Lugupeetud lillekasvataja!
Saadan Teile tutvumiseks oma viienda püsilillekataloogi istutusmaterjali müügiks või vahetuseks (vahetuse puhul on vajalik eelnev kokkulepe), ehkki sellel aastal eriti suure hilinemisega. Usun siiski, et järelejäänud kolmveerand kuud on veel piisav aeg tellimuse tegemiseks. Olen harrastuskollektsionäär, spetsialiseerunud eelkõige vähemtuntud külmakindlatele, aias talvituvatele sibullilledele, aga ka pojengidele. Tellimusi istutusmaterjalile võtan vastu 10. augustini (Tartu postitempel) (erandina ka hiljem, kuid siis on tõenäoline vaid tellimuse osaline täitmine). Minimaalne tellimuse summa on 50 krooni (ilma postikuludeta). Tellimused täidan nende saabumise järjekorras. Osadest sortidest on taimi küllalt väikeses koguses (asjaarmastajakogused, sest lillekasvatusega tegelen vaid põhitöö kõrvalt) ja neid võib jätkuda vaid esimestele tellijatele. Oleks hea, kui märgiksite tellimusse (eriti hilinenud tellimuse puhul), kas olete nõus sortide asendamisega juhul, kui mõnda sorti ei jätku, ja millistega asendada.
Tellitud istutusmaterjali saadan üldjuhul tellijale postiga septembri esimesel poolel (postikulud tasub tellija) või lepime eelneval kokku kättesaamise osas (siis jäävad ära postikulud). Igaühel eraldi lilli tellida (oma nime all) on kasulikum, sest siis saab igaüks endale järgmiseks aastaks ka eraldi kataloogi. Samas soovitan kollektiivset pakisaamist, sest siis vähenevad igaühe postikulud, mis muidu on küllalt suured. Selleks palun tellimusele lisada märge, kelle tellimused ma võin ühes pakis ära saata ja kelle aadressil. Aadress: 50002 Tartu, postimaja, postkast 175, Sulev Savisaar, kontakttelefon (27) 485 835 (linnas) ja (27) 351 842 (maal).
Kataloogi pole vaja tagasi saata, samuti meeldiks meile, kui Te tutvustaksite kataloogi ka oma tuttavatele. Kõik selle aasta tellijad saavad järgmisel aastal ilma küsimata uuendatud sortimendiga kataloogi. Soovijatele saadetakse kataloog esimesel nõudmisel (tasuta). Kui Te olete tellimisel 2 aastat vahele jätnud, siis peate kataloogi juba küsima. See on sellepärast, et kataloogi saadan küll tasuta, tegelikult aga on tema tegemine ja saatmine küllalt kallis.
Nimede puhul tuleks eelistada ladinakeelseid nimesid, sest mõnikord puuduvad taimedel veel eestikeelsed nimed.
Sibulad istutage reeglina nii, et sibulakand jääks mullapinnast sibula 3-kordse läbimõõdu sügavusele.
Sibullilledest ja ka muudest ilutaimedest võite lugeda raamatust “Iluaianduse käsiraamat”, Tallinn, “Varrak”, 1998, mille kaasautoriks olen. P.S. Kalle Kruus jätab selle aasta vahele, tema kataloogi näete jälle järgmisel aastal.
