Vaata ka värsket kataloogi

Püsilillekataloog 2004

 

Saadan Teile tutvumiseks oma püsilillekataloogi istutusmaterjali (sibullillede ja pojengide) müügiks või vahetuseks. Kõik pakutavad lilled on külmakindlad ning mina neid talveks oma aias ei kata. Kuna olen vaid harrastusaednik ja tootmisega ei tegele, siis on mul enamikust taksonitest taimi küllalt väikeses koguses ning hilisematele tellijatele ei pruugi kõike jätkuda. Eriti väikeses koguses oleva istutusmaterjali nime taha on lisatud tähed *VK – ainult taolisi taimi tellides ei pruugi te halvimal juhul tellimusest midagi saada. Kõige enne lõpevadki alati VK-ga tähistatud odavamad sibulad. Kuid õnne proovida tasub siiski. Tulpe, nartsisse, hüatsinte ja muid tavalilli saate sügisel osta ka aianduspoest, seetõttu noid ma peaaegu ei pakugi. Mõnedel taimedel esineb numbrite all alapunkte (näiteks nr. 2 all on nii 2A kui 2B): kui te pole täpsemat alapunkti valikut teinud, jätan otsustusõiguse variantide vahel endale. Siinse kataloogi taimede hinnad ei peegelda taimede ilu, vaid pigem nende haruldust. Tühistes kogustes pakutavad kallihinnalised haruldused on mõeldud eelkõige vähestele entusiastlikele kollektsionääridele, kuigi nende lillede kasvatamine ei paku mingit raskust ka algajale. Maailmas on eri lillede jaoks välja kujunenud omad hinnatasemed, mida realistlik müüja peab teadma ja arvestama, siiski olen püüdnud paljude meie inimeste vähest ostujõudu arvestades hoida oma hinnad neist alumistest piiridest isegi allpool. Kõik saadetavad sibulad on kasvatatud ja paljundatud oma aias, mitte kusagilt loodusest välja kaevatud. Parim Teile oleks, kui saaksin pojengitellimused kätte enne 20. augustit, sibullillede omad 1. septembriks. Tellitud istutusmaterjali saadan tellijale postiga septembri esimesel poolel. Postikulud - pakikast pluss saatekulud - 39 EEK tasub tellija. Aadress: 50002 Tartu, postimaja, postkast 175, Sulev Savisaar, kontakttelefonid 748 5835 ja 735 1842 või e-mail:

Sibulate hinnad on antud Eesti kroonides (EEK). Enamasti on antud sibula tükihind, osadel juhtudel aga komlekti hind. Näiteks tähistus 2 tk.: 6.- näitab, et 2-sibulaline komplekt maksab kokku 6 krooni.

Tellijatele saadan järgmisel aastal uuendatud sortimendiga kataloogi.

Alltoodud ja ka paljudest muudest sibullilledest saate peagi põhjalikumalt lugeda minu arvatavasti augusti lõpus ilmuvast raamatust "Eesti sibullilleentsüklopeedia" (alapealkiri: "Eesti aedades kasvatatavad sibullilled koos kirjelduste ja kasvunõuetega – 980 liiki ja 4000 sorti 81 perekonnast"). Raamatu mahukuse ja kalliduse tõttu annab kirjastus selle välja väikeses tiraažis, mistõttu kardan, et ostmisega viivitajatele ei pruugigi seda jätkuda.

 

Laugud (Allium) eelistavad kuiva päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat mulda. Erinõuded on vastavate liikide juures eraldi välja toodud.

1.          Allium aflatunense (spont. Kirg., mount. Fergana), aflatuni lauk Fargonast. *VK: Tjan-Šani mäestikust Kirgiisiast Fargona (Fergana) mäeahelikust korjatud laugu 100-120 cm kõrgusel tugeval lehtedeta varrel puhkeb juuni algul lillakaspurpursete tähtjate õitega 6-10 cm läbimõõduga ülitihe keraõisik. Veidi sinkjashallid laiad rihmjad lehed kuivavad varakult.   15.-

2.          Allium aflatunense, aflatuni lauk (leiukohata). *VK. Taimed ei erine välimuselt eelmistest. Siin pakun kahesuguseid sibulaid: 2A: nii teadmata leiukohaga taimi kui ka 2B Fargona taimedelt aias vabatolmlemisest saadud seemnete külvist kasvatatud taimi. Kui teid taimede leiukohad ei huvita, siis võite eelistada odavamat materjali.            6.-

3.          Allium aflatunense (spont. Kirghizia, Chatcal mnt.), aflatuni lauk Tšatkalist. *VK. Ka lätlaste poolt Kirgiisiast Tšatkali ahelikust korjatud taimed ei erine välimuselt eelmistest tuntavalt.         15.-

4.          Allium atropurpureum, purpurpunane lauk. 80 cm kõrgusel varrel on juunis-juulis kuni 7 cm läbimõõduga tihe mustjaspunane lame-poolkerajas õisik. Õite sigimikud ja tolmukaniidid on mustad. See Balkani liik annab ohtralt tütarsibulaid ning on kergesti kasvatatav peenra- ja lõikelill.         12.-

5.          Allium auctum (spont. Tauria, mt. Aju-Dag, 1980), paislauk. 60 cm kõrgusel varrel 3 nädala kestel juunist juulini õitsev 8 cm läbimõõduga tihe (pool-)kerajas õisik koosneb tähtjatest 1 cm läbimõõduga kahvatulilladest õitest. 1962. aastal kirjeldatud Krimmi liik on maailma aianduses praktiliselt tundmatu. Isegi Läti maailmakuulus lauguteadlane Arnis Seisums, kelle hiiglaslik laugukollektsioon on vist maailma esinduslikeim, sai paislaugu sibulad alles hiljuti minult. Minu sibulad pärinevad Tallinna Botaanikaaialt, kes korjas need 1980. aastal Krimmist Ayu-Dagi mäelt.               95.-

6.          Allium backhousianum, Backhousi lauk. *VK. Juuni esimesel poolel puhkeb 1-1,4 m pikkusel varrel 6-8 cm läbimõõduga tihe valkjas keraõisik. 2 suurt ja võimast maadjat rohelist lehte on mõõdus 10 × 50 cm. Õisiku küllalt tagasihoidliku ilu tõttu (maitse asi!) pakub see aianduslikult äärmiselt haruldane Kesk-Aasia liik huvi eelkõige kollektsionääridele. Emataimed on korjatud Tadžikistanist Karadagist ning Kirgiisiast Fargona (Fergana) ahelikust Džalalabadi lähedalt, kuid välimuselt nad teineteisest ei erine. Pakun nende mõlema vabatolmlemisest saadud aiaseemikuid.              95.-

7.          Allium barsczewskii (spont. Uzbekistan, Aman Kutan), Barštševski lauk Aman-Kutanist (ARJA 98-54). 20-70 cm kõrgusel varrel juuni algul puhkev poolkerajas 2-5 cm läbimõõduga kimpjas õisik koosneb lillakaspunastest kellukjatest ülesvaatavatest õitest. 3-5 kitsast lehte on õitsemise ajal värsked tumerohelised. Lätlased korjasid selle erksavärvilise variandi taimed Usbekistanist Zarafšoni mäestiku lääneosast Aman-Kutanist.             95.-

8.          Allium barsczewskii ‘Akbulak’ (Janis Rukšans 1988), Barštševski lauk ‘Akbulak’. *VK. Erk punakaspurpurne variant lameda 5 cm läbimõõduga õisikuga on Janis Rukšansi poolt välja valitud Lõuna-Usbekistanist Zarafšoni mäestikus asuvast Akbulaki orust korjatud materjalist (RKMP 82-05). Kui enamasti on selle liigi taimedel õisikud lühiraolised nagu ristikunupud, siis sellel sordil on õieraod pikad.             95.-

9.          Allium beesianum, Beesi lauk. Hiinas Sichuanis ja Yunnanis mägedes kasvav 25 cm kõrgune lauk õitseb augustis tihedas paljuõielises poolkerajas õisikus asuvate siniste torujas-kellukjate rippuvate õitega. Kitsad lehed on haljad kevadest sügiseni. Seda lille on nimetatud aristokraadiks laukude seas. Pakun ehtsat liiki. Päike. Muld ei tohiks olla liiga kuiv.         40.-

10.       Allium caeruleum, taevassinine lauk. *VK. Siberis ja Kesk-Aasias kasvav umbes 1 m kõrgune ilulauk kolmekandiliste lehtede ja siniste laikellukjate õitega tihedas 5-7 cm läbimõõduga kerajas õisikus juulis.               4.-

11.       Allium carinatum subsp. pulchellum f. album, ilusa laugu valgeõieline vorm. Looduslikult Euroopas ja Türgis kasvava lille 30-60 cm kõrgusel varrel on augustis umbes 5 cm läbimõõduga hõre valge õisik, mille välimised pikad sarikakiired kaarduvad kaunilt allapoole (nagu ilutulestik). Väikesed õied on kellukjad.      15.-

12.       Allium cernuum, kaldlauk (heleroosa). Tugev kuni 70 cm kõrgune õisikuvars kannab juulis pisikestest roosadest kellukjatest õiest koosnevat rippuvat 6 cm laiust õisikut. Kitsad lehed on haljad sügiseni. See Põhja-Ameerika liik tahab päikeselist mitte liiga kuiva mullaga kasvukohta. Teda võib istutada peenra või kiviktaimla kõige külmematesse kohtadesse. Lehti süüakse nagu murulaugu omi.    8.-

13.       Allium cernuum, kaldlauk (lillakaspunane). Arnold Hannusti käest saadud kaldlaugu lillakaspunaste õitega värvivariant. Osa botaanikuid peab kaldlaugu Ameerika idaosast pärinevat tumedaõielist varianti eraldi liigiks äligeini lauguks Allium allegheniense.  20.-

14.       Allium cyaneum, rukkilillesinine lauk. *VK. Hiina mägiaasadelt pärinevad 10 cm kõrgused taimed õitsevad augustis väikeste siniste õitega 2-2,5 cm läbimõõduga lame-poolkerajates õisikutes. Aednikud pakuvad teda tihti valesti Beesi laugu pähe. Niitjad lehed on rohelised kevadest sügiseni. Aias eelistab niisket, vett hästi läbilaskvat mulda, kasvades hästi ka turbamullal. Ka õhk peaks olema niiske.      20.-

15.       Allium cyathophorum var. farreri, Farreri lauk. 30 cm kõrgusel varrel ripub juulis väike tihe longus tumepurpurne õitekimp. Hiinas Gansu ja Sichuani provintsis kasvav teisend on teravatipuliste õielehtedega. Tahab nii niisket happelist mulda kui ka niisket õhku. Päikest eelistades taluvad nad hästi ka varju.          7.-

16.       Allium darwasicum (spont. Tadj., Karatag), darvaasi lauk. Varakult, juba mai lõpus puhkeb 20-30 cm kõrgusel varval 4 cm läbimõõduga püstine kimpjas-poolkerajas tihe hüatsindilõhnaline õisik, mis koosneb kellukjatest ülesvaatavatest valgetest roheliste seljasoontega õitest. Pakutavad taimed pärinevad Tadžikistanist Hisori mäestikust Karatagi lisajõe Kaznoki äärest.         45.-

17.       Allium 'Globus' (Joshtova, Vaclavik 1985), lauk 'Globus'. 40-50 cm kõrgune juuni algul puhkev hübriidne (karatau lauk x varrekas lauk; A. karataviense × A. stipitatum) kuni 13 cm läbimõõduga kahvatu helelilla õisikukeraga ilulauk.       9.-

18.       Allium grande (spont. Dagestan, Mahatshkala), mahhatškala lauk. Umbes 80 cm-sel varrel puhkeb juuni esimesel poolel kuni 8 cm läbimõõduga tihe roosakasvalge keraõisik. Helerohelised lehed on 6 cm laiused ja 50 cm pikkused. See hävimisohus ("Punase raamatu") üliharuldane lauguliik kasvab kogu maailmas vaid Dagestani pealinna Mahhatškala ümbruse hõredates tamme-valgepöögimetsades ja põõsastikes huumusrikastel karbonaatmuldadel, kus linna- ja külaelanikud teda innukalt rüüstavad. 1981. aastal sain ühelt Mahhatškala lillekasvatajalt 2 kohaliku loodusliku laugu sibulat. Pärast paljundamist olen hiljuti taimi andnud ka Läti kuulsale lauguteadlasele Arnis Seisumsile, kes oma määranguga kinnitas liigi ehtsust. Maailmas ei paku seda aianduse jaoks tundmatut ehtsat liiki peale minu keegi. Küll pakub üks firma maailmas Allium grande nime all ekslikult hoopis mingit varrepaksendusega (pskemi laugu taolist?) valgeõielist liiki. Ehtne liik     380.-

19.       Allium hollandicum ‘Purple Sensation’ (syn. A. aflatunense hort. ‘Purple Sensation’; J. Bijl 1963), hollandi lauk ‘Purple Sensation’. *VK. Kuni 80 cm kõrgusel varrel õitseb juunis 2 nädala kestel ere violetjaspurpurne 10 cm läbimõõduga tihe õisikukera. Just selle sordi järgi kirjeldas botaanik R. M. Fritsch 1993. aastal uue liigi A. hollandicum (hollandi laugu), mis leiti ka Iraani loodusest. Sorti pakutakse meie aianduskauplustes ekslikult aflatuni laugu sordina.  6.-

20.       Allium hymenorrhizum, peenejuureline lauk. Aasia niiskete niitude taime rohkem kui 1 m kõrgune peenike, kuid väga jäik vars kannab juulis 3,5 cm läbimõõduga tihedat püstist kerajat purpurroosat õisikut. Õied on kellukjad. Kitsad lehed on peaaegu sügiseni ilusad ja värsked. Lehtede poolest sobib ta lehtilutaimeks. Liik on maailma aianduses vähetuntud.              120.-

21.       Allium jesdianum, jazdi lauk. Peaaegu meetrikõrgune Kesk-Aasia ilulauk on mais-juunis tumelilla keskmise tihedusega 7-9 cm läbimõõdus õisikukeraga, mis sobib ka lõikeks ja kuivatamiseks. Jazdi lauku levitatakse maailmas tihti Rosenbachi laugu (A. rosenbachianum) eksitava nime all. Siin pakun teadmata loodusliku leiukohata aiataimi.                                       2 tk.: 6.-

22.       Allium jesdianum (spont. Tadj., Varzob), jazdi lauk Varzobist. Tadžikistanist Varzobist korjatud sibulad. Kirjeldus ühtib eelmisega.           5.-

23.       Allium jesdianum RKM 82-38, jazdi lauk RKM 82-38. Sibulad (RKM 82-24) on korjatud Tadžikistanist Zarafšoni mäeahelikust 2. Shingi järve äärest. Välimuselt ei erine nad oluliselt eelmistest. 5.-

24.       Allium jesdianum ‘Akbulak’ (Janis Rukšans 1988), jazdi lauk ‘Akbulak’. Läti sordiaretaja poolt 1982. aastal Usbekistanist Zarafšoni ahelikust Akbulaki jõe ümbrusest 1500 m kõrguselt korjatud sibulatest (RKM 82-17) väljavalitud sordi 80 cm kõrgusel varrel on juunikuus erk-tumepurpurne kerajas 10 cm läbimõõduga õisik.               5.-

25.       Allium jesdianum ‘Michael Hoog’ (Janis Rukšans 1985), jazdi lauk ‘Michael Hoog’. Lätis valitud jazdi laugu sortidest on varane ‘Michael Hoog’ kõige ilusam, võimsam, kõrgekasvulisem (120 cm), suurima õisikuga (läbimõõt 13 cm) ning teistest sortidest veidi heledama õievärvusega (purpurne või lilla). Kloon on välja valitud Pamiirist, Tadžikistanist Dušanbe lähedalt 2500 m kõrguselt Varzobi jõe ülemjooksult Hodža-obi-Garmist 1982. aastal Janis Rukšansi ja Mari Kitse poolt korjatud sibulapartiist RM 82-68.             7.-

26.       Allium jesdianum ‘Purple King’ (Janis Rukšans 1981), jazdi lauk ‘Purple King’. *VK. Väga tumepurpurne 7-9 cm läbimõõduga tihe õisik on 70 cm kõrgusel varval. Jazdi laugu sortidest on see kõige hilisem, nõrgem ja tagasihoidlikum. Sordile aluse pannud sibulad on korjatud Usbekistanist Hisori mäestikust 1900 m kõrguselt Kandarast.                                         5.-

27.       Allium karataviense, karatau lauk. *VK. Omapärane Kesk-Aasias lubjakiviklibul kasvav madalakasvuline (kuni 20 cm) lauk. Peaaegu maapinnal asetseva 2-3 laia, sinakasrohelise lehe keskel, otsekui ilma varreta, “istub" mais-juunis suur ja tihe valkjas õisikukera läbimõõduga 10 cm või enam. Ka viljumise ajal on taim veel kaua ilus. Paljuneb vaid seemnetega. Pakun 1976. aastal Tartu turult ostetud ning Eesti aedades levinud vormi, mis on märksa huvitavam kui tänapäeval Hollandist massiliselt sisseveetav palju pikavarrelisem variant.       20.-

28.       Allium ledebourianum, Ledebouri lauk. Murulaugule lähedane, tollest suurem, jämedam ja võimsam 60 cm kõrgune Altai endeemne liik. Ruljad püstised lehed on seest õõnsad. Õitseb juunis-juulis rikkalikult roosakaslillade tihedate õisikukeradega läbimõõdus 4-5 cm. Looduses kasvab niisketel kasvukohtadel, aias aga talub ka kuivi kohti.        30.-

29.       Allium ‘Lucy Ball’ W. Hey, enne 1972), lauk ‘Lucy Ball’. *VK. Meetrisel varrel on juunis keskmise suurusega tihe tume lillakaspurpurne õisikukera. Viljatu hübriidsordi üks ristlusvanematest on hollandi lauk (A. hollandicum), teiseks peetakse oletamisi kõrguvat lauku (A. macleanii). Sobib ka lõikeks. Lehed on laiad.               20.-

30.       Allium macleanii (syn. A. elatum; spont. Tadj., Boldjuan), kõrguv lauk. Kuni 100 cm kõrgusel varrel juuni algul puhkev tähtjatest õitest koosnev kuni 12 cm läbimõõduga tihe lillakasroosa õisikukera õitseb kaua – 3 nädalat. Ilusad suured ja laiad (10-13 cm) puhasrohelised lehed on läikivad. Taim on oma kauni lehestiku pärandanud ka paljudele temast aretatud liikidevahelistele hübriidsortidele. Ilus lehestik, tihe õisik ja pikk õitseaeg teeb taimest hinnatava peenra- ja lõikelille. Pakun Tadžikistanist Boldžuanist korjatud sibulaid.           20.-

31.       Allium mairei (syn. A. yunnanense), jünnani lauk. 10-15 cm kõrgusel jäigal lehitul varrel puhkevad augustis väikeses 4 cm läbimõõduga kimbukeses 1 cm pikkused kahvaturoosad püstised või tõusvad torujas-kellukjad õied. Äärmised õied vaatavad küljele, keskmised üles. Niitjad püstised lehed on õitsemise ajal täiesti värskerohelised. See Tiibeti ja Hiina liik eelistab niisket mulda, kuid ka drenaaži. Rahuliku iluga tagasihoidlik veetlev väike taim.         12.-

