autumnale var. major hort.), bütsantsi sügislill. Varajase (septembri alguses puhkeva) viljatu aedhübriidi üks esivanemaid on olnud Türgis kasvav kiliikia sügislill (C. cilicicum). Üks mugulsibul võib anda kuni 20 heleroosat laialt avatud ilma valge põhjalaiguta 10 cm kõrgust õit. Vähenõudlik ja õierikas aedliik.         25.-

37.       Colchicum ‘Glory of Heemstede’ (syn. C. ‘Conquest’; J. J. Kerbert), sügislill ‘Glory of Heemstede’. Suured lehtrikujulised eredad sügav-roosakaslillad maleruudulised 15-20 cm kõrgused valge põhjaga õied õitsevad septembri teisel poolel. Õiekude on suhteliselt tihe ja paks.       30.-

38.       Colchicum ‘Gracia’ (P. Visser Czn. 1974), sügislill ‘Gracia’. Laialt avatud suure valge südamikuga helepurpursed (lillakasroosad) 20 cm kõrgused õied puhkevad septembri algul.        25.-

39.       Colchicum laetum, ere sügislill. 1-3 10-15 cm kõrgust roosakat või purpurset ilma valge põhjalaiguta õit puhkevad varakult septembri algul. Õielehed on kuni 4 cm pikkused. Liik on lähedane harilikule sügislillele (C. autumnale), kuid kasvab Volga- ja Donimaa, Dagestani ja Põhja-Kaukaasia steppides.30.-; 5 tk.: 50.-

40.       Colchicum ‘Lilac Wonder’ (Zocher & Co, enne 1926), sügislill ‘Lilac Wonder’. Sort on aretatud hiid-sügislille ja aednike Bornmülleri sügislille ristamisest (C. giganteum × C. bornmuelleri hort.). Septembri algul puhkevad suured, ilma valge põhjalaiguta õied on 20 cm kõrgused, pikkade lillakasroosade kitsaste õielehtedega ning väga nõrga maleruudustusega. Õieputk on väga pikk. Õitseb rikkalikult.20.-; 4 tk.: 40.-

41.       Colchicum speciosum ‘Dombai’ (Janis Rukšans 1995), kaunis sügislill ‘Dombai’. Dombai lähedalt Kaukaasiast korjatud roosakasvioletset suureõielist 20 cm kõrgust, suure valge põhjalaiguga varianti peab selektsionäär ise paremaks kui Türgi sorti ‘Ordu’. ‘Dombai’ on tollest veidi hilisem, õielehtede naastud on mõõdus 8 × 2 cm.  25.-; 5 tk.: 50.-

42.       Colchicum szovitsii ‘Tivi’ (syn. C. armenum ‘Tivi’; Arnis Seisums 1997), armeenia sügislill ‘Tivi’. Sõnakombinatsioon "kevadel õitsev sügislill" kõlab küllalt veidralt. Ülekaalukalt parim ja vastupidavaim kevadine sügislill! Taimed (SKS 88-09) korjati 1988. aastal lätlaste Nahhitševani ekspeditsioonilt Zangezuri mäestikust Tivi küla lähedalt. Erinevalt liigi tüüptaimede kellukjatest, kausjatest või peekerjatest õitest avanevad ‘Tivi’ puhasvalged suured õied aprillis päikese käes tähekujuliselt pärani. Meil ilus, vastupidav, normaalselt paljunev perspektiivne uudne ülivarajane (lumikellukese konkurent!) ilutaim.      120.-

43.       Sügislilled (Colchicum) soodushinnaga. 5-mugulsibulalise komplekti (kõik 5 mugulsibulat on ühest sordist) valin ise nende pakutavate sügislillenimetuste (vaid sügiselõitsevate) seast, millest mul on rohkem mugulsibulaid. Tellida on võimalik kuni 3 erinevat soodusahinnakomplekti. Võrrelge hindu ja veenduge, et see on väga soodne pakkumine!                 5 tk.: 25.-

44.       Corydalis solida ‘Blushing Girl’ (Aldonis Verinš, Janis Rukšans 1990), harilik lõokannus ‘Blushing Girl’. Hele-kreemikasroosade või õrnroosade (neiu punastamist meenutav õievärv) tihedate õisikutega aprillis rikkalikult õitsev metsataim on leitud Riiast Aldonis Verinši aiast kunagi Sigulda loodusest kaevatud taimede järglaskonna seast. Tuhandete tavaliste seemikute seas oli vaid üks roosa taim, mis Janis Rukšansi initsiatiivil ka endale sordinime sai. Lõokannuste puhul on kõige tähtsam töö viljade õigeaegne eemaldamine, vastasel juhul pole nende sortide kasvatamisel mõtet..        35.-

45.       Corydalis solida ‘Snowstorm’ (Ruta Razgale, Janis Rukšans 1990), harilik lõokannus ‘Snowstorm’. Väga varajaste valgete madalate tihedate õisikutega läikivrohelise lehestikuga variant on korjatud Lätist Suntažist Ogre jõe orust Ruta Razgale poolt. Sorditaime valis segust välja ja andis talle nime Janis Rukšans. Varude suurenemine võimaldas selle sordi mugulsibula hinda sel aastal langetada ligi 3-kordselt!      35.-