SIBULLILLED
1. Aflatuni lauk. Allium aflatunense. Tjan-Šani mägedest pärinev, kuid täpsema leiukohata 100-120 cm kõrgune lauk laiade rihmjate veidi sinkjashallide lehtede ja lillakaspurpursete tähtjate õitega suures (Ø 9-12 cm) väga tihedas kerajas õisikus. Õitseb mai lõpus – juunis. Päike, kuiv muld. 6.-
2. BEESI LAUK. Allium beesianum. Lääne-Hiinas looduslikult kasvav 25-30 cm kõrgune augustis õitsev imeilus lauk toredate siniste kellukjate rippuvate õitega tihedas paljuõielises õisikus. Pakun ehtsat liiki. On rohelise lehestikuga kevadest sügiseni. 20.-
3. RUKKILILLESININE LAUK. Alliumcyaneum (sün. A.beesianum hort., A. purdomii). Lääne-Hiinast pärinev eelmisest liigist hoopis madalakasvulisem (kõrgus 10 cm), väheseõielisem ja tagasihoidlikum liik, mis õitseb augustis väikeste siniste õitega 2-2,5 cm läbimõõduga lame-poolkerajates õisikutes. Aednikud pakuvad seda tihti ebaõigesti Beesi laugu pähe. Niitjad lehed on rohelised kevadest sügiseni. 10.-
4. DRUMMONDI LAUK. Alliumdrummondii (sün. A. nuttallii). Põhja-Ameerikast pärinev ning aias 40 cm kõrguseks kasvav lauguliik heleroosade püstiste õitega suhteliselt väheseõielistes tihedates õisikutes (Ø 4 cm) juunis-juulis. 4.-
5. JAZDI LAUK (Allium jesdianum) 'MICHAEL HOOG' (J. Rukshans). Läti selektsionääri poolt sellest Kesk-Aasia liigist (tihti levib ebaõige nime Rosenbachi lauk all) väljavalitud sortidest kõige kõrgekasvulisem (120 cm) ja varajasem ning kõige suurema õisikuga (Ø 13 cm) sort purpursete kohevate õisikukeradega juunis. Sobib ka lõikeks. 8.-
6. LEDEBOURI LAUK. Alliumledebourianum. Murulaugule lähedane, 60 cm kõrgune Altai endeemne liik nõrgalt arenenud sibulatega, mis kinnituvad risoomile (juurikale), lehed on silindrilised, seest õõnsad, püstised. Õitseb juunis rikkalikult roosakaslillade tihedate õisikupoolkeradega läbimõõdus 4-5 cm. On murulaugust suurem, jämedam ja võimsam. Looduses kasvab niiskematel kasvukohtadel, aias aga talub hästi ka kuivi kohti. 8.-
7. VILTUNE LAUK. Alliumobliquum (syn. A. ramosum Jacquin). Kesk-Aasiast ja Siberist pärinev 130 cm kõrgune lauk väga tiheda rohekaskollase juunis-juulis õitseva õisikukeraga (Ø kuni 6 cm) väga jäikadel vartel. Sibul kinnitunud vertikaalsele juurikale (risoomile). Omapärane kõrgekasvuline kollane lauk. 20.-
8. MÄESTIKLAUGU [Alliumoreophilum (syn. A. ostrowskianum)] sort 'ZWANENBURG' (van Tubergen,1954). 25 cm kõrgune juunis õitsev sort purpursete õitega kohevas poolkeraõisikus (Ø 6 cm). Lehestik säilub kauem rohelisena kui põhiliigil. 3.-
9. Pöörislauk. Allium paniculatum. (syn. A. sibthorpianum). (spont. Kabard.- Balk., Bezengi). 35-50 cm kõrgune Kabardino-Balkaariast Bezengist kogutud looduslik lauk väikeste heleroosade kellukjate õiekestega augustis. Välimised õied algul rippuvad ja seesmised püstised, hiljem kõik püstised. Päike, kuiv muld. On veidi (väga vähe) tumedam kui eelmisel aastal pakutud teadmata leiukohaga vorm. Lehed rohelised kuni sügiseni. 10.-
