Lugupeetud lillekasvataja!
Saadan Teile tutvumiseks oma kuuenda eestiaegse püsilillekataloogi istutusmaterjali müügiks või vahetuseks (vahetuse puhul on vajalik eelnev kokkulepe), kahjuks ka sellel aastal traditsiooniliselt suure hilinemisega. Usun siiski, et järelejäänud kuu on veel piisav aeg tellimuse tegemiseks. Olen harrastuskollektsionäär (lillekasvatusega tegelen vaid põhitöö kõrvalt), spetsialiseerunud eelkõige vähemtuntud külmakindlatele, aias talvituvatele sibullilledele, aga ka pojengidele. Tellimusi istutusmaterjalile võtan vastu 10. augustini (Tartu postitempel) (erandina ka hiljem, kuid siis on tõenäoline vaid tellimuse osaline täitmine). Minimaalne tellimuse summa on 100 krooni (ilma postikuludeta). Tellimused täidan nende saabumise järjekorras. Osadest sortidest on taimi küllalt väikeses koguses ja kõikidele ei pruugi neid jätkuda. Oleks hea, kui märgiksite tellimusse, kas olete nõus sortide asendamisega juhul, kui mõnda sorti ei jätku, ja millistega asendada.
Tellitud istutusmaterjali saadan üldjuhul tellijale postiga septembri esimesel poolel (postikulud tasub tellija) või lepime eelneval kokku kättesaamise osas (siis jäävad ära postikulud). Igaühel eraldi lilli tellida (oma nime all) on kasulikum, sest siis saab igaüks endale järgmiseks aastaks ka eraldi kataloogi. Samas soovitan kollektiivset pakisaamist, sest siis vähenevad igaühe postikulud, mis muidu on küllalt suured. Selleks palun tellimusele lisada märge, kelle tellimused ma võin ühes pakis ära saata ja kelle aadressil. Kui Teie kirjas sellist märkust pole, saadan taimed igaühele eraldi pakikastis, isegi kui olete korterinaabrid.
Aadress: 50002 Tartu, postimaja, postkast 175, Sulev Savisaar,
kontakttelefon (7) 485 835 (linnas) ja (7) 351 842 (maal)
või e-mail:
Kataloogi pole vaja tagasi saata, samuti meeldiks mulle, kui Te tutvustaksite kataloogi ka oma tuttavatele. Kõik selle aasta tellijad saavad järgmisel aastal ilma küsimata uuendatud sortimendiga kataloogi. Soovijatele saadetakse kataloog esimesel nõudmisel (tasuta). Kui Te olete tellimisel 2 aastat vahele jätnud, siis peate kataloogi juba küsima.
Seoses suure kirjatööga, mis oli talvel ja kevadel ning veel suurema eesoleva kirjatööga, vajan rohkem vaba aega ning seetõttu lihtsustan veidi oma elu sellega, et sel aastal sibullilli ei paku, saadan vaid pojenge. Järgmisel aastal on ilmselt vastupidi: pojengide valik on väike, sibullillede oma aga eriliselt suur. Keda pojengid ei huvita, need võivad 2000.a. tellimuse vahele jätta, ma ei arvesta teile seda ühte aastat vahelejätmiseks ning kataloogi saate järgmisel aastal ikkagi automaatselt. Muudatus on ka postikuludes, rehkenduste ja arvete lihtsustamiseks kehtestan kõigile tellijatele ühesuguse postikulude tariifi: 45 EEK (pakikast pluss saatekulud), sellega kaotavad veidi väiketellijad, ent võidavad keskmised ja suuremad tellijad.
POJENGID (Paeonia) 2000
Standardne pojengiistik, mida ma saadan, on 3-5 normaalse pungaga ja läheb tavaliselt õitsema 3. aastal. Pojengide istutamisel peaksid ülemised pungad jääma mullapinnast 5 cm sügavusele. Puhmikute vahekauguseks istutamisel jätta umbes 1 meeter. Lähemalt võite pojengidest lugeda minu artiklitest “Aiakirjas” 1997 № 6 ja 7.
Et hinnad teid ei kohutaks, toon siin võrdluseks Rootsi hinnad Ljungi puukoolis: 3- kuni 5-pungalise hübriidpojengisordi istiku keskmine hind on seal 190 SEK ja kalleimad pakutavad sordid 250 SEK. Tavaliste (nn. hiina) pojengide sortide istikud maksavad seal alates 80 SEK (‘Edulis Superba’) kuni 410 SEK (‘Madylone’, aretusaastaks 1966), keskmiselt umbes 140 SEK, sama keskmine hind kehtib ka looduslike liikide puhul. Osa sortidest kattub minu nimekirjaga. Eesti kroonidesse ümberarvestamiseks tuleks need Rootsi hinnanumbrid läbi korrutada umbes 1,8-ga. Minu hindade puhul on arvestatud Eesti inimese ostujõudu.