46.       Crocus kotschyanus, vöötkrookus. Türgist, Süüriast ja Liibanonist pärinev septembrist oktoobrini õitsev liik. 10 cm kõrguste õrna roosakassinist värvi õite neel on kollane. 1998. aastal sai liik Kuningliku Aiandusseltsi kõrge auhinna Award of Garden Merit. Ilusad ja vastupidavad, igal sügisel stabiilselt ja rikkalikult õitsevad taimed. 4 tk.: 12.-

47.       Crocus pulchellus, ilus krookus. Kuni 4 cm pikkuste õielehtedega sinised õied õitsevad septembris-novembris. Lehed tekivad alles kevadel. Kasvab Kagu-Euroopas ja Türgi loodeosas. Ilus krookus erineb kaunist krookusest tumekollase neelu ja valgete tolmukapeade poolest. Edeneb aias hästi, suutes kasvada ka poolvarjus ning murus. Janis Rukšans on ilusa krookuse seemikutest välja valinud mitmeid sorte ('Early', 'Late', 'Large'), mille erinevused õitseajas, õiesuuruses ja välimuses on minu arvates liiga väikesed selleks, et neid kõiki oleks võimalik eristada. Seetõttu pakun neid  sorte liigina. 2 tk.: 10.-

49.       Eranthis hyemalis (Tubergenii-rühm) ‘Guinea Gold’ (van Tubergen), aed-lumekupp ‘Guinea Gold’. 10-15 cm kõrguste taimede laialt avanevad kollased raotud õied puhkevad varakevadel aprillis kohe pärast lume sulamist enam-vähem üheaegselt lumikellukestega. Suletud õied meenutavad kullerkupu õisi. Eelistab poolvarju ja parasniisket aluselist mulda. Johannes M. C. Hoogi poolt talvise lumekupu ja kurdistani lumekupu ristamisest saadud sordil esineb pronksjas varjund nii lehestikul kui ka eriti suurtel (4-cm-se läbimõõduga), talvisest lumekupust veidi hilisematel tumekollastel (kuldsetel) õitel. Seemneid ei anna, seetõttu erinevalt talvisest lumekupust ei muutu aias umbrohuks.50.-

50.       Eremurus fuscus, ruuge rohtlaliilia. Rohtlaliiliad on suursugused taimed, mille tugeval varval paiknev pikk ja tihe, harunemata õisik on nagu pikk püstine värvikas rebasesaba. Nende juurikad on kaheksajala kujuga ja võivad saavutada väga suured mõõtmed. Kehvade kuivade kasvukohtade taimedena ei sobi rohtlaliiliad meie kliimasse niiskustundlikkuse tõttu. See Tian Shani mägedes kasvav liik on erand, keda ei näi aias miski häirivat. Annab ka ohtrat isekülvi. Kõrgus kuni 1,7 meetrit. Juunis pikka kitsasse ruljasse õisikusse koondunud suhteliselt tagasihoidlikke rohekaskollaseid, pruuni servaga õisi ilmestavad pruunikasoranžid tolmukad. Päike, kuivem kasvukoht. 95.-

51.       Erythronium sibiricum, siberi koerahammas. Aprillis-mais kuni 30 cm pikkusel varrel kahe punakaspruuni kaunite laikudega lehe kohal puhkev kollaste tolmukatega roosakaslilla suur õis pikkusega kuni 5,5 cm meenutab poti-alpikanni õit, kuna õie avanemisel käänduvad õielehed järsult tagasi. Liik kasvab Siberis (Altai ja Sajaani mägedes), Kasahstanis, Loode-Hiinas ja Mongoolias. Harilikust koerahambast (E. dens-canis) on nad hilisemad ja palju suureõielisemad. Aias võiks neid väga külmakindlad metsataimi kasvatada võimalikult jahedas kohas parasniiskel mullal, näiteks kiviktaimla põhjanõlval. Seda perekonna kauneimat ja vastupidavaimat liiki Lääne aianduses peaaegu ei tuntagi, tema võrratutest sortidest rääkimata. Pakutavate taimede looduslik leiukoht pole teada.         45.-

52.       Erythronium sibiricum ‘Altai Snow’ (syn. E. s. ‘Album’; Janis Rukšans 1997 ja 1994), siberi koerahammas ‘Altai Snow’. Altai mägedest pärinevat tugevakasvulist väga varajaste valgete õitega Läti sorti pakuti algselt nime all E. s. ‘Album’. Nüüd on sort tõstetud uue alamliigi seisusesse: E. sibiricum subsp. altaicum Ruksans, subsp. nov.. Sibulad on korjatud Venemaalt Tuva Vabariigist, Ka-hem'i jõe ülemjooksult 2300--2500 m kõrguselt alpiniidult.  120.-

53.       Erythronium sibiricum ‘Belõi Klõk’ (E. s. ‘Belyi Klyk’, E. s. ‘White Fang’; Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Belõi Klõk’. Suurte valgete õitega vene sort (tõlkes ‘Valgekihv’) on ühevärviliste lehtedega.150.-