10. HELEROOSA MURULAUK. Allium schoenoprasum (pink). 40 cm, õisiku Ø 4-5 cm, juuni-juuli. Lisaks sellele, et on toidutaim, on see vorm ka lille eest oma kenade tihedate heleroosade keraõisikutega (tavaline murulauk on lilla tumeda õisikuga). 5.-
11. VÄRDÜLANE. Anemone x lipsiensis (sün. A. x intermedia; A. x seemannii) (A. nemorosa x A. ranunculoides). Võsaülase ja kollase ülase hübriid kreemide (helekollaste) õitega. Õitseb aprillis-mais. 20 cm. Poolvari. 15.-
12. VÕSAÜLANE (Anemone nemorosa) 'GREEN DREAM'. Võsaülase sort huvitava tumerohelise õiesüdamikuga, hiljem arenevad õie keskelt välja lühikesed lõhestunud rohelised lehed! 15 cm. Aprill-mai. Poolvari. 20.-
13. VÕSAÜLANE (Anemone nemorosa) 'MONSTROSA'. Võsaülase rohelise-valgekirju monstrumõis, kus rohelised varrelehed ja valged kroonlehed on segunenud nii, et pole aru saada, kus lõpeb õis ja kus algavad lehed. 20 cm, aprill-mai. Poolvari. 20.-
14. VÕSAÜLANE (Anemone nemorosa) 'ROBINSONIANA' (sün. 'Caerulea') (W. Robinson, c 1870). Helesinised (lavendelsinised) suured õied. 25 cm. Aprill-mai. Poolvari. 15.-
15. VÕSAÜLANE (Anemone nemorosa) 'VESTAL' (M.Leichtlin). Võsaülase valge täidisõieline sort. Õie keskel väike kuppel valgetest tihedatest kroonlehtedest, kuppel suureneb õitsemise käigus pidevalt. Õitseb kaua (aprill-mai). Ei laiuta aias. 15-20 cm. Poolvari. 10.-
16. KOLLANE ÜLANE (Anemone ranunculoides) 'PLENIFLORUS' [syn. 'Semiplena']. Kollased pooltäidisõied 12, enamasti siiski rohkema kroonlehega. Aprill-mai. 20 cm. Poolvari. 10.-
17. AMETÜSTBRIMEURA. Brimeura amethystina (sün. Hyacinthusamethystinus). Püreneedes, Hispaanias ja Jugoslaavias looduslikult kasvav, meil juunis õitsev 30 cm kõrgune siniste kitsaskellukjate õitega sihvakas ja sale hüatsindi sugulane. Kohevas õisikus umbes 25 õit. 8.-
18. VALGE AMETÜSTBRIMEURA. Brimeuraamethystina 'Alba' (G. A. Arnott,1887). Sama mis eelmine, aga õied on valged. 10.-
19. KEVADINE VALEVLILL. Bulbocodium vernum. Sügislille kevadelõitsev, Püreneedest ja Alpidest pärinev sugulane, mille mugulsibulast kasvab aprillis enamasti 1-3 roosakaspurpurset 5-10 cm kõrgust õit, lehed saavutavad täispikkuse alles pärast õitsemist.Päike, parasniiskus. 15.-
20. LEICHTLINI PREERIAKÜÜNLA (Camassialeichtlinii subsp. suksdorfii) CAERULEA-rühm (Canon Ellacombe). Preeriaküünla lähim sugulane on siniliilia (Scilla). Põhja-Ameerika lääneosa liik tugevate tumesiniste suurte (Ø 5 cm) korrapäraste õitega pikas õisikus juunis. Kõrgus 80 cm. Päikesepaiste, niiske või parasniiske muld, nagu ka järgnevatel liikidel. 10.-