1. 'Aisberg' (Sosnovets, 1955). Vene sort. Valge, keskmise suurusega (Ø 14-15 cm) ja keskmise tihedusega kuni tihe, tolmukateta, enamasti lame, roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (100 cm). 55.-
2. ‘Angel Cheeks’ (Klehm). Ilusate värviüleminekutega õis, milles on eristatav 3 erivärvilist vööndit: suured heleroosad välimised kroonlehed, õie keskel tihe roosa kera, mis aluse poole muutub heledamaks ning päris alusel helekollaseks (kreemiks), see kollakas staminoodkrae annabki õiele erilise veetluse. Peale helekollase rõnga valgeks muutumist pole õis enam nii huvitav nagu värskelt. Heleroosa, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, kroon-tüüpi kuni roosi tüüpi korrapärane täidisõis. Keskvarajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Moskva pojenginäituse võitja heleroosade sortide rühmas aastal 1989. 130.-
3. Anomaalne pojeng (Paeonia anomala, spont. Far East). Looduslik liik laia levikualaga Euroopast kuni Lääne-Hiinani. Laialt tuntud ravimtaimena. Pakun looduslikku materjali, mis on kogutud Kaug-Idast (kahjuks polnud võimalik täpsemaid andmeid leiukoha kohta hankida). Mul on anomaalse pojengi taimi erinevatest looduslikest leiukohtadest (paikkondadest), kuid just see vorm pretendeerib parima vormi tiitlile: ta on kõige varajasem ning õied on laiemalt avatud kui teistel. Läikivate lillakaspunaste kroonlehtede ja kollase tolmukakimbuga küljele vaatavad väikesed ( Ø 10 cm) lihtõied. Väga varajane, üks esimesi pojenge aias, mai lõpuks on enamasti juba ära õitsenud. Puhmik väga kõrge (110 cm). Lehtedel võib esineda kollakas või punakas sügisvärv. Ei vaja toestamist. 50.-
4. 'Belosnezhka' (Fomina, 1952). Valge, keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi meeldivalõhnaline täidisõis. Keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega. 50.-
5. ‘Bessie’ (Krekler, 1958). Roosa kuni heleroosa, pleekuva servaga, suur (Ø 17 cm), keskmise tihedusega kuni tihe, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Keskvarajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik kõrge (100 cm). 80.-
6. 'Betty Groff' (Krekler, 1958). Jaapani õietüüp suurte tumedate sirelivärvi välimiste kroonlehtedega ning südames laia lameda poolkeraga roosakaskreemidest staminoodidest, mis hiljem muutuvad peaaegu valgeteks, neil säilub vaid kerge lillakas (sirelivärvi) varjund. Õis väga suur (Ø 17-18 cm), keskmise tihedusega, lame. Keskvarajane. Puhmik kõrge (105 cm). 80.-
7. 'Chippewa' (Murawska, 1943). Mittepleekuv tumepunane (peaaegu mustjaspunane, ilma lillaka toonita), keskmise suurusega (Ø 13-15 cm), väga hõre (enamasti vaid mõnede kroonleheridadega, pigem pooltäidisõieline), paljude tolmukatega, roosi tüüpi täidisõis. Keskhiline kuni väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega kuni kõrge (95-100 cm). 50.-
8. 'Coral Queen' (Sass, 1937). Puhkedes meeldiv õrn-heleroosa, hiljem valgeks pleekuv õis, mille südamik jääb roosakaks. Keskmise suurusega (Ø 15 cm), keskmise tihedusega kuni tihe, tolmukateta, roosi tüüpi laiade kroonlehtedega korrapärane täidisõis. Keskhiline kuni hiline. Puhmik madal (80 cm). 70.-
9. 'Cora Stubbs' (Krekler). Õis on kahevärviline, jaapani tüüpi: välimised suured kroonlehed on tumeroosad (peaaegu veinpunased), õie südames aga on valge staminoodidest poolkera, mis tugevamate õite puhul võib kasvatada endale lillakad tipud. Õis keskmise suurusega (Ø 15 cm), keskmise tihedusega kuni hõredapoolne, tolmukateta. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (105 cm). 110.-
10. 'Dandy Dan' (Auten, 1946). Hübriidpojeng, mis on saadud varajase pojengi ristamisest valgeõielise pojengiga (Paeonia officinalis x P. lactiflora). Punane kuni tumepunane, keskmise suurusega (Ø 15 cm), kontrastse kollase tolmukakimbuga pooltäidisõis. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse võitja 1988 pooltäidisõieliste hübriidpojengide rühmas. Otepää 1994.a. pojenginäitusel oli külastajate lemmik hübriidpojengide rühmas. 80.-
11. 'Edmond About' (Crousse, 1855). Heleroosa õis peaaegu valge südamega, suur (Ø 16 cm), keskmise tihedusega, varjatud tolmukatega, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnedel õielehtedel võivad olla lillad emakasuudmemärgid. Keskhiline. Puhmik väga kõrge (110 cm). 50.-
12. 'Edwin C. Bills' (Murawska, 1959). Punane, keskmise suurusega (Ø 15 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). 60.-