54.       Erythronium sibiricum ‘Gornaja Shoria’ (Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Gornaja Shoria’. Vene sordi õievärvus on küll tavaline roosakaslilla, kuid taim tärkab alles siis, kui teised sordid on õitsemise lõpetanud või lõpetamas.120.-

55.       Erythronium sibiricum ‘Olja’ (Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Olja’. Omapärane kahvaturoosade õitega vene sort. Sibulavaru suurenemine võimaldas sel aastal sibula hinda 100 krooni võrra alandada!  180.-

56.       Erythronium sibiricum ‘Zoja’ (Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Zoja’. Väga erksat värvi tumeroosade õitega vene sort. Sibulavaru suurenemine võimaldas sel aastal hinda ligi kolmandiku võrra alandada.        200.-

Fritillaria camschatcensis, kamtšatka püvilill. "Mustaks liiliaks" (ka „šokolaadiliiliaks” ja „eskimo kartuliks”) kutsutava taime kuni 60 cm kõrguse varre tipus puhkeb mai lõpus või juuni algul kobarana 3-8 laikellukjat mustjaspurpurset kuni šokolaadipruuni küljele vaatavat või rippuvat lihakat õit. Tumerohelised läikivad lehed on varrel männastena. Liik kasvab Kaug-Ida, Jaapani ja Põhja-Ameerika metsades, niitudel ja tundras liivasel pinnal. Poolvari, jahe, niiske must muld. Niiskust tahab ta kogu suve.

57.       Fritillaria camschatcensis (spont. Sakhalin, Korsakov), kamtšatka püvilill Korsakovist. Sahhalinilt Korsakovi linna ümbrusest korjatud pruunikasmustade õitega taimede kõrgus on vaid 30 cm.        60.-

58.       Fritillaria camschatcensis ‘Tomari’ (Janis Rukšans 1997), kamtšatka püvilill ‘Tomari’. Purpurmustjad õied asuvad 50-60 cm kõrguse varre tipus kimbuna. Mul olemasolevatest selle liigi sortidest on ‘Tomari’ kõige kõrgekasvulisem. Väikesed ning võsundilised sibulad on korjatud Juri Uspenski poolt Sahhalini saare lõunaosast Tomari linna lähedalt.      60.-

59.       Fritillaria camschatcensis (spont. Kamtshatka, Petropavlovsk), kamtšatka püvilill Petropavlovskist. Kamtšatka poolsaarelt Petropavlovskist pärinevad taimed on sortidest kõige mustema õiega.        90.-

60.       Fritillaria imperialis, harilik püvilill (oranžid). Umbes meetrise tihedalt lehistunud varre tipus asetsevad kõrglehed männasena nagu palmil, selle lehetuti all aga ripub mais 5-7 tulbiõie suurust kellukjat longus oranži õit. Aias tahavad taimed täispäikest ning vett läbilaskvat viljakat parasniisket mulda, suvise puhkuse ajal aga kuiva mulda. Sibula ja kogu taime ebameeldiva lõhna tõttu istutatakse püvilille muude sibullillede lähedusse hiirte ja vesirottide peletamiseks. Sordinimeta heledapoolsed oranžid taimed.        35.-

61.       Fritillaria imperialis 'Rubra', harilik püvilill 'Rubra'. Meie aedades levinud punaseõieline diploidne sort.        35.-

62.       Fritillaria meleagris, kirju püvilill. 20-50 cm kõrguse varre tipus ripub maikuus laikellukjas tume-lillakaspunane tugeva maleruudulise mustriga õis. Kuna Euroopas kasvab liik looduslikult niisketes metsades, niitudel ja jõgede ääres, siis eelistab ta ka aias suvel jahedat ja niisket mulda, ehkki talub ka kuivust. Kasvab ühtmoodi hästi nii päikese käes kui ka kerges varjus. Pakun teadmata loodusliku leiukohata taimi, millel on väikesed sibulad (mis sellele vaatamata õitsevad).5 tk.: 10.-

63.       Fritillaria meleagris ‘Alba’, kirju püvilill ‘Alba’. Valge õis. On nii varane (A) kui ka hiline variant (B).2 tk.: 12.-

64.       Fritillaria meleagris ‘Pomona’, kirju püvilill ‘Pomona’. *VK. Valgel taustal on violetne maleruudustus, mistõttu õis on üldmuljelt palju heledam kirju kui liigi tavataim.     15.-

65.       Fritillaria pallidiflora, kahkjas püvilill. Kuni 60 (80) cm kõrgusel varrel ripub mais ja juuni algul 2-5 suurt 3-5 cm pikkust laikellukjat helekollast õit. Liik kasvab Kasahstanis ja Loode-Hiinas lähisalpiniitude nõlvadel (mägistepis). Aias eelistab kerget varju ning turbast või tavalist jahedat aiamulda, mis suvel läbi ei kuiva.          20.-