32.       Allium meteoricum, kloostrilauk. 15-20 cm pikkustel vartel puhkevad juuli esimesel poolel väikeses 1-3 cm läbimõõduga õisikus roosad torujad õied. Kesk-Balkani kuivadelt mäenõlvadelt ja kaljudelt pärineva liigi sibulad on looduslikult väikesed.             25.-

33.       Allium moly, kuldlauk. Hispaaniast ja Prantsusmaalt pärinev 30 cm kõrgune ilulauk on 2 veidi sinakashalli süstja lehega ja juulis kuldkollaste tähtjate õitega tasapinnalises või poolkerajas 4-7 cm läbimõõduga õisikus. Eelistab niiskemat lubjast mulda ja kerget varju. Ka lõikeks.         4 tk.: 6.-

34.       Allium moly 'Jeannine' (M. H. Hoog 1978), kuldlauk Jeannine'. *VK. 1978. aastal Hispaania Püreneedest Navarra provintsist leitud kuni 30 cm kõrgune varane sort alustab õitsemist juuni teisel poolel, umbes 10 päeva liigist varem. Sibul annab tihti 2 õisikuvart, õisikud on veidi suuremad ja lehed rohelisemad kui liigi tüüptaimedel.   2 tk.: 6.-

35.       Allium motor (spont. Usb., Tashkent distr., Angren), usbeki lauk. *VK. 75 cm kõrgusel varrel juuni esimesel poolel puhkev lilla õisikukera on tihe nagu aflatuni laugul, kuid väiksem – vaid 5 cm läbimõõduga. Usbekid koguvad selle liigi lehti söögiks. Taimed on korjatud Mart Veeruse ja Arnis Seisumsi poolt Usbekistanist Taškendi oblastist Angreni linna lähistelt. Kardab liigniiskust. Ükski maailma puukool seda liiki ei paku.  230.-

36.       Allium obliquum, viltune lauk. Kesk-Aasiast ja Siberist pärinev 130 cm kõrgune jäigavarreline lauk on väga tiheda ja hilja (juulis) õitseva rohekaskollase õisikukeraga (ø kuni 6 cm). Kitsad sinakasrohelised lehed püsivad kaua. Kasvab hästi ka raskel savimaal. Sobib ka lõikeks. Siberis kasutatakse teda küüslaugu aseainena. Pakutavad taimed on minevikus toodud Lätist Dezija Škimelelt. 45.-

37.       Allium ochotense, ohhoota lauk. 50 (80) cm kõrgune vars kannab juunis laikellukjatest kollakasvalgetest õitest koosnevaid poolkerajaid või kerajaid kuni 4 cm läbimõõduga tagasihoidlikke õisikuid. 12-22 cm pikkuseid ja 3-9 cm laiuseid lehti on 2-3. See võidulaugu (A. victorialis) lähedane sugulasliik kasvab Kaug-Idas, Jaapanis, Põhja-Koreas ja Põhja-Hiinas metsades ja niisketel niitudel. Kohalikud elanikud söövad taime nii toorelt kui ka soolavad teda talveks sisse. Pakun kahesuguse päritoluga taimi: A: Tallinna Botaanikaaia poolt Kuriili saarelt Etorofult 1961. aastal tooduid (spont. Insulae Kurilenses, Etorofu, 1961) ning B: Arnold Hannusti poolt Kunaširi saarelt tooduid (*VK) (spont. Insulae Kurilenses, Kunashir).        45.-

38.       Allium oliganthum, kasahhi lauk. Kasahstanist kirjeldatud murulaugu sugulane on samuti õõnsate poolruljate kitsaste lehtedega. 15-35 cm kõrgusel varrel puhkeb mai lõpus kellukjatest roosadest kuni roosakasvioletsetest õitest koosnev kimpjas kuni kerajas paljuõieline püstine õisik. Looduses kasvab liik sooldunud või niisketel niitudel. Aias on kasvunõuetelt lähedane murulaugule. Maailma aianduses väga haruldane liik.   50.-

39.       Allium oreophilum ‘Agalik‘s Giant’ (Janis Rukšans 1995), mäestiklauk ‘Agalik‘s Giant’. Suure tiheda ja erksavärvilise purpurse poolkera- või keraõisikuga kuni 40 cm kõrgune varajane sort (puhkeb juuni 1. poolel) on palju kõrgekasvulisem kui Hollandis levinud variant ning sobib ka lõikeks. Meeldiva lõhnaga tihedakoelise laikellukja õie läbimõõt on 1,5-2 cm. Taimed on korjatud Läti selektsionääri Janis Rukšansi poolt 1977. aastal Usbekistanist Samarkandi lähedalt Zarafšoni mäestikus asuvast Agalõki orust. Arvasin, et minu poolt enne 1995. aastat Janiselt saadud Agalõki taimed pole sellest sordist, sest ei tundunud nii kõrgekasvulised kui Tartu botaanikaaias nähtud, kuid Janis kinnitas, et on, sest Agalõkist korjas ta vaid 3 sibulat, mis kõik andsid kõrgekasvulisi taimi.       50.-

40.       Allium oreophilum ‘Kuramin‘s Dwarf’ (Arnis Seisums 1997), mäestiklauk ‘Kuramin‘s Dwarf’. *VK. Mäestiklaugu kõige madalakasvulisema variandi kõrgus on vaid 5-8 cm. Õied on väga tumedad purpursed – palju ei puudu, et lausa mustjaspurpursed. Algsordil esineb varieeruvust, mistõttu on pigem tegu sordirühmaga. Selle omapärase variandi sibulad partiist SAVV 95-6 korjati Arnis Seisumsi ja Viktor Voronini poolt Usbekistanist Kurama mäestikust 2800 m kõrguselt kohast nimega 33. kilomeeter.             75.-

41.       Allium oreophilum ‘Zwanenburg’ (van Tubergen 1954), mäestiklauk ‘Zwanenburg’. *VK. Hollandis Kesk-Aasia looduslikust materjalist välja valitud hilise sordi õied puhkevad veidi enne jaanipäeva. 25 cm kõrgusel varval on tumedama kesksoonega karmiinpunased õied 5-6 cm läbimõõduga kohevas 25-30-õielises poolkeraõisikus. Lehed (40 × 2 cm) on terved ja püsivad liigi tüüptaimedest märksa kauem rohelised.      4 tk.: 5.-

42.       Allium paniculatum, pöörislauk (leiukohata). Selle Euroopa loodusliku laugu 40 cm kõrgusel varrel augustis puhkevad väikesed roosakasvalged kellukjad õiekesed on koondunud poolkerajasse 3-7 cm läbimõõduga hõredasse õisikusse. Õieraod on ebaühtlase pikkusega (1-7 cm). Lehestik on haljas kevadest sügiseni. Lepib ka kerge varjuga. Pakun paarist eri kohast saadud sibulaid, mille looduslik leiukoht pole teada.       20.-

43.       Allium paniculatum (spont. Kabard.- Balk., Bezengi), pöörislauk Bezengist. Kabardi-Balkaariast Bezengist korjatud 35-50 cm kõrgused taimed on augustis kahvaturoosade õitega.             30.-

44.       Allium x proliferum, rindeline sibul pole üldsegi ilutaim, vaid hoopis hinnatud köögiviljataim, mis on hariliku sibula ja talisibula külmakindel avamaal talvituv hübriid (Allium cepa x A. fistulosum). Õite asemel on tal 2-5 suurt õisiku-sigisibulat, mis mõnikord võivad asuda 2 (harva koguni 3) korrusena (rindena). “Õhusibulatel” on ka rohelised lehed. Umbrohuks see 70 cm kõrgune taim ei muutu, sest pisikesi sigisibulaid ei teki. Võtate varre otsast suhteliselt suuri “õhusibulaid” ja võite neid kohe kasvõi ilma pesemata kasutada.              20.-

45.       Allium pseudozeravschanicum (spont. Turkm., Kopetdag, Asiar), sündi lauk. *VK. Kuni 70 cm kõrgusel varrel puhkeb juuni keskel lillade (hele-roosakasvioletsete) tähtjate õitega 9 cm läbimõõduga keraõisik. Turkmeenia mäestike varjuliste kasvukohtade endeemi sibulad on korjatud Kopetdagi mäestikust Arvazi orust Asiarist.               90.-

46.       Allium pskemense, pskemi lauk. 80 cm kõrgusel õõnsal, keskpaigast allpool puhetunud varrel puhkeb augustis valgetest tähtjatest õitest koosnev väga tihe kerajas õisik. Õisikust veelgi huvitavamad on kevadised pakse sõrmi meenutavad ruljad õõnsad 2-3 cm läbimõõduga lehed, mida võib kasutada salatiks. Pakun Lõuna-Usbekistanist Zarafšoni mäestikus asuvast Akbulaki orust korjatud sibulaid partiist RKMP 82-07, mille korjamises 1982. aastal osalesid lätlaste kõrval ka Tallinna Botaanikaaia aednikud Mari Kits (tähis M) ja Aino Paivel (P).           95.-

47.       Allium ramosum, lõhnav lauk. Kuni 60 (100 cm) kõrgusel varrel juulis puhkevad tähtjad püstised meeldiva lõhnaga valged õied asuvad 3-5 cm läbimõõduga poolkerajas tihedas õisikus. Sobib ka lõikeks. Lehestik on haljas sügiseni. Kasvab Põhja-Aasias. Väga sarnane mugullauk (A. tuberosum) alustab õitsemist kuu aega hiljem. Liikide vahel esineb ka üleminekuvorme. Pakun 2 variandi sibulaid, mille kummagi looduslik leiukoht pole teada: A: väga kõrgekasvulised (ligi 1 meeter) taimed ning B: umbes poolemeetristel taimedel on kalduvus kroonlehtede arvu suurenemisele õites (paljudel õitel on neid rohkem kui normiks olev 6).      15.-

48.       Allium rotundum subsp. rotundum (syn. A. scorodoprasum subsp. rotundum), ümar lauk (tüüpalamliik). Lõuna-Euroopast ja Lääne-Aasiast pärinev väga jäigavarreline 50 cm kõrgune juunis-juulis õitsev ilulauk on ülitiheda tumepurpurse (tumelilla) väikese (ø 4 cm) õisikukeraga. Õisikus pole kunagi sigisibulaid. Tüüpalamliigi munajate, vähe avatud suudmega õite välimised õielehed on tumepurpursed, sisemistel aga on purpurse kesktriibu ümber valged servad.. Uued sinakad lehed tekivad juba varasügisel. Õisi kasutatakse lõikeks ja koos viljadega ka kuivatamiseks. 10.-

49.       Allium rotundum subsp. jajlae (syn. A. jajlae, A. scorodoprasum subsp. jajlae), jaila lauk. Sarnaneb välimuselt eelmisele, kuid roosakasvioletsete õite sisemised ja välimised õielehed on ühesuguselt värvunud. Krimmis süüakse selle mäenõlvakutel (mägikarjamaadel ehk jailadel) kasvava taime lehti.             20.-

50.       Allium sarawschanicum ‘Chinoro’ (Janis Rukšans 1997), sarvlauk ‘Chinoro’. *VK. Sarvlaugu juuni algul puhkev kerajas õisik on väga lähedase sündi laugu (A. pseudozeravshanicum) omast hõredam, tumedam (tume-roosakasvioletne, tollel hele-roosakasvioletne) ja palju suurem. Sobib ka lõikeks. Tadžikistanist Pamiiri mäestikust Varzobi jõe äärest Tšinoro mäekurust 1500-1600 m kõrguselt varjulisest paigast Janis Rukšansi ja Mari Kitse poolt 1982. aasta maikuus korjatud sordi 'Chinoro' 70-80 cm kõrgusel varrel juuni algul puhkeva tumepurpurse õhulise 8-10 cm läbimõõduga keraõisiku eri pikkusega sarikakiired (õieraod) on tumepurpursed.              75.-

51.       Allium senescens, rauklauk. Kuni 45 cm kõrgusel nurgelisel varrel juulis-augustis 1-2 cm pikkustel raagudel puhkevad kausjad lillad õied on koondunud kuni 5 cm läbimõõduga poolkerajaks püstiseks õisikuks. 4-9 lehte mõõtmetega 5-30 cm × 1 cm on õitsemise ajal täiesti haljad. Rauklauk kasvab Kesk-Aasia ja Siberi kuivadel mägistel aladel ning Euroopas. Ta sobib ka lõikelilleks. Jaapanis süüakse teda nagu köögivilja. Rauklauk on kollektiivliik, mille alla on ühendatud mitmed pisiliigid. Pakun eriilmeliste taimede sibulaid: A: Dezija Škimelelt pärinevat laialehelist varianti, B: Tallinna Botaanikaaialt 1997. aastal saadud eelmisest kitsamate (normaalmõõtmetega) lehtedega varianti ning C: Itaaliast Trana loodusest saadud seemnetest üles kasvatanud Allium lusitanicum‘i (see on rauklaugu euroopa alamliigi sünonüüm) taimi.         8.-

52.       Allium sibthorpianum, ribilauk. Ehkki enamik botaanikuid peab seda Türgi mägedes kasvavat liiki vaid pöörislaugu (A. paniculatum) sünonüümiks, ent tal on ka iseärasusi: ribiline sibulakest ning madal kasv – taimede kõrgus on vaid 5-15 cm. Hele-lillakasroosad kuni purpursed kellukjad õied on vaid 2 cm läbimõõduga pisikeses õisikus. Väga rikkalik õitsejaja hea paljuneja!. 40.-

53.       Allium stipitatum ‘Glory of Pamir’ (syn. A. stipitatum ‘Hodji-obi-Garm’; Janis Rukšans 1996 ja 1998), varrekas lauk ‘Glory of Pamir’. *VK. 120 cm kõrgusel varrel puhkevad juuni esimesel poolel lillad tihedad 10-11 cm läbimõõduga keraõisikud. Selle sordi sibulad (RM 82-67) korjasid Janis Rukšans ja Mari Kits Tadžikistanist Hisori mäestikust Hodža-obi-Garmist. Aastatel 1996-1997 pakutigi sorti Lätis nime ‘Hodji-obi-Garm’ all. Sort on saanud 1997. aastal rahvusvahelise auhinna T. G. A.-B. C.            20.-

54.       Allium stipitatum ‘Hillar Sokk’, varrekas lauk ‘Hillar Sokk’. *VK. Tartu omaaegselt lillekasvatajalt Hillar Sokult pärineva variandi omapäraks on väga kõrge kasv (enamasti 170 cm) – ta on minu suure laugukollektsiooni kõige kõrgem taim - ning tüüpliigist palju hilisem õitseaeg (juulis). Sordi lähtematerjali kahest sibulast üks oli valge ja teine kollane, kuid mõlemad annavad välimuselt täiesti ühesuguseid taimi. Keskmise tihedusega lilla õisik ei erine oluliselt liigi tüüpilise taime omast.              75.-

55.       Allium stipitatum ‘Mars Special’ (syn. Allium ‘Mars Special’), varrekas lauk ‘Mars Special’. 1-1,2 m kõrgusel varrel puhkeb juunis 12-15 cm läbimõõduga tihe violetne keraõisik. Läikivad salatrohelised lehed säilivad haljastena küllalt kaua. Taim erineb sordist 'Mars' vaid sibula kollaka värvuse poolest.   20.-

56.       Allium stipitatum ‘Mount Everest’ (syn. Allium ‘Mount Everest’), varrekas lauk ‘Mount Everest’. 100-135 cm kõrgusel varval puhkeb juuni esimesel poolel 11 cm läbimõõduga tihe valge õisikukera. Parim kõrgekasvuline valgeõieline keralauk.   25.-

57.       Allium tauricolum (ARJJ 5259), tauruse lauk. Vaid 5-10 cm kõrguse taime juuni lõpus-juulis õitsevad kellukjad purpurroosad valge servaga õied on koondunud lamedasse 1,5-2,5 cm läbimõõduga õisikusse. Sibul annab 2-3 niitjat lehte. See on vist minu kollektsiooni kõige madalam lauk. Pakutavad sibulad on korjatud Türgist Erciyas Dagist, Kayserist, 2000-3000 m kõrguselt (ARJJ 5259).    120.-

58.       Allium tenuissimum (spont. South Altai, river Maashei, near village Aktashi), niitlauk. 10-40 cm kõrgusel varrel puhkeb juunis püstine väike kohev poolkerajas kahvaturoosa ühepikkuste sarikakiirtega õisik. Lehed on jäigad ja niitjad. Neid taimi, mida vist maailmas keegi aias varem kasvatanud pole, korjas ja määras 1996. aastal Lõuna-Altaist Maašei jõe äärest Aktaši küla juurest Tartu Ülikooli botaanikaaia botaanik Jaak Palumets. 95.-

59.       Allium tuberosum, mugullauk. Võrkja kestaga sibulad kinnituvad risoomile. Liik pärineb Kirde-Hiinast, kuid kultuuris kasvatatav tetraploidne (2n = 32) variant on metsistunud Lõuna-Hiinas, Kaug-Idas, Jaapanis, Indias ja Nepalis. 25-60 cm kõrguse laugu valged tähtjad õied on augusti lõpus-septembris koondunud poolkerajatesse või lamedatesse 5 cm ¯läbimõõduga õisikutesse. Lehestik jääb roheliseks kevadest sügiseni. Oma väga sarnasest lähisugulasest lõhnavast laugust (A. ramosum) õitseb ta kuu aega hiljem. Talub ka varju. Euroopas kasvatatakse mugullauku valgete lõhnavate õite pärast ilutaimena, Hiinas ja Jaapanis on ta aga tähtis köögiviljataim hiina laugu ehk kiu tsai nime all (siiski pole see ehtne hiina lauk jiao tou). Salatina on teda seal kasutatud juba sajandeid. Pakun 2 varianti: A: Kalle Kruusi 1988. aastal Ussuriiskist korjatud kõrgekasvulised tüüpilisest veidi varasemad looduslikud taimed ja B: aiataimedena saadud tüüpilisemad (madalamad ja hilisemad) taimed.          10.-

60.       Allium ursinum, karulauk. Kuni 40 cm kõrgusel kolmekandilisel varval on mais-juunis 5-20 tähtjast puhasvalgest lõhnavast õiest koosnev 2,5-6 cm läbimõõduga kerajas õisik. 2-3 söödavat lamedat lehte sarnanevad maikellukese (piibelehe) omadele. Lehestik kuivab suve teisel poolel. Eesti looduskaitsealune taim ja Eesti Punase Raamatu tähelepanu vajava (ohust pääsenud ehk 4. kategooria) liik kasvab meil paiguti salu-, leht-, sega- ja okasmetsades. Poolvarjuline kasvukoht, ka puujuurtel. Lisaks ilule on karulauk ka tervistav toidutaim, millel süüakse nii sibulaid kui ka meeldivalt maheda maitsega mahlaseid lehti. Viljad eemaldada, muidu võib isekülvi tõttu aias kergesti metsistuda. Pakun 1962. aastal Puhtult korjatud taimi.    2 tk.: 8.-

61.       Allium victorialis, võidulauk. 30-60 cm kõrgusel varval on juunis-juulis rohekasvalgetest tähtjatest õitest koosnev poolkerajas kuni kerajas 3-5 cm läbimõõduga õisik. 2-3 laia elliptilist tumerohelist lehte on lühikese rootsuga. Euraasia liik. Kauni lehestikuga varjutaim talub hästi puujuurtel kasvamist. Lisaks ilu nautimisele võib teda ka toorelt süüa, marineerida või talveks sisse soolata, nagu seda tehakse Siberis.   45.-

