Postimüügi püsilillekataloog 2005.

 

See kataloog on istutusmaterjali (sibullillede ja pojengide) müügiks või vahetuseks. Otsin Eestis aretatud sibullillesorte (näiteks liiliaid jm.) ja siin tekkinud muid huvitavaid taimevorme, kuid vahetuse puhul on vajalik eelnev kokkulepe. Kõik minu poolt siin pakutavad lilled on külmakindlad ning talveks ma neid oma aias ei kata. Kuna olen vaid harrastusaednik ja tootmisega ei tegele, siis on mul enamikust taksonitest taimi küllalt väikeses koguses ning hilisematele tellijatele ei pruugi kõike jätkuda. Eriti väikeses koguses oleva istutusmaterjali nime taha on lisatud tähed *VK – ainult taolisi taimi tellides ei pruugi te halvimal juhul tellimusest midagi saada. Kõige enne lõpevadki alati VK-ga tähistatud odavamad sibulad. Kuid õnne proovida tasub ikkagi. Tulpe, nartsisse, hüatsinte ja muid tavalilli saate sügisel osta ka aianduspoest, seetõttu noid ma peaaegu ei pakugi. Siinse kataloogi taimede hinnad ei peegelda taimede ilu, vaid pigem nende haruldust. Tühistes kogustes pakutavad kallihinnalised haruldused on mõeldud eelkõige vähestele entusiastlikele kollektsionääridele, kuigi nende lillede kasvatamine ei paku mingit raskust ka algajale. Maailmas on eri lillede jaoks välja kujunenud omad hinnatasemed, mida realistlik müüja peab teadma ja arvestama, siiski olen püüdnud paljude meie inimeste vähest ostujõudu arvestades hoida oma hinnad neist alumistest piiridest allpool. Võrdle poehindadega! Kõik saadetavad sibulad on kasvatatud ja paljundatud oma aias, mitte kusagilt loodusest välja kaevatud. Parim Teile oleks, kui saaksin tellimused  kätte enne 20. augustit, hilisematele tellijatele ei pruugi eelkõige pojenge jätkuda. Tellimisel ärge unustage lisada oma postiaadressi (meili teel sibulaid kahjuks saata ei saa), kontakttelefoni ja meiliaadressi. Tellitud istutusmaterjali saadan tellijale postiga septembri esimesel poolel. Postikulud -- pakikast pluss saatekulud -- 39 EEK tasub tellija. Aadress: 50002 Tartu, postimaja, postkast 175, Sulev Savisaar, kontakttelefonid 748 5835 ja 735 1842 või e-mail:

Sibulate hinnad on antud Eesti kroonides (EEK). Enamasti on antud sibula tükihind, osadel juhtudel aga komplekti hind. Näiteks tähistus 2 tk.: 6.- näitab, et 2-sibulaline komplekt maksab kokku 6 krooni.

Tellijatele saadan järgmisel aastal uuendatud sortimendiga kataloogi.

Sibullilledest saate põhjalikumalt lugeda ning ka pilte vaadata minu 2004. aastal ilmunud raamatust "Eesti sibullille-entsüklopeedia" (alapealkiri: "Eesti aedades kasvatatavad sibullilled koos kirjelduste ja kasvunõuetega – 980 liiki ja 4000 sorti 81 perekonnast"). Valikuliselt olen fotosid lisanud ka internetikataloogile.

NB! Taime pildi vaatamiseks vajutage kirjelduse kõrval paremal servas asuvale filmikaadri kujutistele.

 

Laugud (Allium) eelistavad kuiva päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat mulda. Erinõuded on vastavate liikide juures eraldi välja toodud.

1.          Allium aflatunense (spont. Kirg., mount. Fergana), aflatuni lauk Fargonast. *VK: Tjan-Šani mäestikust Kirgiisiast Fargona (Fergana) mäeahelikust korjatud laugu 100-120 cm kõrgusel tugeval lehtedeta varrel puhkeb juuni algul lillakaspurpursete tähtjate õitega 6-10 cm läbimõõduga ülitihe keraõisik. Veidi sinkjashallid laiad rihmjad lehed kuivavad varakult. Erinevalt kaubandusest pakun ehtsat liiki.  15 EEK

2.          Allium aflatunense, aflatuni lauk (leiukohata). *VK. Anzuri nime all saadud taimed ei erine välimuselt oluliselt eelmisest.     6.-

3.          Allium aflatunense (spont. Kirghizia, Chatcal mnt.), aflatuni lauk Tšatkalist. Ka lätlaste poolt Kirgiisiast Tšatkali ahelikust korjatud taimed ei erine välimuselt eelmistest tuntavalt.      15.-

4.          Allium amplectens, läänelauk. USA mägedest pärineva vähenõudliku taime 10-40 cm kõrgusel varval asuvad juunis-juulis 10-50 valgest (või kahvaturoosast) tähtjast õiest koosnevad peaaegu kerajad õisikud.         40.-

5.          Allium atropurpureum, purpurpunane lauk. 80 cm kõrgune vars kannab juunis-juulis kuni 7 cm läbimõõduga tihedat mustjaspunast lame-poolkerajat õisikut. Õite sigimikud ja tolmukaniidid on mustad. See Balkani liik annab ohtralt tütarsibulaid ning on kergesti kasvatatav peenra- ja lõikelill.       12.-

6.          Allium auctum (spont. Tauria, mt. Aju-Dag, 1980), paislauk. 60 cm kõrgusel varrel 3 nädala kestel juunist juulini õitsev 8 cm läbimõõduga tihe (pool-)kerajas õisik koosneb tähtjatest 1 cm läbimõõduga kahvatulilladest õitest. 1962. aastal kirjeldatud Krimmi liik on maailma aianduses praktiliselt tundmatu. Isegi Läti maailmakuulus lauguteadlane Arnis Seisums, kelle hiiglaslik laugukollektsioon on vist maailma esinduslikeim, sai paislaugu sibulad alles hiljuti minult. Minu sibulad pärinevad Tallinna Botaanikaaialt, kes korjas need 1980. aastal Krimmist Ayu-Dagi mäelt.        95.-

7.          Allium backhousianum, Backhousi lauk. Juuni esimesel poolel puhkeb 1-1,4 m pikkusel varrel 6-8 cm läbimõõduga tihe valkjas keraõisik. 2 suurt ja võimast maadjat rohelist lehte on mõõdus 10 × 50 cm. Haruldane Kesk-Aasia liik. Pakutavate aedseemikute emataimed on korjatud Kirgiisiast Fargona (Fergana) ahelikust Džalalabadi lähedalt.      95.-

8.          Allium carinatum subsp. pulchellum f. album, ilusa laugu valgeõieline vorm. *VK. Looduslikult Euroopas ja Türgis kasvava lille 30-60 cm kõrgusel varrel on augustis umbes 5 cm läbimõõduga hõre valge õisik, mille välimised pikad sarikakiired kaarduvad nagu ilutulestikul kaunilt allapoole. Väikesed õied on kellukjad.        15.-

9.          Allium darwasicum (spont. Tadj., Karatag), darvaasi lauk. Varakult, juba mai lõpus puhkeb 20-30 cm kõrgusel varval 4 cm läbimõõduga püstine kimpjas-poolkerajas tihe hüatsindilõhnaline õisik, mis koosneb kellukjatest ülesvaatavatest valgetest roheliste seljasoontega õitest. Pakutavad taimed pärinevad Tadžikistanist Hisori mäestikust Karatagi lisajõe Kaznoki äärest.        45.-

10.       Allium flavum subsp. flavum var. minus (A. f. var. nanum hort.), kollase laugu väike teisend. Põhja-Türgi mägedest pärinev kollase laugu kääbusvormi kõrgus on 5-40 cm. Juulis puhkevate väikeste, rippuvate, kellukjate kuldkollaste õite raod on väga erineva pikkusega. Õisik meenutab ilutulestikku.         20.-

11.       Allium 'Globus' (Joshtova, Vaclavik 1985), lauk 'Globus'. 40-50 cm kõrgune juuni algul puhkev hübriidne (karatau lauk x varrekas lauk; A. karataviense × A. stipitatum) ilulauk on kuni 13 cm läbimõõduga kahvatu helelilla õisikukeraga.9.-

12.       Allium grande (spont. Dagestan, Mahatshkala), mahhatškala lauk. Umbes 80 cm-sel varrel puhkeb juuni esimesel poolel kuni 8 cm läbimõõduga tihe roosakasvalge keraõisik. Helerohelised lehed on 6 cm laiused ja 50 cm pikkused. See hävimisohus ("Punase raamatu") üliharuldane lauguliik kasvab kogu maailmas vaid Dagestani pealinna Mahhatškala ümbruse hõredates tamme-valgepöögimetsades ja põõsastikes huumusrikastel karbonaatmuldadel, kus linna- ja külaelanikud teda innukalt rüüstavad. 1981. aastal Mahhatškala lillekasvatajalt saadud kohalikke loodusliku laugu sibulaid olen andnud ka Läti kuulsale lauguteadlasele Arnis Seisumsile, kes oma määranguga kinnitas liigi ehtsust. Maailmas ei paku seda aianduse jaoks tundmatut ehtsat liiki peale minu keegi (üks firma küll pakub selle nime all ekslikult hoopis mingit varrepaksendusega liiki).   190.-

13.       Allium hollandicum ‘Album’ (syn. A. aflatunense hort. ‘Album’), hollandi lauk ‘Album’. *VK. 100 cm kõrguse taime valge keraõisik juunis on nõrga lillaka varjundiga. Algselt levitati seda sorti ekslikult Rosenbachi laugu ja jazdi laugu valgeõielise sordina ‘Album’ (A. rosenbachianum ‘Album’ ja A. jesdianum ‘Album’).     35.-

14.       Allium hollandicum ‘Purple Sensation’ (syn. A. aflatunense hort. ‘Purple Sensation’; J. Bijl 1963), hollandi lauk ‘Purple Sensation’. *VK. Kuni 80 cm kõrgusel varrel õitseb juunis 2 nädala kestel ere violetjaspurpurne 10 cm läbimõõduga tihe õisikukera. Just selle sordi järgi kirjeldas botaanik R. M. Fritsch 1993. aastal uue liigi A. hollandicum (hollandi laugu), mis hiljem leiti ka Iraani loodusest. Sorti pakutakse meie aianduskauplustes ekslikult aflatuni laugu sordina.        6.-

15.       Allium hollandicum ‘Purple Surprise’ (syn. A. aflatunense hort. ‘Purple Surprise’; W. Hey 1984), hollandi lauk ‘Purple Surprise’. *VK. See ‘Purple Sensationi’ pungamutant on eelmisest sordist vähetuntum, veidi hilisem, ilusama säravama (tumedama) värvusega, veidi suurem ja kõrgem, kuid veidi aeglasemalt paljunev.     75.-

16.       Allium hymenorrhizum, peenejuureline lauk. Aasia niiskete niitude taime rohkem kui 1 m kõrgune peenike, kuid väga jäik vars kannab juulis 3,5 cm läbimõõduga tihedat püstist kerajat purpurroosat õisikut. Õied on kellukjad. Kitsad lehed on sügiseni ilusad ja värsked. Maailma aianduses vähetuntud liik sobib ka lehtilutaimeks..        95.-

17.       Allium jesdianum(spont. Tadj., Varzob), jazdi lauk Varzobist. Peaaegu meetrikõrgune Kesk-Aasia ilulauk on mais-juunis tumelilla keskmise tihedusega 7-9 cm läbimõõdus õisikukeraga, mis sobib ka lõikeks ja kuivatamiseks. Jazdi lauku levitatakse maailmas tihti Rosenbachi laugu (A. rosenbachianum) eksitava nime all. Pakun Tadžikistanist Varzobist korjatud sibulad.        5.-

18.       Allium jesdianum RKM 82-38, jazdi lauk RKM 82-38. Sibulad on korjatud Tadžikistanist Zarafšoni mäeahelikust 2. Shingi järve äärest. Välimuselt ei erine taimed oluliselt eelmistest.    5.-

19.       Allium jesdianum ‘Akbulak’ (Janis Rukšans 1988), jazdi lauk ‘Akbulak’. Läti sordiaretaja poolt 1982. aastal Usbekistanist Zarafšoni ahelikust Akbulaki jõe ümbrusest 1500 m kõrguselt korjatud sibulatest (RKM 82-17) väljavalitud sordi 80 cm kõrgusel varrel on juunikuus erk-tumepurpurne kerajas 10 cm läbimõõduga õisik.            5.-

20.       Allium jesdianum ‘Purple King’ (Janis Rukšans 1981), jazdi lauk ‘Purple King’ Väga tumepurpurne 7-9 cm läbimõõduga tihe õisik on 70 cm kõrgusel varval. Jazdi laugu sortidest on see kõige hilisem ja madalam. Sordile aluse pannud sibulad on korjatud Usbekistanist Hisori mäestikust 1900 m kõrguselt Kandarast.    5.-

21.       Allium ledebourianum, Ledebouri lauk. Murulaugule lähedane, tollest suurem, jämedam ja võimsam Altai endeemne taim. Ruljad püstised lehed on seest õõnsad. Õitseb juunis-juulis rikkalikult roosakaslillade tihedate õisikukeradega läbimõõdus 4-5 cm. Looduses kasvab niisketel kasvukohtadel, aias aga talub ka kuivi kohti.        30.-

22.       Allium ‘Lucy Ball’ (W. Hey, enne 1972), lauk ‘Lucy Ball’. Meetrisel varrel on juunis keskmise suurusega tihe tume lillakaspurpurne õisikukera. Viljatu hübriidsordi üks ristlusvanematest on hollandi lauk (A. hollandicum), teiseks peetakse oletamisi kõrguvat lauku (A. macleanii). Sobib ka lõikeks. Lehed on laiad.      20.-

23.       Allium meteoricum, kloostrilauk. 15-20 cm pikkustel vartel puhkevad juuli esimesel poolel väikeses 1-3 cm läbimõõduga õisikus kahvaturoosad torujad õied. Kesk-Balkani kuivadelt mäenõlvadelt ja kaljudelt pärineva liigi sibulad on looduslikult väikesed.    25.-

24.       Allium microdictyon(spont. Russia, Kemerovo distr., near Leninsk-Kuznetsk), tüll-lauk. *VK. Kemerovo oblastist Leninsk-Kuznetski lähedalt korjatud taimede kuni 70 cm kõrgune vars kannab juunis kollakasvalgeid keraõisikuid. Siberi niisketes metsades ja lähisalpiniitudel kasvav ning poolvarju ja niiskust armastav liik erineb oma lähisugulasest võidulaugust (A. victorialis) kitsamate ja tavaliselt paaris lehtede, enamasti violetjate lehetuppede ja kollakate õite poolest.. Jõuline, vastupidav ja hästi paljunev aiataim.       35.-

25.       Allium moly, kuldlauk. Hispaaniast ja Prantsusmaalt pärinev 30 cm kõrgune ilulauk on 2 sinakashalli süstja lehega ja juulis tasapinnalises või poolkerajas 4-7 cm läbimõõduga õisikus asuvate kuldkollaste tähtjate õitega. Eelistab niiskemat lubjast mulda ja kerget varju. Ka lõikeks. 4 tk.: 6.-

26.       Allium moly 'Jeannine' (M. H. Hoog 1978), kuldlauk Jeannine'. 1978. aastal Hispaania Püreneedest Navarra provintsist leitud kuni 30 cm kõrgune varane sort alustab õitsemist juuni teisel poolel, umbes 10 päeva liigist varem. Sibul annab tihti 2 õisikuvart, õisikud on veidi suuremad ja lehed rohelisemad kui liigi tüüptaimedel. 2 tk.: 6.-

27.       Allium motor (spont. Usb., Tashkent distr., Angren), usbeki lauk. 75 cm kõrgusel varrel juuni esimesel poolel puhkev lilla õisikukera on tihe nagu aflatuni laugul, kuid väiksem – vaid 5 cm läbimõõduga. Usbekid kasutavad selle liigi lehti söögiks. Taimed on korjatud Mart Veeruse ja Arnis Seisumsi poolt Usbekistanist Taškendi oblastist Angreni linna lähistelt. Kardab liigniiskust. Ükski maailma puukool seda liiki ei paku.        180.-

28.       Allium obliquum, viltune lauk. Kesk-Aasiast ja Siberist pärinev 130 cm kõrgune jäigavarreline lauk on väga tiheda ja hilja (juulis) õitseva rohekaskollase õisikukeraga (ø kuni 6 cm). Kitsad sinakasrohelised lehed püsivad kaua. Kasvab hästi ka raskel savimaal. Sobib ka lõikeks. Siberis kasutatakse teda küüslaugu aseainena. Kõrge ja kollane.       45.-

29.       Allium ochotense (spont. Insulae Kurilenses, Etorofu, 1961), ohhoota lauk Etorofult. 50 (80) cm kõrgune vars kannab juunis laikellukjatest kollakasvalgetest õitest koosnevaid poolkerajaid või kerajaid kuni 4 cm läbimõõduga tagasihoidlikke õisikuid. 12-22 cm pikkuseid ja 3-9 cm laiuseid lehti on 2-3. See võidulaugu (A. victorialis) lähedane sugulasliik kasvab Kaug-Ida, Jaapani, Põhja-Korea ja Põhja-Hiina metsades ja niisketel niitudel. Kohalikud elanikud söövad taime toorelt ja soolavad teda talveks sisse. Tallinna Botaanikaaed tõi sibulad Kuriili saarelt Etorofult 1961. aastal          45.-

30.        Allium ochotense (spont. Insulae Kurilenses, Kunashir, 1961)), ohhoota lauk Kunaširilt. Sibulad tõi Urmas Kaja Kuriilidelt Kunaširi saarelt.        45.-

31.       Allium oliganthum, kasahhi lauk. Kasahstanist kirjeldatud murulaugu sugulane on samuti õõnsate poolruljate kitsaste lehtedega. 15-35 cm kõrgusel varrel puhkeb mai lõpus kellukjatest roosadest kuni roosakasvioletsetest õitest koosnev kimpjas kuni kerajas paljuõieline püstine õisik. Looduses kasvab liik sooldunud või niisketel niitudel. Maailma aianduses väga haruldane liik on aias kasvunõuetelt lähedane murulaugule.        40.-

32.       Allium oreophilum ‘Agalik‘s Giant’ (Janis Rukšans 1995), mäestiklauk ‘Agalik‘s Giant’. Suure tiheda ja erksavärvilise purpurse poolkera- või keraõisikuga kuni 40 cm kõrgune varajane sort (puhkeb juuni 1. poolel) on palju kõrgekasvulisem kui Hollandis levinud variant ning sobib ka lõikeks. Meeldiva lõhnaga tihedakoelise laikellukja õie läbimõõt on 1,5-2 cm. Taimed on korjatud Läti selektsionääri Janis Rukšansi poolt 1977. aastal Usbekistanist Samarkandi lähedalt Zarafšoni mäestikus asuvast Agalõki orust.          50.-

33.       Allium oreophilum ‘Kuramin‘s Dwarf’ (Arnis Seisums 1997), mäestiklauk ‘Kuramin‘s Dwarf’. *VK. Mäestiklaugu kõige madalakasvulisema variandi kõrgus on vaid 5-8 cm. Õied on väga tumedad purpursed – palju ei puudu, et lausa mustjaspurpursed. Algsordil esineb varieeruvust, mistõttu on pigem tegu sordirühmaga. Selle omapärase variandi sibulad partiist SAVV 95-6 korjati Arnis Seisumsi ja Viktor Voronini poolt Usbekistanist Kurama mäestikust 2800 m kõrguselt kohast nimega 33. kilomeeter.         75.-

34.       Allium oreophilum ‘Samur’ (Janis Rukšans 2002), mäestiklauk ‘Samur’. *VK. Suurepäraselt paljunev madalakasvuline variant pärineb Kaukaasiast Dagestanist Samuri jõe ülemjooksult 2500 m kõrguselt. 10-15 cm kõrgusel varrel on õisikust pikemate lehtede vahel suur ja tihe purpurpunane õisik.          15.-

35.       Allium paniculatum, pöörislauk (leiukohata). Selle Euroopa loodusliku laugu 40 cm kõrgusel varrel augustis puhkevad väikesed roosakasvalged kellukjad õiekesed on koondunud poolkerajasse 3-7 cm Ø-ga hõredasse õisikusse. Õieraod on ebaühtlase pikkusega (1-7 cm). Lehestik on haljas kevadest sügiseni. Lepib ka kerge varjuga.       20.-

36.       Allium paniculatum (spont. Kabard.- Balk., Bezengi), pöörislauk Bezengist. Kabardi-Balkaariast Bezengist korjatud 35-50 cm kõrgused taimed on augustis kahvaturoosade õitega.        30.-

37.       Allium platycaule, lapik lauk. Vaid 10 cm kõrgusel lapikul varrel mai lõpus puhkev lilla paljuõieline lame poolkera koosneb laiuva tipuga kitsaskellukjatest õitest. Lapikud ja sirpjad lehed on mõnikord lausa rulli keerdunud. Sibulad on korjatud USA-st Kesk-Oregoni idaosa mägedest (Berry 84).   90.-

38.       Allium x proliferum, rindeline sibul pole üldsegi ilutaim, vaid hoopis hinnatud köögiviljataim, mis on hariliku sibula ja talisibula külmakindel avamaal talvituv hübriid (Allium cepa x A. fistulosum). Õite asemel on tal 2-5 suurt sibulat, mis mõnikord võivad asuda 2 (harva koguni 3) korrusena (rindena). “Õhusibulatel” on ka rohelised lehed. Umbrohuks see 70 cm kõrgune taim ei muutu, sest pisikesi sigisibulaid ei teki. Võtate varre otsast suhteliselt suuri tavasibulast vitamiinirikkamaid “õhusibulaid” ja võite neid kohe kasvõi ilma pesemata köögiviljana kasutada.    15.-