13. 'Ellen Cowley' (Saunders, 1940). Hübriidpojeng, mis on saadud valgeõielise pojengi (P.lactiflora) ristamisest hõlmise pojengiga (P. peregrina). Õis on omapärase värvusega, erksaim punane oranzhikasroosa varjundiga, hiljem roosaks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 14 cm), kollase tolmukakimbuga pooltäidisõie südamikus. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90-95 cm). Võib seista ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort. Moskva pojenginäituse võitja 1986-89. aastatel pooltäidisõieliste hübriidide rühmas. 100.-
14. 'Elsa Sass' (Sass, 1930). Valge, roosaka varjundiga (mõnel aastal võib puhkeda ka valgena või ilusa heleroosana), hiljem valgeks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Harva võib mõnedel petaloididel esineda ka lillasid emakasuudmemärke. Hiline. Puhmik kõrge (105 cm). Ameerika Pojengiseltsi kuldmedalivõitja 1943. aastal. 80.-
15. 'Festiva Maxima' (Miellez, 1851). Valgetest täidisõielistest pojengidest on see kõige levinum sort Eestis. Valge, keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis tavaliselt lillade emakasuudmemärkidega sisemistel kroonlehtedel. Varajane. Puhmik väga kõrge (110 cm). 40.-
16. 'Frances Mains' (Mains, 1955). Õis suurepärase õrnroosa (heleroosa) värvusega, mis õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekub (kauem säilub roosa toon südamikus). Keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnel aastal on mõnedel õielehtedel tugevad lillad emakasuudmemärgid. Keskhiline. Puhmik kõrge (100 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse üldvõitja (maailmameister!) 1961. aastal. Sorti on autasustatud ka medaliga Home Achievment Medal, Chicago 1955. 90.-
17. 'George W. Peyton' (Nicholls, 1938). Puhkedes valge, roosaka varjundiga (harvem juba puhkedes valge), hiljem valgeks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 15 cm), väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 65.-
18. 'Gladys Hodson' (Krekler, 1961). Valge, suur (Ø 16 cm), väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Keskhiline kuni hiline. Rikkalik õitsemine! Puhmik kõrge (105 cm). Moskva pojenginäituse võitja 1986. aastal valgete sortide rühmas. Vaatamata väga tihedatele täidisõitele avanevad õied kergesti ning kõik õied on head ja esinduslikud. 110.-
19. 'James Pillow' (Pillow, 1936). Roosi tüüpi heleroosa täidisõis on suur (Ø 16-17 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, kuid kroonlehtede vahel esineb enamasti kreeme staminoode, mis võivad moodustada isegi kreemi võru. Hiline. Puhmik kõrge (105 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse kahekordne üldvõitja (aastatel 1955 ja 1977, sisuliselt maailmameister neil aastatel) ning Moskva pojenginäituse võitja heleroosade sortide rühmas aastatel 1987 ja 1989. 75.-
20. 'Jan van Leeuwen' (van Leeuwen, 1928). Keskmise suurusega (Ø 15 cm), tolmukateta korrapärane jaapani tüüpi õis 2-3 rea puhasvalgete väliste kroonlehtedega ning kitsaste kollaste staminoodidega, mis moodustavad õie südames ilusa väikese kollase poolkera. Õis ei avane pärani vaid on tasjalt poolavatud. Keskhiline kuni hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85-90 cm). Võib seista ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort. 70.-
21. 'Joseph Christie' (Rosefield, 1939). Valge, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, lamedapoolne, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Väga hiline. Puhmik madal (80 cm). 70.-
22. 'Judge Snook' (Good & Reese, 1930). Õrn kahvaturoosa (roosakas varjund on tugevam õie südamikus), harvem valge, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Keskvarajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik keskmise kõrgusega (90-95 cm). 60.-
23. Valgeõieline pojeng (Paeonia lactiflora, spont. Primorski krai, Dalneretshensk). Primorje kraist Dalneretshenski loodusest kogutud vormil on väga omapärane tihe kasvukuju: puhmik kõrgusega 90 cm on väga tiheda lehestikuga nagu hekitaim, moodustades tasase pinnaga poolkera, mille pinnal “istuvad” arvukad meeldivalõhnalised valged (puhkedes roosaka varjundiga) lihtõied läbimõõdus 8 cm. Sel aastal pakun originaalklooni, mitte selle seemikuid. Väga varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). On ka hea pargisort. 50.-
24. 'Lady Kate' (Vories, 1924). Puhkedes tumeroosa, hiljem roosa, väga suur (Ø 19-20 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Väga hiline, mõnel aastal isegi kõige viimane õitsev pojengisort aias. Puhmik väga kõrge (120 cm). 80.-
25. 'Lillian Wild' (Wild, 1930). Puhkedes valge, roosaka varjundiga (harvem valge), hiljem kiiresti valgeks pleekuv, kusjuures roosakas varjund säilub kauem õie südamikus, suur (Ø 17 cm), keskmise tihedusega kuni tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Mõnedel sisemistel kroonlehtedel on lillad emakasuudmemärgid. Keskvarajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik kõrge (100-105 cm). 60.-