62.       Allium winklerianum (spont. Kirg., Fergana, Sary- Bulak), Winkleri lauk. *VK. 80 cm kõrgusel varrel mai lõpus või juuni esimesel poolel puhkev 5 cm läbimõõduga püstine lame tihe õisikerk koosneb lillakaspunastest kausjatest õitest. Pakun Kirgiisiast Fargona (Fergana) mäestikust Sary-Bulakist (Sarybulakist) korjatud sibulaid.               95.-

63.       Allium ‘World Cup’ (A. macleanii × A. stipitatum?; Janis Rukšans 1999), lauk ‘World Cup’. *VK. Väga ilusa lehestikuga kõrgekasvuline taim näeb õite poolest välja nagu kõrguv lauk (A. macleanii), sibulate poolest aga nagu varrekas lauk (A. stipitatum). Läti sort on välja valitud kõrguva laugu (A. macleanii) vabatolmlemisest saadud seemikute hulgast.         40.-

64.       Allium zebdanense, lumilauk. Liibanonist pärineva taime kuni 40 cm kõrgune varb kannab mai lõpus ja juuni algul 8-10-õielises õisikus puhasvalgeid tähtjaid õisi. 2-3 kitsast kõrreliselaadset lehte on varvast lühemad.               5.-

65.       Anemone nemorosa 'Monstrosa', võsaülane 'Monstrosa'. Võsaülase rohelise-valgekirjus monstrumõies on rohelised varrelehed ja valged kroonlehed lähistumise tõttu segunenud nii, et pole aru saada, kus lõpeb õis ja kus algavad lehed. 20 cm, aprill-mai. Poolvari. Võsaülased soovitan istutada sinna, kus on läheduses kasvavate lehtpuude või –põõsaste juuri. 45.-

66.       Anemone nemorosa ‘Mart‘s Blue’ (Janis Rukšans, Mart Veerus 1997), võsaülane ‘Mart‘s Blue’. Lätis nimetatud sordi taimed on hiliste tumesiniste õitega, lehestik säilib kaua. 20 cm. Sort on Eestis vähesel määral liikvel vale nime Anemone caucasica all.               45.-

67.       Arisaema amurense, amuuri tulivõhk. Tulivõhad kuuluvad võhaliste (Araceae) sugukonda nagu kalladki. Paljudele aednikele on külmakindlate (talvekatet mittevajavate), aias talvituvate „kallade” olemasolu üllatuseks. Kõrgus 30 cm või enam. Liitleht on kämmaljas. Valgete või kahvatulillade pikivöötidega roheline (harvem tumepurpurne) torujas, kallaõiesarnane, kuid ülaosas etteulatuva „kapuutsiga” tõlviku kandeleht (rahvasuus "õis") koos õisikuga puhkeb mais-juunis. Sügisel püüab aias kõigi pilke imeilus oranžikaspunane marjatõlvik. Kogu taim on mürgine! Liik kasvab Kaug-Ida, Korea ja Hiina leht- ja segametsades. Poolvari, parasniiskus (märga mulda ei taha!). Meie aedade tuntuim tulivõhaliik on Lääne aedades suur haruldus. Pakun 4 erineva variandi mugulaid: A: Teadmata leiukohaga tüüpvariandi roheline "õis" on vaid nõrkade purpursete (lillade) vöötidega 75.- B: Eelmisega sarnane kuid veidi tugevakasvulisem Tallinna Botaanikaaiast saadud variant 75.- C: Primorje kraist Olgast saadud keskmise kõrgusega variandi kandeleht on seest üleni tumepurpurne: 120.- . D: Jaan Tänavotsa poolt Primorje kraist Vladivostokist korjatud tugeva- ja kõrgekasvulise taime väga suur roheline kandeleht on valgete vöötidega.            150.-

68.       Arisaema ciliatum var. liubaense, võsund-tulivõha pikatipmeline teisend. Kuni 80 cm kõrgune taim tärkab hilja – alles juunis, andes "pulgametsa". Pikkade (tihti poolemeetriste) tumedate, kaunilt maomustriga kirjatud teravatipuliste pulkade (tõusmete) tipust tekib alles hiljem lehetutike ning ilmub ka õisik. Purpurse valgete pikutiste sebravöötidega õisiku kandelehe („õie”) ettekäänduva „kapuutsi” tipp aheneb juunis 10-15 cm pikkuseks rippuvaks niidiks. Taime ainus leht on kiirjalt jagunenud rohkem kui 20 lehekeseks. Hilissügisel valmivad erkpunased marjad. Hiina keskosast Sichuani provintsist Liuba küla lähedalt 3600 m kõrguselt (CT 369) 1981. aastal esmakordselt korjatud taimed said endile botaanikutelt ladinakeelse nime alles 1999. aastal. Seega on tegemist ülimalt uudse taksoniga, ehkki Eestis on taimi vähesel määral juba levitatud. Meil täiesti külmakindel, ilma katteta talvituv eksootiline "kalla" paljuneb nii võsundite kui seemnetega.Kasvab hästi nii päikeses kui kerges varjus.          120.-

69.       Arisaema flavum, kollane tulivõhk. Taimed tärkavad alles jaanipäeva paiku ning õitsevad juunis-juulis. Tõlviku ettekäändunud tipuga kollane kandeleht ("õis") on oma perekonna kõige pisem – vaid 2-6 cm pikkune. Sügisel valmivad oranžid vilikonnad on peaaegu kerajad. Taimed taluvad aias hästi ka täispäikest. 1996. aastal sain Lätist Hiina seemnetest kasvatatud erakordselt jõulise kasvu (40 cm)., lopsaka lehestiku, rikkaliku õitsemise, hea vegetatiivse ja seemnelise paljunemise ning täieliku külmakindlusega variandi, mida pakun ka teile.               90.-

70.       Arisaema robustum, (syn. A. amurense var. robustum), tugev tulivõhk. Roheline tõlviku kandeleht mais-juunis on valgete triipudega. Liik näeb välja nagu suurekasvuline (30-50 cm kõrgune) amuuri tulivõhk (A. amurense). Uus tulivõhamonograafia peab tugevat tulivõhka vaid amuuri tulivõha sünonüümiks. Pakun teadmata leiukohaga aiataimi.                                       75.-

71.       Arum elongatum subsp. elongatum, piklik aarum. Aarumi ehk aaroni kepi (Arum) perekond erineb lähedasest tulivõhast (Arisaema) kapuutsi puudumise ja lihtlehtede poolest. Musta mere ümbruses niisketes hõredates lehtmetsades kasvav mugulaga 30 cm kõrgune külmakindel "kalla" hakkab õitsema juuni algul 15-30 cm pikkuse ja kuni 10 cm laiuse tume-purpurpunase sametise tõlviku kandelehega (”õiega”). Õisiku lõhn on ebameeldiv. Mugulapesade liigsel tihenemisel võivad "õied" jääda odajate lehtede varju. Jäme tumepurpurne tõlviku nuiataoline lise on kandelehega peaaegu ühepikkune. Sügisel peale lehtede kuivamist ehib taim aeda teistkordselt oma säravpunastest marjadest tõlvikutega. Mürgine! Poolvari, vett hästi läbilaskev parasniiske viljakas aluseline muld. Märga maad ei taha! Pakun 2 varianti mugulaid: A: Krimmist Bahtšisarai linna lähedalt loodusest saadud (spont. Crimea, Bahtshisarai): 75.-; B: Mart Veeruselt saadud teadmata leiukohaga hiljaõitsev variant            75.-

72.       Arum maculatum (spont. mnt-s Kobuletti near Batumi), tähniline aarum. 15-40 cm kõrguse külmakindla “kalla” 5-25 cm pikkune ja kuni 10 cm laiune tõlviku kandeleht („õis”) on mais-juunis seljalt roheline ja siseküljelt rohekasvalge, kuid siseküljel võib esineda tumepurpurset värvust laigukestena, servadena või üleni. Lehestik võib olla mustjate tähnidega. Hilissuvel säravad oranžikaspunased tõlvikud (vilikonnad). Kasvab Euroopas ja Kaukaasias lehtmetsades ja metsaservades. Poolvari, parasniiske muld. Pakun 2 varianti taimi: A: Janis Rukšansilt saadud teadmata leiukohaga taimede tõlviku kandelehed on seest valkjad. 20.- B: Arnold Hannusti poolt Musta mere rannikult Batumi lähistelt Kobuletti mägedest korjatud punaka õisiku kandelehega taimed. 30.-

73.       Arum rupicola var. virescens, kaljuaarumi rohekas teisend. *VK. Kuni 65 cm pikkusel õisikuvarrel kõrgub juunis lehestiku kohal kuni 40 cm pikkune nõrga roheka varjundiga peaaegu puhasvalge tõlviku kandeleht („õis”). Liigse pikkuse tõttu suudab tõlviku kandeleht vaid õitsemise algul püstine olla, peagi aga vajub tipust või üleni ette- või tahapoole lonti. Valget kandelehte elustab kuni 30 cm pikkune massiivne hallikaslilla tõlviku viljatu lise. Vaat see on alles kalla, millel on nii varrepikkust kui "õie" suurust! Vaid õitseaeg võiks pikem olla! On hämmastav, et selline peaaegu kolmveerandmeetrine ja rohkem kui vaksapikkuse „õiega” eksootiline „kalla” on meil avamaal täiesti talvekindel ning talvitub juba ligi paarkümmend aastat talvekatteta. Päike, tavaline aiamuld. Lopsakas lehestik tärkab ülivara – märtsis-aprillis, kuid erinevalt tulbi lehtedest pole nad varakevadistes tugevates külmades kunagi kannatada saanud. Lisaks viljub taim meil ilusti ja kannab hilissuvel kauneid ja võimsaid punaseid viljatõlvikuid. Pakun Aserbaidžaanist Talõši mägedest Lerikist kuivalt kiviselt päikseliselt mäenõlvalt korjatud varianti RSZ 87-04. Lätis seda varianti enam säilunud pole!                        150.-

74.       Brimeura amethystina (syn. Hyacinthus amethystinus), sinine jaanihüatsint. Kuni 30 cm kõrgusel varval on juunis kohevas ühekülgses õisikus kuni 25 veidi üle 1 cm pikkust sinist kitsaskellukjat õit. See vähenõudlik liik kasvab Püreneedes (Hispaanias ja Prantsusmaal) ning Jugoslaavia loodeosas mägiaasade veidi aluselises ning ka suvel parasniiskeks jäävas huumusrikkas mullas.         2 tk.: 6.-

75.       Brimeura amethystina 'Alba' (syn. Hyacinthus amethystinus), sinine jaanihüatsint 'Alba'. Eelmise liigi valgeõieline sort.             2 tk.: 6.-

76.       Camassia cusickii, oregoni preeriaküünal. *VK. Hüatsindiliste sugukonda kuuluvad preeriaküünlad on Ameerika niisketel niitudel kasvavad silla ehk siniliilia lähisugulased. USA lääneosa mägedes Oregoni osariigis kasvav 70 cm kõrgune taim õitseb juunis pikkadesse õisikutesse koondunud suurte helesiniste korrapäraste õitega. Nii see kui ka järgnevad preeriaküünla liigid kasvavad meil vähenõudlike ja vegetatiivselt väga kiiresti paljunevate taimedena aias hästi, eelistades päikeselist kasvukohta niiskes rammusas mullas, kuid taludes ka põuda. On ka kauasäiluvad lõikelilled.    15.-

77.       Camassia leichtlinii subsp. leichtlinii, Leichtlini preeriaküünla tüüpalamliik (kreemikasvalge Leichtlini preeriaküünal). Leichtlini preeriaküünal on perekonna kauneim liik. Tüüpalamliik esineb vaid Oregoni osariigis. Juunis õitseva 70-100 cm kõrguse taime pikas õisikus asuvad 5 cm läbimõõduga korrapärased valged õied on kollaka varjundiga (kreemikasvalged). Tuleb ehtne ka seemnest. Sinaka varjundiga valgeõielised aedvormid ('Alba') selle alamliigi alla ei kuulu. Päike, niiske rammus muld.  15.-

78.       Camassia leichtlinii subsp. leichtlinii ‘Semiplena’ (Johannes M. C. Hoog), Leichtlini preeriaküünal ‘Semiplena’. 70-100 cm kõrgune taim on suurte kreemikasvalgete tähtjate pooltäidisõitega. 30.-

79.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii, Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik. *VK. Siia alamliiki kuuluvad siniste kuni violetsete õitega taimed. Nad õitsevad juunis. Alamliigi levila ulatub Briti Columbiast Californiani. Eesti aedades on seni tegemist olnud põhiliselt just sellesse alamliiki kuuluvate taimedega. Olen paljundanud Tallinna Botaanikaaialt minevikus saadud erinevaid värvivariante. A: õis on keskmiselt sinine (ei hele ega tume) ; B: suureõieline keskmiselt lillakassinine C: madal kahvatusinine, D: normaalkõrgusega kahvatusinine.               30.-

80.       Camassia leichtlinii subsp. suksdorfii Caerulea-rühm (Rev. Ellacombe), Leichtlini preeriaküünla Caerulea-rühm (tumesinine Leichtlini preeriaküünal). Caerulea-sordirühma 80 cm kõrguste taimede tumesinised suured õied puhkevad juuni algul.          20.-

81.       Camassia leichtlinii (Leichtlini preeriaküünla) 2 alamliigi valkjas segu. Segu koosneb kollakasvalgete ja sinkjasvalgete (kahvatusiniste) õitega taimedest.             15.-

82.       Camassia quamash, harilik preeriaküünal. 50 cm kõrgune Ameerika “väike preeriaküünal” (small camas) on juunis peegelsümmeetriliste 4 cm laiuste tumevioletsete õitega. Tärkliserikaste hästipaljunevate sibulate tõttu oli harilik preeriaküünal indiaanlaste jaoks tähtis toidutaim.        3 tk.: 6.-

83.       Camassia quamash ‘Orion’ (G. C. van Meeuwen, enne 1913), harilik preeriaküünal. Hollandis Heemstedes valitud 20-30 cm kõrgune tihedaõisikuline variant on sügav-violettsiniste õitega.             2 tk.: 6.-

84.       Chionodoxa forbesii, Forbesi kirgaslill. *VK. Türgi lääneosa mägede männi- ja seedrimetsades ja avatud nõlvadel kasvava 10-30 cm kõrguse taime säravsinised 2-3 cm läbimõõduga valgesüdamelised õied on aprillis 4-12-kaupa kobaras. Päikesepaiste või poolvari, parasniiske muld.           5 tk.: 6.-

85.       Chionodoxa luciliae, sinine kirgaslill. 10-15 cm kõrgusel varrel puhkeb aprillis 2-3 sinist kahvatu südamega tähtjat 2-3 cm läbimõõduga püstist õit. Liik kasvab Lääne-Türgi mäenõlvadel. Kiire paljunemise tõttu moodustab ta aias kiiresti ilusaid taevassiniseid õitsevaid laike. 5 tk.: 6.-

86.       Chionodoxa luciliae Gigantea-rühm (syn. Chionodoxa gigantea), hiid-kirgaslill. Sinise kirgaslille suureõielised taimed ja sordid on ühendatud Gigantea-sordirühmaks. 10-15 cm kõrgusel varrel on aprillis 2-3 (4) suurt tähtjat sinist õit, mis aias võivad saavutada isegi läbimõõdu 4-5 cm. Laiguna kasvades on hiid-kirgaslill aias üks ilusamaid varakevadisi lilli.                          3 tk.: 6.-

87.       Chionodoxa luciliae (Gigantea-rühm) ‘Alba’ (Barr & Sons 1885), hiid-kirgaslill ‘Alba’. Valged suured õied.                                          3 tk.: 6.-

88.       Chionodoxa luciliae (Gigantea-rühm) ‘Lilacina’ (Janis Rukšans 1986), hiid-kirgaslill ‘Lilacina’. Lätis seemikutest valitud sort või vorm on peamiselt ka Lätis levinud. 10 cm kõrgusel varrel on aprillis 1-3 suurt valget õit, millel on puhkedes tugev lilla varjund.              10.-

89.       Chionodoxa sardensis, ismiri kirgaslill. 10-20 cm kõrgusel varval puhkeb aprillis 4-12 erksinist pisikese valge südamega 2 cm läbimõõduga õit. Kasvab Türgis. Aias kasvab ta ühtviisi hästi nii päikese käes kui ka poolvarjus.                                3 tk.: 6.-

90.       × Chionoscilla allenii, kirgassilla. Perekondadevaheline hübriid on saadud Forbesi kirgaslille ja kahelehise silla vahel (Chionodoxa forbesii × Scilla bifolia). 10-20 cm kõrguse taime aprillis puhkev tihe õisik koosneb paljudest sinistest 3 cm läbimõõduga õitest, mis on sarnasemad sillale kui kirgaslillele. Vähenõudlikud ja hästi paljunevad kirgassillad kasvavad aias hästi nii päikese käes kui ka poolvarjus.     20.-

91.       Colchicum ‘Antares’ (P. Visser Czn. 1977), sügislill ‘Antares’. Ehkki sügislill pole sügiskrookus, vaid tollest palju ilusam ja võimsam lill, aetakse teda ometigi tihti krookusega segi. Suureõielised aed-sügislilled on saadud peamiselt kauni sügislille (C. speciosum) mitmete vormide ristamisel teiste liikidega ja omavahel. Antud sordi septembris õitsevad helepurpursed õied on väga suure valge õiepõhjaga (purpurset on vaid õielehe tippudes). Üldmulje õiest jääb väga hele.  30.-

92.       Colchicum ‘Autumn Herald’ (Ingwersen), sügislill ‘Autumn Herald’. Septembris 15 cm kõrgustel väljast purpurvioletsetel, seest purpursetel õitel on suur valge põhjalaik ning kollased tolmukapead.    25.-

93.       Colchicum autumnale ‘Nancy Lindsay’, harilik sügislill ‘Nancy Lindsay’. *VK. Suhteliselt suureõieline 15 cm kõrguste õitega septembrist oktoobrini õitsev sort on lillakasvioletsete (sügavlillade) õitega, millel põhjalaiku asendab iga õielehe naastuosa alusel vaid kitsas valge triibuke. Õieputk on tumevioletne.           30.-

94.       Colchicum bivonae, ruuduline sügislill. Mugulsibul annab septembri algul 1-4 (6) väga suurt tugeva maleruudustusega laikellukjat 20 cm kõrgust purpursete tolmukapeadega purpurset õit, millel enamasti valget põhjalaiku pole. Lõuna-Euroopas ja Türgis kasvav liik on mitmete aedhübriidide esiemaks.          45.-

95.       Colchicum ‘Daendels’ (Messrs Zocher & Co.), sügislill ‘Daendels’. *VK. 15 cm kõrgused septembris puhkevad laiade ümardunud naastudega kerajad (veidi aheneva tipuga), kahvatulillad õied on seest maleruudulise vööndiga ja meenutavad sibullilleregistri arvates sorti ‘Autumn Queen’.              20.-

96.       Colchicum ‘Glory of Heemstede’ (syn. C. ‘Conquest’; J. J. Kerbert), sügislill ‘Glory of Heemstede’. Suured lehtrikujulised eredad sügav-roosakaslillad maleruudulised 15-20 cm kõrgused valge õiepõhjaga õied õitsevad septembri teisel poolel.               30.-

97.       Colchicum ‘Gracia’ (P. Visser Czn. 1974), sügislill ‘Gracia’. Laialt avatud suure valge südamikuga helepurpursed (lillakasroosad) 20 cm kõrgused õied puhkevad septembri algul.               25.-