39.       Allium pseudozeravschanicum (spont. Turkm., Kopetdag, Asiar), sündi lauk. *VK. Kuni 70 cm kõrgusel varrel puhkeb juuni keskel lillade (hele-roosakasvioletsete) tähtjate õitega 9 cm läbimõõduga keraõisik. Turkmeenia mäestike varjuliste kasvukohtade endeemi sibulad on korjatud Kopetdagi mäestikust Arvazi orust Asiarist.       75.-

40.       Allium pskemense, pskemi lauk. 80 cm kõrgusel õõnsal, keskpaigast allpool puhetunud varrel puhkeb augustis valgetest tähtjatest õitest koosnev väga tihe kerajas õisik. Õisikust veelgi huvitavamad on kevadised pakse sõrmi meenutavad ruljad õõnsad 2-3 cm läbimõõduga lehed, mida võib kasutada salatiks. Pakun Lõuna-Usbekistanist Zarafšoni mäestikus asuvast Akbulaki orust korjatud sibulaid partiist RKMP 82-07, mille korjamises 1982. aastal osalesid lätlaste kõrval ka Tallinna Botaanikaaia aednikud Mari Kits (tähis M) ja Aino Paivel (P).        90.-

41.       Allium sarawschanicum ‘Chinoro’ (Janis Rukšans 1997), sarvlauk ‘Chinoro’. Sarvlaugu juuni algul puhkev kerajas õisik on lähisugulase sündi laugu (A. pseudozeravshanicum) omast hõredam, tumedam ja palju suurem. Sobib ka lõikeks. Tadžikistanist Pamiiri mäestikust Varzobi jõe äärest Tšinoro mäekurust 1500-1600 m kõrguselt varjulisest kohast Janis Rukšansi ja Mari Kitse poolt 1982. aasta maikuus korjatud kauni sordi 70-80 cm kõrgusel varrel asuva tumepurpurse õhulise 8-10 cm läbimõõduga keraõisiku eri pikkusega sarikakiired (õieraod) on tumepurpursed.        75.-

42.       Allium sativum subsp. ophioscorodon(       A. controversum, A. ophioscorodon), silmus-küüslauk. Toidu-, mitte ilutaim. Sellel küüslaugu variandil on  varre ülaosa enne õitsemist rõngasse ehk silmusesse keerdunud. Muidu on ta kasvatamise ja tarvitamise poolest igati nagu tavaline küüslauk.      5.-

43.       Allium schoenoprasum ‘Wallington White’, murulauk ‘Wallington White’. Murulaugu kõrgekasvuline valgeõieline sort.30.-

44.       Allium sibthorpianum, ribilauk. Ehkki enamik botaanikuid peab seda Türgi mägedes kasvavat liiki vaid pöörislaugu (A. paniculatum) sünonüümiks, ent tal on ka iseärasusi: ribiline sibulakest ning madal kasv – taimede kõrgus on vaid 5-15 cm. Hele-lillakasroosad kuni purpursed kellukjad õied on pisikeses õisikus. Väga rikkalik õitseja ja hea paljuneja!.   35.-

45.       Allium stipitatum, varrekas lauk. 120 cm kõrgusel varrel puhkevad juuni esimesel poolel lillad tihedad 10-11 cm läbimõõduga keraõisikud. Pakun Janis Rukšansi ja Mari Kitse poolt Tadžikistanist Hisori mäestikust Hodža-obi-Garmist. korjatud sibulate (RM 82-67) aedseemikuid, mis ei erine välimuselt emataimedest.        15.-

46.       Allium stipitatum ‘Hillar Sokk’, varrekas lauk ‘Hillar Sokk’. *VK. Tartu omaaegselt lillekasvatajalt Hillar Sokult pärineva variandi omapäraks on väga kõrge kasv (enamasti 170 cm), millega ta on minu suure laugukollektsiooni kõige kõrgem taim -- ning liigi tüüptaimedest palju hilisem õitseaeg juulis. Lilla õisiku suurus ja tihedus on keskmine.   70.-

47.       Allium stipitatum ‘Mars’, varrekas lauk ‘Mars’. *VK. 1-1,2 m kõrgusel varrel puhkeb juunis 12-15 cm läbimõõduga tihe violetne keraõisik. Läikivad salatrohelised lehed säilivad haljastena küllalt kaua. Tihti peetakse sorti ekslikult liikidevaheliseks hübriidiks.         20.-

48.       Allium stipitatum ‘Mars Special’, varrekas lauk ‘Mars Special’. Sordi 'Mars' taimede seast leiti Hollandis mutant, mis on igati emasordi moodi, kuid tumeda õisikuvarrega.        25.-

49.       Allium stipitatum ‘Mount Everest’, varrekas lauk ‘Mount Everest’. 100-135 cm kõrgusel varval puhkeb juuni esimesel poolel 11 cm läbimõõduga tihe valge õisikukera. Parim kõrgekasvuline valgeõieline keralauk.     25.-

50.       Allium tauricolum (ARJJ 5259), tauruse lauk. Vaid 5-10 cm kõrguse taime juuni lõpus-juulis õitsevad kellukjad purpurroosad valge servaga õied on koondunud lamedasse 1,5-2,5 cm läbimõõduga õisikusse. Sibul annab 2-3 niitjat lehte. See on vist minu kollektsiooni kõige madalam lauk. Pakutavad sibulad partiist ARJJ 5259 on korjatud Türgist Erciyas Dagist, Kayserist 2000-3000 m kõrguselt.    95.-

51.       Allium victorialis, võidulauk. 30-60 cm kõrgusel varval on juunis-juulis rohekasvalgetest tähtjatest õitest koosnev poolkerajas kuni kerajas 3-5 cm läbimõõduga õisik. 2-3 laia elliptilist tumerohelist lehte on lühikese rootsuga. Euraasia liik. Kauni lehestikuga varjutaim talub hästi puujuurtel kasvamist. Lisaks ilu nautimisele võib teda ka toorelt süüa, marineerida või talveks sisse soolata, nagu seda tehakse Siberis.       45.-

52.       Allium winklerianum (spont. Kirg., Fergana, Sary- Bulak), Winkleri lauk. 80 cm kõrgusel varrel mai lõpus või juuni 1.-l poolel puhkev 5 cm läbimõõduga püstine lame tihe õisik koosneb erksatest lillakaspunastest kausjatest õitest. Särav värvus. Pakun Kirgiisiast Fargona (Fergana) mäestikust Sary-Bulakist (Sarybulakist) korjatud sibulaid.      95.-

53.       Allium ‘World Cup’ (A. macleanii × A. stipitatum?; Janis Rukšans 1999), lauk ‘World Cup’. *VK. Kauni lehestikuga kõrge taim näeb õite poolest välja nagu kõrguv lauk (A. macleanii), sibulate poolest aga nagu varrekas lauk (A. stipitatum). Läti sort on välja valitud kõrguva laugu (A. macleanii) vabatolmlemisest saadud seemikute hulgast.       40.-

54.       Allium zebdanense, lumilauk. Liibanonist pärineva taime kuni 40 cm kõrgune varb kannab mai lõpus ja juuni algul 8-10-õielises õisikus puhasvalgeid tähtjaid õisi. 2-3 kitsast kõrreliselaadset lehte on varvast lühemad.      5.-

55.       Anemone blanda ‘Blue Shade’, õrn ülane ‘Blue Shade’. *VK. Tegemist ei olegi sordinimega, vaid viitega seemikute sinisele õievärvusele. 10-15 cm kõrgune mugulaga ülane õitseb aprilli lõpus. Suvel lehestik kuivab. Ta kasvab aias poolvarjus või päikesepaistes parasniiskes viljakas mullas, taludes hästi nii kuivust kui ka niiskust. 2 tk.: 4.-

56.       Anemone nemorosa ‘Allenii’ (J. Allen 1907), võsaülane ‘Allenii’. *VK. Inglise tugevakasvulise 30 cm kõrguse sordi suured sügav-lavendelsinised õied on samatoonilised kuid veidi tumedamad kui kuulsal sordil ‘Robinsoniana’ ning seljalt purpurroosad.         15.-

57.       Anemone nemorosa 'Monstrosa', võsaülane 'Monstrosa'. *VK. Võsaülase rohelise-valgekirjus monstrumõies on rohelised varrelehed ja valged kroonlehed lähistumise tõttu segunenud nii, et pole aru saada, kus lõpeb õis ja kus algavad lehed. 20 cm, aprill-mai. Poolvari. Võsaülased soovitan istutada sinna, kus on läheduses kasvavate lehtpuude või –põõsaste juuri.        45.-

58.       Anemone nemorosa ‘Mart‘s Blue’ (Janis Rukšans, Mart Veerus 1997), võsaülane ‘Mart‘s Blue’. Lätis nimetatud sordi taimed on hiliste tumesiniste õitega, lehestik säilib suhteliselt kaua. 20 cm. Sort on Eestis vähesel määral liikvel vale nime Anemone caucasica all.        45.-

59.       Anemone nemorosa ‘Taavi’ (Taavi Tuulik 2000, syn. A. n. ‘Sulev‘s Pink’, Arnis Seisums 2002), võsaülane ‘Taavi’. *VK. Taavi Tuuliku poolt Hiiumaa loodusest 1987. aastal leitud taime õis on õitsemise algul täiesti valge, kuid õitsemise lõpuks muutub väljast vaarikapunaseks kuni tumelillaks. 90.-

60.       Arisaema amurense, amuuri tulivõhk (tüüpvariant). Tulivõhad kuuluvad võhaliste (Araceae) sugukonda nagu kalladki. Paljudele aednikele on külmakindlate, aias katteta talvituvate „kallade” olemasolu üllatuseks. Liik kasvab Kaug-Ida, Korea ja Hiina leht- ja segametsades. Kõrgus 30 cm või enam. Liitleht on kämmaljas. Roheline (harvem tumepurpurne) valgete või kahvatulillade pikivöötidega torujas, kallaõiesarnane, kuid ülaosas etteulatuva „kapuutsiga” tõlviku kandeleht (rahvasuus "õis") koos õisikuga puhkeb mais-juunis. Sügisel püüab aias kõigi pilke imeilus oranžikaspunane marjatõlvik. Poolvari, parasniiskus (ei see ega ka ülejäänud selles kataloogis esinevad "kallad" märga mulda ei taha!). Meie aedade tuntuim tulivõhaliik on Lääne aedades suur haruldus. Pakun 4 erineva variandi mugulaid. Esiteks: teadmata loodusliku leiukohata tüüpvariandi roheline "õis" on vaid nõrkade purpursete (lillade) vöötidega. 75.-

61.       Arisaema amurense, amuuri tulivõhk Tallinna Botaanikaaiast. Eelmisega sarnane kuid veidi tugevakasvulisem variant Tallinna Botaanikaaiast.. 75.-

62.       Arisaema amurense(spont. Primorski krai, Olga), amuuri tulivõhk Olgast. Primorje kraist Olgast saadud madalapoolse variandi kandeleht on seest üleni tumepurpurne.        120.-

63.       Arisaema amurense 'Jaan' (spont. Vladivostok), amuuri tulivõhk 'Jaan'. Tartu ülikooli aedniku Jaan Tänavotsa poolt Primorje kraist Vladivostokist leitud jõulise kõrgekasvulise taime väga suur roheline kandeleht on valgete vöötidega.150.-

64.       Arisaema ciliatum var. liubaense (CT 369), võsund-tulivõha pikatipmeline teisend. Kuni 80 cm kõrgune taim tärkab alles juunis, andes "pulgametsa". Pikkade, kuni poolemeetriste tumedate, kaunilt maomustriga kirjatud teravatipuliste pulkade (tõusmete) tipust tekib alles hiljem lehetutike ning ilmub ka õisik. Purpurse valgete pikutiste sebravöötidega õisiku kandelehe („õie”) ettekäänduva „kapuutsi” tipp aheneb juunis 10-15 cm pikkuseks rippuvaks niidiks. Taime ainus leht on kiirjalt jagunenud rohkem kui 20 lehekeseks. Hilissügisel valmivad erkpunased marjad. Hiina keskosast Sichuani provintsist Liuba küla lähedalt 3600 m kõrguselt (CT 369) 1981. aastal esmakordselt korjatud taimed said endile botaanikutelt ladinakeelse nime alles 1999. aastal. Seega on tegemist ülimalt uudse taksoniga, ehkki Eestis on taimi vähesel määral juba levitatud. Meil täiesti külmakindel, ilma katteta talvituv eksootiline "kalla" paljuneb nii võsundite kui seemnetega.Kasvab hästi nii päikeses kui kerges varjus.        120.-

65.       Arisaema flavum, kollane tulivõhk. Taimed tärkavad alles jaanipäeva paiku ning õitsevad juunis-juulis. Tõlviku ettekäändunud tipuga kollane kandeleht ("õis") on oma perekonna kõige pisem – vaid 2-6 cm pikkune. Sügisel valmivad oranžid vilikonnad on peaaegu kerajad. Taimed taluvad aias hästi ka täispäikest. 1996. aastal sain Lätist Hiina seemnetest kasvatatud erakordselt jõulise kasvu (40 cm)., lopsaka lehestiku, rikkaliku õitsemise, hea vegetatiivse ja seemnelise paljunemise ning täieliku külmakindlusega variandi, mida pakun ka teile.        90.-

66.       Arisaema robustum (A. amurense var. robustum), tugev tulivõhk. Roheline tõlviku kandeleht mais-juunis on valgete triipudega. Liik näeb välja nagu suurekasvuline (30-50 cm kõrgune) amuuri tulivõhk (A. amurense). Uus tulivõha-monograafia peab tugevat tulivõhka vaid amuuri tulivõha sünonüümiks. Pakun teadmata leiukohaga aiataimi.      75.-

67.       Arrhenatherum elatius subsp. bulbosum 'Variegatum', kirjulehine kõrge raikaerik. Sel umbes 30 cm kõrguse lehestikuga kirjulehelisel kõrrelisel on maa all lülilised mugulataolised moodustised (paksenenud varre alused). Kitsaste valgeservaliste lehtedega tihe puhmik tasakaalustab oma rahuliku iluga lillede kirevust ja kaunistab aeda kevadest sügiseni. Õitel ilu pole. Eeliseks paljude teiste kõrreliste ees on see, et ta ei lähe "rändama" (ei aja maa-aluseid võsundeid). Kasvab päikeselisel või poolvarjulisel kasvukohal viljakal parasniiskel kuni kuival mullal.         20.-

68.       Arum elongatum subsp. elongatum (spont. Crimea, Bahtshisarai)), piklik aarum Bahtšisaraist. Aarumi ehk aaroni kepi (Arum) perekond erineb lähedasest tulivõhast (Arisaema) kapuutsi puudumise ja lihtlehtede poolest. Musta mere ümbruse niisketes hõredates lehtmetsades kasvav mugulaga 30 cm kõrgune külmakindel "kalla" hakkab õitsema juuni algul 15-30 cm pikkuse ja kuni 10 cm laiuse tume-purpurpunase sametise tõlviku kandelehega (”õiega”). Õisiku lõhn on ebameeldiv. Mugulapesade liigsel tihenemisel võivad "õied" jääda odajate lehtede varju. Hilissuvel peale lehtede kuivamist ehib taim aeda säravpunastest marjadest tõlvikutega. Poolvari, vett hästi läbilaskev parasniiske viljakas aluseline muld. Märga maad ei taha! Pakun Krimmist Bahtšisarai linna lähedalt loodusest saadud mugulaid.    75.-

69.       Arum elongatum subsp. elongatum, piklik aarum (hiline). Eelmisega sarnanev teadmata leiukohaga hiljaõitsev variant puhkeb kuni paar nädalat hiljem.        75.-

70.       Arum maculatum, tähniline aarum. Euroopa ja Kaukaasia lehtmetsades ja metsaservades kasvava 15-40 cm kõrguse külmakindla “kalla” 5-25 cm pikkune ja kuni 10 cm laiune tõlviku kandeleht („õis”) on mais-juunis seljalt roheline ja siseküljelt rohekasvalge, kuid siseküljel võib esineda tumepurpurset värvust laigukestena, servadena või üleni. Lehestik võib olla mustjate tähnidega. Hilissuvel säravad oranžikaspunased tõlvikud (vilikonnad). Poolvari, parasniiske muld. Pakutavate teadmata loodusliku leiukohaga taimede tõlviku kandelehed on seest valged.         20.-

71.       . Bellevalia pycnantha (Muscari paradoxum hort., M. pycnanthum), tihe bellevaalia. Kobarhüatsindile nii välimuselt kui ka kasvunõuetelt lähedane liik kasvab Taga-Kaukaasia, Türgi, Iraagi ja Iraani alpivööndi niisketel nõlvadel. Kuni 50 mustjassinist pütitaolist pisikest õit on mais 15-40 cm kõrgusel varval asuvas lühikeses ja laias tihedas munajas õisikus. 2 tk.: 5.-

72.       Brimeura amethystina (syn. Hyacinthus amethystinus), sinine jaanihüatsint. Kuni 30 cm kõrgusel varval on juunis kohevas ühekülgses õisikus kuni 25 veidi üle 1 cm pikkust sinist kitsaskellukjat õit. See vähenõudlik liik kasvab Püreneede (Hispaania ja Prantsusmaa) ning Jugoslaavia loodeosa mägiaasade veidi aluselises ning ka suvel parasniiskeks jäävas huumusrikkas mullas. 2 tk.: 5.-

73.       Brimeura amethystina 'Alba', sinine jaanihüatsint 'Alba'. Eelmise liigi valgeõieline sort. 2 tk.: 5.-; 30 tk.: 30.-

74.       Camassia cusickii, oregoni preeriaküünal. *VK. Hüatsindiliste sugukonda kuuluvad preeriaküünlad on Ameerika niisketel niitudel kasvavad silla ehk siniliilia lähisugulased. USA lääneosa mägedes Oregoni osariigis kasvav 70 cm kõrgune taim õitseb juunis pikkadesse õisikutesse koondunud suurte helesiniste korrapäraste õitega. Kõik preeriaküünla liigid kasvavad meil vähenõudlike ja vegetatiivselt väga kiiresti paljunevate taimedena aias hästi, eelistades päikeselist kasvukohta niiskes rammusas mullas, kuid taludes ka põuda. On ka kauasäiluvad lõikelilled.   15.-

75.       Camassia leichtlinii subsp. leichtlinii, Leichtlini preeriaküünla tüüpalamliik (kreemikasvalge Leichtlini preeriaküünal). Leichtlini preeriaküünal on perekonna kauneim liik. Tüüpalamliik esineb vaid Oregoni osariigis. Juunis õitseva 70-100 cm kõrguse taime pikas õisikus asuvad 5 cm läbimõõduga korrapärased valged õied on kollaka varjundiga (kreemikasvalged). Tuleb ehtne ka seemnest. Sinaka varjundiga valgeõielised aedvormid ('Alba') selle alamliigi alla ei kuulu. Päike, niiske rammus muld.          15.-

76.       Camassia leichtlinii subsp. leichtlinii ‘Semiplena’ (Johannes M. C. Hoog), Leichtlini preeriaküünal ‘Semiplena’. 70-100 cm kõrgune taim on suurte kreemikasvalgete tähtjate pooltäidisõitega.     30.-

Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik. Siia alamliiki kuuluvad siniste kuni violetsete õitega taimed. Kõrgus 70-130 cm, õitsevad juunis. Alamliigi levila ulatub Briti Columbiast Californiani. Olen paljundanud Tallinna Botaanikaaialt minevikus saadud erinevaid värvivariante.