21. HARILIK PREERIAKÜÜNAL. Camassiaquamash (sün. C. esculenta). 60 cm kõrgune Põhja-Ameerika lääneosa liik tumesiniste õitega juunis, eelmisest veidi madalam ja väiksemate (Ø 4 cm) ebasümmeetriliste õitega juunis. 1 tk: 8.-; 5 tk: 20.-
22. SINI-PREERIAKÜÜNAL. Camassia scilloides (sün. C. fraseri). 60 cm kõrgune suurte (Ø 5- 6 cm) helesiniste õitega juunis õitsev Põhja-Ameerika kesk- ja idaosa liik. 1 tk: 5.-; 10 tk: 20.-; 100 tk: 50.-
23. SININE KIRGASLILL (Chionodoxa luciliae)5. 10 cm kõrgune varakevadel (aprillis) õitsev sibullill. Õied eresinised, valge südamikuga, asuvad 1-3 kaupa õisikutes. Kiire paljunemise tõttu moodustab kiiresti ilusaid taevasiniseid õitsevaid laike. Kasvavad, paljunevad ja talvituvad meie oludes hästi. Vähenõudlikud. Päikesepaiste või poolvari, parasniiske muld. 1tk: 2.-, 10 tk: 10.-, 100 tk: 50.-
24. SINISE KIRGASLILLE (Chionodoxa luciliae) Gigantea-rühm 'LILACINA'. Sinise kirgaslille suureõielised sordid ja vormid on ühendatud Gigantea-sordirühmaks, eesti keeles kasutati nende puhul ebaõigesti nime hiid-kirgaslill (tegelikult on see vaid sinise kirgaslille sünonüüm). Peamiselt Lätis levinud 10 cm kõrgune aprillis õitsev sort või vorm suurte valgete õitega, millel on puhkedes tugev lilla varjund. 1 tk: 5.-; 10tk: 25.-
25. BÜTSANTSI SÜGISLILL. Colchicum byzantinum. Väike-Aasiast (Türgist) pärinev kiliikia sügislillele (C. cilicicum) lähedane liik (lehed on laiemad ja ribilisemad kui kiliikia sügislillel), mis septembris annavad sibulast kuni 20 heleroosat laialt avatud ilma valge põhjalaiguta 12-15 cm kõrgust õit. 12.-
Aed-sügislill. Colchicum x hybridum. Peamiselt kauni sügislille (C. speciosum) mitmete vormide ristamisest teiste liikidega on saadud suureõielised hollandi sordid. Väga suurte roosakaslillade õitega sügisel (olenevalt sordist augusti lõpust novembrini) õitsevad sibullilled. Üks meeldivamaid lilli sügiseses aias (on olemas palju sorte, ka täidisõielisi). Koos hostalehtedega saab temast koostada võrratu kimbu (buketi) ja seda kuni hilissügiseni välja! Mürgine! Eelistavad päikest ja parasniisket mulda. Paljud inimesed peavad seda lille sügiskrookuseks, kuid erinevus on suur. Sügislillel on kevadel tulbilehesuurused läikivad lehed, sügiskrookustel aga kitsad krookuselehed, sügislille õis on krookuse õiest palju suurem ja tugevam (jäigem), mugulsibul on kanamunasuurune. Päike, parasniiske muld.
26. AED-SÜGISLILL (Colchicum) 'ATTLEE’ (P. Visser Czn.,1984). Septembris 25 cm kõrgused violetjaspurpursed minimaalse valge põhjalaiguga õied. 12.-
27. AED-SÜGISLILL (Colchicum) 'AUTUMN HERALD' (Ingwersen). Õitseb septembris 15 cm kõrguste ametüstvioletsete kuni violetjaspurpursete õitega, millel on suur valge põhjalaik. 12.-