98.       Colchicum laetum, ere sügislill. 1-3 10-15 cm kõrgust roosakat või purpurset ilma valge põhjalaiguta õit puhkevad varakult septembri algul. Õielehed on kuni 4 cm pikkused. Liik on lähedane harilikule sügislillele (C. autumnale), kuid kasvab Volga- ja Donimaa, Dagestani ja Põhja-Kaukaasia steppides.    45.-

99.       Colchicum ‘Lilac Bedder’ (P. Visser Czn. 1974), sügislill ‘Lilac Bedder’. Septembris avanevad helepurpursed õied on seest violetsed ja valge põhjalaiguga.    25.-

100.    Colchicum ‘Lilac Wonder’ (Zocher & Co, enne 1926), sügislill ‘Lilac Wonder’. Sort on aretatud hiid-sügislille ja aednike Bornmülleri sügislille ristamisest (C. giganteum × C. bornmuelleri hort.). Septembri algul puhkevad suured, ilma valge põhjalaiguta õied on 20 cm kõrgused, pikkade lillakasroosade kitsaste õielehtedega ning väga nõrga maleruudustusega. Õieputk on väga pikk. Õitseb rikkalikult.           20.-

101.    Colchicum speciosum ‘Dombai’ (Janis Rukšans 1995), kaunis sügislill ‘Dombai’. Dombai lähedalt Kaukaasiast korjatud materjalist välja valitud roosakasvioletset suureõielist 20 cm kõrgust, suure valge põhjalaiguga varianti peab selektsionäär ise paremaks kui Türgi sorti ‘Ordu’. ‘Dombai’ on tollest veidi hilisem, õielehtede naastud on 8 × 2 cm.              35.-

102.    Colchicum speciosum ‘Ordu’, kaunis sügislill ‘Ordu’. *VK. Tumeroheliste läikivate lehtedega, 20 cm kõrguste kellukjate roosakasvioletsete ja laia valge põhjalaiguga septembri algul puhkevate õitega vastupidav sort on Põhja-Türgist Ordu provintsist 1300 m kõrguselt Mathew ja Tomlinsoni poolt 1965. aastal korjatud materjalist väljavalitud kloon M & T 4378.            25.-

103.    Colchicum speciosum ‘Turkey’ (Hoog 1980), kaunis sügislill ‘Turkey’. Minul olevad taimed erinevad sordist ‘Ordu’ vaid ebaoluliste pisiasjade poolest, sorte on minu arvates võimatu eristada. Janis Rukšans peab sorti väga varajaseks, kuid seda on ka ‘Ordu’.    25.-

104.    Colchicum szovitsii ‘Tivi’ (syn. C. armenum ‘Tivi’; Arnis Seisums 1997), armeenia sügislill ‘Tivi’. Taimed (SKS 88-09) korjati 1988. aastal lätlaste Nahhitševani ekspeditsioonilt Zangezuri mäestikust Tivi küla lähedalt. Erinevalt liigi tüüptaimede kellukjatest, kausjatest või peekerjatest õitest avanevad ‘Tivi’ puhasvalged suured varakevadised õied aprillis päikese käes tähekujuliselt pärani. Eesti jaoks on see Ilus, vastupidav, normaalselt paljunev perspektiivne ilutaim. 200.-

105.    Colchicum ‘The Giant’ (syn. C. ‘Giant’; Zocher & Co., enne 1926), sügislill ‘The Giant’. Sort on saadud hiid-sügislille ja aednike Bornmülleri sügislille ristamisest (C. giganteum × C. bornmuelleri hort.). Väga suured 20-25 cm kõrgused helevioletsed õied on laia valge südamikuga ning kahvaturohelise pika õieputkega. See hiline õitseja puhkeb oktoobris.               15.-

106.    Colchicum ‘Zephyr’ (P. Visser Czn. 1985), sügislill ‘Zephyr’. Septembri algul puhkevad 20-25 cm kõrgused sihvakad purpursed õied on väga väikese tähtja rohekasvalge põhjalaiguga.   25.-

107.    Colchicum (sügislillede) segu. *VK. Siin pakun teadmata nimedega sorte, liike ja seemikuid, kõik suureõielised, saledad ja head. Kes ei jahi sordinimesid, sellele on see parim.     10.-

108.    Corydalis × allenii, Alleni lõokannus. *VK. Aiapäritoluga viljatu hübriid kattelehise lõokannuse ja hariliku lõokannuse vahel (C. bracteata × C. solida) on tunnustelt vanemate vahepealne. Suhteliselt hilise õitseajaga kreemid õied mais on tugeva lilla soonestusega. Kuna tema vanemad on ühed vastupidavamad ja vähenõudlikumad taimed lõokannuste hulgas, siis on ka hübriid vastupidav ning hea paljunemisega, mistõttu tuleb teda tihedamalt jagada. Poolvari. 75.-

109.    Corydalis bracteata, kattelehine lõokannus. *VK. 15-30 cm kõrgune püstine vars kannab aprillis ja mais suuri kreeme kuni kollaseid sidrunilõhnalisi õisi. Naturaliseerumisoht! Seemned tuleks juba enne õitsemise lõppu eemaldada, et see Siberi metsataim ei hakkaks rikkaliku isekülvi tõttu naabreid ja aeda umbrohustama. Poolvari. Parasniiske muld võiks olla veidi happeline, turbalisandiga. Pakun Altai kraist Altaiski asulast saadud mugulaid.            40.-

110.    Corydalis bracteata 'Marina', kattelehine lõokannus 'Marina'. Siberi taigast Kemerovo oblastist Leninsk-Kuznetski lähedalt leitud väga jõulise ja kõrgekasvulise (40 cm) taime õied on õitsemise algul küll kollased, kuid õitsemise lõpuks muutuvad peaaegu valgeks. Seemned õigeaegselt eemaldada, muidu taimed naturaliseeruvad!           95.-

111.    Corydalis cava (syn. C. bulbosa; (spont. Smolensk distr., Roslavl), õõnes lõokannus. *VK. Kuni 30 cm kõrgusel püstisel varrel on aprillis pikas õisikus purpursed või lillakad õied. Harilikust lõokannusest (C. solida) on taim kõrgekasvulisem ja tugevama lehestikuga. Liigi looduslik levila ulatub põhjas Lõuna-Rootsini ja Lätini. Väga vähenõudlike metsataimedena eelistavad nad jahedat ja parasniisket huumusmulda. Paljundamiseks tuleb suur ja seest õõnes mugul paljudeks tükikesteks murda, mis mulda tagasi istutatult imelise kergusega kasvama lähevad ja igast tükist uue taime taastavad. Taim paljuneb isekülviga liigagi hästi ning kui vilju õigeaegselt ei eemaldata, siis muutub ta aias umbrohuks. Kui olete õõnsa lõokannuse kuhugi parki istutanud, siis hiljem te tast vist ka hea tahtmise korral enam lahti ei saa. Pakun Smolenski oblastist Roslavlist pärinevaid looduslikke taimi.            25.-

112.    Corydalis schanginii subsp. schanginii] (spont. Kirghizia near Bishkek), oivaline lõokannus (tüüpalamliik). *VK. Sinihallide lehtedega ja pikkade õisikutega taime kuni 40 cm pikkused tõusvad kuni poolpüstised varred kannavad aprillis-mais arvukaid väga suuri ja pikki (kuni 5 cm!) lillakasroosasid õisi, mille sisemised kroonlehed on tumedatipulised. Pakutavad taimed on korjatud Kirgiisia pealinna Biškeki lähedalt mägede rusunõlvadelt. Päike. Puhkeajal (lehtedeta olekus) tahab taim kuivust. 90.-

113.    Corydalis solida ‘Blushing Girl’ (Aldonis Verinš, Janis Rukšans 1990), harilik lõokannus ‘Blushing Girl’. Hele-kreemikasroosade või õrnroosade (neiu punastamist meenutav õievärv) tihedate õisikutega aprillis rikkalikult õitsev variant on leitud Riiast Aldonis Verinši aiast kunagi Sigulda loodusest kaevatud taimede järglaskonna seast. Tuhandete tavaliste seemikute seas oli vaid üks roosa taim, mis Janis Rukšansi initsiatiivil ka endale sordinime sai. Meie kodumaise metsataimena eelistab harilik lõokannus huumusrikast mulda poolvarjulises parasniiskes kasvukohas. Lõokannuse arvukad sordid on muutunud kollektsionääride uueks huviobjektiks. Ainus nõue nende sortide kasvatamisel ongi viljade õigeaegne eemaldamine, sest muidu läheb lõpuks ehtne sort seemikutest kasvanud taimedega lootusetult segamini. Lisaks võib lõokannus isekülvi tõttu aias ka umbrohuks muutuda.    40.-

114.    Corydalis solida ‘Evening Shade’ (Janis Rukšans 1998), harilik lõokannus ‘Evening Shade’. *VK. Kahvatusiniste (peaaegu valgete) õitega kõrgekasvulise ja suurte õisikutega variandi valis Läti aretaja välja Venemaalt Penzast saadud taimede seast.         95.-

115.    Corydalis solida Gothenburg-rühm (syn. C. s. ‘Gothenburg Strain’), hariliku lõokannuse Gothenburg-rühm. Tugevakasvulise roosakaspunaste tihedate pikkade õisikutega rikkalikult õitseva Göteborgis 1987. aastal aretatud või välja valitud sordirühma mugula sain 1998. aastal Göteborgi Botaanikaaias käies Henrik Zetterlundilt.     130.-

116.    Corydalis solida ‘Kissproof’ (Willem van Eeden), harilik lõokannus ‘Kissproof’. *VK. Hilise õitseajaga Hollandi sordi valged õied on kontrastsete tumepurpursete õietippudega.          140.-

117.    Corydalis solida ‘Rozula’ (Janis Rukšans 1998), harilik lõokannus ‘Rozula’. *VK. Penza-rühma taimede seast välja valitud kaunilt lõhestunud lehestikuga lillakaspunaste õitega suurekasvuline kloon.  95.-

118.    Corydalis solida ‘Snowstorm’ (Ruta Razgale, Janis Rukšans 1990), harilik lõokannus ‘Snowstorm’. Väga varajaste valgete madalate tihedate õisikutega läikivrohelise lehestikuga variant on korjatud Lätist Suntažist Ogre jõe orust Ruta Razgale poolt. Sorditaime valis segust välja ja andis talle nime Janis Rukšans.             95.-

119.    Corydalis solida ‘White King’ (Janis Rukšans 1995), harilik lõokannus ‘White King’. *VK. Vähelõhestunud tugeva lehestikuga ning varastes suurtes püstistes õisikutes asuvate lumivalgete õitega kloon on valitud Penza-rühma taimede seast. 95.-

120.    Corydalis solida ‘White Knight’ (William van Eeden), harilik lõokannus ‘White Knight’. *VK. Suurekasvuline väga tugev ja väga hiline Hollandi sort on kaunilt lõhestunud lehestikuga ning suurtes kobarates asuvate valgete õitega.                                           95.-

121.    Corydalis solida ‘Jaroslavna’ (C. s. ‘Yaroslavna’; Vassili Filjakin, enne 1995), harilik lõokannus ‘Jaroslavna’. *VK. Tume-punakaspurpursete väga tihedate õisikutega vene sort on välja valitud Penza oblastis Kuznetski linnas elava vene lillekasvataja V. Filjakini poolt Penza-liini taimedest.              95.-

122.    Corydalis wendelboi subsp. wendelboi, Wendelbo lõokannus (tüüpalamliik). *VK. Türgi edela- ja lõunaosas kasvava alamliigi poolpüstisel 10-15 cm kõrgusel varrel aprillis paiknev õisik pole kuigi tihe ning õied on kitsaste huultega. Pakun Türgi edelaosast Ambarkovakist 1200 m kõrguselt (kogujakood 72-47D) korjatud mugulaid, millest kasvavad roosakasvalgete õite ja sinkja lehestikuga taimed. Nõuetelt on liik metsa- ja rohtlarühma vahepealne ning näib avamaal normaalselt kasvavat.          65.-

123.    Crocus angustifolius (syn. C. susianus), pärsia krookus. 5 cm kõrguse taime jämevõrkja kestaga mugulsibulast puhkeb väga vara aprillis 1-2 kuldkollast pärani avanevat tähtjat õit. Nende välimiste õielehtede seljal on 3 tugevat purpurpruuni pikivööti. Teravatipulised (eriti välimised) õielehed on kuni 3,5 cm pikkused. Õieneel, tolmukaniidid ja tolmukapead on kollased, 3-haruline emakakael kollane kuni oranžikaspunane.Liik kasvab Krimmis, Lõuna-Ukrainas ja Armeenias 300-1500 m kõrgusel, kuid mitte Pärsias. Kasvab, paljuneb ja õitseb aias hästi.              2 tk.: 7.-

124.    Crocus chrysanthus ‘Aubade’ (C. M. Berbee 1959, registreeritud 1966), kuldõieline krookus ‘Aubade’. *VK. Väga varajased õied on nii seest kui väljast valged. Neelulaik on kollane.    3 tk.: 6.-

125.    Crocus chrysanthus ‘Mariette’ (van Tubergen 1956), kuldõieline krookus ‘Mariette’. *VK. Välimiste õielehtede tipud on ümardunud. Kollased õied on seljalt 5 (3-7) punakaspruuni sulgja vöödiga ning kollase servaga.               2 tk.: 6.-

126.    Crocus chrysanthus ‘Saturnus’ (G. H. Hageman, enne 1954), kuldõieline krookus ‘Saturnus’. *VK. Väga varased kollased suhteliselt kitsaste õielehtedega päikese käes tähtjalt (pärani) avanevad õied on seljal 3-5 tumepurpurse triibuga.                3 tk.: 6.-

127.    Crocus chrysanthus var. fuscotinctus (syn. C. c. ‘Fuscotinctus’, van Tubergen, enne 1931), kuldõielise krookuse pruunivärviline teisend. *VK. Vaid 2,5 cm pikkuste õielehtedega väikesed kollased õied on välisküljelt 5 pika, tugeva ja sulgjalt haruneva pruunikaspurpurse triibuga.          3 tk.: 6.-

128.    Crocus etruscus ‘Zwanenburg’ (Thomas Hoog, enne 1939), itaalia krookus ‘Zwanenburg’. *VK. Hele-lillakassiniste (kahvatuvioletsete) õielehtede selg on hallika varjundiga ning nõrkade helepurpursete joontega. Aprill. Sort on liigist veidi tuhmima õiega, kuid parema vegetatiivse paljunemisega.        3 tk.: 6.-

129.    Crocus gargaricus, gargari krookus. 5 cm kõrgune aprillis puhkev kõige oranžima õiega krookus. Kasvab Türgi mägedes niisketel karjamaadel ja hõredates männimetsades, kus muld kunagi läbi ei kuiva. Meil vajab päikeselist kasvukohta ja vett hästi läbilaskvat niisket kuni parasniisket mulda.      35.-

130.    Crocus kotschyanus, vöötkrookus. Türgist, Süüriast ja Liibanonist pärinev septembrist oktoobrini õitsev liik. 10 cm kõrguste õrna roosakassinist värvi õite neel on kollane. 1998. aastal sai liik Kuningliku Aiandusseltsi kõrge auhinna Award of Garden Merit. Pakun kahte omavahel vaid pisiasjades erinevat ilusat ja vastupidavat, igal sügisel stabiilselt ja rikkalikult õitsevat varianti: A: Tartu turult saadu, B: Lätist Janis Rukšansilt saadu.            3.-

131.    Crocus malyi, horvaatia krookus. *VK. Aprillis puhkevad valged kuni 4 cm pikkused õied on kollase neelu ja pika punase 3-harulise emakakaelaga. Päike.    20.-

132.    Crocus pulchellus, ilus krookus. Kuni 4 cm pikkuste õielehtedega lillaka varjundiga sinised õied õitsevad septembris-novembris. Lehed tekivad alles kevadel. Kasvab Kagu-Euroopas ja Türgi loodeosas. Ilus krookus erineb kaunist krookusest tumekollase neelu ja valgete tolmukapeade poolest. Edeneb aias hästi, suutes kasvada ka poolvarjus ning murus. Janis Rukšans on ilusa krookuse seemikutest välja valinud mitmeid sorte, mille erinevused õitseajas, õiesuuruses ja välimuses on minu arvates liiga väikesed selleks, et neid oleks võimalik eristada ning õigem oleks neid pakkuda liigina: A: tüüptaimest hilisem, väikseõielisem ja violetsem ‘Late’, mille lähtematerjal pärineb Harkovi Botaanikaaiast; B: tüübist suurem ja veidi tumedam puhassinine, seljalt tumedamasoonelise õiega ‘Large’, mille lähtematerjal pärineb Jan Penningsilt.    5.-

133.    Crocus pulchellus ‘Zephyr Special’ (Janis Rukšans 1998), ilus krookus ‘Zephyr Special’. *VK. Janis Rukšansi seemik on nii välimuselt kui ka õitseajalt identne sordiga ‘Zephyr’ (10 cm kõrgune valge õis on väga nõrga sinkja varjundiga ning kollase neeluga), kuid andvat aretaja väitel mugulsibulast tollest rohkem õisi.               10.-

134.    Crocus sieberi ‘Firefly’ (M. Thoolen 1956), Sieberi krookus ‘Firefly’. *VK. Helevioletsed kollase neelulaiguga õied on seljal tagasihoidliku hallika soonestusega.                5 tk.: 6.-

135.    Crocus speciosus ‘Albus’ (C. G. van Tubergen, enne 1913), kaunis krookus ‘Albus’. *VK. Valged õied on teravate õielehetippudega, kollase neeluga ja helekollaste emakakaeltega.        7.-

136.    Crocus speciosus ‘Artabir’ (C. G. van Tubergen 1896), kaunis krookus ‘Artabir’. *VK. Kaukaasiast saadud taimedest Hollandis väljavalitud kloon. Helesinised (kahvatulillad) 12-15 cm kõrgused lõhnavad õied oktoobris-novembris on tumesinise soonestusega. Sisemised õielehed on heledamad kui välimised. Valge õieputk on sinkja varjundiga, õieneel kreem, tolmukad tumekollased, emakasuudmed tumeoranžid.     3.-

137.    Crocus speciosus ‘Cassiope’ (van Tubergen), kaunis krookus ‘Cassiope’. Puhassinised 20 cm kõrgused hiigelõied (õielehe pikkus on kuni 7 cm) septembris on vähemärgatava tumedama soonestusega, kreemikaskollase neeluga ja puhasoranžide emakasuudmetega. Õitseb kaua. Üks minu lemmikutest.    6.-

138.    Crocus speciosus ‘Oxonian’ (Barr & Sons, enne 1945), kaunis krookus ‘Oxonian’. *VK. Suured ja lõhnavad tume-violettsinised 10-15 cm kõrgused õied oktoobris on tumedama soonestusega, oranžide emakasuudmetega ja valge, vaid ülaosas violetse õieputkega.   10.-

139.    Crocus tommasinianus, dalmaatsia krookus. *VK. Õied on seest lillad ja väljast hõbedaselt kahvatusinised.                                               4 tk.: 6.-

140.    Crocus tommasinianus ‘Barr‘s Purple’ (Barr & Sons), dalmaatsia krookus ‘Barr‘s Purple’. *VK. 5-8 cm kõrgused violetsed (helelillad) õied on väljastpoolt hallid.            5 tk.: 5.-

141.    Crocus tommasinianus var. pictus (syn. C. t. ‘Pictus’; E. A. Bowles, enne 1924), dalmaatsia krookuse kirju teisend. 5-8 cm kõrguste helelillade õite tipud on värvunud tumepurpurseteks (on kontrastse purpurse linnukesega ehk märgiga) ja meenutavad seetõttu miniatuurset Heuffeli krookust. Seljal on nõrk soonestus.               15.-