77.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik (variant A). Keskmiselt siniste (ei heledate ega tumedate) õitega taim on väga suurte sibulatega.  30.-

78.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik (variant B). Keskmiselt lillakassinine suureõieline variant.        30.-

79.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik (C). Madal kahvatusinine.        30.-

80.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik (D). Normaalkõrgusega taime õied on kahvatusinised.        30.-

81.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii ‘Alba’ (Camassia leichtlinii ‘Alba’), Leichtlini preeriaküünal ‘Alba’. Valged õied on sinaka varjundiga (sinakasvalged). Kui valged õied on kollaka varjundiga, siis pole nende sordinimi ‘Alba’, vaid on hoopis tegemist Leichtlini preeriaküünla tüüpalamliigiga (Camassia leichtlinii subsp. leichtlinii).    20.-

82.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii Caerulea-sordirühm (Rev. Ellacombe), Leichtlini preeriaküünla Caerulea-rühm (tumesinine Leichtlini preeriaküünal). 80 cm. Tumesinised suured õied puhkevad juuni algul.          20.-

83.       Camassia leichtlinii (Leichtlini preeriaküünla) 2 alamliigi valkjas segu. Segu koosneb kollakasvalgete ja sinkjasvalgete (kahvatusiniste) õitega taimedest.   15.-

84.       Camassia quamash, harilik preeriaküünal. 50 cm kõrgune Ameerika “väike preeriaküünal” (small camas) on juunis peegelsümmeetriliste 4 cm laiuste tumevioletsete õitega. Tärkliserikaste hästipaljunevate sibulate tõttu oli harilik preeriaküünal indiaanlaste jaoks tähtis toidutaim. 3 tk.: 6.-

85.       Camassia quamash ‘Blue Melody’, harilik preeriaküünal ‘Blue Melody’.        Violettsiniste õitega 30 cm kõrguse sordi lehed on kirjud (kreemiservalised). Lätis levitatakse sorti vale nime C. leichtlinii subsp. suksdorfii ‘Blauwe Donau’ all.              15.-

86.       Chionodoxa forbesii, Forbesi kirgaslill. *VK. Türgi lääneosa mägede männi- ja seedrimetsades ja avatud nõlvadel kasvava 10-30 cm kõrguse taime säravsinised 2-3 cm läbimõõduga valgesüdamelised õied on aprillis 4-12-kaupa kobaras. Päikesepaiste või poolvari, parasniiske muld.    5 tk.: 6.-

87.       Chionodoxa forbesii ‘Rosea’, Forbesi kirgaslill ‘Rosea’. *VK. Roosaõieline (kahvatu-roosakaspurpurne) kuni 20 cm kõrgune variant on leitud Hollandi aiast. Selle kõrge ja paljuõielise (4-12 õit aprillis Ø-ga 2-3 cm) sordi parendatud ja levinumast variandist ‘Pink Giantist’ näivad 'Rosea' õielehed kitsamad olevat.          7.-

88.       Chionodoxa luciliae, sinine kirgaslill. 10-15 cm kõrgusel varrel puhkeb aprillis 2-3 sinist kahvatu südamega tähtjat 2-3 cm läbimõõduga püstist õit. Liik kasvab Lääne-Türgi mäenõlvadel. Kiire paljunemise tõttu moodustab ta aias kiiresti ilusaid taevassiniseid õitsevaid laike.         5 tk.: 6.-

89.       Chionodoxa luciliae Gigantea-rühm (syn. Chionodoxa gigantea), hiid-kirgaslill. Sinise kirgaslille suureõielised taimed ja sordid on ühendatud Gigantea-sordirühmaks. 10-15 cm kõrgusel varrel on aprillis 2-3 (4) suurt tähtjat sinist õit, mis aias võivad saavutada isegi läbimõõdu 4-5 cm. Laiguna kasvades on hiid-kirgaslill aias üks ilusamaid varakevadisi lilli.       3 tk.: 6.-

90.       Chionodoxa luciliae (Gigantea-rühm) ‘Alba’ (Barr & Sons 1885), hiid-kirgaslill ‘Alba’. Valged suured õied.                 3 tk.: 6.-

91.       Chionodoxa luciliae (Gigantea-rühm) ‘Lilacina’ (Janis Rukšans 1986), hiid-kirgaslill ‘Lilacina’. Lätis seemikutest valitud sort või vorm on peamiselt ka Lätis levinud. 10 cm kõrgusel varrel on aprillis 1-3 suurt valget õit, millel on puhkedes tugev lilla varjund.       10.-

92.       Chionodoxa sardensis, ismiri kirgaslill. *VK. 10-20 cm kõrgusel varval puhkeb aprillis 4-12 erksinist pisikese valge südamega 2 cm Ø-ga õit. See Türgi taim kasvab aias ühtviisi hästi nii päikese käes kui ka poolvarjus.      3 tk.: 6.-

93.       × Chionoscilla allenii, kirgassilla. *VK. Perekondadevaheline hübriid on saadud Forbesi kirgaslille ja kahelehise silla vahel (Chionodoxa forbesii × Scilla bifolia). 10-20 cm kõrguse taime aprillis puhkev tihe õisik koosneb paljudest sinistest 3 cm läbimõõduga õitest, mis on sarnasemad sillale kui kirgaslillele. Vähenõudlikud ja hästi paljunevad kirgassillad kasvavad aias hästi nii päikese käes kui ka poolvarjus.  20.-

94.       Colchicum ‘Antares’ (P. Visser Czn. 1977), sügislill ‘Antares’. Sügislille aetakse tihti sügiskrookustega segi, ehkki ta on krookusest palju ilusam ja võimsam lill. Suureõielised aed-sügislilled on saadud peamiselt kauni sügislille (C. speciosum) mitmete vormide ristamisel teiste liikidega ja omavahel. Antud sordi septembris õitsevad helepurpursed õied on väga suure valge õiepõhjaga (purpurset on vaid õielehe tippudes). Üldmulje õiest jääb väga hele.        25.-

95.       Colchicum ‘Autumn Herald’ (Ingwersen), sügislill ‘Autumn Herald’. Septembris 15 cm kõrgustel väljast purpurvioletsetel, seest purpursetel õitel on suur valge põhjalaik ning kollased tolmukapead.        25.-

96.       Colchicum ‘Autumn Queen’ (syn. C. ‘Prinses Astrid’; Zocher & Co, enne 1926), sügislill ‘Autumn Queen’. *VK. Sort on saadud hiid-sügislille (mis on vaid kauni sügislille üks liigisisene variant) ja ruudulise sügislille ristamisest (C. giganteum × C. bivonae). Tumepurpursed maleruudulised õied on valge põhjalaiguga. Ta on suureõielistest hübriidsortidest üks varasemaid õitsejaid.     25.-

97.       Colchicum autumnale, harilik sügislill. *VK. Augusti lõpust oktoobrini tekkival 1-6 suhteliselt väikesel (krookusega võrreldes väga suurel!) lillakasroosal õiel valget põhjalaiku pole. Euroopa niisketel niitudel kasvava liigi looduslik levila ulatub ka Eestisse. Meil looduskaitse all olev liik kuulub Eesti Punase Raamatu 2. kategooriasse ehk ohualtide (väheneva arvukusega) liikide hulka, olles kõige ohustatum looduslik Eesti sibullill.       30.-

98.       Colchicum autumnale ‘Nancy Lindsay’, harilik sügislill ‘Nancy Lindsay’. Suhteliselt suureõieline 15 cm kõrguste õitega septembrist oktoobrini õitsev sort on lillakasvioletsete (sügavlillade) õitega, millel on põhjalaigu asemel iga õielehe naastuosa alusel vaid kitsas valge triibuke. Õieputk on tumevioletne.        30.-

99.       Colchicum bivonae, ruuduline sügislill. Mugulsibul annab septembri algul 1-4 (6) väga suurt tugeva maleruudustusega laikellukjat 20 cm kõrgust purpursete tolmukapeadega purpurset õit, millel enamasti valget põhjalaiku pole. Lõuna-Euroopas ja Türgis kasvav liik on mitmete aedhübriidide esiemaks.   45.-

100.   Colchicum byzantinum(syn. C. autumnale var. major hort.), bütsantsi sügislill. Varajase (septembri alguses puhkeva) viljatu aedhübriidi üks esivanemaid on olnud Türgis kasvav kiliikia sügislill (C. cilicicum). Üks mugulsibul võib anda kuni 20 heleroosat laialt avatud ilma valge põhjalaiguta 10 cm kõrgust õit. Vähenõudlik ja õierikas aedliik.         25.-

101.   Colchicum byzantinum ‘Album’, bütsantsi sügislill ‘Album’. *VK. 15-20 cm kõrguse septembris-oktoobris rikkalikult ja kaua õitseva valgeõielise aedvormi õielehtede tippudes esineb vaevaltnähtavat roosakat varjundit.     45.-

102.   Colchicum ‘Daendels’ (Messrs Zocher & Co.), sügislill ‘Daendels’. *VK. 15 cm kõrgused septembris puhkevad laiade ümardunud naastudega kerajad (veidi aheneva tipuga) kahvatulillad õied on seest maleruudulise vööndiga ja meenutavad sibullilleregistri arvates sorti ‘Autumn Queen’.       20.-

103.   Colchicum giganteum, hiid-sügislill. *VK. Rikkalikult õitsevate ja hästi paljunevate taimede laialt avatud (lailehterjad) enam-vähem ühevärvilised kahvatulillad tugevate õieputkedega väga suured õied on sügislille perekonnas kõige pikemad (25 cm) ning puhkevad hilja: alles oktoobris-novembris. Liigi kultuuri viidud Maximilian Leichtlin sai teadmata päritoluga mugulsibulad 1890. aastal taimejahtijate käest, kes korjasid need kusagilt Kurdistanist. Liigile omistati (C. illyricum superbum eksitava nime all) 1916. aastal Kuningliku Aiandusseltsi auhind. Liigikirjeldusele vastavate tunnustega hiid-sügislille taimed leiti hiljem kasvamas Türgi kirdeosas Ziganadagis asuvas Zigana mäekurus Trabzoni lähedal kauni sügislille (C. speciosum) levilas. Tänapäeval loevadki botaanikud hiid-sügislille vaid kauni sügislille sünonüümiks (liigisiseseks variandiks või pisiliigiks). NB: Möödunud aastal saatsin teile hiid-sügislille ekslikult sügislillesordi 'The Giant' nime all (tehke oma taimenimekirjas vatav parandus: saite hoopis hiid-sügislille!)30.-

104.   Colchicum ‘Glory of Heemstede’ (syn. C. ‘Conquest’; J. J. Kerbert), sügislill ‘Glory of Heemstede’. Suured lehtrikujulised eredad sügav-roosakaslillad maleruudulised 15-20 cm kõrgused valge põhjaga õied õitsevad septembri teisel poolel.        30.-

105.   Colchicum ‘Gracia’ (P. Visser Czn. 1974), sügislill ‘Gracia’. Laialt avatud suure valge südamikuga helepurpursed (lillakasroosad) 20 cm kõrgused õied puhkevad septembri algul.        25.-

106.   Colchicum ‘Jarka’, sügislill ‘Jarka’. *VK. Omapärase Ida-Euroopas aretatud sordi roosakaslillad õielehed on laialt valgetipulised.         45.-

107.   Colchicum laetum, ere sügislill. 1-3 10-15 cm kõrgust roosakat või purpurset ilma valge põhjalaiguta õit puhkevad varakult septembri algul. Õielehed on kuni 4 cm pikkused. Liik on lähedane harilikule sügislillele (C. autumnale), kuid kasvab Volga- ja Donimaa, Dagestani ja Põhja-Kaukaasia steppides.  40.-

108.   Colchicum ‘Lilac Bedder’ (P. Visser Czn. 1974), sügislill ‘Lilac Bedder’. *VK. Septembris avanevad helepurpursed õied on seest violetsed ja valge põhjalaiguga.        25.-

109.   Colchicum ‘Lilac Wonder’ (Zocher & Co, enne 1926), sügislill ‘Lilac Wonder’. Sort on aretatud hiid-sügislille ja aednike Bornmülleri sügislille ristamisest (C. giganteum × C. bornmuelleri hort.). Septembri algul puhkevad suured, ilma valge põhjalaiguta õied on 20 cm kõrgused, pikkade lillakasroosade kitsaste õielehtedega ning väga nõrga maleruudustusega. Õieputk on väga pikk. Õitseb rikkalikult.    20.-

110.   Colchicum ‘Rosy Dawn’ (Barr & Sons, enne 1972), sügislill ‘Rosy Dawn’. *VK. Valge põhjalaiguga ning kerge maleruudustusega 20 cm kõrgused sügav-roosakaslillad tugevakoelised õied õitsevad alles oktoobris.         35.-

111.   Colchicum speciosum ‘Atrorubens’ (Backhouse of York, enne 1933), kaunis sügislill ‘Atrorubens’. *VK. Valgepõhjaline tumepurpursete kellukjate õitega sort on üks tumedamaid sügislilli üldse.         75.-

112.   Colchicum speciosum ‘Dombai’ (Janis Rukšans 1995), kaunis sügislill ‘Dombai’. Dombai lähedalt Kaukaasiast korjatud roosakasvioletset suureõielist 20 cm kõrgust, suure valge põhjalaiguga varianti peab selektsionäär ise paremaks kui Türgi sorti ‘Ordu’. ‘Dombai’ on tollest veidi hilisem, õielehtede naastud on mõõdus 8 × 2 cm.  35.-

113.   Colchicum speciosum ‘Ordu’, kaunis sügislill ‘Ordu’. Tumeroheliste läikivate lehtedega, 20 cm kõrguste kellukjate roosakasvioletsete ja laia valge põhjalaiguga septembri algul puhkevate õitega vastupidav sort on Põhja-Türgist Ordu provintsist 1300 m kõrguselt Mathew ja Tomlinsoni poolt 1965. aastal korjatud materjalist väljavalitud kloon M & T 4378.          25.-

114.   Colchicum speciosum ‘Turkey’ (Hoog 1980), kaunis sügislill ‘Turkey’. Minul olevad taimed erinevad sordist ‘Ordu’ vaid ebaoluliste pisiasjade poolest, sorte on minu arvates võimatu eristada. Janis Rukšans peab sorti väga varajaseks, kuid seda on ka ‘Ordu’.         25.-

115.   Colchicum szovitsii ‘Tivi’ (syn. C. armenum ‘Tivi’; Arnis Seisums 1997), armeenia sügislill ‘Tivi’. Taimed (SKS 88-09) korjati 1988. aastal lätlaste Nahhitševani ekspeditsioonilt Zangezuri mäestikust Tivi küla lähedalt. Erinevalt liigi tüüptaimede kellukjatest, kausjatest või peekerjatest õitest avanevad ‘Tivi’ puhasvalged suured varakevadised õied aprillis päikese käes tähekujuliselt pärani. Meil ilus, vastupidav, normaalselt paljunev perspektiivne uudne ilutaim.        150.-

Colchicum ‘The Giant’ (syn. C. ‘Giant’; Zocher & Co., enne 1926), sügislill ‘The Giant’. Kõik, kes selle sordi minult 2004. aastal tellisid, said selle asemel eksituse tõttu hiid-sügislille (C. giganteum). Vabandan. Õiget sorti ma niipea ei paku.

116.   Colchicum ‘Violet Queen’ (Zocher & Co.), sügislill ‘Violet Queen’. *VK. Hiid-sügislille ja aednike Bornmülleri sügislille (C. giganteum × C. bornmuelleri hort.) ristamisest saadud sordi 15 cm kõrgused selge malemustriga tumepurpursed õied septembri esimesel kümnepäevakul on ilma valge põhjalaiguta ning mitte eriti laiade õielehtedega, kuid vaimustavalt tumeda õievärvusega.         30.-

117.   Colchicum ‘Zephyr’ (P. Visser Czn. 1985), sügislill ‘Zephyr’. Septembri algul puhkevad 20-25 cm kõrgused sihvakad purpursed õied on väga väikese tähtja rohekasvalge põhjalaiguga.        25.-

118.   Colchicum (mix), sügislillede nimetud sordid. *VK. Siin pakun teadmata nimedega sorte, liike ja seemikuid, mis kõik on suureõielised, saledad ja head. Kes ei jahi sordinimesid, sellele on see variant parim.         10.-

119.   Corydalis alexeenkoana (spont. Caucasus, Mineralnye Vody), Aleksejenko lõokannus. *VK. 10-20 cm kõrgune Kaukaasia endeem on mais tiheda, kreemikasvalge kuni kahvatukollase õisikuga. On aias koos gagra lõokannusega (C. vittae) lõokannustest eelviimane õitseja hilise lõokannuse (C. turtschaninovii) ees. See hea aiataim eelistab turbalisandiga mulda ja kerget varju. Pakutavad taimed on korjatud Mineralnõje Vodõst. Ükski maailma puukool seda liiki ei paku.         180.-

120.   Corydalis × allenii, Alleni lõokannus. *VK. Aiapäritoluga viljatu jõuline hübriid kattelehise lõokannuse ja hariliku lõokannuse vahel (C. bracteata × C. solida) on tunnustelt vanemate vahepealne. Suhteliselt hilise õitseajaga kreemid õied mais on tugeva lilla soonestusega. Kuna tema vanemad on ühed vastupidavamad ja vähenõudlikumad taimed lõokannuste hulgas, siis on ka hübriid vastupidav ning hea paljunemisega, mistõttu tuleb tema mugulapesasid tihedamalt jagada. Poolvari.     75.-

121.   Corydalis angustifolia (RSZ 87-43), ahtalehine lõokannus. Kuni 20 cm kõrguse taime valged õied aprillis on kerge lillaka varjundiga. Aias suhteliselt hästi vastu pidanud liik on nõuetelt metsa- ja rohtlarühma vahepealne. Päike või kerge vari. Pakutavad sibulad (RSZ 87-43) on korjatud 1987. aastal Janis Rukšansi, Arnis Seisumsi ja Aina Zobova poolt Aserbaidžaanist Talõši mäestikust.  95.-

122.   Corydalis bracteata (spont. Altaiski), kattelehine lõokannus. *VK. 15-30 cm kõrgune püstine vars kannab aprillis ja mais suuri kollaseid sidrunilõhnalisi õisi. Naturaliseerumisoht! Seemned tuleks juba enne õitsemise lõppu eemaldada, et see Siberi metsataim ei hakkaks rikkaliku isekülvi tõttu naabreid ja aeda umbrohustama. Poolvari. Parasniiske muld võiks olla veidi happeline, turbalisandiga. Pakun Altai kraist Altaiski asulast saadud mugulaid.    40.-

123.   Corydalis bracteata, kattelehine lõokannus. *VK. Teadmata leiukohaga Rootsi kaudu saadud mugulad.     20.-

124.   Corydalis bracteata 'Marina', kattelehine lõokannus 'Marina'. Siberi taigast Kemerovo oblastist Leninsk-Kuznetski lähedalt leitud väga jõulise ja kõrgekasvulise (40 cm) taime õied on õitsemise algul küll kollased, kuid õitsemise lõpuks muutuvad peaaegu valgeks. Seemned õigeaegselt eemaldada, muidu taimed naturaliseeruvad!     95.-

125.   Corydalis buschii, Buschi lõokannus. Tartu botaaniku auks nimetatud taime kollakad harunevad mugulad on pikad ja peenikesed – lausa niitjad. Tihe ja peenike lehestik moodustab lühiealise puhasrohelise vaiba. Roosakaspunased kuni purpursed õiekobarad 10-20 cm kõrgusel varrel mais on lühikesed ja tihedad. Vladivostokist Põhja-Koreani niisketel niitudel ja metsalagendikel kasvav liik edeneb ja paljuneb aias hästi varjulises turbataimede aias, kuna ta eelistab happelist mulda. Pakutavad mugulad on korjatud Kaug-Idast Vladivostoki lähedalt. Istutussügavus 7-10 cm.      30.-

126.   Corydalis cava (syn. C. bulbosa; spont. Smolensk distr., Roslavl), õõnes lõokannus. *VK. Kuni 30 cm kõrgusel tugeval püstisel varrel on aprillis pikas õisikus purpursed või lillakad õied. Harilikust lõokannusest (C. solida) on taim kõrgekasvulisem ja tugevama lehestikuga. Liigi looduslik levila ulatub põhjas Lõuna-Rootsini ja Lätini. Väga vähenõudlike metsataimedena eelistavad nad jahedat ja parasniisket huumusmulda. Paljundamiseks tuleb suur ja seest õõnes mugul paljudeks tükikesteks murda, mis mulda tagasi istutatult imelise kergusega kasvama lähevad ja igast tükist uue taime taastavad. Taim paljuneb isekülviga liigagi hästi ning kui vilju õigeaegselt ei eemaldata, siis muutub ta aias umbrohuks. Pakun Smolenski oblastist Roslavlist pärinevaid looduslikke taimi.           25.-

127.   Corydalis cava subsp. marshalliana (syn. C. marschalliana; spont. Caucasus, Kabardino-Balkaria), õõnsa lõokannuse kollane alamliik. *VK. Tugevakasvulised tetraploidsed kollaseõielised seest täis mugulaga taimed. Pakun Kaukaasiast Kabardi-Balkaariast pärinevaid mugulaid.    75.-

128.   Corydalis gracilis(syn. C. bracteata var. gracilis; spont. Siberia, Krasnojarsk distr., Stolbõ, VS 93-144 ja VS 93-145), nõtke lõokannus. Tartu botaanikute Ledebouri ja Buschi poolt nimetatud ja kirjeldatud 15 cm kõrgune taim on välimuselt küllalt sarnane kattelehise lõokannusega (C. bracteata), kuid tema vars ei kasva mugulast otse üles, vaid küljele, moodustades maa all väikese lisamugula ning alles sellest kasvab üles püstine vars. Ka on nõtke lõokannuse taim väiksem ning õisikus vähem õisi, kuid see-eest on helekollased õied mais laiema huulega. Krasnojarski ja Irkutski oblastis ning Sajaanides kasvava liigi levila jääb kattelehise lõokannuse omast ida poole ning levilatel kattuvaid alasid pole. Liik viidi kultuuri alles 1993. aastal Mart Veeruse ja Arnis Seisumsi (Balti ekspeditsiooni) poolt, kelle Siberist Krasnojarski kraist Stolbõst korjatud mugulaid (VS 93-144 ja VS 93-145) pakungi. Poolvarjus ja parasniiskes mullas kasvab liik aias hästi ja on vastupidav.         180.-

129.   Corydalis schanginii subsp. schanginii] (spont. Kirghizia near Bishkek), oivaline lõokannus Biškekist. Sinihallide lehtedega ja pikkade õisikutega taime kuni 40 cm pikkused tõusvad kuni poolpüstised varred kannavad aprillis-mais arvukaid väga suuri ja pikki (kuni 5 cm!) lillakasroosasid õisi, mille sisemised kroonlehed on tumedatipulised. Pakutavad taimed on korjatud Janis Rukšansi poolt 1975. aastal Kirgiisia pealinna Biškeki lähedalt mägede rusunõlvadelt. Päike. Puhkeajal (lehtedeta olekus) tahab taim kuivust.90.-

130.   Corydalis schanginii subsp. schanginii] (spont. Kazakhstan, near city Otar), oivaline lõokannus Otarist. *VK. 1991. aastal Mart Veeruse ja Arnis Seisumsi poolt Kasahstanist Tšüj-Ile mäestikust Otari linnast 20 km lõuna poolt korjatud mugulad (VS 91). Taimed on eelmisest lamavamate vartega, kuid suuremate õitega.      105.-

131.   Corydalis schanginii subsp. ainae (syn. C. s. subsp. ainii) ‘Berkara’ (Janis Rukšans 2000), Paiveli lõokannus ehk oivalise lõokannuse Paiveli alamliik 'Berkara'. *VK. Janis Rukšansi ettepanekul on alamliik 1991. a. nimetatud ladinakeelse nimega ainae Tallinna Botaanikaaia aedniku Aino Paiveli auks. Paiveli lõokannus on 1995. aastal saanud (Inglise) Kuningliku Aiandusseltsi auhinna Preliminary Commendation (P. C.). Erkkollase õie pikk kannus on roosakas või klaasi all kasvades valge. Pikad poollamavad varred kannavad umbes 20-õielist pikka ja hõredat õisikut. Teada on vaid 2 leiukohta Kasahstanis Karatau mäestikus. Pakun Janis Rukšansi poolt Berkara mäekuru lähedalt 1700-2000 m kõrguselt mägedest puude varjust niisketelt nõlvadelt, kus muld ei kuiva aasta vältel kunagi läbi, korjatud mugulaid. Ka liigniiskust nad ei taha. Kuna Paiveli alamliik ei vaja suvel kuiva puhkeaega, siis sobib ta meie aedadesse paremini kui suvekuivust armastav oivalise lõokannuse tüüpalamliik C. s. subsp. schanginii. 150.-

Corydalis solida, harilik lõokannus. Meie kodumaine metsataim harilik lõokannus eelistab huumusrikast mulda poolvarjulises parasniiskes kasvukohas. Lõokannuse arvukad sordid on muutunud kollektsionääride uueks huviobjektiks. Ainus nõue nende sortide kasvatamisel on viljade õigeaegne eemaldamine, sest muidu läheb lõpuks ehtne sort seemikutest kasvanud taimedega lootusetult segamini. Lisaks võib lõokannus isekülvi tõttu aias ka umbrohuks muutuda. Pakun sorte palju madalama hinnaga kui muu maailm.