28. AED-SÜGISLILL (Colchicum) 'GLORY OF HEEMSTEDE' ('Conquest') (J. J. Kerbert). Õied septembris ilusad tumedad roosakaspunased, 20-25 cm kõrgused, veidi maleruudulised, küllalt avatud, kollakasvalge õiepõhjaga. 15.-
29. AED-SÜGISLILL (Colchicum) 'Gracia' (P. Visser Czn.,,1974). 20 cm kõrgused, laialt avatud suure valge südamikuga lillakasroosad õied puhkevad septembri algul. 1 tk: 10.-; 4tk: 20.-
30. AED-SÜGISLILL (Colchicum) 'Lilac Wonder' (C. giganteum x C. bornmuelleri) (Zocher & Co, enne 1926). Lillakasroosad 20-25 cm kõrgused pika õieputkega, ilma valge südamikuta õied puhkevad septembri algul. Rikkalik õitseja. 10.-
31. AED-SÜGISLILL (Colchicum) 'THE GIANT' (C. giganteum x C. bornmuelleri) (Zocher & Co, enne 1926). Suured septembris puhkevad violetsed õied laia valge südamikuga. 10.-
32. AED-SÜGISLILL (Colchicum) 'Zephyr' (P. Visser Czn.,1985). Septembris 20-25 cm kõrgused sihvakad purpursed õied väikese tähtja rohekasvalge põhjalaiguga. 15.-
33. HIID-SÜGISLILL Colchicum giganteum (sün. C. illyricum, C. speciosum var. illyricum). Introdutseeritud (loodusest kultuuri viidud) M. Leichtlini poolt 1890. aastal. Õitseb septembris 25 cm kõrguste, hele-sirelilillade, väikese valge südamikuga õitega, kuid erinevalt kaunist sügislillest (C. speciosum, mille õied on kellukjad) on õied lailehterjad. 12.-
34. KAUNIS SÜGISLILL (Colchicum speciosum) 'DOMBAI' (J. Rukschans). Dombai lähedalt Kaukaasiast läti aedniku poolt kogutud suureõieline vorm (õie kõrgus 20-25 cm), mis on parem kui Türgi vorm (‘Ordu’). Õied sirelilillad, valge põhjalaiguga. Kauni sügislille õiekattelehed on kitsamad kui aed-sügislillel. 20.-
35. KAUNIS SÜGISLILL (Colchicum speciosum) 'ORDU' (selection from M & T 4378). Põhja-Türgist Ordu provintsist looduslikust materjalist väljavalitud sort õie kõrgusega 15-20 cm. Septembris ametüstvioletsed õied suure valge südamikuga. Täispäike, rammus, mitte liiga kuiv muld. 12.-
36. SÜGISLILLEDE (Colchicum) SEGU. Siin pakun määramata sorte, liike ja seemikuid, kõik suureõielised, saledad ja head. Kes ei jahi sordinimesid, sellele on see parim (majanduslik kokkuhoid!). 1.-
37. Kaukaasia maikelluke Convallaria transcaucasica. Õied laikellukjad. Nii õied (1 cm pikkused) kui lehed on meie kodumaisest piibelehest suuremad. 5.-
38. WELDENI KROOKUS (Crocus biflorus ssp. weldenii) 'FAIRY' (van Tubergen, enne 1956). Avanenult on õis valge, suletult (väljastpoolt) aga valge sinise “keelekesega” alusel. Väga õierikas. 1 tk: 3.-; 10 tk. 15..-
39. VÕREKROOKUS Crocus cancellatus subsp. cancellatus (sün. C. c. var. cilicicus). Türgis, Süürias, Liibanonis ja Iisraelis kasvav suure ja madala õiega (5 cm) helesinine sügiskrookus, mis on seljalt (väljast) kaetud ilusa kontrastse ja tugeva tumepurpurse sulgja mustriga, mistõttu on hoopis teiseilmeline kui muud sügiskrookused, õitseb hilissügisel. 8.-