142.    Crocus tommasinianus ‘Ruby Giant’ (Roozen-Kramer 1956), dalmaatsia krookus ‘Ruby Giant’. Dalmaatsia krookuse kõige suureõielisem ja rikkalikumalt õitsev sort on tume-purpurvioletsete õitega, mille servad ja alus on veidi heledamad.         5 tk.: 5.-

143.    Crocus vernus ‘Graecus’ (syn. C. vernus subsp. vernus f. graecus; via M. Leichtlin), kevadine krookus ‘Graecus’. *VK. Kreekast pärinev haruldane tumedatipuliste väikeste helesiniste õitega vorm.   6.-

144.    Crocus vernus ‘Grand Maitre’ (W. J. Eldering 1924), kevadine krookus ‘Grand Maitre’. *VK. Keskvarase sordi keskmise suurusega hõbedase läikega lillakasvioletsed õied on heledamate servadega.               2.-

145.    Crocus vernus ‘Maximilian’ (syn. C. v. ‘Blue Celeste’), kevadine krookus ‘Maximilian’. *VK. Varane kahvatusinine sort on ‘Vanguardi’ sport (pungamutant).              4.-

146.    Crocus vernus ‘Sir Walter Scott’ (A. N. Bijvoet 1853), kevadine krookus ‘Sir Walter Scott’. *VK. Väikeste madalate keskvaraste õite violetsel taustal on valged vöödid.  4.-

147.    Crocus vernus ‘Turaida’ (A. Bredermanis), kevadine krookus ‘Turaida’. *VK. Suurte valgete õitega hästi paljunev Läti sort. 4.-

148.    Crocus vernus subsp. vernus Heuffelianus-rühm (syn. C. heuffelianus), Heuffeli krookus. *VK. 10-12 cm kõrguse taime suurte ja väga varaste, juba aprilli algul puhkevate helelillade kuni purpursete õite tippudes on tumedad linnukesekujulised laigud. Mugulsibulad on korjatud Ukrainast Hmelnitski oblastist Kamenets-Podolski linna lähedalt.                                20.-

149.    Crocus vernus ‘Yago’ (Janis Rukšans 1982), kevadine krookus ‘Yago’. Lätis aretatud väikeste kuni keskmise suurusega tumepurpurvioletsete ümardunud õitega rikkalikult õitsev sort.      5.-

150.    Crocus ‘Yalta’ (C. ‘Jalta’; C. tommasinianus × C. vernus, C. vernus ‘Yalta’; Janis Rukšans 1985), krookus ‘Yalta’. *VK. Suured õied on tume-violettsiniste sisemise ringi ning kontrastsete hele-hõbesiniste välimise ringi õielehtedega. Tumesinise ja hõbedase kontrast ongi sordi peamiseks iseärasuseks.        20.-

151.    Dicentra canadensis, kanada murtudsüda. Lühike risoom kannab hernetera-taolisi sigisibulaid. Mais-juunis ripuvad kuni 30 cm kõrgustel varbadel väikesed lõhnavad südajad valged õied. Sulgjalt lõhestunud lehestik kuivab suvel. Liik kasvab Kanada ja USA idaosas. Väikesed mugulad istutatakse sügisel jahedas poolvarjulises kohas parasniiskesse kergelt happelisse kuni neutraalsesse (pH 5,5-7) huumusmulda.      40.-

152.    Dioscorea nipponica, nipponi dioskoor. *VK. Jaapanis, Hiinas ja Kaug-Idas kasvav mugulja risoomiga rohtne mitmeaastane ronitaim on lehtilutaim. Valkjad õied juulis on pisikesed ja peaaegu märkamatud. Väänduval kuni 3 meetri pikkusel varrel asuvad tumerohelised südajad 3-7 hõlmaga lehed. Eelistab varju ja poolvarju, aga talub hästi ka päikest. Liaane meil aedades jätkub, kuid rohtseid ronitaimi on väga vähe (tuntuim on ehk humal). Küllalt haruldane.         45.-

153.    Eranthis hyemalis, talvine lumekupp. *VK. Lõuna-Euroopast pärinevate 5-15 cm kõrguste taimede 2,5-4 cm läbimõõduga laialt avanevad kollased raotud õied puhkevad varakevadel märtsis-aprillis kohe pärast lume sulamist, enamasti varem kui lumikellukesed. Suletult meenutavad õied kujult kullerkupu õisi. Koos amuuri adoonisega ja kuldõielise krookuse sordiga ‘Uschak Orange’on nad kõige varasemad kollaseõielised kevadlilled aias, õitsedes tihti isegi lumes. Annab aias ohtralt isekülvi. Eelistab poolvarju ja parasniisket aluselist mulda.                2 tk.: 5.-

154.    Eranthis hyemalis (Tubergenii-rühm) ‘Guinea Gold’ (van Tubergen), aed-lumekupp ‘Guinea Gold’. Johannes M. C. Hoogi poolt talvise lumekupu ja kurdistani lumekupu ristamisest saadud 10-15 cm kõrgusel viljatul sordil esineb pronksjas varjund nii lehestikul kui ka eriti suurtel (4-cm-se läbimõõduga), talvisest lumekupust veidi hilisematel tumekollastel (kuldsetel) õitel.      65.-

155.    Erythronium californicum, kalifornia koerahammas. Aprillis puhkeb igal 15-35 cm kõrgusel varrel 1-3 valget suurt (5-8 cm läbimõõduga) alpikannitaolist õit, millel on tumekollane südamelaik. Lehed on pruuni-roheliselaigulised. Valkjas sibul on koera hamba kujuline. Kerge vari. Kõigi koerahammaste üleskaevatud sibulad hävivad kuivalt hoidmisel läbikuivamise tõttu kiiresti. Kui on vajadus neid teatud aeg mullast väljas hoida, siis säilitada neid varjulises kohas freesturbaga täidetud kilekotis (turvas peaks olema peaaegu kuiv, sest niiskes turbas võivad sibulad mädanema minna).                                   50.-

156.    Erythronium sibiricum, siberi koerahammas. Aprillis-mais kahe punakaspruunide laikudega lehe kohal kuni 30 cm pikkusel varrel puhkev kollaste tolmukatega roosakaslilla suur õis pikkusega kuni 5,5 cm meenutab poti-alpikanni õit, kuna õie avanemisel käänduvad õielehed järsult tagasi. Lehed on kaunite punakaspruunide laikudega. Liik kasvab Siberis (Altai ja Sajaani mägedes), Kasahstanis, Loode-Hiinas ja Mongoolias. Aias võiks neid väga külmakindlad metsataimi kasvatada võimalikus jahedas kohas parasniiskel mullal, näiteks kiviktaimla põhjanõlval. Imelikul kombel seda perekonna kauneimat ja vastupidavaimat liiki Lääne aianduses peaaegu ei tuntagi, tema võrratutest sortidest rääkimata. Pakutavate taimede looduslik leiukoht pole teada.            95.-

157.    Erythronium sibiricum ‘Belõi Klõk’ (E. s. ‘Belyi Klyk’, E. s. ‘White Fang’; Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Belõi Klõk’. Suurte valgete õitega vene sort (tõlkes ‘Valgekihv’) on ühevärviliste lehtedega.               200.-

158.    Erythronium sibiricum ‘Gornaja Shoria’ (Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Gornaja Shoria’. Vene sordi õievärvus on küll tavaline roosakaslilla, kuid taim tärkab alles siis, kui teised sordid on õitsemise lõpetanud või seda lõpetamas. 200.-

159.    Erythronium sibiricum ‘Olja’ (Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Olja’. Kahvaturoosade õitega vene sort.                                          280.-

160.    Erythronium sibiricum ‘Zoja’ (Georgi Skakunov), siberi koerahammas ‘Zoja’. Ere-tumeroosade õitega vene sort.                           280.-

161.    Fritillaria acmopetala, terav püvilill. Kuni 50 cm kõrgusel varrel ripub mais 3-4,5 cm pikkune ja 3,5-4 cm-se suudmeläbimõõduga kellukjas kahvaturoheline õis, mille purpurpruunid tipud on väljapoole käändunud. Minu taimedel on välimised õielehed seljalt peaaegu üleni rohelised, nende vahelt aga paistavad välja kontrastsed tumepruunid sisemised õielehed. Liik kasvab Küprosel, Türgis, Süürias ja Liibanonis mägede kivisel pinnal, haritaval maal aga umbrohuna. Paljuneb arvukate tütarsibulatega kiiresti. Eelistab aias päikest ja viljakat, hästi vett läbilaskvat jaheniisket mulda.               15.-

Fritillaria camschatcensis, kamtšatka püvilill. "Mustaks liiliaks" (ka „šokolaadiliiliaks” ja „eskimo kartuliks”) kutsutava taime kuni 60 cm kõrguse varre tipus puhkeb mai lõpus või juuni algul kobaras 3-8 laikellukjat mustjaspurpurset kuni šokolaadipruuni küljele vaatavat või rippuvat lihakat õit. Tumerohelised läikivad lehed on varrel männastena. Liik kasvab Kaug-Ida, Jaapani ja Põhja-Ameerika metsades, niitudel ja tundras liivasel pinnal. Eelistab poolvarju (kuid kasvab hästi ka päikese käes) ning jahedat, niisket musta mulda. Niiskust tahab ta kogu suve.

162.    Fritillaria camschatcensis 'Amur' (Janis Rukšans 1997), kamtšatka püvilill 'Amur'. Sort annab kaubandusliku välimusega suuri sibulaid. Pruunikasmustad õied asuvad kimbuna 30-40 cm kõrgusel varrel. Sibulad on korjatud Primorje kraist Iljitšovkast Amuuri jõe nimetult saarelt.        60.-

163.    Fritillaria camschatcensis (spont. Sakhalin, Korsakov), kamtšatka püvilill Korsakovist. Sahhalinilt Korsakovi linna ümbrusest korjatud pruunikasmustade õitega taimede kõrgus on vaid 30 cm.    60.-

164.    Fritillaria camschatcensis f. lutea, kamtšatka püvilille kollane vorm. *VK. 30 cm kõrgune taim on rohekaskollaste õitega. 140.-

165.    Fritillaria camschatcensis ‘Tomari’ (Janis Rukšans 1997), kamtšatka püvilill ‘Tomari’. Purpurmustjad õied asuvad kimbuna 50-60 cm kõrguse varre tipus. Mul olemasolevatest selle liigi sortidest on ‘Tomari’ kõige kõrgekasvulisem. Väikesed ning võsundilised sibulad on korjatud Juri Uspenski poolt Sahhalini saare lõunaosast Tomari linna lähedalt.            60.-

166.    Fritillaria camschatcensis (spont. Kamtshatka, Petropavlovsk), kamtšatka püvilill Petropavlovskist. Kamtšatka poolsaarelt Petropavlovskist pärinevad sibulad on sortidest kõige mustema õiega.    90.-

167.    Fritillaria imperialis (harilik püvilill) sortide segu. *VK. 100-120 cm kõrguse tihedalt lehistunud varre tipus asetsevad kõrglehed männasena nagu palmil, selle lehetuti all aga ripub mais 5-7 tulbiõie suurust kellukjat longus kollast, oranži või punast õit. Aias tahavad taimed täispäikest ning vett läbilaskvat viljakat parasniisket mulda, suvise puhkuse ajal aga kuiva mulda. Sibula ja kogu taime ebameeldiva lõhna tõttu istutatakse püvilille muude sibullillede lähedusse hiirte ja vesirottide peletamiseks. Segus on sibulad õievärvi (kollane, oranž, punane) järgi sortimata.              20.-

168.    Fritillaria imperialis (harilik püvilill) - õievärvi järgi sorditud. *VK. Sibulad on õievärvi järgi sorditud kahte rühma: A: kollased ning B: punased ja oranžid.     25.-

169.    Fritillaria imperialis ‘Orange Wonder’ (Aldonis Verinš 1981), harilik püvilill ‘Orange Wonder’. Selle Läti sordi õied on oranžimad kui ‘Orange Brilliantil’. Janis Rukšansi arvates on tõenäoliselt tegemist hariliku püvilille ja Eduardi püvilille hübriidiga (F. eduardii × F. imperialis). Sordi sain aretajalt 1981. aastal.           40.-

170.    Fritillaria meleagris, kirju püvilill. *VK. 20-50 cm kõrguse varre tipus ripub maikuus 1 (harva 2) laikellukjas tume-lillakaspunane tugeva maleruudulise mustriga õis. Kuna Euroopas kasvab liik looduslikult niisketes metsades, niitudel ja jõgede ääres, siis eelistab ta ka aias suvel jahedat ja niisket mulda, ehkki talub ka kuivust. Kasvab ühtmoodi hästi nii päikese käes kui ka kerges varjus.                3 tk.: 6.-

171.    Fritillaria meleagris ‘Alba’, kirju püvilill ‘Alba’. Valgeõieline sort.             6.-

172.    Fritillaria meleagris ‘Pomona’, kirju püvilill ‘Pomona’. Valgel taustal on violetne maleruudustus, mistõttu õis on üldmuljelt palju heledam kirju kui liigi tavataim.               15.-

173.    Fritillaria montana, mägi-püvilill. *VK. Aprillis-mais ripub kuni poolemeetrisel varrel 1-3 (4) väljast tugeva mustja või purpurpruuni maleruudustikuga kaetud laikellukjat munajat rohekat õit. 2-3 cm pikkused õied ahenevad tipust. See Euroopa liik kasvab puisniitudel ning mägede lubjakivisel aluspõhjal turbasel mullal ning kivinõlvadel. Suvise puhkuse ajal tahavad mägi-püvilille sibulad jahedat ja pigem kuivemat mulda. Niiskele kliimale vaatamata kasvab liik meil aias hästi. Sain liigi õrna püvilille (F. orientalis) eksitava nime all.               40.-

174.    Fritillaria pallidiflora, kahkjas püvilill. Kuni 60 (80) cm kõrgusel varrel ripub mais ja juuni algul 2-5 suurt 3-5 cm pikkust laikellukjat helekollast õit. Liik kasvab Kasahstanis ja Loode-Hiinas lähisalpiniitude nõlvadel (mägistepis). Aias eelistab kerget varju ning turbast või tavalist jahedat aiamulda, mis suvel läbi ei kuiva.   25.-

175.    Galanthus ‘Jacqunetta’ (syn. G. ‘Jaquenetta’; H. A. Greatorex, enne 1956), lumikelluke ‘Jacqunetta’. *VK. Kurrulisest lumikellukesest (G. plicatus) aretatud täidisõielise sordi õis on kuni 30 sisemisest õielehest koosneva ümardunud ja tiheda rosetiga. Iga sisemise õielehe tipus on suur hobuserauakujuline roheline laik.               95.-

176.    Galanthus lagodechianus (syn. G. cabardenis, G. kemulariae, G. ketzkhovelii), lagodehhi lumikelluke. *VK. Kuni 20 cm kõrguse taime läikivrohelised 0,5-1 cm laiused lehed on tärgates lamedad ning allküljel kiiluga. Lääne aedades oli see väga külmakindel kaukaasia liik kuni 1970. aastani praktiliselt tundmatu kuid nüüd on tema võidukäik alanud.              95.-

177.    Galanthus nivalis ‘Flore Pleno’ (syn. G. n. ‘Plenus’), harilik lumikelluke ‘Flore Pleno’. Kui lihtõielisel lumikellukesel on 3 välimist õielehte suured ja 3 sisemist väikesed ning varjule jäävad, siis täidisõielisel on 6 suurt õielehte, mistõttu õis jätab hoopis suurema ja ilusama mulje. Rippuv õis on seest täidetud. Õie sisse vaadates meenutab see valge-rohelisekirjut pisikest roosiõiekest.           2 tk.: 8.-

178.    Galanthus nivalis ‘Carpathian Giant’ (syn. G. n. ‘Maximus’, Janis Rukšans 1982), harilik lumikelluke ‘Carpathian Giant’. Janis Rukšansi poolt Ukrainast Ida-Karpaatidest, Kozeva küla lähedalt 1978. a. korjatud suureõielist varianti 'Maximus' sain minevikus ka mina. Janisel endal oli sort ammu hävinud ning mul oli rõõm talle 2003. aasta sügisel selle sibulaid anda. 2004. aastal nimetas Janis sordi ümber ‘Carpathian Giantiks’.               95.-

179.    Galanthus plicatus (spont. Crimea, city Staryi Krym), kurruline lumikelluke Starõi Krõmist. 20 cm kõrguse taime sinihallika varjundiga lehtede serv on järsult allküljele käändunud ehk volditud. Tugeva kasvu ja rikkaliku õitsemise tõttu on see aias üks kenamatest lumikellukestest. Pakun 1985. aastal Starõi Krõmi linna lähedalt saadud looduslikke taimi.           35.-

180.    Geranium linearilobum subsp. transversale (syn. G. transversale), rõht-kurereha (kitsahõlmise kurereha rõhtne alamliik). Lääne-Siberis ja Kesk-Aasias kasvav alamliik on hilisem ning kasvult ja õielt veidi väiksem kui meil kasvatatav suurekaelane kurereha (G. macrostylum). Mugulad on korjatud Usbekistanist Tšimgani mäelt. Haralisest, jämedate „sarvedega” mugulast välja kasvavatel kuni 40 cm kõrgustel vartel puhkevad juunis violetjaspurpursed õied. Taim vajab aias täispäikest ning vett hästi läbi laskvat liiva- või liivsavimaad. Mugulate kiirei paljunemise tõttu tuleb taimele laiutamiseks ruumi jätta. 10.-

181.    Geranium macrostylum ‘Ulu-Dag’, suurekaelane kurereha ‘Ulu-Dag’. 30-40 cm kõrguse mai lõpus-juunis õitseva purpursooneliste heleroosade õitega hästi kasvava variandi MP 81/3d mugulad korjati Türgi loodeosast Uludagi mäestikust. 8.-

182.    Geranium macrostylum ‘Leonidas’, suurekaelane kurereha ‘Leonidas’. See kõrgekasvuline (kuni 45 cm) ja suureõieline variant mais puhkevate tumeroosade purpursooneliste õitega leiti 1989. aastal Kreekast Fokise provintsist Giona mäestikust 1300 m kõrguselt (AH 89-38). Laieneb mugulatega kiiresti.  10.-

183.    Geranium tuberosum, mugul-kurereha. Risoom on muutunud väikeseks ümmarguseks mugulaks. 30 cm kõrgusel varrel puhkevad mais väikesed – 1,5-2,5 (3) cm läbimõõduga – purpurroosad õied. Varrelehti pole. Levila ulatub Prantsusmaast Iraanini. Jätta laienemisruumi.             2 tk.: 5.-

184.    Gladiolus imbricatus, niidu-kuremõõk. Eesti looduslik, täiesti külmakindel kuni 80 cm kõrgune gladiool aias talvekatet ei vaja. 3 cm pikkused lillakaspunased kaarduvad õied juulis asuvad ühekülgses tihedas 7-10 cm pikkuses ja kuni 12-õielises õisikus. Kõige külmakindlam gladiooliliik. Eesti Punase Raamatu 4. kategooria ehk tähelepanu vajav (ohust pääsenud) liik on meil looduskaitse all. Ta eelistab kasvada täispäikeses parasniiskel kuni niiskel mullal. Viljade eemaldamatajätmise korral muutub aias isekülvi tõttu umbrohuks. Mugul istutatakse avamaale sügisel.     40.-

185.    Gladiolus italicus (syn. G. segetum, G. turkmenorum), itaalia gladiool. *VK. See külmakindel liik sarnaneb igati meie niidu-kuremõõgaga, kuid õitseb aias tollest 1-2 nädalat varem (juunis-juulis). Eelistab täispäikest ja kerget parasniisket mulda.              3 tk.: 6.-

Hyacinthoides hispanica (syn. Endymion campanulatus, E. hispanicus, Scilla campanulata, S. hispanica), hispaania ebahüatsint (hispaania siniliilia ehk endüümion). Silla ehk siniliilia lähisugulase 30 cm kõrguses püstises sirges igakülgses õisikus puhkevad mai lõpus või juuni algul längus sinisetolmukalised violettsinised kellukjad õied. Hispaaniast, Portugalist ja Põhja-Aafrikast pärinevad vähenõudlikud, väga külmakindlad ja hästi paljunevad taimed eelistavad sarnaselt silladega aias poolvarju (kuid taluvad hästi ka päikest) ning niisket raskemat huumusrikast mulda. On ka lõikelill.