132.   Corydalis solida ‘Blue Dream’ (Janis Rukšans 1995), harilik lõokannus ‘Blue Dream’. *VK. Violetjassinine tihe madalakasvuline sort on välja valitud Venemaalt Penzast saadud looduslike taimede seast.        95.-

133.   Corydalis solida ‘Blue Giant’ (Janis Rukšans 1997), harilik lõokannus ‘Blue Giant’. *VK. Tugeva ehitusega kõrgekasvuline, väga püstiste jämedate vartega lillakassiniste õitega variant on välja valitud Penza taimede seast.         75.-

134.   Corydalis solida ‘Blushing Girl’ (Aldonis Verinš, Janis Rukšans 1990), harilik lõokannus ‘Blushing Girl’. Hele-kreemikasroosade või õrnroosade (neiu punastamist meenutav õievärv) tihedate õisikutega aprillis rikkalikult õitsev variant on leitud Riiast Aldonis Verinši aiast kunagi Sigulda loodusest kaevatud taimede järglaskonna seast. Tuhandete tavaliste seemikute seas oli vaid üks roosa taim, mis Janis Rukšansi initsiatiivil ka endale sordinime sai.         40.-

135.   Corydalis solida ‘Christina’ (Janis Rukšans 1997), harilik lõokannus ‘Christina’. *VK. Pikkade helesiniste tihedate õisikutega sort on välja valitud ‘Evening Shade’-i  vabatolmlemisest saadud seemikutest.         95.-

136.   Corydalis solida ‘Compact’ (Janis Rukšans 1997), harilik lõokannus ‘Compact’. *VK. Tumesinised õied on väikestes, kuid õierikastes madalates ja väga tihedates õisikutes.    90.-

137.   Corydalis solida ‘Evening Dream’ (Janis Rukšans 1997), harilik lõokannus ‘Evening Dream’. *VK. Kahvatusiniste õitega Penza-liinist välja valitud taim on sarnasest sordist ‘Evening Shade’ tihedam (kompaktsem) ja tumedama lehestikuga.         95.-

138.   Corydalis solida ‘Evening Shade’ (Janis Rukšans 1998), harilik lõokannus ‘Evening Shade’. *VK. Kahvatusiniste (peaaegu valgete) õitega kõrgekasvulise ja suurte õisikutega variandi valis Läti aretaja välja Venemaalt Penzast saadud taimede seast.        75.-

139.   Corydalis solida ‘First Kiss’ (Janis Rukšans 1999), harilik lõokannus ‘First Kiss’. *VK. Valged tumepurpursete tippudega (naastudega) õied on peaaegu identsed sordi ‘Kissproof’ omadega, kuid suurte ja tihedate õisikutega ‘First Kiss’ õitseb tollest nädal varem, on kasvult väiksem ning pole nii hea vegetatiivse paljunemisega.         95.-

140.   Corydalis solida Gothenburg-rühm (syn. C. s. ‘Gothenburg Strain’), hariliku lõokannuse Gothenburg-rühm. Tugevakasvulise roosakaspunaste tihedate pikkade õisikutega rikkalikult õitseva Göteborgis 1987. aastal aretatud või välja valitud sordirühma mugula sain 1998. aastal Göteborgi Botaanikaaias käies Henrik Zetterlundilt.        120.-

141.   Corydalis solida ‘Harkov’ (Janis Rukšans 1992), harilik lõokannus ‘Harkov’. *VK. Ukrainast Harkovi lähedalt leitud pikkade sinivioletsete õisikutega sort.        15.-

142.   Corydalis solida subsp. incisa ‘Alba’ (CH-821), hariliku lõokannuse balkani alamliik ‘Alba’ (balkani lõokannus ‘Alba’). *VK. 10-15 cm kõrgustel vartel on üle 20 kontrastsete punaste õieraagudega puhasvalge õie koondunud suurde tihedasse püstisesse kobarasse. Taimed on korjatud 1987. aastal P. Christianseni ja A. Hoogi poolt Põhja-Kreekast Imathia maakonnast Vermioni mäestiku põhjanõlvadelt 1400 m kõrguselt.    95.-

143.   Corydalis solida ‘Kissproof’ (Willem van Eeden), harilik lõokannus ‘Kissproof’. *VK. Hilise õitseajaga Hollandi sordi valged õied on kontrastsete tumepurpursete õietippudega.        120.-

144.   Corydalis solida ‘Latvian Zwanenburg’ (Janis Rukšans 1998), harilik lõokannus ‘Latvian Zwanenburg’.  Rumeeniast Paringului mägedest Josef Kupeci ja Milan Prasili poolt 1972. aastal korjatud Prasil-sordirühma punaste taimede seast valis Michael Hoog hiljem välja kõige säravpunasema variandi (KP 27/72), mis hiljem sai endale sordinime ‘Zwanenburg’. 10-20 cm. Janis Rukšansi sõnul sai ta selle klooni 1991. aastal üheainsa mugulana oma sõbralt Michael Hoogilt ‘Zwanenburgi’ nime all. Ehkki kloon on õievärvilt ehtsa sordiga ‘Zwanenburg’ (KP 27/72) sama, erineb ta Janise arvates tollest veidi lehestikult ja õitseajalt.   500.-

145.   Corydalis solida ‘Margaret’ (Janis Rukšans 1999), harilik lõokannus ‘Margaret’. *VK. Lätis Penza-liini taimede seast välja valitud klooni heleroosad õied on lillade kroonlehetippudega.          95.-

146.   Corydalis solida ‘Maxima’ (Willem van Eeden), harilik lõokannus ‘Maxima’. *VK. Väga suurekasvuline roosakaslillade õitega Hollandi sort.75.-

147.   Corydalis solida ‘Moonlight Shade’ (Janis Rukšans 1997), harilik lõokannus ‘Moonlight Shade’. *VK. Penza taimede hulgast valitud väga vara õitsev sinaka varjundiga valgeõieline kloon.         75.-

148.   Corydalis solida ‘Rozula’ (Janis Rukšans 1998), harilik lõokannus ‘Rozula’. *VK. Penza-rühma taimede seast välja valitud kaunilt lõhestunud lehestikuga lillakaspunaste õitega suurekasvuline kloon.         95.-

149.   Corydalis solida f. transsylvanica ‘Sixtus’ (syn. C. s. ‘Transsylvanica Sixtus’), hariliku lõokannuse transilvaania vorm ‘Sixtus’ (harilik lõokannus ‘Transsylvanica Sixtus’). *VK. Rumeeniast pärineva suurekasvulise sordi erksad heleroosad õied on violetse varjundiga. 95.-

150.   Corydalis solida ‘Snowlark’ (Janis Rukšans 1999), harilik lõokannus ‘Snowlark’. *VK. Penza-rühma taimede seast välja valitud kõrgekasvulise ja varaõitseva klooni valged õied on pika heleda lillakassinise kannusega. 95.-

151.   Corydalis solida ‘Snowstorm’ (Ruta Razgale, Janis Rukšans 1990), harilik lõokannus ‘Snowstorm’. Väga varajaste valgete madalate tihedate õisikutega läikivrohelise lehestikuga variant on korjatud Lätist Suntažist Ogre jõe orust Ruta Razgale poolt. Sorditaime valis segust välja ja andis talle nime Janis Rukšans.        95.-

152.   Corydalis solida subsp. subremota (spont. Krasnojarsk distr., Stolby, VS 93-146 & VS 93-147), hariliku lõokannuse jenissei alamliik ehk jenissei lõokannus. *VK. 10-25 cm kõrgusel peenikesel varrel on mais väikesed sinised kuni purpursinised (sinivioletsed) kitsad õied tihedas umbes 10-õielises õisikus. See kõige siniseõielisem hapra välimusega väikeseõieline idapoolseim alamliik kasvab Jenissei jõe kesk- ja ülemjooksul Krasnojarski krais ja Tuvas niisketes lehtmetsades. Uue alamliigi kirjeldamine Rootsis 1996. aastal oli võimalik vaid seetõttu, et Eestimaa mees Mart Veerus läks koos lätlase Arnis Seisumsiga 1993. aastal Göteborgi Botaanikaaia tellimusel seda ja veel muidki haruldasi liike Siberisse ja Kaug-Itta otsima, varustatuna vaid küllalt nappidest botaanilisest kirjandusest võetud leiukoha andmetega. Selle alamliigi leidsidki nad 25. mail Stolbõst Krasnojarski lähedal (VS 93-146 ja VS 93-147).120.-

153.   Corydalis solida ‘White King’ (Janis Rukšans 1995), harilik lõokannus ‘White King’. *VK. Vähelõhestunud tugeva lehestikuga ning varajastes suurtes püstistes õisikutes asuvate lumivalgete õitega kloon on valitud Penza-rühma taimede seast.         95.-

154.   Corydalis solida ‘White Knight’ (William van Eeden), harilik lõokannus ‘White Knight’. *VK. Suurekasvuline tugev ja hiline Hollandi sort on kaunilt lõhestunud lehestikuga ning suurtes kobarates asuvate valgete õitega.        95.-

155.   Corydalis solida ‘Yaroslavna’ (C. s. ‘Jaroslavna’; Vassili Filjakin, enne 1995), harilik lõokannus ‘Yaroslavna’. *VK. Tume-punakaspurpursete väga tihedate õisikutega vene sort on välja valitud Penza oblastis Kuznetski linnas elava vene lillekasvataja V. Filjakini poolt Penza-liini taimedest.   95.-

156.   Corydalis solida, harilik lõokannus, seemikud. *VK. Pakun mõnda oma aias tekkinud seemikut, mis ehk sordinime ei vääri, kuid tunduvad siiski huvitavad (roosakasvalge, lillakaspunane, punane, võib-olla veel midagi)       40.-

157.   Corydalis turtschaninovii ‘Vladivostok’ (Janis Rukšans 1997), hiline lõokannus ‘Vladivostok’. *VK. 20 cm kõrgustel vartel asuvad eredad taevassinised õied on suurtes õisikutes. Sordi iseärasus seisneb tema väga vähe lõhestunud lehtedes. Sordile aluse pannud taimed koguti Balti ekspeditsiooni (s.o. Mart Veeruse ja Arnis Seisumsi) poolt roomava lõokannuse (C. repens) vale nime all Vladivostoki lähedalt Kedrovaja Padist.      150.-

158.   Corydalis turtschaninovii ‘Eiric the Red’ (Janis Rukšans 1995), hiline lõokannus ‘Eiric the Red’. *VK. Säravsiniste (ere-taevassiniste) õitega sordi iseärasuseks on pealtküljelt pruunikaspunased lehed. Janis Rukšansi väitel polnud tunnust näha loodusest korjatud emataimedel, kuid see ilmnes ootamatult seemikutel. Sort on nimetatud Norra viikingi Erik Punase järgi. Isekülvist tekkinud taime leidis Janise puukoolist rootslane Henrik Zetterlund. See eriliselt hiline sort on aias lõokannustest kõige viimane õitseja.      150.-

159.   Corydalis wendelboi subsp. wendelboi(72-47D), Wendelbo lõokannus (tüüpalamliik). Türgi edela- ja lõunaosas kasvava alamliigi poolpüstisel 10-15 cm kõrgusel varrel aprillis paiknev õisik pole kuigi tihe. Õied on kitsaste huultega. Pakun Türgi edelaosast Ambarkovakist 1200 m kõrguselt (kogujakood 72-47D) korjatud mugulaid, millest kasvavad roosakasvalgete õite ja sinkja lehestikuga taimed. Nõuetelt on liik metsa- ja rohtlarühma vahepealne ning näib avamaal normaalselt kasvavat.    60.-

160.   Crocus chrysanthus ‘Dorothy’ (Barr & Sons), kuldõieline krookus ‘Dorothy’. *VK. Kollaste õite seljal on 5 purpurpruuni triipu. Tolmukad on alusel mustjad. Sort on lähedane kuldõielise krookuse pruunivärvilisele teisendile (C. c. var. fuscotinctus), kuid suurem.   5 tk.: 5.-

161.   Crocus chrysanthus ‘Spring Pearl’ (‘Goldilocks’ × ‘Blue Pearl’; P. B. van Eeden 1972), kuldõieline krookus ‘Spring Pearl’. *VK. Õied ja neel on kollased. Kollase selja alusel on pruunikaspurpurne laik. Sordi teeb täiesti omanäoliselt määrdunuks tugev purpurne varjund kollasel seljal.   2 tk.: 4.-

162.   Crocus fleischeri, Fleischeri krookus. *VK. 1-2 lõhnavat väikest valget õit on selja alusel pruunika pisikese laigukesega. Õielehed on kuni 3 cm pikkused. Liik kasvab Türgi lääne- ja lõunaosas ning Egeuse mere saartel savisel ja tugevasti aluselisel (lubjasel) mullal. Türgis korjatakse selle liigi paljuharulisi oranže kuni punaseid emakakaelu safrani saamiseks. Aino Paiveli andmeil pole liik Tallinnas avamaal eriti talvekindel, aga Tartumaa aias pole ma talvekahjustusi märganud.    9.-

163.   Crocus gargaricus, gargari krookus. 5 cm kõrgune aprillis puhkev kõige oranžima õiega krookus. Kasvab Türgi mägedes niisketel karjamaadel ja hõredates männimetsades, kus muld kunagi läbi ei kuiva. Meil vajab päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat niisket kuni parasniisket mulda.        35.-

164.   Crocus imperati, naapoli krookus. *VK. Itaalia. Aprillis puhkeva 1-2 kontrastse seest purpurse ja väljast tuhmkollase õie seljal on tihti 1-5 purpurset sulgjat pikitriipu. Pakun Meyrini seemnekataloogist tellitud seemnetest üles kasvatatud mugulsibulaid.        8.-

165.   Crocus × jessopiae, Jessopi krookus. *VK. Teadmata päritoluga aedhübriidi üheks vanemaks on Brian Mathewi arvates võrkkrookus (C. reticulatus). 7-10 cm kõrgune õierikas taim õitseb aprillis suhteliselt hilja väikeste sinkjavarjundiliste valgete õitega. Ta eelistab niiskemat mulda, kuid kasvab hästi ka tavalisel mullal.         25.-

166.   Crocus kotschyanus, vöötkrookus. Türgist, Süüriast ja Liibanonist pärinev septembrist oktoobrini õitsev liik. 10 cm kõrguste õrna roosakassinist värvi õite neel on kollane. 1998. aastal sai liik Kuningliku Aiandusseltsi kõrge auhinna Award of Garden Merit. Ilusad ja vastupidavad, igal sügisel stabiilselt ja rikkalikult õitsevad taimed.         3.-

167.   Crocus malyi, horvaatia krookus. Aprillis puhkevad valged kuni 4 cm pikkused õied on kollase neelu ja pika kauni punase 3-harulise emakakaelaga. Päike.         20.-

168.   Crocus pulchellus, ilus krookus. Kuni 4 cm pikkuste õielehtedega sinised õied õitsevad septembris-novembris. Lehed tekivad alles kevadel. Kasvab Kagu-Euroopas ja Türgi loodeosas. Ilus krookus erineb kaunist krookusest tumekollase neelu ja valgete tolmukapeade poolest. Edeneb aias hästi, suutes kasvada ka poolvarjus ning murus. Janis Rukšans on ilusa krookuse seemikutest välja valinud mitmeid sorte ('Early', 'Late', 'Large'), mille erinevused õitseajas, õiesuuruses ja välimuses on minu arvates liiga väikesed selleks, et neid oleks võimalik eristada. Seetõttu pakun neid  sorte liigina.           5.-

169.   Crocus pulchellus ‘Zephyr Special’ (Janis Rukšans 1998), ilus krookus ‘Zephyr Special’. *VK. Janis Rukšansi seemik on nii välimuselt kui ka õitseajalt identne sordiga ‘Zephyr’ (10 cm kõrgune valge õis on väga nõrga sinkja varjundiga ning kollase neeluga), kuid andvat aretaja väitel mugulsibulast tollest rohkem õisi.  10.-

170.   Crocus sieberi subsp. atticus(syn. C. atticus), Sieberi krookuse atika alamliik ehk atika krookus. *VK. Kreekas Atikas ja Euboias mägedes kasvaval alamliigil on kollaseneelulised kahvatu- kuni tume-lillakassinised või violetsed õied.    2 tk.: 6.-

171.   Crocus speciosus ‘Cassiope’ (van Tubergen), kaunis krookus ‘Cassiope’. Puhassinised 20 cm kõrgused hiigelõied (õielehe pikkus on kuni 7 cm) septembris on vähemärgatava tumedama soonestusega, kreemikaskollase neeluga ja puhasoranžide emakasuudmetega. Õitseb kaua. Üks minu lemmikutest.6.-

172.   Crocus speciosus ‘Oxonian’ (Barr & Sons, enne 1945), kaunis krookus ‘Oxonian’. *VK. Suured ja lõhnavad tume-violettsinised 10-15 cm kõrgused õied oktoobris on tumedama soonestusega, oranžide emakasuudmetega ja valge, vaid ülaosas violetse õieputkega.10.-

173.   Crocus tommasinianus ‘Albus’, dalmaatsia krookus ‘Albus’. *VK. Tallinna Botaanikaaias Aino Paiveli poolt välja valitud valge kloon on lätlase Janis Rukšansi arvates parem kui Euroopas kasvatatav variant.        12.-

174.   Crocus vernus subsp. albiflorus, kevadise krookuse valgeõieline alamliik. *VK. See alamliik on tüüpalamliigist väiksemate õitega ja tema looduslik levila on nihutatud tollest rohkem lõunasse ja läände. Kasvab Euroopa alpiniitudel sulava lume lähedal. Pakun Baieri Alpidest pärinevaid mugulsibulaid.         20.-

175.   Crocus vernus ‘Grand Maitre’ (W. J. Eldering 1924), kevadine krookus ‘Grand Maitre’. Keskvarase sordi keskmise suurusega hõbedase läikega lillakasvioletsed õied on heledamate servadega.   2.-

176.   Crocus vernus ‘Maximilian’ (syn. C. v. ‘Blue Celeste’), kevadine krookus ‘Maximilian’. *VK. Varane kahvatusinine sort on ‘Vanguardi’ sport (pungamutant).        4.-

177.   Crocus vernus ‘Sir Walter Scott’ (A. N. Bijvoet 1853), kevadine krookus ‘Sir Walter Scott’. *VK. Väikeste madalate keskvaraste õite violetsel taustal on valged vöödid.        4.-

178.   Crocus vernus subsp. vernus Heuffelianus-rühm (syn. C. heuffelianus; spont. Ukraina, Hmelnitskaja obl., Kamenets-Podolski), Heuffeli krookus. 10-12 cm kõrguse taime suurte ja väga varajaste, juba aprilli algul puhkevate helelillade kuni purpursete õite tippudes on tumedad linnukesekujulised laigud. Mugulsibulad on korjatud Ukrainast Hmelnitski oblastist Kamenets-Podolski linna lähedalt.      20.-

179.   Crocus vernus ‘Yago’ (Janis Rukšans 1982), kevadine krookus ‘Yago’. Lätis aretatud väikeste kuni keskmise suurusega ümardunud õitega tumepurpurvioletne rikkalikult õitsev sort.    5.-

180.   Crocus versicolor (JMH 82-15), erivärviline krookus. Aprillis mugulsibulast puhkevad 1-2 valget, lillat või purpurset õit on tavaliselt välisküljelt tugeva purpurse triibustusega, harvem seljalt kollakad. Aias kergelt kasvatatav ning vegetatiivselt hästi paljunev liik. Pakun Lõuna-Prantsusmaalt Ranniku-Alpidest Vari provintsist 800-900 m kõrguselt segametsast Jeannine ja Michael Hoogi poolt 1982. aastal korjatud väga jõulisest ja varieeruvast asurkonnast pärinevaid mugulsibulaid (JMH 82-15).        30.-

181.   Crocus versicolor ‘Picturatus’ (enne 1909; syn. C. ‘Cloth of Silver’), erivärviline krookus ‘Picturatus’.  Üle 300 aasta vanuse sordi suhteliselt hilised 5-7 cm kõrgused valged õied on seljalt 3 purpurse sulgja triibuga. 2tk.: 6.-