66.       Galanthus nivalis, harilik lumikelluke. *VK: Traditsiooniline esimene õitseja varakevadises aias lume sulamise ajal. 10-15 cm. Päike, parasniiske huumusmuld. Sobib ka lehtpuude ja põõsaste alla, sest jõuab nende lehtimise ajaks ära õitseda. Need vähenõudlikud taimed võivad isekülvi tõttu kergesti metsistuda nii aias kui pargis.        5 tk.: 10.-

67.       Galanthus nivalis ‘Flore Pleno’ (syn. G. n. ‘Plenus’), harilik lumikelluke ‘Flore Pleno’. Kui lihtõielisel lumikellukesel on 3 välimist õielehte suured, 3 sisemist aga väikesed ning varjule jäävad, siis täidisõielisel on kõik 6 õielehte suured, mistõttu õis jätab hoopis suurema ja ilusama mulje. Seest täidetud rippuva õie sisse vaadates meenutab see valge-rohelisekirjut pisikest roosiõiekest.   3 tk.: 12.-

68.       Geranium tuberosum, mugul-kurereha. Risoom on muutunud väikeseks ümmarguseks mugulaks. 30 cm kõrgusel varrel puhkevad mais väikesed – 1,5-2,5 (3) cm läbimõõduga – purpurroosad õied. Varrelehti pole. Levila ulatub Prantsusmaast Iraanini. Võsundilisuse tõttu jätta taimelaigule ohtralt laienemisruumi!         4 tk.: 10.-

69.       Helianthus maximilianii, preeria-päevalill. Põhja-Ameerika preeriataim kasvab 180-250 (harva 300) cm kõrguseks. Augustist oktoobrini tekib rikkalikult kuni 8 cm Ø-ga kollaseid korvikuid. Vähenõudlik ja külmakindel. Võsundeid ei moodusta, kuid isekülvi vältimiseks võiks õisikud pärast õitsemist ära murda.   30.-

Hyacinthoides hispanica (syn. Endymion campanulatus, E. hispanicus, Scilla campanulata, S. hispanica), hispaania ebahüatsint (hispaania siniliilia ehk endüümion). Silla ehk siniliilia lähisugulase 30 cm kõrguses püstises sirges igakülgses õisikus puhkevad mai lõpus või juuni algul sinisetolmukalised längus violettsinised kellukjad õied. Hispaaniast, Portugalist ja Põhja-Aafrikast pärinevad vähenõudlikud, väga külmakindlad ja hästi paljunevad taimed eelistavad sarnaselt silladega aias poolvarju (kuid taluvad hästi ka päikest) ning niisket raskemat huumusrikast mulda. On ka lõikelilled.

70.       Hyacinthoides hispanica ‘Excelsior’ (syn. H. h. ‘Chevithorne’; G. C. van Meeuwen 1906), hispaania ebahüatsint ‘Excelsior’. Hollandis Heemstedes aretatud 40-50 cm kõrguse sordi tugev õiekobar koosneb suurtest sinivioletsetest (hele-violettsinistest) õitest, mille igal õielehel on meresinine kesksoon.3 tk.: 12.-

71.       Hyacinthoides hispanica ‘Rosabella’ (J. Valkering, enne 1944), hispaania ebahüatsint ‘Rosabella’. Heleroosad (helevioletsed, hele-violettroosad) õied on tugevas õisikus. 3 tk.: 12.-; 15 tk.: 30.-

72.       Hyacinthoides hispanica ‘Sky Blue’ (J. Valkering, umbes 1906), hispaania ebahüatsint ‘Sky Blue’. Keskmiselt siniste õitega hiline suureõieline võimas sort.    3 tk.: 12.-; 15 tk.: 30.-

73.       Hyacinthoides non-scripta (syn. Endymion non-scriptus, E. nutans, Scilla festalis, S. non-scripta, S. nutans), longus ebahüatsint (longus siniliilia, longus endüümion). 20-30 (50) cm kõrguse taime erinevused sarnasest hispaania ebahüatsindist: õisikud mais-juunis on longus tipuga, ühekülgsed, torujas-kellukjad 1,5-2 cm pikkused violettsinised lõhnavad õied on kitsamad, väljakäändunud tipmetega ja rohkem longus, tolmukapead kreemid ning lehed kitsamad. Kasvab looduslikult Lääne-Euroopas. 4 tk.: 12.-; 20 tk.: 30.-

74.       Hyacinthus orientalis ‘Moreno’ (J. W. van der Veldt 1878), idahüatsint ‘Moreno’. Varaseks ajatamiseks ja aiataimeks sobilik kahvaturoosade õitega sort. 10.-

75.               Iridodictyum ‘Frank Elder’ ( = Iris ‘Frank Elder’; H. F. D. Elder, enne 1978), võrkiiris ‘Frank Elder’ (iiris ‘Frank Elder’). Võrkiirised on madalakasvulised (10-20 cm) varakevadel õitsevad sibuliirised, mille õied puhkevad aias vaid mõned päevad hiljem lumikellukeste omadest ning õitsevad üheaegselt varajaste krookustega. Sügavasse potti istutatult sobivad võrkiirised ka ajatamiseks uuest aastast kuni kevadeni. 10 cm kõrguse aprillis õitseva taime suured, ümardunud õied on huvitav kombinatsioon kollasest ja sinisest – sinise soonestusega kollane õis on kahvatusinise tooniga üle valatud. Samade vanemate (lüükia võrkiirise suure teisendi ja Vinogradovi võrkiirise) ristamisest on saadud ka sordid ‘Katharine Hodgkin’ ja ‘Sheila Ann Germaney’. Nende sõsarsortide eristamine on küllalt raske. ‘Frank Elder’ näib olevat veidi sinisem ja hilisem. Erinevalt mitmetest muudest sibuliiristest pole need sinise-kollase värvitooni üleminekutes mänglevad varakevadised sordid niiskusõrnad. Parasniiske muld kerges varjus, ehkki kasvab hästi ka päikese käes.             12.-