186.    Hyacinthoides hispanica ‘Blue Queen’ (N. Zweeris), hispaania ebahüatsint ‘Blue Queen’. Helesinised (hele-violettsinised) õied.           2 tk.: 8.-

187.    Hyacinthoides hispanica ‘Dainty Maid’ (J. Valkering, enne 1944), hispaania ebahüatsint ‘Dainty Maid’. *VK. Sibulad on suured ja ilma püst-stooloniteta. Sügav-purpurroosad (helepurpursed) õied on 30-40 cm kõrgusel varval.                                        2 tk.: 8.-

188.    Hyacinthoides hispanica ‘Excelsior’ (syn. H. h. ‘Chevithorne’; G. C. van Meeuwen 1906), hispaania ebahüatsint ‘Excelsior’. Hollandis Heemstedes aretatud 40-50 cm kõrguse sordi tugev õiekobar koosneb suurtest sinivioletsetest (hele-violettsinistest) õitest, mille igal õielehel on meresinine kesksoon.             2 tk.: 8.-

189.    Hyacinthoides hispanica ‘Myosotis’ (J. Valkering, enne 1939), hispaania ebahüatsint ‘Myosotis’. Laiaõisikulise varase sordi helesinistel (portselansinistel) õielehtedel on tumedam kesksoon.     2 tk.: 8.-

190.    Hyacinthoides hispanica ‘Queen of the Pinks’ (J. Valkering, enne 1932), hispaania ebahüatsint ‘Queen of the Pinks’. Õied on erksad sügavroosad (helepurpursed kuni helevioletsed – mõlemad need värvid on lähedased roosale).        2 tk.: 8.-

191.    Hyacinthoides hispanica ‘Rosabella’ (J. Valkering, enne 1944), hispaania ebahüatsint ‘Rosabella’. Heleroosad (helevioletsed, hele-violettroosad) õied on tugevas õisikus.                2 tk.: 8.-

192.    Hyacinthoides hispanica ‘Rose Queen’ (syn. H. non-scripta ‘Rose Queen’; E. H. Krelage 1898), hispaania ebahüatsint ‘Rose Queen’. 20-30 cm kõrgusel varval on roosad (violettroosad, lillakasroosad, tumeroosad) õied.                                         2 tk.: 8.-

193.    Hyacinthoides hispanica ‘Sky Blue’ (J. Valkering, umbes 1906), hispaania ebahüatsint ‘Sky Blue’. Keskmiselt siniste õitega hiline suureõieline sort.             8.-

194.    Hyacinthoides hispanica ‘White Triumphator’ (J. Valkering, enne 1944), hispaania ebahüatsint ‘White Triumphator’. Valged õied on tugevas õisikus.   2 tk.: 8.-

195.    Hyacinthoides non-scripta (syn. Endymion non-scriptus, E. nutans, Scilla festalis, S. non-scripta, S. nutans), longus ebahüatsint (longus siniliilia, longus endüümion). 20-30 (50) cm kõrguse taime erinevused sarnasest hispaania ebahüatsindist: õisikud mais-juunis on longus tipuga, ühekülgsed ja vähemaõielised (looduses 4-16 õit) ning torujas-kellukjad 1,5-2 cm pikkused violettsinised lõhnavad õied on kitsamad, väljakäändunud tipmetega ja rohkem longus, tolmukapead on kreemid ning lehed kitsamad. Kasvab looduslikult Lääne-Euroopas.     2 tk.: 6.-

196.    Hyacinthus orientalis ‘Moreno’ (J. W. van der Veldt 1878), idahüatsint ‘Moreno’. *VK. Varaseks ajatamiseks sobiv kahvaturoosade õitega sort.  10.-

197.    Ipheion uniflorum, harilik mesitäht. *VK. Lauguliste (Alliaceae) sugukonda kuuluval 10-15 cm kõrgusel taimel puhkevad mais varrel ühekaupa asuvad lehterja putkega ning 2-3 cm läbimõõduga kahvatu-lillakassinised meelõhnalised äärikõied (nagu fkoksil), mille igal õielehel on tume kesktriip. Juba sügisel tärkavad veidi lihakad kitsad peaaegu lamedad lehed on suveks 20 cm pikkused. Liik kasvab Uruguais ja Argentiinas. Tahavad täispäikest ja sooja kasvukohta, muidu õitsevad vähe. Parasniiske muld. Suvel sibulate puhkuse ajal võib muld olla parasniiske kuni kuiv, kuid ei tohiks olla liigniiske ega tuhkkuiv.         5 tk.: 5.-

Iridodictyum, võrkiirised on madalakasvulised (10-20 cm) varakevadel õitsevad sibuliirised, mille õied puhkevad aias vaid mõned päevad hiljem lumikellukeste omadest ning õitsevad üheaegselt kõige varajasemate krookustega. Kardavad sügisest ja talvist liigniiskust. Tahavad päikeselist kasvukohta ja kerget huumusrikast ning hästi vett läbilaskvat neutraalset kuni nõrgalt aluselist kuiva kuni parasniisket mulda. Sügavasse potti istutatult sobivad võrkiirised ka ajatamiseks uuest aastast kuni kevadeni.

198.    Iridodictyum hyrcanum ‘Talish’ (Janis Rukšans 1995), kaspia võrkiiris ‘Talish’ (= kaspia iiris ‘Talish’). *VK. Aserbaidžaanist Talõši mägedest korjatud variant (RSZ 87-06) on kõige varaõitsevam sibuliiris, mille sinised õied puhkevad paar nädalat varem Hollandis tuntud kaspia võrkiirise variandist.               65.-

199.    Iridodictyum ‘Katharine Hodgin’ (syn. Iris ‘Katharine Hodgin’, I. histrioides var. major × I. winogradowii; E. B. Anderson 1960), võrkiiris ‘Katharine Hodgin’ ( = iiris ‘Katharine Hodgin’). 10 cm kõrguse aprillis õitseva taime suured, ümardunud õied on huvitav kombinatsioon kollasest ja sinisest – sinise soonestusega kollane õis on kahvatusinise tooniga üle valatud. Parasniiske muld kerges varjus, ehkki kasvab hästi ka päikese käes. Samade vanemate (lüükia võrkiirise suure teisendi ja Vinogradovi võrkiirise) ristamisest on saadud ka sordid ‘Frank Elder’ ja ‘Sheila Ann Germaney’.       8.-

200.    Iridodictyum ‘Frank Elder’ ( = Iris ‘Frank Elder’; H. F. D. Elder, enne 1978), võrkiiris ‘Frank Elder’ (iiris ‘Frank Elder’). *VK. Vahetegemine üldilmelt väga sarnase ja samadest ristlusvanematest saadud sordiga ‘Katharine Hodgin’ on võimalik vaid mõningate pisiasjade alusel. ‘Frank Elder’ näib olevat tollest veidi hilisem. Kumbki sinise-kollase värvitooni üleminekutes mänglevatest varakevadistest sortidest pole niiskusõrn. 12.-

201.    Iridodictyum reticulatum ‘Alida’ (= Iris reticulata ‘Alida’; H. Kroon 1997), harilik võrkiiris ‘Alida’ (võrkjas iiris ‘Alida’). Maailmas vähelevinud ja alles 1990-ndatel aastatel registreeritud 10-15 cm kõrgune viljatu sort on ‘Harmony’ sport (pungamutant). Põhiehitus on tolle sordiga täpselt sama, kuid õied on heledamad sinised ning meemärk (naastutriip) on kahvatum kollane.    7.-

202.    Iridodictyum reticulatum ‘Clairette’ ( = Iris reticulata ‘Clairette’; C. J. H. Hoog, enne 1919), harilik võrkiiris ‘Clairette’ (võrkjas iiris ‘Clairette’). 10-15 cm kõrguse sordi sisemised õielehed on puhas-taevassinised, välimised sügavsinised aga tumepurpurse naastuga, millel on valge laik ja triibukesed.     2 tk.: 8.-

203.    Iridodictyum reticulatum ‘Edward’ ( = Iris reticulata ‘Edward’; C. J. H. Hoog), harilik võrkiiris ‘Edward’ (võrkjas iiris ‘Edward’). *VK. Keskmisest hilisema õitseajaga viljakas sort. Kollase harjaga taevassinised välimised õielehed on väiksemad kui tuntud sordil ‘Joyce’. Maailmas vähekasvatatav sort registreeriti 1973. aastal William van Eedeni poolt.              7.-

204.    Iridodictyum reticulatum ‘George’ (syn. Iridodictyum histrioides ‘George = Iris reticulata ‘George’’; W. P. van Eeden 1973), harilik võrkiiris ‘George’ (võrkjas iiris ‘George’). 10-12 cm kõrgune sort on saadud lüükia võrkiirise suure teisendi ristamisest hariliku võrkiirise sordiga ‘J. S. Dijt’ (I. histrioides var. major × I. reticulatum ‘J. S. Dijt’). Väga varajaste ja suurte, üle 8 cm läbimõõduga lõhnavate õite sisemised õielehed on purpursed, välimised tumedamad purpursed. Laiad õienaastud on sort pärinud lüükia võrkiiriselt. Kitsaste kollaste meemärkide ümber on valkjas naastulaik.           2 tk.: 5.-

205.    Iridodictyum reticulatum ‘Harmony’ ( = Iris reticulata ‘Harmony’; C. J. H. Hoog, enne 1953), harilik võrkiiris ‘Harmony’ (võrkjas iiris ‘Harmony’). Kuulus ja levinud sort on keskmisest varasema õitseajaga. Taevassiniste õite välimistel õielehtedel on kollane hari. Vene aednike andmeil on sordi ‘Harmony’ õied tume-taevassinised, väga lähedase välimusega sordil ‘Joyce’ aga hele-taevassinised. Pindala poolest maailma enimkasvatav võrkiirise sort.                                     2 tk.: 5.-

206.    Iridodictyum reticulatum ‘Joyce’ (= Iris reticulata ‘Joyce’; van Tubergen, enne 1943), harilik võrkiiris ‘Joyce’ (võrkjas iiris ‘Joyce’). Välimised sügav-taevassinised õielehed on kollase harjaga, viimase umber on valge laik. Sama välimusega sordist ‘Harmony’ on ‘Joyce’ hilisema õitseajaga. Vene aednike andmeil on ‘Joyce’ hele-taevassiniste, ‘Harmony’ aga tume-taevassiniste õitega.    2 tk.: 5.-

207.    Iridodictyum reticulatum ‘J. S. Dijt’ ( = Iris reticulata ‘J. S. Dijt’; J. S. Dijt, enne 1938), harilik võrkiiris ‘J. S. Dijt’ (võrkjas iiris ‘J. S. Dijt’). Ühe kõige punasema õiega sordi sisemised õielehed on purpursed, välimised aga punakaspurpursed oranžikaskollaste meemärkidega. Sellele keskmise õitseajaga sordile on värvuselt väga lähedane ‘George’, kuid too on varasem, suureõielisem ja tugevakasvulisem.    3 tk.: 6.-

208.    Iridodictyum reticulatum ‘Natascha’ ( = Iris reticulata ‘Natascha’; W. P. van Eeden 1973), harilik võrkiiris ‘Natascha’ (võrkjas iiris ‘Natascha’). *VK. Sort on saadud ristamisest ‘Cantab’ × ‘Cantab’. Registri järgi on see varane sort kreemikasvalgete õitega ning kuldkollase laiguga naastul. Minul ja ka mujal maailmas on ‘Natascha’ tegelikult kahvatusinise õievärvusega.            7.-

209.    Iridodictyum winogradowii ( = Iris winogradowii), Vinogradovi võrkiiris (Vinogradovi iiris). Kuni 10 cm kõrguse taime suured, 5-7 cm läbimõõduga helekollased õied puhkevad aprillis. See haruldane ja loodusest kaduv liik kasvab Taga-Kaukaasias Lomismta mäe niisketel alpiniitudel ja huumusrikastes kaljupragudes. Dr. Rodionenko sõnul kasvas 1972. aastal looduses veel vaid mõnisada taime. See kaunis sibullilli sobib meie niiskesse kliimasse suurepäraselt, sest erinevalt teistest võrkiirise liikidest ei taha Vinogradovi võrkiiris suvist kuiva puhkeperioodi. Eelistab huumusrikast turbalisandiga parasniisket mullda ja kerget varju (kuid talub ka päikeselist kasvukohta). Mulla täielikku läbikuivamist ta ei taha, sest sibulate juurdumine algab varakult. Suurema kuivamisohu tõttu ei meeldi Vinogradovi võrkiirisele potis kasvada.     60.-

210.    Iris × regelio-cyclus ‘Dardanus’ (syn. Iris ‘Dardanus’; van Tubergen), rüüiiris ‘Dardanus’ (iiris ‘Dardanus’). *VK. Sort on saadud Korolkovi iirise sordi ‘Concolor’ ristamisest gruusia iirisega (I. korolkowii ‘Concolor’ × I. iberica). 50-60 cm kõrgune tugevate kõrgete vartega ja suurte õitega hübriid õitseb juuni algul. Sisemised (püstised) õielehed on lillad, välimised (rippuvad) aga kreemil põhjal paikneva jämeda purpurse soonestusega. Suveks lehed kuivavad, kuid pärast suvist puhkeperioodi ajab iiris sügisel vastu talve välja uued lehed. Parim aeg puhmikute jagamiseks ja ümberistutamiseks on varakevad ja suve teine pool. Kuivalembeste taimedena ei taha rüüiitised puhkuse ajal (suve teisel poolel) niiskelt olla.            30.-

211.    Ixiolirion tataricum, tatari keelikliilia. *VK. Mugulsibulast kasvaval umbes poolemeetrisel alaosas lehistunud varrel on mai lõpus ja juunis 2-8 kaunist sinist kuni lillat pikka (4,5 cm) kellukjat õit läbimõõduga umbes 5 cm. Õielehed on peaaegu aluseni vabad. Liik kasvab Aasia steppides kuivadel liivastel aladel. Taimed armastavad viljakat, vett hästi läbilaskvat liivalisandiga mulda täispäikselises kasvukohas. Muld peaks õitsemise järel suvel olema soe ja võimalikult kuiv. Sobivad ka lõikeks.   5 tk.: 5.-

Juunod (Juno) on kevadel õitsevad sibulaga iirised värtenjate või nöörjate lihakate säilitusjuurtega, mida ei tohi üleskaevamisel ja säilitamisel ära rebida. Kahe tiheda reana paiknevate läikivate lehtede kaenaldes asuvad omapärased iiriseõied. Eelistavad aluselisi muldi. Pärast pealsete kolletumist suvel tahavad nad kuni uute juurte tekke alguseni sügisel olla kuivalt. Niiskusõrnuse tõttu sobivad meie kliimasse vaid vähesed liigid (5). Ainult neid väheseid aias hästi kasvavaid ja paljunevaid niiskuskindlaid juunoliike pakungi.

212.    Juno bucharica ‘Bicolored’ ( = Iris bucharica ‘Bicolored’), buhhaara juuno ‘Bicolored’ (buhhaara iiris ‘Bicolored’). 30-45 cm kõrgusel varrel mais-juunis puhkeval 3-7 kreemikasvalgel 5 cm läbimõõduga õiel on kollased tipud. Lehestik on ilus läikiv. Janis Rukšans võttis Hollandi aedades levinud kahevärvilise variandi tähistamiseks 1997. aastal kasutusele sordinime ‘Bicolored’.      12.-

213.    Juno graeberiana ( = Iris graeberiana), Graeberi juuno (Graeberi iiris). *VK. Läikivad rohelised lehed katavad kuni poolemeetrise varre tihedalt. Mais-juunis on ülemiste lehtede kaenlas 2-5 (7) sinakaslillat kuni 7 cm läbimõõduga õit. Siin pakun Mart Veeruselt saadud leiuandmeteta kõige kõrgekasvulisemat varianti.               65.-

214.    Juno graeberiana ‘White Fall’ ( = Iris graeberiana ‘White Fall’), Graeberi juuno ‘White Fall’ (Graeberi iiris ‘White Fall’). *VK. Hübriidse ja jõulisekasvulise 30-40 cm kõrguse viljatu sordi lillakassiniste õite naastul on kollase harja ümber valge laik. See sort on välja valitud Paul Graeberi poolt van Tubergeni firma jaoks 1900. aastate alguses Kesk-Aasiast (kahjuks pole täpsem leiukoht teada) korjatud sibulate seast.         40.-

215.    Juno graeberiana ‘Yellow Fall’ ( = Iris graeberiana ‘Yellow Fall’), Graeberi juuno ‘Yellow Fall’ (Graeberi iiris ‘Yellow Fall’). 30-50 cm kõrguse viljatu hübriidi lillakassiniste õite välimiste õielehtede naastudel on kollase harja ümber kollane laik. Tuntud Kanada sibuliirisespetsialisti ja sordiaretaja Alan McMurtrie oletuse järgi võib selle sordi puhul olla tegu isegi liikide Iris albomarginata (valgeservane iiris) x I. bucharica hübriidiga               40.-

216.    Juno magnifica ( = Iris magnifica, Iris caucasica ‘Major’), oivaline juuno (oivaline iiris). Kuni 70 cm kõrgusel varrel on mais-juunis 7 või enamgi hele-sireliroosat (pigem küll sinkjasvalget) 5-7 cm läbimõõduga õit. Välimiste õielehtede heledat harja ümbritseb kollane laik. Liik kasvab Usbekistanis Samarkandi ümbruse mägedes.           40.-

217.    Juno willmottiana hort. ‘Alba’ ( = Iris bucharica ‘Alba’), aednike Willmotti juuno ‘Alba’ (aednike Willmotti iiris ‘Alba’). Avamaal vastupidavaks ja niiskuskindlaks osutunud mais-juunis õitseva valgeõielise (ø 5-7 cm, õienaastudel on nõrk kollane laiguke) 30 cm kõrguse sordi sibulad olid algselt saadud Hollandist van Tubergeni firmast Willmotti iirise (I. willmottiana) nime all. Läti juunouurija Arnis Seisumsi arvates polevatki tegemist Willmotti juunoga, vaid hoopis liikidevahelise hübriidiga, mille üheks vanemaks on buhhaara juuno, teine vanem aga on tänini kindlaks tegemata. Janis Rukšansi arvates on aedhübriidi üheks vanemaks hoopis sarnasjuuno (J. vicaria). 75.-