182.   Crocus ‘Yalta’ (C. ‘Jalta’; C. vernus ‘Yalta’, C. tommasinianus × C. vernus; Janis Rukšans 1985), krookus ‘Yalta’. *VK. Suured õied on tume-violettsiniste sisemise ringi ning kontrastsete hele-hõbesiniste välimise ringi õielehtedega. Tumesinise ja hõbedase kontrast ongi sordi peamiseks iseärasuseks.        20.-

183.   Dicentra canadensis, kanada murtudsüda. *VK. Lühike risoom kannab hernetera-taolisi sigisibulaid. Mais-juunis ripuvad kuni 30 cm kõrgustel varbadel väikesed lõhnavad südajad valged õied. Sulgjalt lõhestunud lehestik kuivab suvel. Liik kasvab Kanada ja USA idaosas. Väikesed mugulad istutatakse sügisel jahedas poolvarjulises kohas parasniiskesse kergelt happelisse kuni neutraalsesse (pH 5,5-7) huumusmulda.        40.-

184.   Eranthis hyemalis, talvine lumekupp. *VK. Lõuna-Euroopast pärinevate 5-15 cm kõrguste taimede 2,5-4 cm läbimõõduga laialt avanevad kollased raotud õied puhkevad varakevadel märtsis-aprillis kohe pärast lume sulamist, enamasti varem kui lumikellukesed. Suletult meenutavad õied kujult kullerkupu õisi. Koos amuuri adoonisega ja kuldõielise krookuse sordiga ‘Uschak Orange’on nad kõige varasemad kollaseõielised kevadlilled aias, õitsedes tihti isegi lumes. Annab aias ohtralt isekülvi. Eelistab poolvarju ja parasniisket aluselist mulda.         2 tk.: 5.-

185.   Eranthis hyemalis (Tubergenii-rühm) ‘Guinea Gold’ (van Tubergen), aed-lumekupp ‘Guinea Gold’. Johannes M. C. Hoogi poolt talvise lumekupu ja kurdistani lumekupu ristamisest saadud 10-15 cm kõrgusel viljatul sordil esineb pronksjas varjund nii lehestikul kui ka eriti suurtel (4-cm-se läbimõõduga), talvisest lumekupust veidi hilisematel tumekollastel (kuldsetel) õitel.        60.-

186.   Eremurus fuscus, ruuge rohtlaliilia. *VK. Rohtlaliiliad on suursugused taimed, mille tugeval varval paiknev pikk ja tihe, harunemata õisik on nagu pikk püstine värvikas rebasesaba. Nende juurikad on kaheksajala kujuga ja võivad saavutada väga suured mõõtmed. Kehvade kuivade kasvukohtade taimedena ei sobi nad meie kliimasse niiskustundlikkuse tõttu. See Tian Shani mägedes kasvav liik on erand, keda ei näi aias miski häirivat. Annab ka ohtrat isekülvi. Kõrgus kuni 1,7 meetrit. Juunis pikka kitsasse ruljasse õisikusse koondunud rohekaskollaseid, pruuni servaga õisi ilmestavad pruunikasoranžid tolmukad. Päike, kuivem kasvukoht. 95.-

187.   Eremurus × isabellinus hort. (syn. E. × shelfordii hort.; E. olgae × E. stenophyllus var. stenophyllus), aed-rohtlaliilia. Kuni 1,4 m kõrgused rikkaliku värvivalikuga pikkade kitsaste tihedate õisikutega juuni lõpus-juulis õitsevad aedhübriidid (nimetatud ka Shelford-hübriidideks) on saadud liikidevahelisest ristamisest (Olga rohtlaliilia x kitsalehine rohtlaliilia). Aed-rohtlaliiliad on küll külmakindlad, kuid ruugest ja tugevast rohtlaliiliast palju niiskusõrnemad ning igal aastal osa taimi minu aias ohutusnõuetele vaatamata liigniiskuse tõttu siiski hävib. Juurikad tuleb istutada kõrgele kuivale kohale või nõlvale hea drenaažiga kergesse mulda ning istutamise ajal ümbritseda liivaga. Suvist väljakaevamist ei soovita, kuid sügisestel vihmaperioodidel võiks neid katta vihma eest mingi kattega. Samas meelitavad igasugused katted endi alla hiiri pesitsema. Taim on niiskusõrn vaid pärast lehestiku kuivamist, kasvuajal vajab ta vett nagu muudki taimed. Nagu poest, nii ka minult ostes võtate endale riski, et meie niiskes kliimas võivad kapriissed aed-rohtlaliilia taimed hävida. Pakun kollakasoranžide emataimede  7-aastaseid seemikuid, mis ei pruugi nooruse tõttu järgmisel aastal veel õitseda.        30.-

188.   Eremurus robustus, tugev rohtlaliilia. *VK. Ligi 3-meetrise õisikuvarrega Kesk-Aasia ja Afganistani taim on minu aia kõige kõrgem sibullill. Üle 1 m pikkuses ja kuni 10 cm läbimõõduga väga tihedas ruljas õisikus on juunis-juulis sadu kahvaturoosasid (peaaegu valgeid) tähtjaid õisi läbimõõduga 3-4 cm, mis on võimas vaatepilt. Taimed külma ei karda, kuid niiskusõrnuse poolest on ruuge rohtlaliilia ja aed-rohtlaliilia vahepealsed: sügiseste ja talviste vihmade tõttu on mõnel aastal mõned taimed siiski hävinud. Pakun Raplamaa mehe Erich Pranno poolt Buhhaara turult toodud juurikatest kasvanud taimede 3-aastaseid seemikuid, aga võib-olla ka Tartu Ülikooli botaanikaaias kasvava variandi sel aastal õitsema läinud 7-aastasi seemikuid (kui õitsevate taimede juurikad  saatmiseks liiga suured pole!).         75.-

189.   Erythronium albidum, valkjas koerahammas. Seni ainus Ameerika idaosa liik (kasvab Kanadas ja USA-s), mis Eesti aedades olemas on. Ühekaupa 10-30 cm kõrgusel varrel paiknevad väikesed valged õied avanevad aprillikuus laiemalt vaid päikeselises kasvukohas. Lehed on hallika või sinkja varjundiga. Kerge vari kasvõi osa päevast.      40.-

Erythronium californicum, kalifornia koerahammas. Palun teha oma taimenimekirjadesse parandus! Eelmisel aastal saatsin teile selle nime all ekslikult hoopis kallimat sorti: Erythronium sibiricum ‘Altai Snow’, siberi koerahammast ‘Altai Snow’. Minu eksitusele juhtis tähelepanu Janis Rukšans. Vabandan!

Erythronium dens-canis, harilik koerahammas. 10-30 (sortidel enamasti 10) cm kõrgusel varrel aprillis puhkev üksik allavaatav purpurroosa, järsult tagasikäändunud õielehtedega õis on 2-3 cm pikkune. 2 pruunikaspurpursete laikudega vastakut rohelist munajas-elliptilist lehte. Perekonna ainus Euroopas kasvav liik. Vegetatiivselt paljuneb kiiresti, mistõttu vajab sagedasemat pesade jagamist. Liivane lehekõduga rikastatud parasniiske muld poolvarjus. Sibulad hävivad kuivalt seistes ruttu.

190.   Erythronium dens-canis(spont. NE Spain), harilik koerahammas Hispaaniast. *VK. Varieeruva välimusega roosaõielised taimed on üles kasvatatud Kirde-Hispaania loodusest korjatud seemnetest.         25.-

191.   Erythronium dens-canis ‘Frans Hals’, harilik koerahammas ‘Frans Hals’. *VK. Purpursed õied on rohekaskollase südamega. 25.-

192.   Erythronium dens-canis var. niveum, hariliku koerahamba valge teisend. *VK. Rumeenia edelaosas Bibori mäestikus kasvav suurte 4-5 cm pikkuste õielehtedega valgete (võib esineda nõrk lillakas varjund) varaste õitega ja kollaselaiguliste lehtedega 5-10 cm kõrgune teisend tahab aias võimalikult jahedat kasvukohta.         25.-

193.   Erythronium dens-canis ‘Rose Queen’, harilik koerahammas ‘Rose Queen’. *VK. Õied on roosad.       25.-

194.   Erythronium ‘Pagoda’ (L. Slikker via W. Blom & Sons, enne 1959), koerahammas ‘Pagoda’. *VK. 30-40 cm kõrgusel varrel on aprillis-mais 2-5 (10) väävelkollast õit, mille neelu ümber on pruun rõngas. Jõuline ja vegetatiivselt hästi paljunev pruunilaiguliste sügavroheliste läikivate lehtedega Põhja-Ameerika lääneosa liikide hübriid on saadud kalifornia koerahamba sordi ‘White Beauty’ ja indiaani koerahamba ristamisest (E. californicum ‘White Beauty’ × E. tuolumnense).         9.-

195.   Erythronium hendersonii, Hendersoni koerahammas. Ameerika lääneosa (Oregoni ja California männimetsad) kirjulehine (pruunikirju) liik. Kuni 30 cm pikkusel varval aprillis puhkevat 1-10 helelillat õit on tumepurpurse silmalaiguga. Aias tahab taim osalist varju, jahedamat kasvukohta ja huumusrikast mulda.       130.-

196.   Erythronium sibiricum, siberi koerahammas. Aprillis-mais kuni 30 cm pikkusel varrel kahe punakaspruuni kaunite laikudega lehe kohal puhkev kollaste tolmukatega roosakaslilla suur õis pikkusega kuni 5,5 cm meenutab poti-alpikanni õit, kuna õie avanemisel käänduvad õielehed järsult tagasi. Liik kasvab Siberis (Altai ja Sajaani mägedes), Kasahstanis, Loode-Hiinas ja Mongoolias. Harilikust koerahambast (E. dens-canis) on nad hilisemad ja palju suureõielisemad. Aias võiks neid väga külmakindlad metsataimi kasvatada võimalikus jahedas kohas parasniiskel mullal, näiteks kiviktaimla põhjanõlval. Seda perekonna kauneimat ja vastupidavaimat liiki Lääne aianduses peaaegu ei tuntagi, tema võrratutest sortidest rääkimata. Pakutavate taimede looduslik leiukoht pole teada.         45.-

197.   Erythronium sibiricum ‘Altai Snow’ (syn. E. s. ‘Album’; Janis Rukšans 1997 ja 1994), siberi koerahammas ‘Altai Snow’. Altai mägedest pärinevat tugevakasvulist varajaste valgete õitega Läti sorti pakuti algselt nime all E. s. ‘Album’. Eelmise aasta tellijad, kes tellisid kalifornia koerahammast (E. californicum), said eksituse tõttu hoopis sordi 'Altai Snow'. Palun oma taimenimekirjades vastav parandus teha!        150.-

198.   Erythronium sibiricum ‘Belõi Klõk’ (E. s. ‘Belyi Klyk’, E. s. ‘White Fang’; Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Belõi Klõk’. Suurte valgete õitega vene sort (tõlkes ‘Valgekihv’) on ühevärviliste lehtedega.200.-

199.   Erythronium sibiricum ‘Gornaja Shoria’ (Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Gornaja Shoria’. Vene sordi õievärvus on küll tavaline roosakaslilla, kuid taim tärkab alles siis, kui teised sordid on õitsemise lõpetanud või lõpetamas.180.-

200.   Erythronium sibiricum ‘Olja’ (Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Olja’. Kahvaturoosade õitega vene sort.                         280.-

201.   Erythronium sibiricum ‘Zoja’ (Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Zoja’. Ere-tumeroosade õitega vene sort.          280.-

202.   Filipendula vulgaris (F. hexapetala) 'Multiplex' ('Flore Pleno', 'Plena'), täidisõieline angerpist (angerpist 'Multiplex'). Meie kodumaine 30-80 cm kõrgune sulgjate lehtede ja valgete õisikutega juunis-juulis õitsev taim kasvab Põhja- ja Lääne-Eesti loodudel ja loomännikutes. Siin pakun tema täidisõielist sorti. Kasvab kuival lubjasel mullal.         30.-

203.   Fritillaria acmopetala, terav püvilill. Kuni 50 cm kõrgusel varrel ripub mais 3-4,5 cm pikkune ja 3,5-4 cm suudmeläbimõõduga kellukjas kahvaturoheline õis, mille purpurpruunid tipud on väljapoole käändunud. Minu taimedel on välimised õielehed seljalt peaaegu üleni rohelised, nende vahelt aga paistavad välja kontrastsed tumepruunid sisemised õielehed. Liik kasvab Küprosel, Türgis, Süürias ja Liibanonis mägede kivisel pinnal, haritaval maal aga umbrohuna. Paljuneb arvukate tütarsibulatega kiiresti. Päike, viljakas, hästi vett läbilaskev jaheniiske muld.          12.-

Fritillaria camschatcensis, kamtšatka püvilill. "Mustaks liiliaks" (ka „šokolaadiliiliaks” ja „eskimo kartuliks”) kutsutava taime kuni 60 cm kõrguse varre tipus puhkeb mai lõpus või juuni algul kobarana 3-8 laikellukjat mustjaspurpurset kuni šokolaadipruuni küljele vaatavat või rippuvat lihakat õit. Tumerohelised läikivad lehed on varrel männastena. Liik kasvab Kaug-Ida, Jaapani ja Põhja-Ameerika metsades, niitudel ja tundras liivasel pinnal. Poolvari, jahe, niiske must muld. Niiskust tahab ta kogu suve.

204.   Fritillaria camschatcensis (spont. Sakhalin, Korsakov), kamtšatka püvilill Korsakovist. Sahhalinilt Korsakovi linna ümbrusest korjatud pruunikasmustade õitega taimede kõrgus on vaid 30 cm.        60.-

205.   Fritillaria camschatcensis f. lutea, kamtšatka püvilille kollane vorm. 30 cm, rohekaskollased õied.      140.-

206.   Fritillaria camschatcensis ‘Tomari’ (Janis Rukšans 1997), kamtšatka püvilill ‘Tomari’. Purpurmustjad õied asuvad 50-60 cm kõrguse varre tipus kimbuna. Mul olemasolevatest selle liigi sortidest on ‘Tomari’ kõige kõrgekasvulisem. Väikesed ning võsundilised sibulad on korjatud Juri Uspenski poolt Sahhalini saare lõunaosast Tomari linna lähedalt.      60.-

207.   Fritillaria camschatcensis (spont. Kamtshatka, Petropavlovsk), kamtšatka püvilill Petropavlovskist. Kamtšatka poolsaarelt Petropavlovskist pärinevad sibulad on sortidest kõige mustema õiega.        90.-

208.   Fritillaria imperialis, harilik püvilill (sortide segu). *VK. Umbes meetrise tihedalt lehistunud varre tipus asetsevad kõrglehed männasena nagu palmil, selle lehetuti all aga ripub mais 5-7 tulbiõie suurust kellukjat longus kollast, oranži või punast õit. Aias tahavad taimed täispäikest ning vett läbilaskvat viljakat parasniisket mulda, suvise puhkuse ajal aga kuiva mulda. Sibula ja kogu taime ebameeldiva lõhna tõttu istutatakse püvilille muude sibullillede lähedusse hiirte ja vesirottide peletamiseks. Segus on sibulad õievärvi (kollane, oranž, punane) järgi sortimata.    20.-

209.   Fritillaria imperialis, harilik püvilill (oranžid). Sordinimeta heledapoolsed oranžid.      35.-

210.   Fritillaria imperialis ‘Argenteovariegata’ (1867), harilik püvilill ‘Argenteovariegata’. Vana, kuid haruldane hõbevalgeservaliste lehtede ja punaste õitega sort paljuneb vegetatiivselt halvemini kui ‘Aureomarginata’.      180.-

211.   Fritillaria imperialis ‘Aureomarginata’ (1665), harilik püvilill ‘Aureomarginata’. Lausa keskaegne (juba 1665. aastast aedades kasvatatav) 90 cm kõrgune punane sort on kollaseservaliste lehtedega.         120.-

212.   Fritillaria imperialis 'Lutea', harilik püvilill 'Lutea'. Meie aedades levinud kollaseõieline diploidne sort.        45.-

213.   Fritillaria imperialis ‘Orange Wonder’ (Aldonis Verinš 1981), harilik püvilill ‘Orange Wonder’. Selle Läti sordi õied on oranžimad kui üldtuntud ‘Orange Brilliantil’. Janis Rukšansi arvates on tõenäoliselt tegemist hariliku püvilille ja Eduardi püvilille hübriidiga (F. eduardii × F. imperialis).   45.-

214.   Fritillaria imperialis 'Rubra', harilik püvilill 'Rubra'. Meie aedades levinud punaseõieline diploidne sort.        35.-

215.   Fritillaria imperialis, harilik püvilill (punane kõrge). Küllap on tegu tavalise sordiga 'Rubra', kuid vähemalt ühel aastal olid need taimed teistest kõrgemad ja hilisemad.   35.-

216.   Fritillaria involucrata, kattene püvilill. *VK. Kuni 40 cm kõrgusel varrel puhkeb mais kellukjas, nii väljast kui seest omapäraselt puhasroheline 2,5-4 cm pikkune õis. Kasvab Prantsusmaa kaguosa ja Itaalia loodeosa mägede metsades ja mäenõlvadel küllalt kuivades paikades. Aias meeldib talle kerge vari ja suvel kuiv muld.           95.

217.   Fritillaria meleagris(spont. Latvija, Lielupe), kirju püvilill Lielupest. *VK. 20-50 cm kõrguse varre tipus ripub maikuus laikellukjas tume-lillakaspunane tugeva maleruudulise mustriga õis. Kuna Euroopas kasvab liik looduslikult niisketes metsades, niitudel ja jõgede ääres, siis eelistab ta ka aias suvel jahedat ja niisket mulda, ehkki talub ka kuivust. Kasvab ühtmoodi hästi nii päikese käes kui ka kerges varjus. Pakun Lätis Lielupe jõe ääres niiskel niidul levila põhjapiiril looduslikult kasvava kirju püvilille sibulaid.      30.-

218.   Fritillaria meleagris ‘Alba’, kirju püvilill ‘Alba’. Valgeõieline sort.6.-

219.   Fritillaria meleagris ‘Pomona’, kirju püvilill ‘Pomona’. Valgel taustal on violetne maleruudustus, mistõttu õis on üldmuljelt palju heledam kirju kui liigi tavataim.     15.-

220.   Fritillaria montana, mägi-püvilill (Ljubljanast).. *VK. Aprillis-mais ripub üle poolemeetrisel varrel 2 (harva 3) munajat (tipust ahenevat) suhteliselt väikest (2-3 cm pikkust) väljast tugeva mustja või purpurpruuni maleruudustikuga kaetud rohekat lõhnavat õit. See Euroopa liik tahab suvise puhkuse ajal jahedat ja kuivemat mulda, kuid kasvab meie niiskes kliimas siiski hästi. Ljublana botaanikaaiast pärinevad taimed kandsid õrna püvilille (F. orientalis) eksitavat nime.                    40.-

221.   Fritillaria montana(syn. F. orientalis hort.), mägi-püvilill (Lätist). *VK. Lätist saadud taimed on suuremate, laiemate ja arvukamate õitega. Enamasti on varrel efektses kobaras tublisti üle 4 õie.    45.-

222.   Fritillaria pallidiflora, kahkjas püvilill. Kuni 60 (80) cm kõrgusel varrel ripub mais ja juuni algul 2-5 suurt 3-5 cm pikkust laikellukjat helekollast õit. Liik kasvab Kasahstanis ja Loode-Hiinas lähisalpiniitude nõlvadel (mägistepis). Aias eelistab kerget varju ning turbast või tavalist jahedat aiamulda, mis suvel läbi ei kuiva.          25.-

223.   Fritillaria persica, pärsia püvilill. *VK. Umbes meetrine tihedalt lehistunud vars kannab kobarõisikus asuvaid arvukaid 2 cm pikkusi kellukjaid tuhm-tumepurpurseid õisi. See väga ilus ja külmakindel taim tahab aias täispäikest ning kerget kuiva rammusat mulda. Sarnaselt hüatsindiga ei saa see liik avamaal oma õiealgmete moodustamiseks vajalikku soojushulka kätte, mistõttu õisi tekib õisikus ebaloomulikult vähe või ei teki üldse. Ilusate tüüpiliste õisikute saamiseks tuleks igal aastal pärast lehtede kolletumist sibulad välja kaevata ja hoida kuni sügisese tagasiistutamiseni soojas ruumis.        40.-

224.   Galanthus cv., lumikellukese sort. Venemaa aednikult Filjakinilt saadud määramata liik või sort on nii peal- kui allküljelt sinihallide laiade lehtedega. Üks leht ümbritseb tärkamisel teist poolringina. Ümardunud õie sisemistel õielehtedel on tipusälgu juures vaid üks roheline laik. Määramisel on see ilus ja aias suurepäraselt kasvav ning paljunev taim lähedane viljatule lumikellukesele (G. alpinus var. bortkewitschianus), kuid kahjuks pole tema seemnesoomused kollakad (nagu peab olema viljatul lumikellukesel). Kuna taim on viljatu (seemneid ei teki), siis näib, et tegu on kaukaasia lumikellukese (G. alpinus var. alpinus, syn. G. caucasicus) mingi liikidevahelise hübriidiga või sordiga.      10.-

225.   Galanthus ‘Cordelia’ (H. A. Greatorex, enne 1956), lumikelluke ‘Cordelia’. *VK. Sort kuulub kurrulisest lumikellukesest (G. plicatus) aretatud Greatorex Doubles-sordirühma, mille täidisõielised sordid on omavahel küllalt sarnased. ‘Cordelia’ on oma sordirühma üks hilisemaid sorte. Tema kenad õierosetid koosnevad rohkem kui 20 õielehest. Neist igaühe tipus on suur roheline märk, mistõttu õis jätab seest küllalt rohelise üldmulje.     95.-