26. 'Lucrecia'. Keskmise suurusega (Ø 14 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta täidisõis on kas poolkera-tüüpi: välimised kroonlehed keskmiselt roosad (hiljem pleekuvad heleroosaks), õie keskel on poolkera staminoodidest, mis puhkedes on kreemikasroosad, hiljem aga pleekuvad peaaegu valgeks – või on õis kroon-tüüpi: õie keskel oleva poolkeras keskmest kasvab välja kitsas kimp poolkerast tumedamaid, keskmiselt roosasid kroonlehti. Keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Pojengiregistrites sellist sorti pole, kuid sort on levinud Venemaal ja on sordiaretuses olnud isegi mitmete vene sortide esivanemaks. Minu vaatluste alusel on see sort identne sordiga ‘Mary Agnes Kelway’, mida võikski sordi õigeks nimeks pidada. Ehk on viga tekkinud Venemaal “tundmatute tähtedega” kirjutatud sordinime algussõna “Agnes” (Venemaal on sort ‘Mary Agnes Kelway’ levinud rohkem kirjapildis ‘Agnes Mary Kelway’) ümberpanemisel vene keelde, nii et sellest sai ‘Лукрес’? Sort ise on hea, huvitava vormi ja ilusate värvustega ja värviüleminekutega. 40.-
27. ‘Marcella’ (Lins, 1952). Valge, mõnel aastal võib puhkedes olla ka roosaka varjundiga, keskmise suurusega kuni suur (Ø 15-16 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Võib seista ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort. 60.-
28. 'Nauvoo' (Auten, 1937). Puhkedes valge, roosaka varjundiga (harvem heleroosa), hiljem valgeks pleekuv, suur (Ø 16 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Keskmise õitseajaga kuni keskhiline. Puhmik kõrge (100-105 cm). 60.-
29. 'Nezhnyi' (Sosnovets, 1954). Vene sort. Tavaliselt on õies eristatavad 3 vööndit: välimised kroonlehed on heleroosad, veidi madalam staminoodvöönd on kreemikasroosa, õie keskosa aga keskmiselt roosa. Aja jooksul õie vööndite värvused ühtlustuvad ja muutuvad lõpuks peaaegu eristamatuteks. Kõige võimsamatel poolkera-tüüpi õitel võib poolkera pind olla isegi roosa-valge-kirju, sest poolkera südamikuosa kroonlehtedel (petaloididel) tekivad heledad tipud. Keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi kuni kroon-tüüpi täidisõis. Keskvarajane. Puhmik kõrge (100 cm). 60.-
30. Äraspidimunajas pojeng (Paeonia obovata, spont. Sahhalin, Holmsk). Sahhalini saarelt Holmski linna ümbrusest kogutud looduslik pojengiliik. Tumeroosad, väikesed lihtõied. Väga varajane, ent õitseb vaid mõne päeva. Puhmik madal (75 cm). Seisab ilma toeta. Haruldane. 100.-
31. 'Pamjati Gagarina' (Krasnova, 1957). Puhkedes heleroosa või valge roosaka varjundiga, hiljem valgeks pleekuv, väga suur (Ø 17 cm), keskmise tihedusega, varjatud tolmukatega, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnedel õielehtedel võib esineda lillasid emakasuudmemärke. Keskvarajane. Puhmik madal (80 cm). Moskva pojenginäituse võitja kodumaiste heleroosade sortide rühmas aastatel 1987 ja 1989 (koos sordiga ‘Jubileinõi’). Oli Otepää 1994. aasta pojenginäituse külastajate lemmik hiina pojengide rühmas. Sort on veidi ebastabiilne, mõnel aastal on imeilus, mõnel aastal aga keskpärane. 75.-
32. 'Paul M. Wild' (Wild, 1964). Punane, ei pleeku, suur (Ø 17 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge kuni väga kõrge (105-110 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse võitja punaste täidisõieliste sortide rühmas aastal 1990. 80.-
33. ‘Princess Margaret’ (Murawska, 1960). Sort on saadud ‘Eleanor’ seemikust. Tumeroosa, suur (Ø 17 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90-95 cm). Mitmekordne Ameerika Pojengiseltsi näituse üldvõitja (aastatel 1970, 1974 ja 1978), seega sisuliselt kolmekordne maailmameister. Moskva pojenginäituse võitja tumeroosade sortide rühmas aastatel 1987 ja 1989. 110.-
34. 'Ramona Lins' (Lins, 1942). Puhkedes valge, roosaka varjundiga, hiljem valgeks pleekuv, suur (Ø 16 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Hiline kuni väga hiline. Puhmik kõrge (100-105 cm). Ameerika Pojengiseltsi register kasutab sordi suhtes ülivõrdeid: “Kõige hiilgavam ja uhkem sort roosakasvalgetest pojengidest. Üks üle-aegade suurustest.” 70.-
35. 'Red Charm' (Glasscock, 1944). Hübriidpojeng, mis on saadud varajase pojengi ristamisest valgeõielise pojengiga (P. officinalis x P. lactiflora). Punane, väga suur (Ø 19 cm, maksimum oli 22 cm), väga tihe, tolmukateta, poolkera-tüüpi (kitsastest kroonlehtedest poolkeraga) korrapärane, hea vormiga täidisõis. Väga varajane kuni varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Ameerika Pojengiseltsi (APS) kuldmedaliomanik 1956. aastal, APS näituse kahekordne üldvõitja aastatel 1951 ja 1965. 100.-