218.    Leucojum vernum, kevadine märtsikelluke (leiukohata). *VK. Üldtuntud kaunis varakevadise lille 10-30 cm kõrgusel varrel ripub aprilli algul lumivalge õis, mille iga 2 cm pikkuse õielehe tipus on kollane või roheline laik. Lumikellukesest on kevadine märtsikelluke kaunim. Euroopa looduses kasvab ta sega-lehtmetsades pool- või täisvarjus, tihti aga märgades kohtades ojakeste ääres. Ka aias tuleks märtsikelluke istutada lehtpuude ja -põõsaste alla küllalt niiskele kasvukohale. Pakutava variandi algne looduslik kasvukoht pole teada. Aias kasvab ta juba ammusest nõukogude ajast.      9.-

219.    Leucojum vernum (spont. Crimea, city Staryi Krym), kevadine märtsikelluke Starõi Krõmist. Nõukogude ajal Starõi Krõmist saadud looduslik variant talub minu aia kuivi tingimusi teistest variantidest märksa paremini.            20.-

220.    Muscari armeniacum ‘Album’, armeenia kobarhüatsint ‘Album’ (väga hiline). *VK. Sibullilleregistri järgi on sordi 'Album' valged õied keskmise õitseajaga. Urmas Laansoolt saadud Göteborgist pärinev pika ja terava tipuga valgeõieline ‘Albumi’ variant aga on ülimalt hilise õitseajaga – lausa ebaloomulikult hiline.               25.-

221.    Muscari armeniacum ‘Argaei Album’ (syn. M. argaei hort. ‘Album’; van Tubergen), armeenia kobarhüatsint ‘Argaei Album’. Van Tubergeni firma poolt loodusest kultuuri viidud vormi pole hiljem loodusest enam leitud. 10-20 cm pikkusel varval puhkevad mais keskmised kuni hilised väikesed tihedad puhasvalged piklikmunajad õisikud.        2 tk.: 7.-

222.    Muscari armeniacum ‘Blue Spike’ (J. A. van Zanten, enne 1963), armeenia kobarhüatsint ‘Blue Spike’. Äärmiselt omapärase välimusega Hollandi sordi 10-20 cm kõrgusel varval on mais-juunis väga tihe, suur ja lai õisik viljatutest sulgjalt harunevatest linasinistest täidisõitest.    2 tk.: 6.-

223.    Muscari armeniacum ‘Cantab’ (Rev. H. Rollo Meyer via van Tubergen), armeenia kobarhüatsint ‘Cantab’. Väga hilise, mais-juunis rikkalikult õitseva sordi lühikestel 10-15 cm kõrgustel jäikadel varbadel on heledapoolsed sinised õisikud. 3 tk.: 6.-

224.    Muscari armeniacum ‘Christmas Pearl’ (A. L. van Bentem 1980), armeenia kobarhüatsint ‘Christmas Pearl’. Liigi tüüpilisest taimest umbes 3 nädalat varem (aprillis-mais) õitseva varase sordi violettsinised õied on kõrgetel (15-20 cm) varbadel.    3 tk.: 6.-

225.    Muscari armeniacum ‘Cote d‘Azur’ (C. ja A. van Bentem 1987), armeenia kobarhüatsint ‘Cote d‘Azur’. Mais-juunis õitsev 25 cm kõrguste varbadega erk-sügavsiniste õitega sort.          2 tk.: 7.-

226.    Muscari armeniacum ‘Early Giant’, armeenia kobarhüatsint ‘Early Giant’. Kuni 20 cm kõrgustel varbadel mais valgetipuliste sügavsiniste (koobaltsiniste) õitega rikkalikult õitsev sort pole avamaal ei kõrge ega ka varane, kuid teda kasutatakse varaseks ajatamiseks.        3 tk.: 6.-

227.    Muscari armeniacum ‘Fantasy Creation’ (A. L. van Bentem 1989), armeenia kobarhüatsint ‘Fantasy Creation’. *VK. Sibulast tekib mitu tugevat 15-20 cm kõrgust õisikuvart, millel mais-juunis puhkevad väga tihedad, suured ja laiad koonilised õisikud (9 × 6 cm). Viljatud sulgjalt harunevad täidisõied on algul sinised, hiljem purpursinised. Õitsemise lõpul muutub õisik tipust alates roheliseks ning lõpetab juuni keskpaigas üleni rohelisena. Õisik ei närtsi, vaid kuivab, mistõttu teda saab kasutada põneva lisandina lilleseades. Sarnasest kuulsast täidisõielisest sordist ‘Blue Spike’ on ta hilisem ning veelgi tihedama õisikuga. 2 tk.: 5.-

228.    Muscari armeniacum ‘Saffier’ (syn. M. a. ‘Saphir’; A. L. van Bentem 1985), armeenia kobarhüatsint ‘Saffier’. Kõrgekasvuline hiline sort kannab mais-juunis kuni 30 cm kõrgustel jäikadel varbadel pikki, kuid mitte tihedaid õisikuid omapäraste tuhmide hele-violettsiniste (värvitoon 97a) õitega. Õie suue on kinni kasvanud ning ei avane ka õitsemise ajal, mistõttu putukad ei saa õit tolmeldada ja seemneid ei teki. Lõikelillena õitseb ja püsib ta vaasis kaua. 3 tk.: 6.-

229.    Muscari azureum (syn. Hyacinthella azurea, Pseudomuscari azureum), taevassinine kobarhüatsint (pisi-kobarhüatsint). *VK. Türgi mägedest pärineva 5-10 cm kõrguse endeemse, varakevadel aprillis õitseva sibullille 20-60 erk-taevassinist õit on koondunud väikesesse, kuni 3 cm pikkusesse tihedasse õisikusse. Õied ei kitsene tipust nagu kobarhüatsindil, vaid on kellukjad.   2 tk.: 6.-

230.    Muscari botryoides (M. heldreichii), harilik kobarhüatsint. 10-25 cm kõrgusel varval asuvad mais keskmise tihedusega ruljas kobarõisikus kerajad violetse varjundiga sinised valgetipulised õied. Kesk- ja Kagu-Euroopa liik. Meil kohtab liiki veel vanades taluaedades. Kõikjal massiliselt müüdav armeenia kobarhüatsint on seda liiki välja tõrjumas.                                              2 tk.: 9.-

231.    Muscari botryoides ‘Album’ (enne 1596), harilik kobarhüatsint ‘Album’. *VK. 10-20 cm kõrgust kitsaste ja tihedate puhasvalgete lõhnavate kobarõisikutega sorti kasvatatakse maailma aedades alates 1596. aastast. Valgeõieline sort on aedades tavalisem kui siniseõieline liik.       2 tk.: 5.-

232.    Muscari botryoides ‘Carneum’, harilik kobarhüatsint ‘Carneum’. *VK. Roosade õitega ja õisikuvartega sorti kasvatatakse maailmas umbes 1594. aastast. Õied on ebatavalist kahvaturoosat värvi. Internetis spetsiaalsel kobarhüatsindileheküljel Muscaripage on öeldud: "This Muscari is probably no longer in cultivation. If there is anybody out there who knows more about it I would be very pleased to hear from you." (vaba tõlge : "Seda kobarhüatsinti tõenäoliselt enam kultuuris ei esine. Kui on keegi, kes temast midagi teab, andke teada!"). Näib, et just Eestil on õnnestunud see väljasurnuks peetud sort maailma jaoks ära päästa. Olen sorti juba 8 aastat tagasi müügiks välja pakkunud, kuid hinda 15 krooni sibulast on kalliks peetud ning sort on loiult läinud ka eelmisel aastal Aiasõbra kataloogi kaudu pakutuna. Uute asjaolude ilmnemise ja sibulate väikese arvu tõttu on uus hind ehk juba veidi rohkem tegelikkusega kooskõlas. 95.-

233.    Muscari comosum (syn. Leopoldia comosa, M. pinardii), tutt-kobarhüatsint. *VK. 15-50 cm pikkusel varval on juunikuus õied pikas ja hõredas õisikus. Ilmetud helepruunid kuni pruunikasrohekad või hallikad viljalised õied asuvad lühikestel õieraagudel. Tõusvatel pikkadel erevioletsetel õieraagudel asetsevad ülemised viljatud erevioletsed õied moodustavad ilusa tipmise tuti, olles õisiku ainukeseks ehteks.            2 tk.: 8.-

234.    Muscari ‘Dark Eyes’ (syn. M. pallens ‘Dark Eyes’; Aldonis Verinš 1978), kobarhüatsint ‘Dark Eyes’. Säravad tumesinised õied on mais kuni 30 cm kõrgusel varval. Viljatud tipuõied on heledamad sinised. Läti sordiaretaja valis pikavarrelise sordi välja Põhja-Kaukaasiast Kabardi-Balkaariast 20 km Naltšikist põhja poolt korjatud ja talle postiga saadetud looduslikust materjalist. Pole veel selge, kas sordid 'Dark Eyes', ‘Sky Blue’ ja ‘White Beauty’ on lõhnava kobarhüatsindi ja kahkja kobarhüatsindi looduslikud hübriidid (Muscari neglectum × M. pallens) või seni kirjeldamata uue liigi värvivariandid.          2 tk.: 8.-

235.    Muscari latifolium, laialehine kobarhüatsint. Türgi lõuna- ja lääneosa endeemil on vaid üks lai leht sibula kohta. 15-40 cm kõrgune varb kannab maikuus kuni 6 cm pikkust ruljat õisikut. Õied on mustjassinised, tipmised viljatud õied aga märksa heledamad. 3 tk.: 6.-

236.    Muscari neglectum (syn. M. leucostomum, spont. Kopet-Dag, Arvaz), lõhnav kobarhüatsint. *VK. 10-30 cm kõrguse varva tipus puhkeb mais kuni 4 cm pikkune tihe kobarõisik sinkjasmustadest valgetipulistest lõhnavatest munajatest või kupjatest õitest. Taimed pärinevad Turkmeeniast Kopetdagi mäestikust Arvazist.               25.-

237.    Muscari pallens (spont. Caucasus, N. Osethia, Holst, 2000 m), kahkjas kobarhüatsint Holstist. 15-20 cm kõrguse taime väga hiline tihe ja munajas kobarõisik mais-juunis koosneb kahvatusinistest, peaaegu valgetest munajatest, tagasikäändunud hambakestega (tipmetega) õitest. Sibulad pärinevad Kaukaasiast Põhja-Osseetiast Holsti küla lähedalt 2000 m kõrguselt alpiniidult (RP 83-27).     20.-

238.    Muscari pallens (spont. Caucasus, Krasnodar distr., Krasnaja Poljana), kahkjas kobarhüatsint Punaselt Lagedalt. Sibulad on korjatud Tartu Ülikooli botaanikaaia aednike poolt 1994. aastal Kaukaasiast Krasnodari kraist Krasnaja Poljanast Atšišho mäelt. Eelmisest tunduvalt erinev, tagasihoidlikuma välimusega variant.               15.-

239.    Muscari ‘Sky Blue’ (Aldonis Verinš 1978), kobarhüatsint ‘Sky Blue’. Kaunid helesinised mais puhkevad õisikud asuvad kõrgetel kuni 30 cm pikkustel vartel. Õisiku viljatud tipuõied on peaaegu valged. See on üks sort kolmest „õest” (on olemas ka ‘Dark Eyes’ ja ‘White Beauty’), mille Läti sordiaretaja Aldonis Verinš valis välja Põhja-Kaukaasiast Kabardi-Balkaariast Naltšiki lähedalt Sovetskoje küla juurest 1969. aastal korjatud sibulatest.           1 tk.: 10.-, 10 tk.: 40.-

240.    Muscari ‘White Beauty’ (M. ‘White-rose Beauty’, Aldonis Verinš 1978), kobarhüatsint ‘White Beauty’. *VK. Pikavarreliste, kuni 25 cm kõrguste taimede mais puhkevate valgete õisikute alaosas esineb väga nõrk roosakas varjund, mis avaldub paremini külma kevade ja happelise mulla korral. Läti sordiaretaja Aldonis Verinš valis sordi välja Põhja-Kaukaasiast Kabardi-Balkaariast Naltšiki lähedalt Sovetskoje küla juurest 1969. aastal korjatud sibulatest.           20.-

241.    Narcissus pumilus (syn. N. minor var. pumilus), madal nartsiss. Algselt kirjeldati liik aiataime järgi, kuid hiljem on lähedase välimusega taimi leitud ka Ranniku-Alpides ja Portugali põhjaosas. 15 cm kõrgusel varrel puhkevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel rõhtsad kollased õied. Erekollased õielehed on suudme lähedal laienevast kuldkollasest trompetist veidi lühemad. Lamedad sinakad lehed on 1 cm laiused ja 15 cm pikkused. (Kõrvalmärkus: liigist märksa tuntum on selle täidisõieline sort N. pumilus ‘Rip van Winkle’).      6.-

242.    Nectaroscordum siculum (syn. Allium siculum), sitsiilia mesilauk. Umbes 1 m kõrguse tugeva varva tipus ripub juunikuus hõredas koonilises õisikus kuni 7 cm pikkustel kaarjatel raagudel umbes 30 roosaka varjundiga rohekasvalget laikellukjat 2 cm läbimõõduga tugevakoelist (nahkjat) õit. Pealsed kuivavad suve keskel või teisel poolel. Liik kasvab Lõuna-Prantsusmaalt kuni Türgini niisketes varjulistes metsades. Mul kasvab ta hästi ka lagedal kohal kuivapoolsel savikal mullal. Kuivatatud kreemid vilikonnad on hinnatud lilleseades. Pakutavad taimed on kasvatatud botaanikaaedadest saadud seemnetest.   5.-

243.    Nectaroscordum tripedale (syn. Allium tripedale), pärsia mesilauk. Kuni 130 cm kõrgusel varval puhkevad juunis arvukad suured (2 cm pikkused) hele-säravroosad õied. Õisikud on varasemad, palju tihedamad ja ilusamad kui sitsiilia mesilaugul. Tegemist on punase raamatu liigiga ehk maailmas hävimisohus oleva liigiga. Aeglase paljunemise tõttu on liik maailma aianduses veel raskesti kättesaadav. Pakun Armeenia päritoluga taimi.              95.-

244.    Ornithogalum arcuatum (spont. NW Caucasus, Krasnodar distr.), kaar-linnupiim. Nime on liik saanud kaarjalt ülespoole käänduvatest viljaraagudest. 50-70 (100) cm kõrguse taime tihedas 40 cm pikkuses ja kuni 8 cm laiuses kobarõisikus on juunis-juulis kuni 40 valget 3 cm läbimõõduga õit. Kitsas roheline triip õielehe seljal esineb ainult tipupoolel või puudub hoopis. Minu aias puhkeb ta juuni keskel kõrgetest linnupiimadest kõige esimesena õide. Pakutavad taimed pärinevad Loode-Kaukaasiast Krasnodari krai hõredast metsast. Nii see kui ka järgnevad linnupiimaliigid eelistavad meie põhjamaises kliimas täispäikest (muidu õied ei avane) ning parasniisket mulda, kuid lepivad ka kuivapoolse mullaga.             35.-

245.    Ornithogalum arcuatum (spont. Caucasus borealis, near Stavropol, 1965), kaar-linnupiim Stavropolist. Taim ei erine oluliselt eelmisest. Sibulad on korjanud Tallinna Botaanikaaed 1965. aastal Põhja-Kaukaasiast Stavropoli lähedalt.                                               35.-

246.    Ornithogalum boucheanum (syn. O. nutans subsp. boucheanum), hammas-linnupiim. 30-50 cm kõrguse taime pikas kobarõisikus on juunis 20-50 suurt 5 cm läbimõõduga kellukjat hõbevalget tumerohelise seljaga õit. Õisik on tihedam ja hõberohelisem kui lähedasel sugulasliigil longus linnupiimal (O. nutans). Liiga hea vegetatiivse paljunemise tõttu tuleb taimedele jätta rohkem laiutamisruumi.            10.-

247.    Ornithogalum fimbriatum ‘Ai-Petri’ (Janis Rukšans 1997), ripsmeline linnupiim ‘Ai-Petri’. *VK. Varakevadel aprillis-mais päikeselise ilmaga laialt avatud rohked valged õied on laias lamedas õisikus peaaegu maapinna tasemel. Kääbuse kitsad ripsmelise servaga lehed ulatuvad õitest palju kõrgemale, kuid ei varja õisi. Pakun Krimmist Ai-Petrist kõrgelt mäginiidult korjatud sibulaid (R 83-07).             35.-

248.    Ornithogalum fimbriatum ‘Oreanda’ (Janis Rukšans 1997), ripsmeline linnupiim ‘Oreanda’. *VK. Krimmi lausmaalt – peaaegu merepinna kõrguselt Oreandast korjatud laialehine variant (R 83-11).          35.-

249.    Ornithogalum lanceolatum, süstlehine linnupiim. *VK. Madala, vaid 5-10 cm kõrguse taime rohkem kui 20 valget õit puhkevad aprillis-mais peaaegu maapinnal 10 cm pikkuste ja kuni 2 cm laiuste laiuvate, süstjate, läikivate lehtede vahel. Kasvab Türgi, Liibanonis ja Süüria mägedes.     60.-

250.    Ornithogalum narbonense, narbonni linnupiim. 30-80 (100) cm kõrguse taime juuli algul puhkev ruljas õisik koosneb suurtest lamedatest tähtjatest valgetest õitest, millel rohelised seljatriibud esinevad kogu õielehe pikkuse ulatuses. Püstised viljaraod on enam-vähem varvale liibuvad. Liik kasvab Lõuna-Euroopast Iraagini.               12.-

251.    Ornithogalum nutans, longus linnupiim. 20-35 (60) cm kõrguse taime ruljas õisik juuni esimesel poolel koosneb kuni 10 (20) suurest, 5 cm läbimõõduga veidi longus omapärasest hõbevalgest tähtjast õiest. 2-3 cm pikkused õielehed on seest hõbevalged, väljast hõberohelised ja kitsa valge servaga. See metsataim kasvab looduslikult Bulgaarias, Kreekas ja Türgis. Meil kasvab hästi nii poolvarjus kui ka päikese käes. Sibul annab sigisibulatega võsundeid, mistõttu taimele tuleb jätta laiutamisruumi.   2 tk.: 5.-

252.    Ornithogalum oligophyllum (syn. O. balansae), Balansa linnupiim. Aias puhkeb 5-15 cm kõrgusel varval üle 10 lumivalge, laia rohelise seljavöödiga õie juba aprillis. Puhkedes väga tihe ja madal õisik tõuseb hiljem kõrgemale. Liik kasvab Balkanil, Kaukaasias ja Türgis alpi- ja lähisalpivööndis. Eelistab päikeselist kasvukohta ning liivalisandiga mulda.    20.-

253.    Ornithogalum ponticum ‘Sochi’ (Janis Rukšans 1995), pontose linnupiim ‘Sochi’. Kuni 60 cm kõrgune valge õisik juunis-juulis sobib ka lõikeks. Pontose linnupiim on ilus liik juulikuises õievaeses sibullilleaias, mil õitsevad põhiliselt veel vaid liiliad. Sort on välja valitud Krasnodari kraist Sotši-lähedasest metsast Janis Rukšansi ja Evalds Paupersi poolt 1984. a. korjatud sibulatest (RE 84-02).             60.-

254.    Ornithogalum pyrenaicum (syn. O. flavescens), pürenee linnupiim. 100 cm või kõrgema taime väikesed kollakasrohelised õied on juunis-juulis hõredates püstistes pikkades õisikutes. Liik kasvab Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Marokos, Krimmis, Kaukaasias ja Türgis.            30.-

255.    Ornithogalum schmalhauseni, zangezuri linnupiim. Kuni 8 õiest koosnevad valged lamedad õisikud aprillis asuvad pikkade lehtede vahel lausa maapinnal, kuid on siiski hästi nähtavad. Sibulad (AS 89) on korjatud Armeeniast Zangezuri mäestikust Hustupi mäelt.           40.-

256.    Ornithogalum sintenisii, Sintenisi linnupiim. *VK. 5-10 cm kõrgune taim. 15 cm pikkuste kitsaste kõverdunud lehtede keskel istub aprillis peaaegu vastu maad asuvas lamedas pikaraolises kobarõisikus 15-25 kaunist lumivalget tähtjat õit. Sügisel tekkivad uued lehed talvituvad väga hästi. Liik kasvab Kaukaasias ja Iraanis Kaspia mere äärses piirkonnas.  35.-

Paeonia, pojeng. Pojengidega andsin pealöögi eelmistel aastatel ning soovijaid oli mõõdukalt (minu jaoks parasjagu), sel aastal kavatsesin keskenduda sibullilledele. Tartu ja Tallinna botaanikaaedades toimunud pojenginäitused, kus inimesed nägid ennenägematuid pojengisorte, põhjustasid aga rahva seas pojengihullustuse ("pojengipalaviku"). Nagu kiuste on minu pakutav valik sel aastal eriliselt väike ning ega ma teisigi pojengipakkujaid Eestis tea. Eks edaspidi peaks asi iga aastaga siiski paremaks minema.