77.       Liilia (Lilium) 'Aelita'. I (a); Kirejeva, 1975. 80-120 cm kõrguse taime kohev õisik koosneb 8-15 helekollasest tumepruunide täppidega püstisest tähtjast 14-16 cm läbimõõduga õiest, mille keskosa on roosaka varjundiga. Kitsad õielehed on veidi tagasikäändunud tippudega. Lehekaenaldes arvukad sigisibulad. Keskhiline sort õitseb juulis. Väga vähenõudlik. Sort kasvas nõukogude ajal väga paljudes Tartu aedades.        20.-

78.       Liilia (Lilium)  'Alexis' (R. C. Haring 1977, J. Wadecamper 1978): 1c, külluslikult õitseva silmapaistva 120 cm kõrguse taime kollakasoranž (mattoranž) väheste täppidega õis on tagasikooldunud kroonlehtedega. Kreem tolmukaniit, pruun tolmukapea. 20 või enam õit varrel.         45.-

79.       Liilia (Lilium) 'Jitka' Kollane õis väheste täpikestega kroonlehe jalamil, 20 ja enamgi ülesvaatavat õit ca. 120 cm varrel.         12.-

80.       Liilia (Lilium) 'Krancis' I ab (V. P. Orehhovs 1981). Tumekollane õis on pruuni täpistusega ja tagasikooldunud kroonlehtedega. Tolmukapea on pruun. On saadud sordi 'Willtigrinum' ristamisest kollaseõielise tiigerliiliaga. Kümmekond või enam õit ca. 100 cm varrel alustavad õitsemist juuli teises pooles.        25.-

81.       Lilium pensylvanicum, dauuria liilia. Liigi levila ulatub Altaist Kuriilideni. Kuni 120 cm kõrgusel varrel puhkevad juunis-juulis püstised karikakujulised oranžkollased kuni punased õied. Söödavate sibulate ja õitega lubjalembene liik eelistab päikeselist kasvukohta, kuid kasvab hästi ka poolvarjus ning isegi varjus. Taimede leiukoht teadmata.    25.-

82.       Liilia (Lilium) 'Red Bull'. Punased püstised karikjad õied on tumepunaste täpikestega. Kuni 19 suurt õit läbimõõduga kuni 19 cm ca. 150 cm kõrgusel varrel.        20.-

83.       Liilia (Lilium) 'Stones': Tumepunased püstised õied on mustade täppidega. Kümmekond või enam õit ca. 100 cm kõrgusel varrel.        35.-

84.       Liilia (Lilium) 'Zolotinka' (Kirejeva 1976): 65-70 cm kõrguse taime õisik koosneb 5-11 püstisest kuldkollasest täpilisest õiest. Laiade õielehtedega õie läbimõõt on 11-12 cm. Keskvarajane sort (üks kõige varajasem aasia liilia) puhkeb juba juunis enne jaanipäeva. 25.-

85.       Muscari armeniacum ‘Argaei Album’ (syn. M. argaei hort. ‘Album’; van Tubergen), armeenia kobarhüatsint ‘Argaei Album’. Van Tubergeni firma poolt kultuuri viidud vormi pole hiljem loodusest enam leitud. 10-20 cm pikkusel varval puhkevad mais keskmised kuni hilised väikesed tihedad puhasvalged piklikmunajad õisikud. Erinevalt teistest kobarhüatsindi sortidest on teda mugav ümber istutada, kuna sellel sordil peenikesi tütarsibulaid ei tekigi.4 tk.: 12.-

86.       Muscari armeniacum ‘Cantab’ (Rev. H. Rollo Meyer via van Tubergen), armeenia kobarhüatsint ‘Cantab’. Väga hilise, mais-juunis rikkalikult õitseva sordi lühikestel 10-15 cm kõrgustel jäikadel varbadel on heledapoolsed sinised õisikud.         5 tk.: 10.-; 20 tk.: 20.-

87.       Muscari armeniacum ‘Christmas Pearl’ (A. L. van Bentem 1980), armeenia kobarhüatsint ‘Christmas Pearl’. Liigi tüüpilisest taimest umbes 3 nädalat varem (aprillis-mais) õitseva varase sordi violettsinised õied on kõrgetel (15-20 cm) varbadel. Jõulised taimed!5 tk.: 5.-; 20 tk.: 10.-