36. 'Red Grace' (Glasscock-Klehm, 1980). Hübriidpojeng liikidevahelisest ristamisest. Punane, suur (Ø 16 cm), tihe, tolmukateta, kera-tüüpi korrapärane täidisõis. Suudab peaaegu igal aastal raskusteta moodustada tõeliselt ümmarguse kera (mitte poolkera). Omapärane õiekuju! Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Moskva pojenginäituse võitja täidisõieliste hübriidide rühmas aastatel 1987 (koos sordiga ‘Carol’) ning 1988 (koos sordiga ‘Red Charm’). Shedööver! 150.-
37. 'Red Red Rose' (Saunders, 1942). Hübriidpojeng, mis on saadud valgeõielise pojengi (P. lactiflora) ristamisest hõlmise pojengiga (P. peregrina). Tulipunane (erepunane), suur (Ø 17-18 cm) pooltäidisõis (enamasti vaid lihtõis 1-3 rea kroonlehtedega) tolmukakimbuga õie südames. Varajane. Puhmik kõrge (100-105 cm). Võib seista ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort. Moskva pojenginäituse võitja pooltäidisõieliste hübriidpojengide rühmas aastal 1989 (koos sordiga ‘Ellen Cowley’). 90.-
38. 'Richard Carvel' (Brand, 1913). Tumepunane (väga meeldiv tume värvus, mõnikord lähedane isegi mustjaspunasele), keskmise suurusega (Ø 14 cm), hõre (registri järgi täidisõieline, ent ka pojengikäsiraamatud märgivad, et sort pole alati täidisõieline, tegelikkuses on tal isegi pooltäidisõie moodustamisega raskusi, lihtõite seas on vaid üksikud pooltäidisõied, ent lihtõielisena ongi ilusam), arvukate kollaste tolmukatega õie südames, roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik madal (70 cm). Suudab seista ka ilma toeta. Täidisõie moodustamiseks vajab ilmselt paremat agrofooni (rammusamat mulda) kui minu aias, kus kasvab küllalt lahjal mullal. 40.-
39. Varajane pojeng (P. officinalis) ‘Rosea Plena’. Kõigi näitajate poolest nagu sort ‘Rubra Plena’ (on selle üks sõsarsortidest), kuid õied on tumeroosad. Puhkedes helepunane kuni tumeroosa, õitsemise lõpuks peaaegu heleroosaks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 13 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Väga varajane. Puhmik madal (60-70 cm), kergesti lamanduv. 80.-
40. 'Ruth Clay' (Kelsey, 1935). Väga meeldiv sügav-tumepunane, keskmise suurusega (Ø 14-15 cm), pigem hõre kui keskmise tihedusega, tolmukateta, kõrge ehitusega poolkera-tüüpi täidisõis. Tugevamates õites on staminoodjatel petaloididel valkjad servakesed ja tipud. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90-95 cm). 90.-
41. 'Sable' (Glasscock, 1943). Hübriidpojeng, mis on saadud valgeõielise pojengi (P.lactiflora) ristamisest hübriidse sordiga ‘Otto Froebel’. Tumepunane, puhkedes lausa mustjaspunane (minu kollektsiooni kõige tumedam pojeng, “must pojeng”, ent aastad pole vennad, on esinenud ka aastaid, mil pole nii tume olnud), hiljem õitsemise lõpuks punaseks pleekuv, suur (Ø 16 cm) lihtõis tolmukakimbuga õie südames. Varajane kuni keskvarajane. Puhmik väga kõrge (115-120 cm). 120.-
42. 'Sarah Bernhardt' (Lemoine, 1906). Puhkedes tumeroosa, hiljem pleekub keskmiseks roosaks, sest kroonlehtede servad pleekuvad tugevasti, mis loob meeldiva kontrasti ja lisab õitele ilu. Suur ( Ø 16 cm), tihe, hästi varjatud tolmukatega, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Hiline. Puhmik väga kõrge (110 cm). Moskva pojenginäituse võitja 1986. aastal roosade ning 1988. ja 1989. aastal tumeroosade sortide rühmas. Kuulus sort. 75.-
43. 'Snezhnyi Shar' (Fomina, 1962 (?). Valge, keskmise suurusega (Ø 14-15 cm), väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Ülemäärase õie täidetuse tõttu võib õitel olla avanemisraskusi, vihmasel suvel aga võivad õied mädanema minna. Hiline kuni väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). Moskva pojenginäituse võitja kodumaiste valgete sortide rühmas aastal 1986. 60.-
44. 'Zolushka' (Sosnovets, 1954). Vene sort. Sireliroosa (keskmine roosa), hiljem pleekub heleroosaks, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Varajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik kõrge (105-110 cm). 70.-
45. Ahtalehine pojeng (Paeonia tenuifolia) 'Plena' ('Flore Pleno'). Ahtalehise (“tillilehise”) pojengi täidisõieline sort. Erkpunane mittepleekuv, väike (Ø 10 cm), hõredapoolne kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, kerajas täidisõis. Väga varajane, on kõige varajasem täidisõieline pojeng üldse, märksa varajasem kui Eestis laialt tuntud varajase pojengi (P. officinalis) täidisõielised sordid ‘Rubra Plena’ jt. See sort seevastu on Eestis seni veel praktiliselt tundmatu! Puhmik madal (45-50 cm). 190.-
46. 'Valentina Tereshkova' (Akimov, 1963). Puhkedes keskmine roosa, hiljem hele-sireliroosa, keskmise suurusega (Ø 13 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Hiline. Puhmik kõrge (100 cm). 50.-