257.    Paeonia 'Angel', pojeng 'Angel'. *VK. Ilusate värviüleminekutega õies on eristatav 3 erivärvilist vööndit: suured heleroosad välimised kroonlehed, õie keskel tihe roosa kera, mis aluse poole muutub heledamaks ning päris alusel helekollaseks (kreemiks), see kollakas staminoodkrae annabki õiele erilise veetluse. Peale helekollase rõnga valgeks muutumist pole õis enam nii huvitav nagu värskelt. Heleroosa, keskmise suurusega (ø 15 cm), tihe, tolmukateta, kroon-tüüpi kuni roosi tüüpi korrapärane täidisõis. Keskvarajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Tartu pojenginäituse üks lemmikutest.                150.-

258.    Paeonia anomala (spont. Altaiski), anomaalne pojeng Altaiskist 1989. Läikivate lillakaspunaste kroonlehtede ja kollase tolmukakimbuga küljele vaatavad väikesed (ø 9 cm) kausjad (ei avane pärani) lihtõied. Väga varajane, üks esimesi pojenge aias, mis mai lõpuks on enamasti juba ära õitsenud. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Toestamist ei vaja. Lehtedel kollakas või punakas sügisvärvus. Ravimtaim. Looduslik liik on laia levikualaga Euroopast kuni Lääne-Hiinani. Altai mägedest Altaiski asulast Antanas Makunaselt 1989. a. saadud taimed. 40.-

259.    Paeonia anomala (spont. Altaiski), anomaalne pojeng Altaiskist 1986. Altai mägedest Altaiski asulast Antanas Makunaselt 1986. a. saadud taimed on väga kõrgekasvulised (100-120 cm) ja puhmiku lehestik on tihe. Õie ø 9 cm.                                              60.-

260.    Paeonia anomala (spont. Krasnojarsk), anomaalne pojeng Krasnojarskist. Pakutav looduslik materjal on korjatud Siberist Krasnojarski linna lähistelt. Õie läbimõõt 10 cm. Puhmik on kõrge (100-105 cm).      60.-

261.    Paeonia anomala (spont. Krasnojarsk), anomaalne pojeng Krasnojarskist (aedseemikud). Krasnojarskist saadud emataime vabatolmlemisest saadud aiaseemikud.            40.-

262.    Paeonia anomala (spont. Far East), anomaalne pojeng Kaug-Idast (aedseemikud). *VK. Kaug-Idast saadud loodusliku variandi õied on veidi laiemalt avatud kui teistel. Õie ø 10 cm. Puhmik väga kõrge (110 cm). Aias isekülvist saadud taimed ei erine välimuselt emataimedest.             40.-

263.    Paeonia 'Doris Cooper’ (Cooper 1946), pojeng 'Doris Cooper’. *VK. Heleroosa suur (läbimõõt 16-17 cm), tihe, tolmukateta, korrapärane roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega lame healõhnaline täidisõis. Hiline. Puhmik väga kõrge (110 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse üldvõitja 1958. ja 1967. aastal (kahekordne maailmameister!) ning Ameerika Pojengiseltsi kuldmedalivõitja 1949. aastal.     200.-

264.    Paeonia 'Ellen Cowley' (Saunders, 1940), pojeng 'Ellen Cowley'. Hübriidpojeng, mis on saadud valgeõielise pojengi (P.lactiflora) ristamisest hõlmise pojengiga (P. peregrina). Õis on omapärase värvusega, erksaim punane oranzhikasroosa varjundiga, hiljem roosaks pleekuv, keskmise suurusega (ø 14 cm), kollase tolmukakimbuga pooltäidisõie (või lihtõie) südamikus. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90-95 cm). Võib seista ilma toeta. Moskva pojenginäituse võitja 1986-89. aastatel pooltäidisõieliste hübriidide rühmas. 100.-

265.    Paeonia 'Frances Mains’ (Mains 1955), pojeng 'Frances Mains’. Õrnroosa (heleroosa) värvusega õis pleekub õitsemise lõpuks peaaegu valgeks (kauem säilub roosa toon südamikus). Keskmise suurusega (läbimõõt 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnel aastal on mõnedel õielehtedel tugevad lillad emakasuudmemärgid. Keskhiline. Puhmik kõrge (100 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse üldvõitja (maailmameister!) 1961. aastal. Sorti on autasustatud ka medaliga Home Achievment Medal, Chicago 1955.                                             110.-

266.    Paeonia lactiflora (spont. Primorski krai, Olga), valgeõieline pojeng (Olga aedseemikud). Kloon (emataim) on korjatud 1988. aastal Primorje kraist Olga lahe ääres asuva Olga asula lähedalt. Korrapärane roosakasvalge kollase tolmukakimbuga tugevalt ja meeldivalt lõhnav väike (ø 8-11 cm) lihtõis pleekub hiljem valgeks. Ilma toeta seisval õisikuvarrel on mitu õit, mis pikendab tunduvalt õitseaega. Keskmise kõrgusega (95 cm) puhmik on väga varajase õitseajaga. Aias isekülvist tekkinud seemikud ei erine välimuselt emataimedest.               40.-

267.    Paeonia mascula subsp. mascula (P. cavachensis; P. caucasica), korallpojeng. *VK. Looduslik liik Kaukaasiast. Roosakaspunane kuni väga tumeroosa (lillama vöödiga kroonlehtede keskel), väike (ø 11 cm), ilusa kollase tolmukaterõngaga lihtõis. Väga varajane. Puhmik madal (80 cm), tuhmroheliste lehtedega. Seisab ilma toeta.                                         90.-

268.    Paeonia 'Red Grace' (Glasscock- Klehm 1980), pojeng 'Red Grace'. Hübriidpojeng liikidevahelisest ristamisest. Punane, suur (ø 16 cm), tihe, tolmukateta, kera-tüüpi korrapärane täidisõis. Suudab peaaegu igal aastal raskusteta moodustada tõeliselt ümmarguse kera (mitte poolkera). Omapärane õiekuju! Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Moskva pojenginäituse võitja täidisõieliste hübriidide rühmas aastatel 1987 (koos sordiga 'Carol') ning 1988 (koos sordiga 'Red Charm'). Šedööver!      150.-

269.    Paeonia 'Red Red Rose' (Saunders 1942), pojeng 'Red Red Rose'. Hübriidpojeng, mis on saadud valgeõielise pojengi (P. lactiflora) ristamisest hõlmise pojengiga (P. peregrina). Tulipunane (erepunane), suur (ø 17-18 cm) pooltäidisõis (enamasti siiski vaid lihtõis 1-3 rea kroonlehtedega) tolmukakimbuga õie südames. Varajane. Puhmik kõrge (100-105 cm). Võib seista ilma toeta. Moskva pojenginäituse võitja pooltäidisõieliste hübriidpojengide rühmas aastal 1989 (koos sordiga 'Ellen Cowley').        90.-

270.    Paeonia officinalis 'Rubra Plena', varajane pojeng 'Rubra Plena'. *VK. Üks kõige tavalisemaid ja levinumaid pojengisorte Eestis. Erkpunane, keskmise suurusega (ø 13-14 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Väga varajane. Puhmik madal (65-70 cm).              30.-

271.    Paeonia 'Sarah Bernhardt' (Lemoine, 1906), pojeng 'Sarah Bernhardt'. *VK. Puhkedes tumeroosa, hiljem pleekub keskmiseks roosaks, sest kroonlehtede servad mutuvad valkjaks, mis loob meeldiva kontrasti ja lisab õitele ilu. Suur (ø 16 cm), tihe, hästi varjatud tolmukatega, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Hiline. Puhmik väga kõrge (110 cm). Moskva pojenginäituse võitja 1986. aastal roosade ning 1988. ja 1989. aastal tumeroosade sortide rühmas. Kuulus sort.     75.-

272.    Polygonatum humile, madal kuutōverohi. Vaid 15-30 cm kõrgune Siberis ja Kaug-Idas kasvav sirgete püstiste vartega madalakasvuline vahelduvate igakülgselt asetsevate lehtedega liik, mille lehekaenaldes ripuvad ühekaupa kellukjad valged õied. Laieneb peenikeste risoomidega, nii et talle tuleb jätta ruumi aeglaseks laiutamiseks. 40.-

273.    Puschkinia scilloides, harilik puškiinia (hüatsintpuškiinia). *VK. 10-15 cm pikkusel varrel aprillis puhkevad väikesed tihedad kobarõisikud koosnevad kahvatusinistest (peaaegu valgetest) sinise seljatriibuga 2 cm läbimõõduga laikellukjatest õitest. Tolmukatest on tekkinud väike lisakroon. Need hüatsindiliste (Hyacinthaceae) sugukonda kuuluvad taimed kasvab Kaukaasia, Türgi, Iraani, Iraagi ja Liibanoni rohtlates ja mägedes. Paljuneb hästi nii sibulate kui seemnetega. Päikeseline kasvukoht, aga tunneb end hästi ka poolvarjus. Parasniiske liivsavimuld. Liiga kuuma ja kuiva kasvukohta ei taha. Kasvatan ligi kümmet välimuselt erinevat varianti, kuid pakun neist vaid mõnda.                4 tk.: 6.-

274.    Puschkinia scilloides ‘Aragats‘ Gem’ (syn. P. s. ‘Vigorous’; Arnis Seisums 1998), harilik puškiinia ‘Aragats‘ Gem’. *VK. Arnis Seisumsi poolt Armeeniast Aragatsist Kasahi jõe äärest korjatud variant (AS 89) on lätlaste arvates kasvatatavast tavavariandist veidi suureõielisem ja parema õisiku ehitusega.     30.-

275.    Ranunculus ficaria ‘Brazen Hussy’, kanakoole ‘Brazen Hussy’. Meie kodumaisest taimest (5-30 cm kõrgune, väikesed värtenjad juuremugulad, lehed südajad, aprillis-mais läikivad kuldkollased 2-3 cm läbimõõdus õied) on välismaal aretatud arvukalt aedsorte. Siintoodud sordi kollaste lihtõite taustaks olev tumepruun läikiv lehestik, mis on puhkemise järel peaaegu must, loob oivalise kontrasti! Lehestik püsib tumedana küllalt kaua, kuid heleneb hiljem siiski pronksjaks. Algtaim leiti Inglismaal Sussexis. Kanakoole kasvab poolvarjus, kuid talub hästi ka päikest. Tahab rammusat, aastaringselt niisket mulda.      20.-

276.    Ranunculus ficaria ‘Collarette’ (syn. R. f. ‘E. A. Bowles’, R. f. ‘Anemoneflora’, R. f. ‘Beamish‘s Double’), kanakoole ‘Collarette’. Täidisõied on anemoonõielised – kroonlehetaolisteks petaloidideks muundunud oranžikad tolmukad moodustavad õie südames kollaste läikivate kroonlehtede keskel tiheda suure tuti.               20.-

277.    Sanguinaria canadensis, kevadmagun. Kanada ja USA idaosa hõredates mägimetsades kasvava "mooni" kuni 25 cm kõrgune vars kannab mais üksikut 4-6 cm läbimõõduga puhasvalget 8 kroonlehega õit. See veripunase piimmahlaga vereurmarohu sugulane kasvab aias nõrgalt happelisel niiskel huumusmullal poolvarjus või varjus, taludes niiskemal mullal ka päikesepaistet. Väljakaevatud risoome ei tohi lasta kuivada.               30.-

278.    Sanguinaria canadensis ‘Multiplex’, kevadmagun ‘Multiplex’. Imeilusate täielikult täidisõiliste õite kõik emaka viljalehed ja tolmukad on muutunud kroonlehetaolisteks petaloidideks. Üks aia "naeltest" õitsemise ajal!  75.-

279.    Scilla litardierei (syn. S. pratensis), aas-silla ehk aas-siniliilia. Suvel juunis-juulis õitsev silla. 25 cm kõrgusel varval tihedas koonilises kobarõisikus asub 15-35 (70) lillakassinist väikest tähtjat õit. Liik kasvab Jugoslaavias. Päike, parasniiske muld.    2 tk.: 6.-

280.    Scilla rosenii, suureõieline silla ehk suureõieline siniliilia. 20 cm kõrgusel varrel aprillis puhkev suur helesinine õis on südames peaaegu valge. Sinise keskjoonega 3 cm pikkused õielehed käänduvad sarnaselt koerahamba õiega järsult tagasi. Kasvab Kaukaasias (Gruusias ja Armeenias) ning Türgi mägedes. Tahab poolvarju ning jaheniisket huumusmulda. Piisava mullaniiskuse korral sobib ta ka päikesepaistelisse kasvukohta.       35.-

281.    Scilla siberica ‘Alba’ (A. C. van Eeden 1880), harilik silla ‘Alba’ ehk harilik siniliilia ‘Alba’. Sordi õied on valged.                                 2 tk.: 5.-

282.    Scilla siberica ‘Spring Beauty’ (syn. S. s. ‘Atrocaerulea’; W. J. Eldering, enne 1939), harilik silla ‘Spring Beauty’ ehk harilik siniliilia ‘Spring Beauty’. W. J. Elderingi poolt leitud 15-20 cm kõrgune triploidne aprillis-mais õitsev aedkloon on liigi tavataimedest pikemate õisikuvartega ning suuremate ja hoopis tumedamate (sügavsiniste) õitega.    5.-

283.    Scopolia physaloides (syn. Physochlaina physaloides), kobarskopoolia (kobarjas vullrohi). Mugulja roomava risoomiga 20-25 cm kõrguse kartuli sugulase tihedasse kobarõisikusse koondunud väikesed lillad kellukjad õied puhkevad juba aprillis. Noorelt tugevalt sinaka tooniga lehed kuivavad suvel. Liik kasvab Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas ja Kesk-Aasias. Eelistab kasvada poolvarjus niiskel neutraalsel kuni nõrgalt aluselisel huumusmullal.Tulevaseks laiutamiseks tuleb talle peenral rohkem ruumi jätta. 95.-

284.    Trillium erectum var. album (syn. T. e. ‘Album’), püstise kolmiklille valge teisend. *VK. Teisendile on iseloomulik mustjaspunase sigimikuga valge õis. Umbes 40 cm kõrgune Põhja-Ameerika idaosa metsade taim õitseb maikuus. Kuni 5 cm pikkusi kroonlehti on 3. Umbes 5 cm pikkused õieraod kaarduvad allapoole - seetõttu vaatavad ka laialt avatud õied poolalla-poolküljele. Varrel on 3 rohelist lehte, mis kuivavad suve teisel poolel. Kolmiklilled nõuavad poolvarju ning eelistavad viljakat, happelist kuni neutraalset jahedat ja niisket savikat huumusmulda. 50.-

285.    Trillium camschatcense (spont. Sakhalin, Holmsk), kamtšatka kolmiklill. *VK. 50 cm kõrgusel varrel asetsevad männasena 3 suurt rohelist laimunajat lehte, mille kohale tõuseb mais-juunis lühikesel raol kolme suure valge laimunaja kroonlehega püstine 5-8 cm läbimõõduga õis. Kroonlehe pikkus on 3,5-5 cm. Lubjapõlgaja. Emataimed on minevikus saadud Sahhalinilt Holmski linna lähedalt.           120.-

286.    Triteleia hyacinthina, hüatsint-suvitähik. 70 cm kõrguse taime tihedad, kuni 8 cm läbimõõduga kuppeljad õisikud juulis koosnevad laialt avatud valgetest 2 cm läbimõõduga õitest. Selle lauguliste sugukonna taime mugulsibulad näevad välja nagu krookuse omad. Liik kasvab Põhja-Ameerika rohtlas, mis on kevadel märg ja suvel väga kuiv. Aias tahavad suvitähikud päikeselist kasvukohta ning liivlisandiga huumusmulda. Sobivad ka lõikelilledeks.                                             3 tk.: 6.-

Tulpe kasvatan üldse vähe ja neidki polnud mul sel suvel aega välja kaevata. Ka on kindel, et neid vähesed nimetusi, mida seekord pakun, jätkub vaid vähestele, sest inimesed põhiliselt vaid tulpe tahavadki. Tulpe saate osta aianduspoodidest ja OÜ Aiasõbrast.

287.    Tulipa schrenkii, Schrencki tulp. *VK. Aedtulpide esiemaks peetav metsik liik on ülimalt muutliku välimusega, enamasti on nad küllalt madalakasvulised. Minu Lätist saadud Põhja-Kaukaasiast korjatud 40 cm kõrguste taimede lillakaspunased õied on sinise südamega.       12.-

288.    Tulipa sprengeri, Sprengeri tulp. *VK. 50 cm kõrguse taime oranžikaspunased, ilma põhjalaiguta õied kitsenevad alaosas. On juunis tulpidest üks kõige hilisemaid õitsejaid. Türgis kasvanud liik on praeguseks loodusest välja surnud kuid on säilunud aednike taimekollektsioonides. Vaidlus käib taime õigsuse üle. 15.-

289.    Tulipa 'Super Parade Record', tulp 'Super Parade Record'. (4.; 1985). *VK. Erkpunane väga suur õis oranzikamate servadega. Hollandist endisesse NSVL-i saadetud sort, mille aretaja kohta mul kahjuks andmed puuduvad.         6.-

290.    Tulipa turkestanica, turkestani tulp. *VK. 25 cm kõrgune või pikemgi vars kannab aprillis lühikestel õieraagudel kuni 7 õit. Väikesed valged tähtjad õied läbimõõduga 3-5 cm on oranžikaskollase põhjalaiguga ning seljalt tuhmvioletsed. Võib kasvada aias aastaid ilma sibulaid välja kaevamata.        3 tk.: 6.-

291.    Tulipa 'Wirosa' (P & J. W. Mantel 1949), tulp 'Wirosa'. *VK. 35 cm kõrguse hilise täidisõielise tulbi veinpunased õielehe on kreemi servaga.             6.-

292.    Xiphium × hollandicum ‘Sunny Cloud’ (de Goede hübriid nr. 85; de Goede; = Iris × hollandica ‘Sunny Cloud’), hollandi mõõkiiris ‘Sunny Cloud’ (hollandi iiris ‘Sunny Cloud’). *VK. Kollased välimised õielehed on oranži naastulaiguga, sisemised õielehed aga kahvatusinised (peaaegu valged). Sort on osutunud teistest talvekindlamaks.             5.-

 

Lugupidamisega Sulev Savisaar