88.       Muscari armeniacum ‘Early Giant’, armeenia kobarhüatsint ‘Early Giant’. Kuni 20 cm kõrgustel varbadel mais valgetipuliste sügavsiniste (koobaltsiniste) õitega rikkalikult õitsev sort pole avamaal ei kõrge ega ka varane, kuid teda kasutatakse varaseks ajatamiseks.    5 tk.: 10.-

89.       Muscari armeniacum ‘Saffier’ (syn. M. a. ‘Saphir’; A. L. van Bentem 1985), armeenia kobarhüatsint ‘Saffier’. Kõige kõrgekasvulisem armeenia kobarhüatsindi sort on hiline ning kannab mais-juunis kuni 30 cm kõrgustel jäikadel varbadel väga pikki, kuid mitte tihedaid õisikuid omapäraste tuhmide hele-violettsiniste (värvitoon 97a) õitega. Õie suue on kinni kasvanud ning ei avane ka õitsemise ajal, mistõttu putukad ei saa õit tolmeldada ja seemneid ei teki. Lõikelillena õitseb ja püsib vaasis kaua.    5 tk.: 10.-

90.       Muscari comosum (syn. Leopoldia comosa, M. pinardii), tutt-kobarhüatsint. Leopoldia perekonda või liigirühma kuuluv liik on teistest kobarhüatsintidest oluliselt erineva välimusega. 15-50 cm pikkusel varval on juunikuus õied pikas ja hõredas õisikus. Ilmetud helepruunid kuni pruunikasrohekad või hallikad viljalised õied asuvad lühikestel õieraagudel. Tõusvatel pikkadel erevioletsetel õieraagudel asetsevad ülemised viljatud erevioletsed õied moodustavad ilusa tipmise tuti, olles õisiku ainukeseks ehteks. Vajab õitsemiseks sooja kasvukohta. Sibulakestad on roosad! 3 tk.: 12.-

91.       Muscari comosum ‘Plumosum’ (syn. M. c. ‘Monstrosum’; 1611), tutt-kobarhüatsint ‘Plumosum’ (‘Monstrosum’). 1611. aastast kasvatatav kena ja põnev keskaegne aedkloon on omapärane monstrum. 15-20 cm kõrguse taime püstine laikooniline harunev tihe õisik juunis koosneb ainult viljatutest violetsetest õitest ja violetsetest õieraagudest. Sarnaselt hüatsindiga vajab see sort õitsemiseks sooja kasvukohta või sibulate iga-aastast üleskaevamist pärast lehestiku kuivamist ja sügisesese tagasiistutuseni soojas hoidmist. Nähtud vaev tasub end väga iseäralike ja võimsate õisikutega!!3 tk.: 12.-

92.       Muscari pallens (spont. Caucasus, N. Osethia, Holst, 2000 m), kahkjas kobarhüatsint Holstist. 15-20 cm kõrguse taime ülimalt hiline tihe munajas kobarõisik juunis koosneb kahvatusinistest, peaaegu valgetest munajatest õitest. Sibulad (RP 83-27) pärinevad Kaukaasiast Põhja-Osseetiast Holsti küla lähedalt 2000 m kõrguselt alpiniidult.    20.-

93.       Muscari pallens (spont. Caucasus, Krasnodar distr., Krasnaja Poljana), kahkjas kobarhüatsint Punaselt Lagedalt. Sibulad on korjatud Tartu Ülikooli botaanikaaia aednike poolt 1994. aastal Kaukaasiast Krasnodari kraist Krasnaja Poljanast Atšišho mäelt. Eelmisest tunduvalt erinev, tumedam tagasihoidlikuma välimusega variant.        10.-

94.       Muscari ‘Sky Blue’ (Aldonis Verinš 1978), kobarhüatsint ‘Sky Blue’. Kaunid helesinised mais puhkevad õisikud asuvad kõrgetel kuni 30 cm pikkustel vartel. Õisiku viljatud tipuõied on peaaegu valged. See on üks sort kolmest „õest” (on olemas ka ‘Dark Eyes’ ja ‘White Beauty’), mille Läti sordiaretaja Aldonis Verinš valis välja Põhja-Kaukaasiast Kabardi-Balkaariast Naltšiki lähedalt Sovetskoje küla juurest 1969. aastal korjatud sibulatest. Asjatundjad oletatavad, et tegemist on seni kirjeldamata uue liigi värvivariandiga.        2 tk.: 12.-, 10 tk.: 30.-

95.       Ornithogalum arcuatum (spont. Caucasus borealis, near Stavropol, 1965), kaar-linnupiim Stavropolist. Nime on liik saanud kaarjalt ülespoole käänduvatest viljaraagudest. 50-70 (100) cm kõrguse taime tihedas 40 cm pikkuses ja kuni 8 cm laiuses kobarõisikus on juunis-juulis kuni 40 valget 3 cm läbimõõduga õit. Kitsas roheline triip õielehe seljal esineb ainult tipupoolel või puudub hoopis. Minu aias puhkeb ta juuni keskel kõrgetest linnupiimadest kõige esimesena õide. Eelistavad täispäikest (muidu õied ei avane) ning parasniisket mulda, kuid lepivad ka kuivapoolse mullaga. Korjanud Tallinna Botaanikaaed 1965. aastal Põhja-Kaukaasiast Stavropoli lähedalt.      30.-