226.   Galanthus elwesii(spont. Moldova, Lesnoje), suureõieline lumikelluke. *VK. Sisemised õielehed on 2 rohelise märgiga (üks on tipus ja teine alusel). Sinihallid lehed. Pakun Moldaaviast Lesnojest 1978. aastal korjatud sibulaid.      50.-

227.   Galanthus ‘Jacqunetta’ (syn. G. ‘Jaquenetta’; H. A. Greatorex, enne 1956), lumikelluke ‘Jacqunetta’. Kurrulisest lumikellukesest (G. plicatus) aretatud täidisõielise sordi õis on kuni 30 sisemisest õielehest koosneva ümardunud ja tiheda rosetiga. Iga sisemise õielehe tipus on suur hobuserauakujuline roheline laik.  95.-

228.   Galanthus lagodechianus (syn. G. cabardenis, G. kemulariae, G. ketzkhovelii), lagodehhi lumikelluke. *VK. Kuni 20 cm kõrguse taime läikivrohelised 0,5-1 cm laiused lehed on tärgates lamedad ning allküljel kiiluga. Lääne aedades oli see väga külmakindel kaukaasia liik kuni 1970. aastani praktiliselt tundmatu, kuid nüüd on tema võidukäik alanud.        95.-

229.   Galanthus ‘Magnet’ (James Allen 1889), lumikelluke ‘Magnet’. *VK. Sort on aretatud James Alleni poolt edela-Inglismaal sordi ‘Melvillei’ seemnekülvist. 20 cm kõrguse taime suur ja tugeva ehitusega valge õis ripub pikal peenikesel kaarjal õieraol ning seetõttu „tantsib” ka kerges tuules. Õieraag ongi selle sordi kõige iseloomulikum tunnus. Hariliku lumikellukesega sarnanevate lehtede veidi käändunud serv viitab sordi tekkes ka kurrulise lumikellukese osalusele.   50.-

230.   Galanthus nivalis ‘Flore Pleno’ (syn. G. n. ‘Plenus’), harilik lumikelluke ‘Flore Pleno’. Kui lihtõielisel lumikellukesel on 3 välimist õielehte suured, 3 sisemist aga väikesed ning varjule jäävad, siis täidisõielisel on kõik 6 õielehte suured, mistõttu õis jätab hoopis suurema ja ilusama mulje. Seest täidetud rippuva õie sisse vaadates meenutab see valge-rohelisekirjut pisikest roosiõiekest.   2 tk.: 8.-

231.   Galanthus nivalis ‘Carpathian Giant’ (syn. G. n. ‘Maximus’, Janis Rukšans 1982 ja 2004), harilik lumikelluke ‘Carpathian Giant’. 1978. a. Ukrainast Ida-Karpaatidest, Kozeva küla lähedalt Janis Rukšansi poolt korjatud suureõieline variant 'Maximus'. Vahepeal tal hävinud sordi tagasisaamise järel minult 2003. aastal andis ta sellele 2004. aastal uue nime ‘Carpathian Giant’.         95.-

232.   Galanthus plicatus (spont. Crimea, city Staryi Krym), kurruline lumikelluke Starõi Krõmist. 20 cm kõrguse taime sinihallika varjundiga lehtede serv on järsult allküljele käändunud ehk volditud. Pakun 1985. aastal Starõi Krõmi linna lähedalt saadud looduslikke taimi.           50.-

233.   Geranium linearilobum subsp. transversale(syn. G. transversale, spont Usbekistan, Chimgan), rõht-kurereha (kitsahõlmise kurereha rõhtne alamliik) Tšimganist. *VK. Haralisest, jämedate „sarvedega” mugulast välja kasvavatel kuni 40 cm kõrgustel vartel puhkevad juunis violetjaspurpursed õied. Lääne-Siberis ja Kesk-Aasias kasvav alamliik on hilisem ning kasvult ja õielt väiksem kui meil kasvatatav suurekaelane kurereha (G. macrostylum). Mugulad korjas Janis Rukšans 1977. a. Usbekistanist Tšimgani mäelt. Taim vajab aias täispäikest ning vett hästi läbi laskvat liiva- või liivsavimaad. Mugulate kiire paljunemise tõttu tuleb taimele laiutamiseks ruumi jätta. Pealsed kuivavad suvel.         10.-

234.   Geranium linearilobum subsp. transversale(spont Kazakhstan, Ashtshisu), rõht-kurereha Astšisust. Pakun 1994. aastal Kasahstanist Tšüj-Ile mäestikust Astšisu (Aidarlõ) küla lähedalt Mart Veeruse ja Arnis Seisumsi korjatud mugulaid partiist VS 94-13, mis ei tundu eelmisest oluliselt erinevat.      10.-

235.   Geranium macrostylum ‘Ulu-Dag’, suurekaelane kurereha ‘Ulu-Dag’. *VK. 30-40 cm kõrguse mai lõpus-juunis õitseva purpursooneliste heleroosade õitega hästi kasvava variandi MP 81/3d mugulad korjati Türgi loodeosast Uludagi mäestikust.   8.-

236.   Geranium tuberosum, mugul-kurereha. Risoom on muutunud väikeseks ümmarguseks mugulaks. 30 cm kõrgusel varrel puhkevad mais väikesed – 1,5-2,5 (3) cm läbimõõduga – purpurroosad õied. Varrelehti pole. Levila ulatub Prantsusmaast Iraanini. Jätta taimelaigule rohkem laienemisruumi!         2 tk.: 5.-

237.   Gladiolus imbricatus, niidu-kuremõõk. Eesti looduslik, täiesti külmakindel kuni 80 cm kõrgune gladiool aias talvekatet ei vaja. 3 cm pikkused lillakaspunased kaarduvad õied juulis asuvad ühekülgses tihedas 7-10 cm pikkuses ja kuni 12-õielises õisikus. Eesti Punase Raamatu 4. kategooria ehk tähelepanu vajav (ohust pääsenud) liik on meil looduskaitse all. See maailma kõige külmakindlam gladiooliliik eelistab kasvada täispäikeses parasniiskel kuni niiskel mullal. Viljade eemaldamatajätmise korral muutub aias isekülvi tõttu umbrohuks. Mugul istutatakse avamaale sügisel.                              40.-

Hyacinthoides hispanica (syn. Endymion campanulatus, E. hispanicus, Scilla campanulata, S. hispanica), hispaania ebahüatsint (hispaania siniliilia ehk endüümion). Silla ehk siniliilia lähisugulase 30 cm kõrguses püstises sirges igakülgses õisikus puhkevad mai lõpus või juuni algul sinisetolmukalised längus violettsinised kellukjad õied. Hispaaniast, Portugalist ja Põhja-Aafrikast pärinevad vähenõudlikud, väga külmakindlad ja hästi paljunevad taimed eelistavad sarnaselt silladega aias poolvarju (kuid taluvad hästi ka päikest) ning niisket raskemat huumusrikast mulda. On ka lõikelilled.

238.   Hyacinthoides hispanica, hispaania ebahüatsint (määramata heleroosa sort)        5 tk.: 5.-

239.   Hyacinthoides hispanica, hispaania ebahüatsint (siniseõieline, sordinimeta). *VK. Sinine, lähedane 'Excelsiorile'. 4 tk.: 4.-

240.   Hyacinthoides hispanica ‘Excelsior’ (syn. H. h. ‘Chevithorne’; G. C. van Meeuwen 1906), hispaania ebahüatsint ‘Excelsior’. Hollandis Heemstedes aretatud 40-50 cm kõrguse sordi tugev õiekobar koosneb suurtest sinivioletsetest (hele-violettsinistest) õitest, mille igal õielehel on meresinine kesksoon.2 tk.: 8.-

241.   Hyacinthoides hispanica ‘Myosotis’ (J. Valkering, enne 1939), hispaania ebahüatsint ‘Myosotis’. Laiaõisikulise varase sordi helesinistel (portselansinistel) õielehtedel on tumedam kesksoon. 2 tk.: 8.-

242.   Hyacinthoides hispanica ‘Rosabella’ (J. Valkering, enne 1944), hispaania ebahüatsint ‘Rosabella’. Heleroosad (helevioletsed, hele-violettroosad) õied on tugevas õisikus. 2 tk.: 8.-; 25 tk.: 50.-

243.   Hyacinthoides hispanica ‘Rose Queen’ (syn. H. non-scripta ‘Rose Queen’; E. H. Krelage 1898), hispaania ebahüatsint ‘Rose Queen’. *VK. 20-30 cm; roosad (violettroosad, lillakasroosad, tumeroosad) õied. 2 tk.: 8.-; 4.-

244.   Hyacinthoides hispanica ‘Sky Blue’ (J. Valkering, umbes 1906), hispaania ebahüatsint ‘Sky Blue’. Keskmiselt siniste õitega hiline suureõieline võimas sort.  8.-

245.   Hyacinthoides non-scripta (syn. Endymion non-scriptus, E. nutans, Scilla festalis, S. non-scripta, S. nutans), longus ebahüatsint (longus siniliilia, longus endüümion). 20-30 (50) cm kõrguse taime erinevused sarnasest hispaania ebahüatsindist: õisikud mais-juunis on longus tipuga, ühekülgsed, torujas-kellukjad 1,5-2 cm pikkused violettsinised lõhnavad õied on kitsamad, väljakäändunud tipmetega ja rohkem longus, tolmukapead kreemid ning lehed kitsamad. Kasvab looduslikult Lääne-Euroopas. 2 tk.: 6.-

246.   Hyacinthus orientalis ‘Moreno’ (J. W. van der Veldt 1878), idahüatsint ‘Moreno’. *VK. Varaseks ajatamiseks ja aiataimeks sobilik kahvaturoosade õitega sort. 10.-

Iridodictyum, võrkiirised on madalakasvulised (10-20 cm) varakevadel õitsevad sibuliirised, mille õied puhkevad aias vaid mõned päevad hiljem lumikellukeste omadest ning õitsevad üheaegselt kõige varajasemate krookustega. Neile ei meeldi sügisene ja talvine liigniiskus. Tahavad päikeselist kasvukohta ja kerget huumusrikast ning hästi vett läbilaskvat neutraalset kuni nõrgalt aluselist kuiva kuni parasniisket mulda. Sügavasse potti istutatult sobivad võrkiirised ka ajatamiseks uuest aastast kuni kevadeni.

247.   Iridodictyum histrioides ‘Angel‘s Tears’ (syn. I. h. ‘Angel‘s Eye’)= Iris histrioides ‘Angel‘s Tears’, lüükia võrkiiris ‘Angel‘s Tears’ (‘Angel‘s Eye’) = lüükia iiris ‘Angel‘s Tears’. *VK. Türgi põhjaosa mägede endeemi sinised õied on hariliku võrkiirise (I. reticulatum) omadest suuremad. Sort on saadud valikuna lüükia iirise suurest teisendist (Iris histrioides var. major). 10 cm kõrguste aprillis õitsevate taimede õied on heledamad sinised kui teisendil.     12.-

248.   Iridodictyum hyrcanum ‘Talish’ (Janis Rukšans 1995), kaspia võrkiiris ‘Talish’ (= kaspia iiris ‘Talish’). Aserbaidžaanist Talõši mägedest Leriki lähedalt korjatud variant (RSZ 87-06) on kõige varaõitsevam sibuliiris, mille sinised õied puhkevad paar nädalat varem Hollandis tuntud kaspia võrkiirise variandist.   65.-

249.   Iridodictyum ‘Katharine Hodgkin’ (syn. Iris ‘Katharine Hodgkin’, I. histrioides var. major × I. winogradowii; E. B. Anderson 1960), võrkiiris ‘Katharine Hodgkin’ ( = iiris ‘Katharine Hodgkin’). 10 cm kõrguse aprillis õitseva taime suured, ümardunud õied on huvitav kombinatsioon kollasest ja sinisest – sinise soonestusega kollane õis on kahvatusinise tooniga üle valatud. Parasniiske muld kerges varjus, ehkki kasvab hästi ka päikese käes. Samade vanemate (lüükia võrkiirise suure teisendi ja Vinogradovi võrkiirise) ristamisest on saadud ka sordid ‘Frank Elder’ ja ‘Sheila Ann Germaney’.        6.-

250.   Iridodictyum ‘Frank Elder’ ( = Iris ‘Frank Elder’; H. F. D. Elder, enne 1978), võrkiiris ‘Frank Elder’ (iiris ‘Frank Elder’). Vahetegemine üldilmelt väga sarnase ja samadest ristlusvanematest saadud sordiga ‘Katharine Hodgkin’ on võimalik vaid mõningate pisiasjade alusel. ‘Frank Elder’ on veidi sinisem ja hilisem. Kumbki sinise-kollase värvitooni üleminekutes mänglevatest varakevadistest sortidest pole niiskusõrn.  12.-

251.   Iridodictyum reticulatum ‘Alida’ (= Iris reticulata ‘Alida’; H. Kroon 1997), harilik võrkiiris ‘Alida’ (võrkjas iiris ‘Alida’). Maailmas vähelevinud ja alles 1990-ndatel aastatel registreeritud 10-15 cm kõrgune viljatu sort on ‘Harmony’ sport (pungamutant). Põhiehitus on tolle sordiga täpselt sama, kuid õied on heledamad sinised ning meemärk (naastutriip) on kahvatum kollane.        7.-

252.   Iridodictyum reticulatum ‘Clairette’ ( = Iris reticulata ‘Clairette’; C. J. H. Hoog, enne 1919), harilik võrkiiris ‘Clairette’ (võrkjas iiris ‘Clairette’). 10-15 cm kõrguse sordi sisemised õielehed on puhas-taevassinised, välimised sügavsinised aga tumepurpurse naastuga, millel on valge laik ja triibukesed.     2 tk.: 8.-

253.   Iridodictyum reticulatum ‘Edward’ ( = Iris reticulata ‘Edward’; C. J. H. Hoog), harilik võrkiiris ‘Edward’ (võrkjas iiris ‘Edward’). *VK. Keskmisest hilisema õitseajaga viljakas sort. Kollase harjaga taevassinised välimised õielehed on väiksemad kui tuntud sordil ‘Joyce’. Maailmas vähekasvatatav sort registreeriti 1973. aastal William van Eedeni poolt.7.-

254.   Iridodictyum reticulatum ‘George’ (syn. Iridodictyum histrioides ‘George = Iris reticulata ‘George’’; W. P. van Eeden 1973), harilik võrkiiris ‘George’ (võrkjas iiris ‘George’). 10-12 cm kõrgune sort on saadud lüükia võrkiirise suure teisendi ristamisest hariliku võrkiirise sordiga ‘J. S. Dijt’ (I. histrioides var. major × I. reticulatum ‘J. S. Dijt’). Väga varajaste ja suurte, üle 8 cm Ø-ga lõhnavate õite sisemised õielehed on purpursed, välimised tumedamad purpursed. Laiad õienaastud on sort pärinud lüükia võrkiiriselt. Kitsaste kollaste meemärkide ümber on valkjas naastulaik. Selle suurepärase sordi osa sibulaid hävis sademeterohkel 2004. aasta suvel mullas niiskuse tõttu, ükski teine sort aga kannatada ei saanud. 2 tk.: 5.-

255.   Iridodictyum reticulatum ‘Joyce’ (= Iris reticulata ‘Joyce’; van Tubergen, enne 1943), harilik võrkiiris ‘Joyce’ (võrkjas iiris ‘Joyce’). Välimised sügav-taevassinised õielehed on kollase harjaga, viimase umber on valge laik. Sama välimusega sordist ‘Harmony’ on ‘Joyce’ hilisema õitseajaga. Vene aednike andmeil on ‘Joyce’ hele-taevassiniste, ‘Harmony’ aga tume-taevassiniste õitega. 2 tk.: 5.-

256.   Iridodictyum reticulatum ‘J. S. Dijt’ ( = Iris reticulata ‘J. S. Dijt’; J. S. Dijt, enne 1938), harilik võrkiiris ‘J. S. Dijt’ (võrkjas iiris ‘J. S. Dijt’). Ühe kõige punasema õiega sordi sisemised õielehed on purpursed, välimised aga punakaspurpursed oranžikaskollaste meemärkidega. Sellele keskmise õitseajaga sordile värvuselt väga lähedane sort ‘George’,on varasem, suureõielisem, tugevakasvulisem, kuid palju niiskusõrnem. 3 tk.: 6.-

257.   Iridodictyum winogradowii ( = Iris winogradowii), Vinogradovi võrkiiris (Vinogradovi iiris). Kuni 10 cm kõrguse taime suured, 5-7 cm Ø-ga helekollased õied puhkevad aprillis. See haruldane ja loodusest kaduv liik kasvab Gruusias Lomismta mäe niisketel alpiniitudel ja huumusrikastes kaljupragudes. Dr. Rodionenko sõnul kasvas 1972. aastal looduses veel vaid mõnisada taime. See kaunis sibullill sobib meie niiskesse kliimasse suurepäraselt, sest erinevalt teistest võrkiirise liikidest ei taha Vinogradovi võrkiiris suvist kuiva puhkeperioodi. Eelistab huumusrikast turbalisandiga parasniisket mulda ja kerget varju (kuid talub ka päikeselist kasvukohta). Mulla täielikku läbikuivamist ta ei taha, sest sibulate juurdumine algab varakult. Suurema kuivamisohu tõttu ei meeldi Vinogradovi võrkiirisele potis kasvada.        55.-

258.   Iris × regelio-cyclus ‘Dardanus’ (syn. Iris ‘Dardanus’; van Tubergen), rüüiiris ‘Dardanus’ (iiris ‘Dardanus’). *VK. Sort on saadud Korolkovi iirise sordi ‘Concolor’ ristamisest gruusia iirisega (I. korolkowii ‘Concolor’ × I. iberica). 50-60 cm kõrgune tugevate varte ja suurte õitega hübriid õitseb juuni algul. Sisemised (püstised) õielehed on lillad, välimised (rippuvad) aga kreemil põhjal paikneva jämeda purpurse soonestusega. Suveks lehed kuivavad, kuid pärast suvist puhkeperioodi ajab iiris sügisel vastu talve välja uued lehed. Parim aeg rüüiiriste jagamiseks ja ümberistutamiseks on varakevad ja suve teine pool. Kuivalembeste taimedena ei taha rüüiirised puhkuse ajal (suve teisel poolel) niiskelt olla.                          30.-

259.   Iris × regelio-cyclus ‘Vera’ (Iris ‘Vera’; Thomas M. Hoog 1956), rüüiiris ‘Vera’ (iiris ‘Vera’). *VK. Van Tubergeni firmas aretatud 40-60 cm kõrguse juunis rikkalikult õitseva sordi šokolaadipruunidel õitel on purpurne varjund ning välimistel õielehtedel sinine habe. Meil tahaks ta suvel-sügisel kuivavõitu mulda ja sooja kasvukohta.         40.-

260.   Iris stolonifera ‘Sina Dark’ (Janis Rukšans 2001), võsund-iiris ‘Sina Dark’. *VK. 40-60 cm kõrgusel varrel on juunis 2 (3) suurt lõhnatut ere-rebasepruuni õit erelillade laikudega õielehtede keskel. Pruunid kuni violetsed õied on alati laiade erk-pruunide servadega (soonevõrgustikuga). Liik kasvab Kesk-Aasias mäestike kivistel ja savistel loode- ja läänenõlvadel ning niisketel mägiaasadel. Aias kasvab ta hästi vaid kuiva ja kuuma suvega maades. Meie jahedas ja niiskes kliimas õitseb ta soojapuuduse tõttu vähe ning on puhkeperioodil esinevate vihmade tõttu ka hävimisohus. Niiskuskaitse kasutamisel (märjaks aastaajaks klaasi või kilega kattes) või igal aastal välja kaevates ja hilissügisese tagasiistutuseni soojas hoides saab teda avamaal siiski edukalt kasvatada. Pakutav purpurpruun kõige tumedam eales nähtud selle liigi variant korjati Janis Rukšansi ja Arnis Seisumsi poolt Usbekistani lõunaosast Hisori aheliku edelaossa jäävatest Tšulbairi mägedest Sina küla lähedalt 2000-3000 m kõrgusel asuvast Sina orust. Avamaal on ta mul ilma igasuguse niiskuskaitseta juba 4 aastat talvitunud ning korra ka õitsenud.   120.-

261.   Isopyrum thalictroides, ängelheinalehine võrdviljak. *VK. Pisiülasele (Anemonella) väga sarnane ja lähedane perekond. Püsikutest tulikaliste 20-30 cm kõrgused ülalt harunevad lehistunud varred kannavad aprillis-mais ülemistest lehekaenaldest väljuvatel pikkadel raagudel paiknevaid pisikesi (Ø 2 cm) tähtjaid õisi. Kroonlehtede ülesannet täidavad valged tupplehed, mida on õies 5-6. Pisikesed kahelikolmetised lehed meenutavad ängelheina omi. Kesk- ja Atlantilise Euroopa, Vahemeremaade, Balkani ja Türgi taimed kasvavad metsades ja metsalagendikel. Selle ilutaime sain Göteborgi Botaaniakaiast. Suve lõpuks selle pinnakattetaime lehed kuivavad.         50.-

262.   Isopyrum biternatum (syn. Enemion biternatum), kahelikolmetine võrdviljak. *VK. Eelmisele välimuselt ja kasvunõuetelt küllalt sarnane liik kasvab looduslikult USA idaosas. 10-40 cm.    65.-

263.   Ixiolirion tataricum, tatari keelikliilia. Mugulsibulast kasvaval umbes poolemeetrisel alaosas lehistunud varrel on mai lõpus ja juunis 2-8 kaunist sinist kuni lillat 4,5 cm pikkust kellukjat õit Ø-ga umbes 5 cm. Õielehed on peaaegu aluseni vabad. Liik kasvab Aasia steppides kuivadel liivastel aladel. Viljakas, vett hästi läbilaskev liivalisandiga muld täispäikselises kasvukohas. Muld peaks õitsemise järel suvel olema soe ja võimalikult kuiv. Sobivad ka lõikeks. 5 tk.: 5.-

Juunod (Juno) on kevadel õitsevad sibulaga iirised värtenjate või nöörjate lihakate säilitusjuurtega, mida ei tohi üleskaevamisel ja säilitamisel ära rebida. Kahe tiheda reana paiknevate läikivate lehtede kaenaldes asuvad omapärased iiriseõied. Eelistavad aluselisi muldi. Pärast pealsete kolletumist suvel tahavad nad kuni uute juurte tekke alguseni sügisel olla kuivalt. Niiskusõrnuse tõttu sobivad meie kliimasse vaid vähesed liigid. Neid  pakungi.