40. KULDÕIELINE KROOKUS (C. chrysanthus) 'ARD SCHENK' (C. M. Berbee). Õied on üleni valged, vaid õiepõhi on kollane. Üks mugulsibul annab aprillis palju õisi. Päike. Parasniiske kerge huumusmuld. 2.-
41. JESSOPI KROOKUS Crocus x jessoppiae. Kevadel suhteliselt hiljaõitsev valge väikse- ja paljuõieline, B. Mathewsi arvates hübriidse päritoluga krookuseliik, mis eelistab niiskemat mulda, kuid kasvab hästi ka tavalisel mullal. 5.-
42. VÖÖTKROOKUS (Crocus kotschyanus). Türgist, Süüriast ja Liibanonist pärinev septembrist oktoobrini õitsev liik. Õied 10 cm kõrgused, õrna roosakassinist värvi, õieneel kollane. Ilus ja vastupidav, igal sügisel stabiilselt õitsev vorm. 1998. aastal sai Kuningliku Aiandusseltsi kõrge auhinna Award of Garden Merit. 3.-
43. HORVAATIA KROOKUS Crocus malyi. Lääne-Jugoslaavias kasvav suure valge õiega krookuseliik kollase neelulaigu ja säravoranzhide kontrastsete harunevate emakasuudmetega. 5.-
44. HARILIKU PÜVILILLE (KEISRIKROONI) SEGU. Fritillaria imperialis. Aias pole teist sellist sibullille, mis juba mai keskpaigaks suudab kasvada 1 m kõrguseks. Varre tipus asetsevad lehed kimbuna nagu palmil, selle all ripuvad kobaras 5-8 tulbiõie suurust kellukjat longus õit Olenevalt sordist võivad õied olla kas kollased, oranžid või punased. Erakordselt dekoratiivne. Sibulad ja kogu taim on ebameeldiva lõhnaga, seetõttu istutatakse püvilille muude sibullillede lähedusse hiirte tõrjumiseks. Päike. Vett läbilaskev kuiv viljakas muld. Raskemas mullas panna sibula ümber liiva. Segus on sibulad õievärvi järgi sortimata. 3.-
45. HARILIK PÜVILILL (Fritillaria imperialis) ‘LUTEA'. Kollane sort. 5.-
46. HARILIK PÜVILILL Fritillaria imperialis Punase- ja oranzhiõieliste sortide segu. 5.-
47. SUUREKAELALINE KUREREHA. Geranium macrostylum (spont. Turkey, Uludag). Loode-Türgist Ulu-Dagi mäestikust kogutud väga hästi kasvav muguljate risoomidega kiiresti laienev 30-40 cm kõrgune ilusa ümmarguse õiekujuga heleroosaõieline (Ø 3 cm) purpurse soonestusega mai lõpus - juuni algul õitsev “sibullill”. Mugul lame, peente ja lühikeste väljakasvetega. Seda vormi pakkusin ka eelmisel aastal. 1 tk: 12.-; 4 tk: 20.-
48. KASSI-KUREREHA. Geranium malviflorum. Lõuna-Hispaanias (ka Marokkos) kasvav siniseõieline (Ø 3 cm) mai lõpus - juuni algul õitsev 30-55 cm kõrgune liik. Laieneb kiiresti muguljate risoomidega, mis jäävad aastateks ühendatuks nöörjate, küllalt tugevate ja vintskete ühendustega sarviliste mugulate vahel. Väljakaevamisel saadakse terve suur pesakond "nöörisüsteemiga" seotud mugulaid (kuni meetrise läbimõõduga laik ühes tükis!). 5.-
49. NIIDU-KUREMÕÕK ehk -GLADIOOL. Gladiolus imbricatus. Avamaal talvituv täiesti külmakindel gladiool, talvekatet ei vaja. Eesti looduslik taim, looduskaitse all. Õitseb suvel (alustab jaanipäeva paiku), 80 cm kõrgune. Punased 3 cm suurused õied asuvad ühekülgses õisikus. Päike, parasniiske muld, annab isekülvi. 4.-