47. 'Vetshernjaja Moskva' (Sosnovets, 1954). Vene sort. Punane, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi või poolkera-tüüpi täidisõis. Keskhiline. Rikkalik õitsemine! Puhmik väga kõrge (110 cm). Moskva pojenginäituse võitja kodumaiste punaste sortide rühmas aastal 1986. 60.-
48. ‘West Elkton’ (Krekler, 1958). Jaapani tüüpi õis: välimised kroonlehed tumepunased, nende keskel aga poolkera kitsastest tumepunastest staminoodidest, millel on helekollane serv, mis loob oivalise kontrasti. Keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja keskmise tihedusega tolmukateta õis. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 100.-
49. 'Wrinkles & Crinkles' (Wild, 1971). Tumeroosa ja punase vahepealne, suur (Ø 16 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). 75.-
POJENGIDE LISANIMEKIRI
50. ‘Agida’ (päritolu teadmata,enne 1930). Õis ilusat tumepunast värvi, täidisõieline, roosi tüüpi, keskmise suurusega (Ø 15 cm), kuid puuduseks on kroonlehtede vahelt paistvad kollased tolmukad, eriti nõrgematel, hõredamatel õitel. Kõrge puhmik (100-105 cm). Hiline sort. 35.-
51. ‘Auguste Dessert’ (Dessert, 1920). Täidisõieline. Umbes 5 rida suuri laiu tumeroosasid kroonlehti, järgneb ring tolmukaid ja õie keskel jälle tumeroosa kroonlehetutt. Erk tumeroosa värvus. Õis on keskmise suurusega (Ø 14 cm), hõre, siiski on värvilt ja kujult omapärane ja ilus. Puhmik kõrge (100-105 cm). Õitseajalt keskmine. 40.-
52. ‘Delachei’ (sün. ‘Emperor of Russia’) (Delache, 1856). Enamasti pakutakse seda sorti ebaõige nimetuse ‘Madame Delache’ all. Lillakaspunane, keskmise suurusega (Ø 14 cm) ja keskmise tihedusega, varjatud tolmukatega, roosi tüüpi, enamasti lõhestunud kroonlehtedega täidisõied. Keskmise õitseajaga kuni hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 40.-
53. ‘Dr. H. Barnsby’ (Dessert, 1913). Lillakaspunane kuni lillakasroosa, keskmise suurusega (Ø 13-14 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, kõrge ehitusega, poolkera-tüüpi täidisõis. Keskvarajane (registri järgi on hiline). Puhmik keskmise kõrgusega (85-90 cm). 35.-
54. ‘Edouard Andre’ (Mechin, 1874). Väga tume lillakaspunane, keskmise suurusega (Ø 14-15 cm), väga hõre, arvukate kollaste tolmukatega, väga korrapäratu ehitusega pooltäidisõis (lihtõielisena võiks olla ilus sort, sest on huvitavat tumedat värvi). Keskvarajane. Puhmik väga kõrge (110-115 cm). Seda sorti olen ka varem Eesti aedades näinud. 35.-
55. ‘Francois Ortegat’ (Parmentier, 1850). Lillakaspunane, keskmise suurusega (Ø 13 cm) ja keskmise tihedusega, enamasti halvasti varjatud tolmukatega, roosi tüüpi täidisõis. Keskvarajane kuni keskmise õitseajaga (registri järgi on keskhiline). Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). 35.-
56. ‘Golden Bracelet’ (Brand, 1939). Keskmise suurusega (Ø 14-15 cm) kroon-tüüpi täidisõis, lähedane jaapani või anemoon-õietüübile. Alumised (välimised) suured kroonlehed ja kerajas kroon (seesmised kroonlehed) on valged, nende vahel on kitsam tihe võru kollastest staminoodidest, õitsemise lõpuks pleekub kogu õis valgeks. Puhmik keskmine kuni kõrge (95-105 cm), õitseajalt keskmine. 40.-
57. ’Henry Sass’ (Sass-Inter-state, 1948). Keskmise suuruse (Ø 15 cm) ja tihedusega valge täidisõieline roosi tüüpi, tolmukatega õis. Keskmine kuni kõrge (85-100 cm). Õitseajalt keskvarajane kuni keskmine. 35.-
58. ‘Irvin Altman’ (Kelsey, 1940). Punane, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, varjatud tolmukatega, roosi tüüpi täidisõis. Keskvarajane. Puhmik madal (80 cm). 40.-
59. ‘Jaroslavna’ (Sosnovets, 1952). Tumeroosa kuni punane (‘Edulis Superba’ värvusele lähedane), keskmise suurusega (Ø 14-15 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, kuid nende asemel võib õies mõnikord kohati leida heledamaid staminoode, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Keskhiline. Puhmik kõrge (100 cm). 35.-
60. ‘Kosmos’ (Sosnovets, 1954). Tumeroosa (‘Edulis Superba’ värvi, ehk vaid veidi kahvatum), suur (Ø 15 cm), hõredapoolne kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi, kitsaste kroonlehtedega poolkeraga südames, täidisõis. Varajane. Varajasus ongi sordi peamine väärtus, on isegi veidi varajasem meil üldtuntud varajasest sordist ‘Edulis Superba’. Puhmik kõrge (100 cm). 40.-
61. Valgeõieline pojeng (P.lactiflora). Enamiku pojengisortide metsik esiema Ida-Aasiast. Kaug-Ida looduses esinevad põhiliselt valged ja heleroosad isendid. Pakutava klooni leiukoht pole teada. Korrapärane lihtõis 5-10 puhasvalge kroonlehega ja kollase tolmukakimbuga. Õis on väike (Ø 11 cm), ent see-eest on õievarrel lisaks peaõiele veel mitu kõrvalõit, mis pikendab tunduvalt õitseaega. Õied on meeldivalt lõhnavad. Madal puhmik (70 cm) väga varajase õitseajaga. 40.-