96.       Ornithogalum narbonense, narbonni linnupiim. 30-80 (100) cm kõrguse taime juuli algul puhkev ruljas õisik koosneb suurtest lamedatest tähtjatest valgetest õitest, millel rohelised seljatriibud esinevad kogu õielehe pikkuse ulatuses. Püstised viljaraod on enam-vähem varvale liibuvad. Liik kasvab Lõuna-Euroopast Iraagini.       12.-

97.       Ornithogalum ponticum ‘Sochi’ (Janis Rukšans 1995), pontose linnupiim ‘Sochi’. Kuni 60 cm kõrgune valge õisik juunis-juulis sobib ka lõikeks. Pontose linnupiim on ilus liik juulikuises õievaeses sibullilleaias, mil õitsevad põhiliselt veel vaid liiliad. Sort on välja valitud Krasnodari kraist Sotši-lähedasest metsast Janis Rukšansi ja Evalds Paupersi poolt 1984. a. korjatud sibulatest (RE 84-02).        50.-

98.       Paeonia 'Chocolate Soldier' (Auten, 1939), pojeng 'Chocolate Soldier'. Hübriid on saadud varajase pojengi (P. officinalis) ja valgeõielise pojengi (P. lactiflora) ristamisest. Välimised (ehtsad) kroonlehed on mustjaspunased või mustjaspruunid (šokolaadivärvi.). Ka südames olev staminoodidest suur poolkera on sama värvi, kuid osa staminoode on kollaste tippude ja servadega. Mõnikord annab jaapani õietüübiga õisi, mõnel aastal poolkeraja õietüübiga täidisõisi. Omapärane mustjas sort. Õis keskmine kuni suur.Varajane. Kasv madal.        250.-

99.       Paeonia 'Edwin C. Bills' (Murawska, 1959), pojeng 'Edwin C. Bills'. Punane, keskmise suurusega (ø 15 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm).          150.-

100.   Paeonia 'Yubileinyi ' (Krasnova USSR 1959), pojeng 'Jubileinõi'. Vene sort. Valkja südamega heleroosa, õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekuv, suur (läbimõõt 17 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi laiade kroonlehtedega täidisõis. Keskhiline. Puhmik väga kõrge (115 cm). Moskva pojenginäituse võitja kodumaiste roosade sortide rühmas aastal 1986, sama näituse võitja kodumaiste heleroosade sortide rühmas aastatel 1987 (koos sordiga ‘Pamjati Gagarina’) ja 1989.         200.-

101.   Paeonia lactiflora (syn. P. albiflora) (spont. Primorje: Olga), valgeõieline pojeng Olgast. See on enamuse rohtsete pojengisortide metsik esiema, selle liigi sorte nimetatakse aianduses ka hiina pojengideks, ristamisest teiste liikidega on saadud hübriidpojengi sordid. Sel aastal pakun selle liigi 3 looduslikku tumedalehelist klooni, mis on korjatud Kaug-Idast Primorje kraist Olga lahe ääres asuva Olga asula lähedalt. Korrapärane roosakasvalge kollase tolmukakimbuga tugevalt ja meeldivalt lõhnav väike (ø 10 cm) cm) lihtõis pleekub hiljem valgeks. Ilma toeta seisval õisikuvarrel on mitu õit, mis pikendab tunduvalt õitseaega. Keskmise kõrgusega (95 cm) puhmik on väga varajase õitseajaga.         100.-.

102.   Paeonia 'Marilla Beauty' (Kelsey 1940), pojeng 'Marilla Beauty'. Heleroosa keskmiselt roosa südamega või valge heleroosa südamega, hiljem peaaegu valgeks pleekuv, väga suur (ø 18-19 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane näitusekvaliteediga täidisõis. Moodustab mitu suurt kõrvalõit. Väga hiline. Puhmik kõrge (105 cm). Moskva pojenginäituse võitja roosakasvalgete sortide rühmas aastatel 1987-1989.         200.-

103.   Paeonia 'Red Grace' (Glasscock- Klehm 1980), pojeng 'Red Grace'. Hübriidpojeng liikidevahelisest ristamisest. Punane, suur (ø 16 cm), tihe, tolmukateta, kera-tüüpi korrapärane täidisõis. Suudab peaaegu igal aastal raskusteta moodustada tõeliselt ümmarguse kera (mitte poolkera). Omapärane õiekuju! Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Moskva pojenginäituse võitja täidisõieliste hübriidide rühmas aastatel 1987 (koos sordiga 'Carol') ning 1988 (koos sordiga 'Red Charm'). Šedööver!250.-

104.   Paeonia officinalis 'Rosea Plena', varajane pojeng 'Rosea Plena'. Kõigi näitajate poolest nagu sort 'Rubra Plena' (on selle üks sõsarsortidest), kuid õied on särava tumeroosa värvusega. Puhkedes helepunane kuni tumeroosa, õitsemise lõpuks peaaegu heleroosaks pleekuv, keskmise suurusega (ø 13 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Väga varajane. Puhmik madal (60-70 cm), kergesti lamanduv. 100.-