50. TAEVASSININE PISIHÜATSINT. Hyacinthella azurea (syn. Muscari azureum, Pseudomuscari azureum). Türgist pärinev 10 cm kõrgune, varakevadel (aprillis) õitsev sibullill väikeste erk-taevassiniste õitega tihedates õisikutes. Õied ei kitsene tipust nagu kobarhüatsindil, vaid on kellukjad. Päike, vett läbilaskev parasniiske huumusmuld. 5.-
51. HISPAANIA EBAHÜATSINT [Hyacinthoideshispanica (syn. Endymionhispanicus; Scillacampanulata; S. hispanica)] ‘ROSABELLA’ (J. Valkering, enne 1944). Perekonnanimi tähendab tõlkes “hüatsinditaoline”. Eraldati siniliiliate (Scilla) hulgast eraldi perekonda, kuna kroonlehtede kokkukasvamise tulemusel on neil moodustunud kellukjas õis. 30 cm kõrgune, juunis suurte heleroosade õitega vähenõudlik taim. Päike, aga talub ka poolvarju. Siberi lillekasvatajad olid imestunud, et see lill (nii liik kui sordid) osutus sealses karmis kliimas täiesti külmakindlaks. 4.-
52. IDAHÜATSINDI (Hyacinthus orientalis) SORDID. 20-30 cm kõrgused maikuus õitsevad kaunid ja lõhnavad traditsioonilised sibullilled. Et õisikud väikeseks ei jääks, peaks sibulad igal aastal peale pealsete kuivamist välja kaevama, kuivatama ja hoidma soojas ruumis (et õiealged saaksid sibulas välja areneda) kuni mahapanekuni septembri lõpus. Pakun välja umbes 10 sorti, millest kõigist on vaid mõni sibul, seetõttu ei garanteeri nende saamist. a) 'Anna Marie' (Christmas Joy') (N. Dames; N. C. Berbee,1949): kahvaturoosa sort varajaseks ajatuseks; b)'Carnegie' (A. Lefeber): tihe valge õisik; c) 'Chestnut Flower' ('Kastanjebloem') (D. Bakker,1880): roosad täidisõied; d) 'Gipsy Queen' (G. van der Mey,1927): aprikoosiroosa (kreemikasroosa) keskvaraseks ajatamiseks; e) 'Jan Bos' (J. Bos,1910): punane varaseks ajatuseks; f) 'L'Innocence' (V. van der Vinne,1863): valge, varaseks ajatuseks; g) 'Madame Krüger' (D. J. Ziegler,1905): valge varaseks ajatuseks; h) 'Marconi' (A. van der Vlugt,1900): tumeroosa, hiliseks ajatamiseks; i) 'Moreno' (J. W. van der Veldt,1878): roosa, varaseks ajatuseks; j) 'Pink Pearl' (J. W. A. Lefeber,1922): purpurroosa, varaseks ajatuseks; k) nimetu sort (roosa) 4.-. Kõik sordinimedega: 8.-
Võrkiirised (Iridodictyum). Väga ilusad eksootilised Taga-Kaukaasiast pärinevad madalakasvulised (10-20 cm) kevadelõitsevad sibuliirised õitega läbimõõdus 7-8 cm, mis puhkevad aias vaid mõni päev hiljem kui lumikellukesed ning nende õis ei sulgu halva ilmaga, nagu see toimub krookustel ja paljudel teistel varakevadistel lilledel Külma ei karda, aga kardavad suvist-sügisest-talvist liigniiskust. Pidevalt niiskes mullas sibulad hävivad. Päike, hea drenaažiga kuivem kobe huumusrikas liivsavimuld, eelistavad lõunakallakut. Lubjalembesed.