264.   Juno bucharica ‘Bicolored’ ( = Iris bucharica ‘Bicolored’), buhhaara juuno ‘Bicolored’ (buhhaara iiris ‘Bicolored’). 30-45 cm kõrgusel varrel mais-juunis puhkeval 3-7 kreemikasvalgel 5 cm läbimõõduga õiel on kollased tipud. Ilus läikiv lehestik. Janis Rukšans võttis Hollandi aedades levinud kahevärvilise variandi tähistamiseks 1997. aastal kasutusele sordinime ‘Bicolored’.12.-

265.   Juno graeberiana ( = Iris graeberiana), Graeberi juuno (Graeberi iiris). Läikivad rohelised lehed katavad kuni poolemeetrise varre tihedalt. Mais-juunis on ülemiste lehtede kaenlas 2-5 (7) sinakaslillat kuni 7 cm läbimõõduga õit. Siin pakun Mart Veeruselt saadud leiuandmeteta kõige kõrgekasvulisemat varianti.65.-

266.   Juno graeberiana = Iris graeberiana, Graeberi juuno = Graeberi iiris. Mais-juunis on ülemiste lehtede kaenlas 2-5 (7) lillakassinist kuni 7 cm läbimõõduga õit. Pakun ehtsat valge naastulaiguga viljuvat liiki, mis erineb senikasvatatud hübriidsetest jämedajuurelistest viljatutest variantidest (J. g. ‘White Fall’ ja J. g. ‘Yellow Fall’) väga peenikeste säilitusjuurte ja seemnete andmise poolest. Õis on tal sordiga 'White Fall' ühesugune.50.-

267.   Juno graeberiana ‘Yellow Fall’ ( = Iris graeberiana ‘Yellow Fall’), Graeberi juuno ‘Yellow Fall’ (Graeberi iiris ‘Yellow Fall’). 30-50 cm kõrguse viljatu hübriidi lillakassiniste õite välimiste õielehtede naastudel on kollase harja ümber kollane laik. Tuntud Kanada sibuliirisespetsialisti ja sordiaretaja Alan McMurtrie oletuse järgi võib selle sordi puhul olla tegu koguni liikide Iris albomarginata (valgeservane iiris) x I. bucharica hübriidiga    40.-

268.   Juno magnifica ( = Iris magnifica, Iris caucasica ‘Major’), oivaline juuno (oivaline iiris). Kuni 70 cm kõrgusel varrel on mais-juunis 7 või enamgi hele-sireliroosat (pigem küll sinkjasvalget) 5-7 cm läbimõõduga õit. Välimiste õielehtede heledat harja ümbritseb kollane laik. Liik kasvab Usbekistanis Samarkandi ümbruse mägedes.   40.-

269.   Juno willmottiana hort. ‘Alba’ ( = Iris bucharica ‘Alba’), aednike Willmotti juuno ‘Alba’ (aednike Willmotti iiris ‘Alba’). Avamaal vastupidavaks ja niiskuskindlaks osutunud mais-juunis õitseva valgeõielise (ø 5-7 cm, õienaastudel on nõrk kollane laiguke) 30 cm kõrguse sordi sibulad olid algselt saadud Hollandist van Tubergeni firmast Willmotti iirise (I. willmottiana) nime all. Läti juunouurija Arnis Seisumsi arvates polevatki tegemist Willmotti juunoga, vaid hoopis liikidevahelise hübriidiga, mille üheks vanemaks on buhhaara juuno, teine vanem aga on tänini kindlaks tegemata. Janis Rukšansi arvates on aedhübriidi üheks vanemaks hoopis sarnasjuuno (J. vicaria).       75.-

270.   Leucojum vernum(spont. Crimea, city Staryi Krym), kevadine märtsikelluke Starõi Krõmist. Üldtuntud kauni varakevadise lille 10-30 cm kõrgusel varrel ripub aprilli algul lumivalge õis, mille iga 2 cm pikkuse õielehe tipus on kollane või roheline laik. Lumikellukesest on kevadine märtsikelluke kaunim. Euroopa looduses kasvab ta sega-lehtmetsades pool- või täisvarjus, tihti aga märgades kohtades ojakeste ääres. Ka aias tuleks märtsikelluke istutada lehtpuude ja -põõsaste alla küllalt niiskele kasvukohale. Nõukogude ajal Starõi Krõmist saadud looduslik variant talub minu aia kuivi tingimusi teistest variantidest märksa paremini.     25.-

271.   Lewisia nevadensis, nevaada leviisia.  *VK. USA lääneosa mägede põhjanõlvadel kasvav valgeõieline 5 cm kõrgune kääbustaim õitseb meil juunis, suve teisel poolel aga pealsed kuivavad.  Vastu maad surutud lehekodariku keskelt tekivad arvukad väga madalad üheõielised varred. Õie Ø on 2 (3,5) cm. Isekülv. Päike, parasniiske muld.          45.-

272.   Muscari armeniacum ‘Album’, armeenia kobarhüatsint ‘Album’ (väga hiline). Sibullilleregistri järgi on sordi 'Album' valged õied keskmise õitseajaga. Urmas Laansoolt saadud Göteborgist pärinev pika ja terava tipuga valgeõieline ‘Albumi’ variant aga on ülimalt hilise õitseajaga – lausa ebaloomulikult hiline.          25.-

273.   Muscari armeniacum ‘Argaei Album’ (syn. M. argaei hort. ‘Album’; van Tubergen), armeenia kobarhüatsint ‘Argaei Album’. Van Tubergeni firma poolt loodusest kultuuri viidud vormi pole hiljem loodusest enam leitud. 10-20 cm pikkusel varval puhkevad mais keskmised kuni hilised väikesed tihedad puhasvalged piklikmunajad õisikud. 2 tk.: 7.-

274.   Muscari armeniacum ‘Blue Spike’ (J. A. van Zanten, enne 1963), armeenia kobarhüatsint ‘Blue Spike’. Äärmiselt omapärase välimusega Hollandi sordi 10-20 cm kõrgusel varval on mais-juunis väga tihe, suur ja lai õisik viljatutest sulgjalt harunevatest linasinistest täidisõitest.     2 tk.: 6.-

275.   Muscari armeniacum ‘Cantab’ (Rev. H. Rollo Meyer via van Tubergen), armeenia kobarhüatsint ‘Cantab’. Väga hilise, mais-juunis rikkalikult õitseva sordi lühikestel 10-15 cm kõrgustel jäikadel varbadel on heledapoolsed sinised õisikud.         3 tk.: 6.-; 20 tk.: 20.-

276.   Muscari armeniacum ‘Christmas Pearl’ (A. L. van Bentem 1980), armeenia kobarhüatsint ‘Christmas Pearl’. Liigi tüüpilisest taimest umbes 3 nädalat varem (aprillis-mais) õitseva varase sordi violettsinised õied on kõrgetel (15-20 cm) varbadel. 3 tk.: 6.-

277.   Muscari armeniacum ‘Cote d‘Azur’ (C. ja A. van Bentem 1987), armeenia kobarhüatsint ‘Cote d‘Azur’. Mais-juunis õitsev 25 cm kõrguste varbadega erk-sügavsiniste õitega sort.     2 tk.: 7.-

278.   Muscari armeniacum ‘Early Giant’, armeenia kobarhüatsint ‘Early Giant’. Kuni 20 cm kõrgustel varbadel mais valgetipuliste sügavsiniste (koobaltsiniste) õitega rikkalikult õitsev sort pole avamaal ei kõrge ega ka varane, kuid teda kasutatakse varaseks ajatamiseks.    3 tk.: 6.-

279.   Muscari armeniacum ‘Saffier’ (syn. M. a. ‘Saphir’; A. L. van Bentem 1985), armeenia kobarhüatsint ‘Saffier’. Kõrgekasvuline hiline sort kannab mais-juunis kuni 30 cm kõrgustel jäikadel varbadel väga pikki, kuid mitte tihedaid õisikuid omapäraste tuhmide hele-violettsiniste (värvitoon 97a) õitega. Õie suue on kinni kasvanud ning ei avane ka õitsemise ajal, mistõttu putukad ei saa õit tolmeldada ja seemneid ei teki. Lõikelillena õitseb ja püsib ta vaasis kaua.             3 tk.: 6.-

280.   Muscari aucheri (syn. M. praecox, M. tubergenianum), varane kobarhüatsint. *VK. Nimele vastavalt puhkevad kuni 20 cm kõrguse varva tipus varakult – juba aprillis – kuni 3 cm pikkused tihedad ruljad kobarad ere-taevassinistest tünjatest valgete või kahvatusiniste tipmetega õitest. Viljuv õisik jääb tihedaks, sest raovahed ei pikene. Türgi ja Iraani endeemne liik. Peaaegu kõik M. aucheri nime all Eesti ja Läti aedades esinevad ja pakutavad taimed on valed.   2 tk.: 3.-

281.   Muscari azureum ‘Amphibolis’ (syn. Hyacinthella azurea ‘Amphibolis’), taevassinine kobarhüatsint ‘Amphibolis’. *VK. Sort pärineb Max Leichtlinilt Baden-Badenist. Ladinakeelne sõna amphibolis tähendab tõlgituna „ebaselge, kahetähenduslik või kahemõtteline”. Sort on liigi tüüpilisest taimest suurem (kõrgus 10-15 cm), varasem, kahvatumate siniste õitega ja hambulisemate õietipmetega.         5.-

282.   Muscari botryoides, harilik kobarhüatsint. 10-25 cm kõrgusel varval asuvad mais keskmise tihedusega ruljas kobarõisikus kerajad violetse varjundiga sinised valgetipulised õied. Kesk- ja Kagu-Euroopa liik. Meil kohtab liiki veel vanades taluaedades. Kõikjal massiliselt müüdav armeenia kobarhüatsint on teda välja tõrjumas. 2 tk.: 5.-

283.   Muscari botryoides ‘Album’ (enne 1596), harilik kobarhüatsint ‘Album’. *VK. 10-20 cm kõrgust kitsaste ja tihedate puhasvalgete lõhnavate kobarõisikutega sorti kasvatatakse maailma aedades alates 1596. aastast. Valgeõieline sort on aedades tavalisem kui siniseõieline liik.   2 tk.: 5.-

284.   Muscari botryoides ‘Carneum’, harilik kobarhüatsint ‘Carneum’. Ebatavalist kahvaturoosat värvi õitega sorti kasvatatakse maailmas umbes 1594. aastast. Interneti spetsiaalsel kobarhüatsindileheküljel Muscaripage on öeldud: "This Muscari is probably no longer in cultivation. If there is anybody out there who knows more about it I would be very pleased to hear from you." (vaba tõlge: "Seda kobarhüatsinti tõenäoliselt enam kultuuris ei esine. Kui on keegi, kes temast midagi teab, andke teada!"). Vaimustav, et just Eestil on õnnestunud see väljasurnuks peetud sort maailma jaoks ära päästa. Olen sorti juba 8 aastat tagasi müügiks välja pakkunud, kuid hinda 15 krooni sibulast on kalliks peetud ning loiult läks ta ka 2003. aastal Aiasõbra kataloogi kaudu pakutuna. Uute asjaolude ilmnemise ja sibulate väikese arvu tõttu on uus hind ehk juba veidi rohkem tegelikkusega kooskõlas.  95.-

285.   Muscari comosum (syn. Leopoldia comosa, M. pinardii), tutt-kobarhüatsint. *VK. 15-50 cm pikkusel varval on juunikuus õied pikas ja hõredas õisikus. Ilmetud helepruunid kuni pruunikasrohekad või hallikad viljalised õied asuvad lühikestel õieraagudel. Tõusvatel pikkadel erevioletsetel õieraagudel asetsevad ülemised viljatud erevioletsed õied moodustavad ilusa tipmise tuti, olles õisiku ainukeseks ehteks. 2 tk.: 8.-

286.   Muscari comosum ‘Plumosum’ (syn. M. c. ‘Monstrosum’; 1611), tutt-kobarhüatsint ‘Plumosum’ (‘Monstrosum’). *VK. 1611. aastast kasvatatav kena ja põnev aedkloon on omapärane monstrum. 15-20 cm kõrguse tai-me püstine laikooniline harunev tihe õisik juunis koosneb ainult viljatutest violetsetest õitest ja violetsetest õieraagudest. Mõnel aastal õitseb ta meie kliimas ilusti, mõnel aastal aga ei suuda korralikku õisikut moodustada.   2 tk.: 8.-

287.   Muscari latifolium, laialehine kobarhüatsint. Türgi lõuna- ja lääneosa endeemil on vaid üks lai leht sibula kohta. 15-40 cm kõrgune varb kannab maikuus kuni 6 cm pikkust ruljat õisikut. Õied on mustjassinised (lausa sinakasmustad!), tipmised viljatud õied aga märksa heledamad.    3 tk.: 6.-

288.   Muscari neglectum (syn. M. leucostomum, spont. Kopet-Dag, Arvaz), lõhnav kobarhüatsint. *VK. 10-30 cm kõrguse varva tipus puhkeb mais kuni 4 cm pikkune tihe kobarõisik sinkjasmustadest valgetipulistest lõhnavatest munajatest või kupjatest õitest. Taimed pärinevad Turkmeeniast Kopetdagi mäestikust Arvazist.      25.-

289.   Muscari neglectum ‘Baby‘s Breath’ (syn. M. armeniacum ‘Babies Breath’), lõhnav kobarhüatsint ‘Baby‘s Breath’. Helesinise väga tiheda õisiku tipp tõmbub õitsemise lõpuks tumesiniseks.         30.-

290.   Muscari pallens (spont. Caucasus, N. Osethia, Holst, 2000 m), kahkjas kobarhüatsint Holstist. 15-20 cm kõrguse taime ülimalt hiline tihe munajas kobarõisik juunis koosneb kahvatusinistest, peaaegu valgetest munajatest õitest. Sibulad (RP 83-27) pärinevad Kaukaasiast Põhja-Osseetiast Holsti küla lähedalt 2000 m kõrguselt alpiniidult.    20.-

291.   Muscari pallens (spont. Caucasus, Krasnodar distr., Krasnaja Poljana), kahkjas kobarhüatsint Punaselt Lagedalt. Sibulad on korjatud Tartu Ülikooli botaanikaaia aednike poolt 1994. aastal Kaukaasiast Krasnodari kraist Krasnaja Poljanast Atšišho mäelt. Eelmisest tunduvalt erinev, tumedam tagasihoidlikuma välimusega variant.        15.-

292.   Muscari ‘Sky Blue’ (Aldonis Verinš 1978), kobarhüatsint ‘Sky Blue’. Kaunid helesinised mais puhkevad õisikud asuvad kõrgetel kuni 30 cm pikkustel vartel. Õisiku viljatud tipuõied on peaaegu valged. See on üks sort kolmest „õest” (on olemas ka ‘Dark Eyes’ ja ‘White Beauty’), mille Läti sordiaretaja Aldonis Verinš valis välja Põhja-Kaukaasiast Kabardi-Balkaariast Naltšiki lähedalt Sovetskoje küla juurest 1969. aastal korjatud sibulatest. Asjatundjad oletatavad, et tegemist on seni kirjeldamata uue liigi värvivariandiga.        1 tk.: 6.-, 10 tk.: 30.-

293.   Muscari ‘Tallinn’, kobarhüatsint ‘Tallinn’. Tallinna Botaanikaaiast määramiseks saadetud variant ei sarnane ühegi senituntud sordi ega liigiga. Tõenäoliselt on tegemist algupärase seemikuga. Taimel on väga tihedad piklikkoonilised helesinised õisikud.       30.-

294.   Muscari ‘White Beauty’ (M. ‘White-rose Beauty’, Aldonis Verinš 1978), kobarhüatsint ‘White Beauty’. *VK. Pikavarreliste, kuni 25 cm kõrguste taimede mais puhkevate valgete õisikute alaosas esineb väga nõrk roosakas varjund, mis avaldub paremini külma kevade ja happelise mulla korral. Läti sordiaretaja Aldonis Verinš valis sordi välja Põhja-Kaukaasiast Kabardi-Balkaariast Naltšiki lähedalt Sovetskoje küla juurest 1969. aastal korjatud sibulatest.     6.-

295.   Narcissus pumilus (syn. N. minor var. pumilus), madal nartsiss. Algselt kirjeldati liik aiataime järgi, kuid hiljem leiti sarnase välimusega taimi ka Ranniku-Alpides ja Portugali põhjaosas. 15 cm kõrgusel varrel puhkevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel rõhtsad kollased õied. Erekollased õielehed on suudme lähedal laienevast kuldkollasest trompetist veidi lühemad. Lamedad sinakad lehed on 1 cm laiused ja 15 cm pikkused. (Kõrvalmärkus: liigist märksa tuntum on tema täidisõieline sort N. pumilus ‘Rip van Winkle’).6.-; 5 tk.: 15.-

296.   Narcissus 2Y-Y, nartsissi kollane aedsort. *VK. Üleni kuldkollase õiega nartsissil on torujas lisakroon.      3.-

297.   Narcissus 'Ice Follies' (Konynenburg & Mark, enne 1953), nartsiss 'Ice Follies'. *VK. 2W-W.   4.-

298.   Nectaroscordum siculum (syn. Allium siculum), sitsiilia mesilauk. Umbes 1 m kõrguse tugeva varva tipus ripub juunikuus hõredas koonilises õisikus kuni 7 cm pikkustel kaarjatel raagudel umbes 30 nõrga roosaka varjundiga rohekasvalget (pigem valkjasrohekat) laikellukjat 2 cm läbimõõduga tugevakoelist (nahkjat) õit. Pealsed kuivavad suve keskel või teisel poolel. Liik kasvab Lõuna-Prantsusmaalt kuni Türgini niisketes varjulistes metsades. Mul kasvab ta hästi ka lagedal kohal kuivapoolsel savikal mullal. Kuivatatud kreemid vilikonnad on hinnatud lilleseades. Pakutavad taimed on kasvatatud botaanikaaedadest saadud seemnetest.  5.-

299.   Nectaroscordum tripedale (syn. Allium tripedale), pärsia mesilauk. Kuni 130 cm kõrgusel varval puhkevad juunis arvukad suured (2 cm pikkused) hele-säravroosad õied. Õisikud on varasemad, palju tihedamad ja ilusamad kui sitsiilia mesilaugul. Tegemist on punase raamatu liigiga ehk maailmas hävimisohus oleva liigiga. Pakun Armeenia päritoluga taimi.        95.-

300.   Ornithogalum arcuatum (spont. NW Caucasus, Krasnodar distr.), kaar-linnupiim. Nime on liik saanud kaarjalt ülespoole käänduvatest viljaraagudest. 50-70 (100) cm kõrguse taime tihedas 40 cm pikkuses ja kuni 8 cm laiuses kobarõisikus on juunis-juulis kuni 40 valget 3 cm läbimõõduga õit. Kitsas roheline triip õielehe seljal esineb ainult tipupoolel või puudub hoopis. Minu aias puhkeb ta juuni keskel kõrgetest linnupiimadest kõige esimesena õide. Pakutavad taimed pärinevad Loode-Kaukaasiast Krasnodari krai hõredast metsast. Nii see kui ka järgnevad linnupiimaliigid eelistavad meie põhjamaises kliimas täispäikest (muidu õied ei avane) ning parasniisket mulda, kuid lepivad ka kuivapoolse mullaga.      35.-

301.   Ornithogalum arcuatum (spont. Caucasus borealis, near Stavropol, 1965), kaar-linnupiim Stavropolist. Ei erine oluliselt eelmisest. Korjanud Tallinna Botaanikaaed 1965. aastal Põhja-Kaukaasiast Stavropoli lähedalt.      35.-

302.   Ornithogalum boucheanum (syn. O. nutans subsp. boucheanum), hammas-linnupiim. 30-50 cm kõrguse taime pikas kobarõisikus on juunis 20-50 suurt 5 cm läbimõõduga kellukjat hõbevalget tumerohelise seljaga õit. Õisik on tihedam ja hõberohelisem kui lähedasel sugulasliigil longus linnupiimal (O. nutans). Liiga hea vegetatiivse paljunemise tõttu tuleb taimedele jätta rohkem laiutamisruumi.        10.-

303.   Ornithogalum fimbriatum ‘Ai-Petri’ (Janis Rukšans 1997), ripsmeline linnupiim ‘Ai-Petri’. *VK. Varakevadel aprillis-mais päikeselise ilmaga laialt avatud rohked valged õied on laias lamedas õisikus peaaegu maapinna tasemel. Kääbuse kitsad ripsmelise servaga lehed ulatuvad õitest palju kõrgemale, kuid ei varja õisi. Pakun Krimmist Ai-Petrist kõrgelt mäginiidult korjatud sibulaid (R 83-07).  35.-

304.   Ornithogalum kotschyanum, Kotschy linnupiim. *VK. Tihedatesse lamedatesse õisikutesse koondunud laiade õielehtedega 2,5-3 cm läbimõõduga valged õied õitsevad maikuus peaaegu maapinnal. 15-20 cm pikkuste laiade läikivroheliste lainelise servaga lehtede kodarikud kipuvad õitsemise ajal maadjat õisikut veidi varjama. Liik on meil avamaal vastupidav. Taimi küll maailma aedades kasvatatakse (lähtunud on nad Uppsala botaanikaaiast), kuid sellenimelist liiki pole ma siiamaani kusagilt botaanilisest kirjandusest leidnud.      30.-