62. ‘Le Cygne’ (Lemoine, 1907). Valge, keskmise suurusega (Ø 14 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Varajane kuni keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (85-90 cm). On kolmekordne maailmameister: Ameerika Pojengiseltsi näituse üldvõitja aastatel 1953, 1956 ja 1960. Kahjuks õitseb sort meie oludes (minu mõõduka viljakusega mullaga aias) küllalt ebastabiilselt ning enamusel aastatel ei suuda laiade kroonlehtedega tihedat standardset esindusõit anda (nõuab ehk paremat agrofooni, rammusamat mulda?). 70.-
63. ‘Louis van Houtte’ (Calot, 1867). Keskmise suurusega (Ø 15 cm), hõre, kirsipunane (lillakaspunane kuni tumepunane) täidisõis, poolroosjat tüüpi, rohkete tolmukatega südames. Nõrgemad õied pooltäidisõielised. Väga kõrge (110 cm), õitseajalt keskmine. 35.-
64. ‘Mme.Edouard Doriat’ (Dessert-Doriat, 1924). Keskmise suurusega (Ø 14 cm) väga hõre valge lame täidisõis. Õies kroonlehtede vahel näha kollaseid tolmukaringe ja lillaservalisi kroonlehti (emakasuudmemärkidega). Kõrge (85-110 cm), keskhilise õitseajaga. 25.-
65. ‘Mr. Launay’ (Millet). Keskmise suurusega (Ø 14 cm) poolkerajas, küllalt tihe, tumedapoolset erk-lillakaspunast värvi, tolmukateta täidisõis. Kõrgus keskmine (85-90 cm), õitseaeg hiline kuni väga hiline (registri järgi on keskmise õitseajaga). 40.-
66. ‘Napoleon’. Punane (küllalt tavalist värvi), väike kuni keskmise suurusega (Ø 12-13 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Sort on levinud vaid Venemaal, registrites puudub. 35.-
67. ‘Nigricans’ (teadmata päritoluga). Väike kuni keskmise suurusega (Ø 12-13 cm), roosi tüüpi, karmiinpunane, keskmise tihedusega täidisõis. Tolmukad on, kuid enamasti kroonlehtede vahel varjatult. Puhmik keskmine kuni kõrge (95-105 cm). Õitseajalt keskmine. 40.-
68. ‘Noemie Demay’ (Calot, 1867). Välimuselt 'Edulis Superbale' küllalt sarnane sort, ent üleskaevamisel on iseloomulikud väga jämedad juurikad ja juured. Keskmise suurusega (Ø 14-15 cm) poolkerajas, keskmise tihedusega, tumeroosa täidisõis. Kõrge (100 cm), varajane. 35.-
69. ‘Old Lace’ (Lins, 1945). Suured (Ø 17 cm) roosi tüüpi täidisõied. Välimised kroonlehed on ja jäävadki roosaks, õie keskosa valge. Tolmukaid pole. Õis on nagu suur lame taldrik, pole eriti tihe, ei seisa püsti. Puhmik on väga kõrge (105-110 cm). Keskvarajane. 40.-
70. ‘Perlamutr’ (Sosnovets, 1952). Heleroosa, õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga kuni hiline. Puhmik väga kõrge (115 cm). 40.-
71. ‘White Sands’ (Gilbert H. Wild & Son, 1968). Õis poolkera-tüüpi või jaapani tüüpi: välimised suured kroonlehed on valged, sees kollane kera petaloididest, mille tipud võivad heleneda ja muutuda valgeks, mis annab kerale kreemi välimuse. Keskmise suurusega (Ø 14-15 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta õis. Keskvarajane kuni keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 70.-
72. ‘Zie Calot’ (Miellez, 1855). Õis tumeroosa heledama keskosaga, keskmise suurusega (Ø 14-15 cm), hõre. On kas jaapani õietüübiga või poolkerajas täidisõis. Kasvult kõrge (100 cm), õitseajalt keskvarajane. Vanaaegne täiesti omapärane sort kitsaste pikkade staminoodidega. 40.-
POJENGIDE õpetusleht.
Laialtlevinud pojengihaigused on hahkhallitus ja viirusmosaiik. Hahkhallituse mõjul kevadel noored tõusmed närbuvad ja kukuvad pikali, haiged koed on kaetud halli hallitusekirmega. Ravi: tõusmete tärkamisel pritsida puhmikuid ja maapinda nende ümber kas 0,6-0,7% vaskoksikloriidi või 1% bordoo seguga (kulu 2-3 liitrit puhmiku kohta) või 0,6-0,8% TMDT lahusega (0,5 l lahust taime kohta) või mõne muu fungitsiidiga. Teine pritsimine teha 10-12 päeva pärast. Hästi mõjub ka tuhk. Haiged varred eemaldada. Sügisel soovitatakse pojengivarred maapinnani ära lõigata ja ära põletada koos lehtedega, sest hallitusseen talvitub juurtel ja taimejäänustel. Ent see polegi nii ohutu tegevus, sest lõikeriistadega (levib ka lehetäidega) levitatakse teist levinud haigust; pojengi viirusmosaiiki, mis on tavaliste meetoditega ravimatu haigus. Tunnuseks on pojengi lehtedele tekkivad kollased laigud kontsentriliste ringidena või kollasekirju muster. Profülaktikaks on eri puhmikute lõikamise vahel desinfitseerida nuga kõrge temperatuuriga (räägitakse, et mõjub ka noa kastmine kangesse formaliini või kaaliumpermanganaadi lahusesse, kuid ma pole selles päris kindel), vanade viirushaigete puhmikute väljakaevamine ja põletamine, et vältida uute sortide nakatumist, või tervendada neid laboratoorsel teel meristeemmeetodil, lõigata varred pealt ära kevadel kuivanud peast, mitte lõigata õisi lõikeks. Saadan viirusvaba istutusmaterjali.