105.   Paeonia 'Red Comet' (Auten 1956), pojeng 'Red Comet'. Sügav-tumepunane, suurepärane värvus nagu sordil ‘Ruth Clay’, keskmise suurusega (ø 14-15 cm), hõre, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Varajane kuni keskvarajane. Puhmik madal (80 cm).     150.-

106.            Paeonia tenuifolia hybrid, ahtalehise pojengi hübriid. Metsik liik (ehtne ahtalehine pojeng) on väga madalakasvuline, säravpunase õievärviga ning ohtralt seemneid moodustav taim kitsaste tillilehtedega. Siin pakutav taim seevastu on liigist 2 korda kõrgem (u. 90 cm), lillakaspunase õievärvusega, hübriidsuse tõttu kunagi seemneid ei moodusta ning ka tema lehehõlmad on hoopis laiemad kui liigil. Eestis on hübriid laialdaselt ahtalehise pojengi eksitava nime all liikvel. Väga varajane.   100.-

107.            Paeonia 'Zolushka' (Sosnovets, 1954), pojeng 'Zoluška'. Vene sort. Sireliroosa (keskmine roosa), hiljem pleekub heleroosaks, keskmise suurusega (ø 15 cm), tihe, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Varajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik kõrge (105-110 cm).            150.-

108.   Polygonatum humile, madal kuutōverohi. Vaid 15-30 cm kõrgune Siberis ja Kaug-Idas kasvav sirgete püstiste vartega madalakasvuline vahelduvate igakülgselt asetsevate lehtedega metsataim, mille lehekaenaldes ripuvad ühekaupa kellukjad valged õied. Laieneb peenikeste risoomidega nagu piibeleht, nii et talle tuleb jätta ruumi laiutamiseks.        35.-

109.   Sanguinaria canadensis, kevadmagun. Kanada ja USA idaosa hõredates mägimetsades kasvava "mooni" kuni 25 cm kõrgune vars kannab mais üksikut 4-6 cm läbimõõduga puhasvalget 8 kroonlehega õit. See veripunase piimmahlaga vereurmarohu sugulane kasvab aias nõrgalt happelisel niiskel huumusmullal poolvarjus või varjus, taludes niiskemal mullal ka päikesepaistet.         30.-

110.   Sanguinaria canadensis ‘Multiplex’, kevadmagun ‘Multiplex’. Imeilusate täielikult täidisõiliste õite kõik emaka viljalehed ja tolmukad on muutunud kroonlehetaolisteks petaloidideks. Üks aia "naeltest" õitsemise ajal!        75.-

111.   Scilla litardierei (syn. S. pratensis), aas-silla ehk aas-siniliilia. Suvel juunis-juulis õitseva silla 25 cm kõrgusel varval asub tihedas koonilises kobarõisikus 15-35 (70) lillakassinist väikest tähtjat õit. Liik kasvab Jugoslaavias. Päike, parasniiske muld. 3 tk.: 9.-; 20 tk.: 20.-

112.   Scilla rosenii, suureõieline silla ehk suureõieline siniliilia. 20 cm kõrgusel varrel aprillis puhkev suur helesinine õis on südames peaaegu valge. Sinise keskjoonega 3 cm pikkused õielehed käänduvad sarnaselt koerahamba õiega järsult tagasi. Kasvab Kaukaasias (Gruusias ja Armeenias) ning Türgi mägedes. Tahab poolvarju ning jaheniisket huumusmulda. Piisava mullaniiskuse korral sobib ta ka päikesepaistelisse kasvukohta.30.-

114.   Triteleia hyacinthina, hüatsint-suvitähik. 70 cm kõrguse taime tihedad, kuni 8 cm läbimõõduga kuppeljad õisikud juulis koosnevad laialt avatud valgetest 2 cm läbimõõduga õitest. Selle lauguliste sugukonna taime mugulsibulad näevad välja nagu krookuse omad. Liik kasvab Põhja-Ameerika rohtlas, mis on kevadel märg ja suvel väga kuiv. Aias tahavad suvitähikud päikeselist kasvukohta ning liivlisandiga huumusmulda. Hea ka lõikeks. Kui istutate ta aastateks, siis vajab ruumi laiutamiseks, sest mulle tundub, et ta on veidi võsundiline.    5 tk.: 10.-

115.   Tulipa schrenkii, Schrencki tulp. Aedtulpide esiemaks peetav looduslik liik on nimetatud kuulsa tartlase Alexander Gustav von Schrencki (1816-1876) auks. Põhja- Kaukaasia loodusest korjatud lillakaspunase kausja õiega metsikud 40 cm kõrgused taimed on sinaka põhjalaiguga. Sibulaid tekib palju.          12.-

Lugupidamisega Sulev Savisaar

 

© Sulev Savisaar

Kõik sellel internetilehel sisalduvad materjalid on kaitstud autoriõiguse seadusega.
Sellelt lehelt pärinevaid materjale võib kasutada vaid koos viitega algallikale.
Materjalide loata kopeerimine ja kasutamine tulu teenimise eesmärgil ei ole lubatud.