305.   Ornithogalum lanceolatum, süstlehine linnupiim. *VK. Madala, vaid 5-10 cm kõrguse taime rohkem kui 20 valget õit puhkevad aprillis-mais peaaegu maapinnal 10 cm pikkuste ja kuni 2 cm laiuste laiuvate, süstjate, läikivate lehtede vahel. Kasvab Türgi, Liibanonis ja Süüria mägedes.   45.-

306.   Ornithogalum narbonense, narbonni linnupiim. 30-80 (100) cm kõrguse taime juuli algul puhkev ruljas õisik koosneb suurtest lamedatest tähtjatest valgetest õitest, millel rohelised seljatriibud esinevad kogu õielehe pikkuse ulatuses. Püstised viljaraod on enam-vähem varvale liibuvad. Liik kasvab Lõuna-Euroopast Iraagini.       12.-

307.   Ornithogalum nutans, longus linnupiim. 20-35 (60) cm kõrguse taime ruljas õisik juuni esimesel poolel koosneb kuni 10 (20) suurest, 5 cm läbimõõduga veidi longus omapärasest hõbevalgest tähtjast õiest. 2-3 cm pikkused õielehed on seest hõbevalged, väljast hõberohelised ja kitsa valge servaga. See metsataim kasvab looduslikult Bulgaarias, Kreekas ja Türgis. Meil kasvab hästi nii poolvarjus kui ka päikese käes. Sibul annab sigisibulatega võsundeid, mistõttu taimele tuleb jätta palju laiutamisruumi.         2 tk.: 5.-

308.   Ornithogalum oligophyllum (syn. O. balansae), Balansa linnupiim. Aias puhkeb 5-15 cm kõrgusel varval üle 10 lumivalge, laia rohelise seljavöödiga õie juba aprillis. Puhkedes väga tihe ja madal õisik tõuseb hiljem kõrgemale. Balkani, Kaukaasia ja Türgi alpi- ja lähisalpivööndi taim eelistab päikeselist kasvukohta ning liivalisandiga mulda.        20.-

309.   Ornithogalum ponticum ‘Sochi’ (Janis Rukšans 1995), pontose linnupiim ‘Sochi’. Kuni 60 cm kõrgune valge õisik juunis-juulis sobib ka lõikeks. Pontose linnupiim on ilus liik juulikuises õievaeses sibullilleaias, mil õitsevad põhiliselt veel vaid liiliad. Sort on välja valitud Krasnodari kraist Sotši-lähedasest metsast Janis Rukšansi ja Evalds Paupersi poolt 1984. a. korjatud sibulatest (RE 84-02).        60.-

310.   Ornithogalum pyrenaicum (syn. O. flavescens), pürenee linnupiim. 100 cm või kõrgema taime väikesed kollakasrohelised õied on juunis-juulis hõredates püstistes pikkades õisikutes. Liik kasvab Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Marokos, Krimmis, Kaukaasias ja Türgis.        30.-

311.   Ornithogalum schmalhauseni, zangezuri linnupiim. Kuni 8 õiest koosnevad valged lamedad õisikud aprillis asuvad pikkade lehtede vahel lausa maapinnal, kuid on siiski hästi nähtavad. Sibulad (AS 89) on korjatud Armeeniast Zangezuri mäestikust Hustupi mäelt.        40.-

312.   Ornithogalum sintenisii, Sintenisi linnupiim. *VK. 5-10 cm kõrgune taim. 15 cm pikkuste kitsaste kõverdunud lehtede keskel istub aprillis peaaegu vastu maad asuvas lamedas pikaraolises kobarõisikus 15-25 kaunist lumivalget tähtjat õit. Sügisel tekkivad uued lehed talvituvad väga hästi. Liik kasvab Kaukaasias ja Iraanis Kaspia mere äärses piirkonnas.  35.-

313.   Ornithogalum sphaerocarpum, ümaraviljaline linnupiim. Euroopa lõunaosas, Türgis ning Süürias kasvav meetrine taim on pikkades hõredates õisikutes asuvate väikeste (õieleht on vaid 0,5-0,9 cm pikkune) rohelise seljatriibuga valgete õitega. Taim on kujult väga lähedane pürenee linnupiimale (O. pyrenaicum).         60.-

314.   Oxalis adenophylla, näärmekas jänesekapsas. *VK. Tšiili ja Argentiina mägede (Andide) 5-10 cm kõrgune mugullill. Tiheda kauni hõbehalli lehestikupadjandi peal puhkevad juunis-juulis suured, 2,5 cm läbimõõduga püstised pärani avatud roosakaslillakad õied. See lubjapõlgaja taim talub kuivust, kuid eelistab aias päikeselist kasvukohta ning kasvu ajal parasniiskust. Suve teisel poolel pärast lehtede kuivamist tahab ta kuiva puhkeaega.    2 tk.: 6.-

315.   Paeonia anomala (spont. Altaiski), anomaalne pojeng Altaiskist 1986. Läikivate lillakaspunaste kroonlehtede ja kollase tolmukakimbuga küljele vaatavad väikesed (ø 9 cm) kausjad (ei avane pärani) lihtõied. Väga varajane, üks esimesi pojenge aias, õitseb mais. Lehtedel esineb kollakas või punakas sügisvärvus. Ravimtaim. Looduslik liik on laia levikualaga Euroopast kuni Lääne-Hiinani. Altai mägedest Altaiski asulast Antanas Makunaselt 1986. a. saadud taimed on väga kõrgekasvulised (100-120 cm) ja tiheda lehestikuga. Toestamist ei vaja.           60.-

316.   Paeonia anomala (spont. Krasnojarsk), anomaalne pojeng Krasnojarskist. Pakutav looduslik materjal on korjatud Siberist Krasnojarski linna lähistelt. Õie läbimõõt 10 cm. Puhmik on kõrge (100-105 cm).60.-

317.   Paeonia anomala (spont. Krasnojarsk), anomaalne pojeng Krasnojarskist (aedseemikud). Krasnojarskist saadud emataime vabatolmlemisest saadud aedseemikud.        40.-

318.   Paeonia 'Bessie' (Krekler, 1958), pojeng 'Bessie'. Roosa kuni heleroosa, pleekuva servaga, suur (ø 17 cm), keskmise tihedusega kuni tihe, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Keskvarajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik kõrge (100 cm).   100.-

319.   Paeonia 'Carina' (Saunders 1944), pojeng 'Carina'. Hübriidpojeng, mis on saadud valgeõielise pojengi ristamisest hõlmise pojengiga (P.lactiflora x P. peregrina). Väga erepunane (vananedes muutub õis siiski roosakaspunaseks), suur (Ø 17 cm), kollase tolmukakimbuga pooltäidis- kuni lihtõis (1-3 rida kroonlehti). Varajane. Puhmik madal (80 cm). Seisab ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort.         150.-

320.   Paeonia 'Helen Matthews' (Saunders-Krekler 1953), pojeng 'Helen Matthews'. *VK. Hübriidpojeng. Erepunane, hiljem roosakaspunane suur kuni väga suur (Ø 17-18 cm) kollase tolmukakimbuga kausjas laiade kroonlehtedega (pooltäidis- kuni) lihtõis. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (85-90 cm).      100.-

321.   Paeonia 'Leonie' ('Mme Calot') (Barr; Miellez), pojeng 'Leonie'. Heleroosa, õitsemise kestel valgeks või peaaegu valgeks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 15 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi (õitsemise lõpuks juba roosi tüüpi, välimised kroonlehed keeravad end allapoole) täidisõis. Mõnikord harva võib petaloididel esineda lillasid emakasuudmemärke, kuid need ei häiri. Varajane (on minu aias hiina pojengidest sordi ‘Vesennii’ järel varajasuselt 2. kohal). Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm).            90.-

322.   Paeonia 'Maironis', pojeng 'Maironis'. *VK. Leedu väga varajane keskmisekasvuline pojengisort näeb välja täpselt nagu looduslik valgeõieline pojeng (P. lactiflora), kuid on palju suureõielisem..        80.-

323.   Paeonia 'Minuet' (Franklin 1931), pojeng 'Minuet'. Heleroosa, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, lamedapoolne roosi tüüpi täidisõis. Rikkalik õitseja. Hiline. Puhmik väga kõrge (115 cm).     60.-

324.   Paeonia officinalis subsp. banatica, varajase pojengi ungari alamliik. Looduslikult Ungaris, Serbias ja Rumeenias kasvava lihtõielise punase varase pojengi tipmised lehehõlmad on omakorda lõhestunud kaheks või kolmeks hõlmaks. 60 cm. Selle haruldase alamliigi taimed on üles kasvatatud Budapestist saadud seemnetest.         70.-

325.   Paeonia 'Sweet Sixteen' (Klehm,1968), pojeng 'Sweet Sixteen'. Välimised kroonlehed on heleroosad. Nõrgad õied moodustavad kreemi poolkera või on kroon-tüübi. Tugevamatel õitel poolkera tsentraalsete kroonlehtede tipud pikenevad ja laienevad ning muutuvad heleroosadeks, seetõttu näevad mõnikord õied pealt välja kreemi-roosa-kirjudena, kollane vöönd muutumata äärmistest petaloididest-staminoodidest säilub aga rõngana («kraena») poolkera alusel. Kõige tugevamatel õitel tekivad roosad tipud mitte ainult tsentraalsetel, vaid kõigil petaloididel ning moodustub korrapärane tihe heleroosa kera. Keskmise suurusega (ø 14 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, kera- kuni poolkera- või kroon-tüüpi, korrapärane täidisõis. Varajane kuni keskvarajane. Puhmik kõrge kuni keskmise kõrgusega.         100.-

326.   Polygonatum humile, madal kuutōverohi. Vaid 15-30 cm kõrgune Siberis ja Kaug-Idas kasvav sirgete püstiste vartega madalakasvuline vahelduvate igakülgselt asetsevate lehtedega liik, mille lehekaenaldes ripuvad ühekaupa kellukjad valged õied. Laieneb peenikeste risoomidega, nii et talle tuleb jätta ruumi laiutamiseks.        40.-

327.   Puschkinia scilloides, harilik puškiinia (hüatsintpuškiinia). *VK. 10-15 cm pikkusel varrel aprillis puhkevad väikesed tihedad kobarõisikud koosnevad kahvatusinistest (peaaegu valgetest) sinise seljatriibuga 2 cm läbimõõduga laikellukjatest õitest. Tolmukatest on tekkinud väike lisakroon. Need hüatsindiliste (Hyacinthaceae) sugukonda kuuluvad taimed kasvavad Kaukaasia, Türgi, Iraani, Iraagi ja Liibanoni rohtlates ja mägedes. Paljuneb hästi nii sibulate kui seemnetega. Päike, aga ka poolvari. Parasniiske liivsavimuld. Liiga kuuma ja kuiva kasvukohta ei taha.     4 tk.: 6.-

328.   Puschkinia scilloides ‘Aragats‘ Gem’ (Arnis Seisums 1998), harilik puškiinia ‘Aragats‘ Gem’. Arnis Seisumsi poolt Armeeniast Aragatsist Kasahi jõe äärest korjatud variant (AS 89) on lätlaste arvates kasvatatavast tavavariandist veidi suureõielisem ja parema õisiku ehitusega.   30.-

329.   Ranunculus ficaria ‘Brazen Hussy’, kanakoole ‘Brazen Hussy’. *VK. Meie kodumaisest taimest (5-30 cm kõrgune, väikesed värtenjad juuremugulad, lehed südajad, aprillis-mais läikivad kuldkollased 2-3 cm läbimõõdus õied) on välismaal aretatud arvukalt aedsorte. Siintoodud sordi kollaste lihtõite taustaks olev tumepruun läikiv lehestik, mis on puhkemise järel peaaegu must, loob oivalise kontrasti! Lehestik püsib tumedana küllalt kaua, kuid heleneb hiljem siiski pronksjaks. Algtaim leiti Inglismaalt Sussexist. Kanakoole kasvab poolvarjus, kuid talub hästi ka päikest. Tahab rammusat, aastaringselt niisket mulda.        20.-

330.   Ranunculus ficaria ‘Collarette’ (syn. R. f. ‘E. A. Bowles’, R. f. ‘Anemoneflora’, R. f. ‘Beamish‘s Double’), kanakoole ‘Collarette’. *VK. Täidisõied on anemoonõielised – kroonlehetaolisteks petaloidideks muundunud oranžikad tolmukad moodustavad õie südames kollaste läikivate kroonlehtede keskel tiheda tuti.   20.-

331.   Ranunculus ficaria ‘Green Petal’ (Ingwersen), kanakoole ‘Green Petal’. *VK. Hilisel täidisõielisel sordil kroonlehed puuduvad ning nende ülesannet täidavad rohked rohelised ja kollakad laineliseservalised kõlutolmukatest ehk staminoodidest tekkinud petaloidid.   45.-

332.   Ranunculus ficaria ‘Salmon‘s White’, kanakoole ‘Salmon‘s White’. *VK. Avanedes peaaegu valgete õite selg muutub hiljem purpursiniseks. 10 cm kõrguse sordi lehed on peaaegu ilma hõbedaste laikudeta.    45.-

333.   Sanguinaria canadensis, kevadmagun. Kanada ja USA idaosa hõredates mägimetsades kasvava "mooni" kuni 25 cm kõrgune vars kannab mais üksikut 4-6 cm läbimõõduga puhasvalget 8 kroonlehega õit. See veripunase piimmahlaga vereurmarohu sugulane kasvab aias nõrgalt happelisel niiskel huumusmullal poolvarjus või varjus, taludes niiskemal mullal ka päikesepaistet.         30.-

334.   Sanguinaria canadensis ‘Multiplex’, kevadmagun ‘Multiplex’. Imeilusate täielikult täidisõiliste õite kõik emaka viljalehed ja tolmukad on muutunud kroonlehetaolisteks petaloidideks. Üks aia "naeltest" õitsemise ajal!        75.-

335.   Scilla litardierei (syn. S. pratensis), aas-silla ehk aas-siniliilia. Suvel juunis-juulis õitseva silla 25 cm kõrgusel varval tihedas koonilises kobarõisikus asub 15-35 (70) lillakassinist väikest tähtjat õit. Liik kasvab Jugoslaavias. Päike, parasniiske muld. 2 tk.: 6.-; 20 tk.: 20.-

336.   Scilla litardierei, aas-silla (tume). Pakutav ebatüüpiline variant on tumedamate õitega, hilisema õitsemisega ja arvukamate viljadega. 2 tk.: 6.-; 20 tk.: 20.-

337.   Scilla rosenii, suureõieline silla ehk suureõieline siniliilia. 20 cm kõrgusel varrel aprillis puhkev suur helesinine õis on südames peaaegu valge. Sinise keskjoonega 3 cm pikkused õielehed käänduvad sarnaselt koerahamba õiega järsult tagasi. Kasvab Kaukaasias (Gruusias ja Armeenias) ning Türgi mägedes. Tahab poolvarju ning jaheniisket huumusmulda. Piisava mullaniiskuse korral sobib ta ka päikesepaistelisse kasvukohta.35.-

338.   Scilla rosenii(spont. Georgia, Chra-Ckaro pass), suureõieline silla Gruusiast. Lõuna-Kaukaasiast Gruusiast Chra-Ckaro mäekurust korjatud taimed on erksiniste valgesüdameliste õitega.    50.-

339.   Scilla scilloides, roosa silla ehk roosa siniliilia. *VK. 30-40 cm kõrgusel varval on augustis tihedas pikas õisikus palju väikesi  tähtjaid lillakasroosasid õisi. See Punase raamatu liik kasvas Venemaal vaid Primorje krais Hassani rajoonis kuid inimtegevuse tulemusena on sealt hävinud, vähemalt pole teda enam kellelgi õnnestunud uuesti leida. Naaberaladel Hiinas, Jaapanis ja Koreas on leiukohad veel säilinud. Päike. Taimed on üles kasvatatud Tübingenist saadud teadmata loodusliku päritoluga seemnetest.         50.-

340.   Scilla siberica ‘Alba’ (A. C. van Eeden 1880), harilik silla ‘Alba’ ehk harilik siniliilia ‘Alba’. Valged õied.    2 tk.: 5.-

341.   Scilla siberica ‘Spring Beauty’ (S. s. ‘Atrocaerulea’; W. J. Eldering, enne 1939), harilik silla ‘Spring Beauty’ ehk harilik siniliilia ‘Spring Beauty’. *VK. W. J. Elderingi poolt leitud 15-20 cm kõrgune triploidne aprillis-mais õitsev aedkloon on liigi tavataimedest pikemate õisikuvartega ning suuremate ja hoopis tumedamate (sügavsiniste) õitega.          5.-

342.   Scilla siberica subsp. nova (spont. Armenia, Zangezur mnt., Hustup, AS 89), hariliku silla uus alamliik ehk hariliku siniliilia uus alamliik. *VK. Arnis Seisums korjas need sibulad 1989. a. Armeeniast Zangezuri mäestikust Hustupi mäelt (AS 89). Ta peab neid haruldusteks. Taimed erinevad tüüpilisest kaukaasia alamliigist (S. s. subsp. caucasica) lehtede asetuse, lühema õievarre, õite väiksemate mõõtmete ja väiksema arvu ning ka veidi erineva kuju poolest. Minule meenutab see kirjeldus väga hariliku silla armeenia alamliiki, kuid aias on uuel alamliigil õisi tollest märksa rohkem. Lehtedel võib esineda purpurset varjundit, aga see võib ka puududa. Kuna uue alamliigi kirjeldamine nõuaks suurt eeltööd ja võrdlevaid uuringuid, pole Arnis seda ränka tööd seni ette võtta söandanud.50.-

343.   Scopolia physaloides (syn. Physochlaina physaloides), kobarskopoolia (kobarjas vullrohi). Mugulja roomava risoomiga 20-25 cm kõrguse kartuli sugulase tihedasse kobarõisikusse koondunud väikesed lillad kellukjad õied puhkevad juba aprillis. Noorelt tugevalt sinaka tooniga lehed kuivavad suvel. Liik kasvab Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas ja Kesk-Aasias. Eelistab kasvada poolvarjus niiskel neutraalsel kuni nõrgalt aluselisel huumusmullal.Tulevaseks laiutamiseks tuleb talle peenral rohkelt ruumi jätta.   95.-

344.   Trillium erectum var. album (syn. T. e. ‘Album’), püstise kolmiklille valge teisend. *VK. Teisendile on iseloomulik mustjaspunase sigimikuga valge õis. Umbes 40 cm kõrgune Põhja-Ameerika idaosa metsade taim õitseb maikuus. Kuni 5 cm pikkusi kroonlehti on 3. Umbes 5 cm pikkused õieraod kaarduvad allapoole -- seetõttu vaatavad ka laialt avatud õied poolalla-poolküljele. Varrel on 3 rohelist lehte, mis kuivavad suve teisel poolel. Kolmiklilled nõuavad poolvarju ning eelistavad viljakat, happelist kuni neutraalset jahedat ja niisket savikat huumusmulda.        50.-

345.   Trillium kurabayashii, rait-kolmiklill. *VK. 25-55 cm kõrgusel varrel mais puhkev raotu õis on püstiste 6-10 cm pikkuste ja 2-3,5 cm laiuste tumepunaste või -purpursete kroonlehtedega. Hele- ja tumerohelisekirjud (lisandub ka lillat) lehed. Liik kasvab Põhja-California ja Oregoni niisketes lehtmetsades. Eesti aedades on liik liikvel vale nime Trillium sessile ‘Rubrum’ all.        150.-

346.   Triteleia hyacinthina, hüatsint-suvitähik. 70 cm kõrguse taime tihedad, kuni 8 cm läbimõõduga kuppeljad õisikud juulis koosnevad laialt avatud valgetest 2 cm läbimõõduga õitest. Selle lauguliste sugukonna taime mugulsibulad näevad välja nagu krookuse omad. Liik kasvab Põhja-Ameerika rohtlas, mis on kevadel märg ja suvel väga kuiv. Aias tahavad suvitähikud päikeselist kasvukohta ning liivlisandiga huumusmulda. Hea ka lõikeks.         3 tk.: 6.-

347.   Triteleia ‘Corrina’ (syn. T. laxa ‘Corrina’; H. L. Sinnige 1982), suvitähik ‘Corrina’. *VK. Hollandis Heemskerkis aretatud külmakindla avamaa- ja ajatussordi kõrgus on kirjanduse andmeil kuni 75 cm, minu kuivavõitu aias aga vaid 40 cm. Lame ja hõre 15 cm läbimõõduga õisik õitseb kuu aega, alates juulist-augustist õisiku äärtest. Purpurse tipuga violetsed lehterjad õied on 4 cm pikkused ja 3 cm läbimõõduga. Esimeste õite raag oli mõõtes 12 cm pikkune. Kaugemalt ei paista sinakaslilla värv hästi silma, kuid lähedalt vaadates on ‘Corrina’ üle aia iludus. Maa peal lamavad 2 peaaegu lamedat värskerohelist lehte (45 × 1 cm). Talvekindel.    2 tk.: 3.-

348.   Tulipa, vanaaegne talutulp. *VK. Üllatavalt hiline vanaaegne talutulp. Suhteliselt kõrge taime lillakaspunane õis on sinise südamega.    20 EEK

 

Lugupidamisega Sulev Savisaar

 

---

© Sulev Savisaar

Kõik sellel internetilehel sisalduvad materjalid on kaitstud autoriõiguse seadusega.
Sellelt lehelt pärinevaid materjale võib kasutada vaid koos viitega algallikale.
Materjalide loata kopeerimine ja kasutamine tulu teenimise eesmärgil ei ole lubatud.