Enamus (66%) pojengisorte on aretatud valgeõielisest pojengist (P.lactiflora) ning on iluaianduses tuntud hiina pojengide nime all. Alla 1% sortimendist moodustavad varajase pojengi (P.officinalis) sordid. Uus kvaliteet saavutati eri pojengiliikide ristamisel saadud hübriidpojengide (nn. Ameerika hübriidide) puhul, mis moodustavad sortide üldarvust juba 33%. Nende eeliseks on varajane õitsemine ning pojengidel varemtundmatud erksad ja originaalsed värvused.
Õietüübid. Õie ehituse alusel rühmitatakse pojengid tüüpidesse; 1) lihtõielised, 2) jaapani pojengid (selle all eristatakse veel anemooniõielisi), 3) pooltäidisõielised ja 4) täidisõielised. Täidisõieliste all eristatakse 4 alltüüpi; a) roosiõielised, b) poolroosiõielised, c) poolkeraõielised (ja keraõielised) ning d) krooniõielised.
Lihtõielised: 1-2 rida kroonlehti, tolmukad on normaalselt arenenud.
Jaapani pojengid: üleminekuvorm lihtõieliselt täidisõielisele. 1-2 rida kroonlehti. Tolmukaniidid laienenud, tolmukad steriilsed (tolmukapead kadunud). Selliseid kitsaste kroonlehtede taolisteks muutunud steriilseid tolmukaid nimetatakse staminoodideks ehk kõlutolmukateks. Staminoodid on veel tolmukate värvi, moodustavad õie keskel ilusa kera. Mõnikord eristatakse jaapani pojengidest veel anemooniõielisi pojenge; neil on staminoodid suuremad ja laiemad, otsad sissepoole käändunud ja tavaliselt on nad juba kroonlehtede värvi.
Pooltäidisõielised: kroonlehti vähemalt 3 rida (tavaliselt 3-5). Õies on suurte ja laiade kroonlehtedega vaheldumisi palju normaalselt arenenud tolmukaid.
Täidisõielised: päris-kroonlehed 1-5 reas. Täielikult täidisõielisel õiel on kõik tolmukad ja emakad muutunud kroonlehetaolisteks petaloidideks, mis kujult ja värvuselt erinevad vähe äärmistest päris-kroonlehtedest. Aga täidisõis võib sisaldada ka emakaid ja (või) tolmukaid.
Täidisõieliste pojengide all eristatakse omakorda 4 alltüüpi. Õie alltüüp pole midagi lõplikku, absoluutset, pigem on ta kalduvus (tendents) kuhugi suunda, enamasti sisaldab õis ka teise alltüübi elemente, mistõttu õie paigutamine ühte või teise alltüüpi tekitab sageli raskusi. Isegi ühel ja samal puhmikul esineb enamasti eri tüüpi õisi, ja ka eri aastatel võib pilt erineda.
Roosiõielised. Kuna eestikeelses kirjanduses alltüüpide terminoloogia puudub, kasutan ka paralleelmõisteid "roosi tüüpi" õis, "roosikujuline", "roosjas", "roos-", "roosilaadne", "roositaoline", "roosi vormi", mis kõik tähendavad sedasama. Roosiõielises õies on kroonlehed peaaegu kõik ühesuurused, vähenedes veidi keskpaiga poole, nad on suured, laiad, ümmargused, kompaktse asetusega. õis meenutab suurt roosi.
Poolroosiõielised. Kuju ja ehitus nagu roosiõielistel, kuid õie keskel või kroonlehtede vahel on palju tolmukaid.
Poolkeraõielised. Välimised kroonlehed suured, laiad; seesmised kroonlehed suhteliselt kitsad (tihti lõhestunud, hambulise servaga), koondunud poolkeraks. Osadel sortidel võivad õied täielikul avanemisel võtta ka kera kuju (keraõielised pojengid).
Krooniõielised. Välimised kroonlehed laiad, suured, neile järgneb "krae" (rõngas) rohkearvulistest, kitsastest kroonlehtedest (staminoodidest), tsentris jälle krooniks koondunud küllalt laiad kroonlehed. Enamasti on kroon ja välimised kroonlehed ühesuguselt värvunud, staminoodid aga teist värvi.
Õie suurused: väikesed: 12 cm ja vähem, keskmise suurusega: 13-15 cm, suured: 16-17 cm, väga suured: 18 cm ja enam.
Õitseajad on määratud arvukate etalonsortide alusel ja on olenevalt ilmastikust eri aastatel kuupäeviti muutlikud.
Puhmiku kõrgused minu aia tingimustes; madalad: 80 cm ja vähem, keskmise kõrgusega: 85-95 cm, kõrged: 100-105 cm, väga kõrged: 110 cm ja rohkem.