53. VÕRKIIRIS (Iridodictyum) 'Katharine Hodgkin' (I. histrioides var. major x I. winogradowii) (E. B. Anderson, 1960). Kõrgus 10 cm. Õied omapärase värvusega: kollane suur õis aprillis-mais on sinise soonestusega ja kahvatusinise tooniga üle valatud. Kerge vari, parasniiske muld. 15.-
54. HARILIK VÕRKIIRIS Iridodictyum reticulatum (syn. Iris reticulata) ‘GEORGE’ (P. B. van Eeden, 1973). Suur purpurne (küllalt punakas) õis kollase laigukesega. Väga varajane (aprill) 4.-
55. TATARI KEELIKLIILIA Ixiolirion tataricum (syn. I. pallasii). Kesk-Aasiast pärinev 40-50 (65) cm kõrgune mai lõpus-juunis õitsev sibullill kaunite tume-violettsiniste pikkade (4,5 cm) kellukjate õitega (kroonlehed pole kokku kasvanud), kuni 7 kaupa õisikutes. Ei taha liigniiskust, looduses kasvab steppides liivastel aladel. Puhkeperioodil soovitan katet niiskuse vastu. 8.-
56. BUHHAARA JUUNO ehk buhhaara iiris. Juno bucharica (syn. Irisbucharica). Juunod on sibulaga iirised suurte lihakate säilitusjuurtega, mida ei tohi üleskaevamisel ja säilitamisel ära rebida. Pakun teile Hollandi aedades levinud vormi. 25-35 cm. Valged kollasetipulised 5 cm läbimõõduga veidrad iiriseõied. Väga ilus läikiv lehestik. Mai. Päike, kuivem kasvukoht. 10.-
57. GRAEBERI JUUNO (IIRIS). Junograeberiana (syn. Irisgraeberiana) 'YELLOW FALL'. Kesk-Aasiast pärinev ja üks vähestest meie kliimas hästi edenev 50 cm kõrguse juunoliigi haruldane vorm 7 cm Ø-ga siniste õitega ja kollaka laiguga välimistel kroonlehtedel. Läikiv lehestik. Õitseb mais-juunis 20.-
58. WILLMOTTI JUUNO (IIRIS) (Juno willmottiana) 'Alba'. Tjan-Ðanist pärinevad 30 cm kõrguse varre lehekaenaldes maikuus valged iiriseõied Ø 5-7 cm, kollase laigukesega kroonlehe tipu lähedal. Lehed varrel üksteisele tugevasti lähenenud. Puhkeperioodil tuleb kaitsta (katta) sademete ja liigniiskuse eest. 30.-
59. ARMEENIA KOBARHÜATSINT (Muscariarmeniacum) 'BLUE SPIKE' (J. A. van Zanten, enne 1963). 20 cm kõrgune mais-juunis õitsev sinine täidisõieline sort. Äärmiselt omapärane, tihe, ilus ja suur õisik. 4.-
60. ARMEENIA KOBARHÜATSINT (Muscariarmeniacum) 'COTE d'AZUR' (C. and A. van Bentem, 1987). 12 aastat tagasi aretatud mais-juunis õitsev 25 cm kõrgune sort erk-sügavsiniste (lobeeliasiniste) õitega. 4.-
61. ARMEENIA KOBARHÜATSINT (Muscari armeniacum) 'Saffier' (A. L. van Bentem, 1985). 30 cm. Õisik pikk, kuid pole tihe. Õied helesinise ja sinise vahepealsed, omapärased selle poolest, et õie suue on kinni kasvanud ning see õmblus ei avane ka õitsemise ajal. Hiline. Mai–juuni. 5.-
62. HARILIK KOBARHÜATSINT (Muscari armeniacum ) ‘CARNEUM’ (enne 1594). Õied kahvaturoosad. 20.-
63. KOBARHÜATSINT ‘SKY BLUE’ [Muscari ‘Sky Blue’ (Muscari neglectum x Hyacinthella pallens). (A. Verinš)]. Läti selektsionäär Aldonis Verinš eraldas Naltšikist kogutud looduslike kahkja pisihüatsindi (H. pallens) sibulate hulgast välja kolm suurepärast vormi, mis arvatavasti on lõhnava kobarhüatsindi ja kahkja pisihüatsindi looduslikud hübriidid. Nüüd on need võitnud maailmas suure tunnustuse. Siin pakun ühte neist sortidest. Sort on väga pika õisikuvarrega (kõrgus 30 cm) ning väga meeldiva helesinise (taevasinise) õisikuga. Mai. Uus kvaliteet kobarhüatsindi puhul! 1 tk: 5.-; 4 tk: 10.-; 50 tk: 50.-
64. PÜSTLEHINE LINNUPIIM Ornithogalum orthophyllum (syn. O. tenuifolium hort.). Kuni 25 cm kõrgune juuni algul valgete lamedate õisikutega rikkalikult õitsev liik Kesk- ja Lõuna -Euroopast. On sarnane liik meil levinud sarik-linnupiimaga(O. umbellatum), kuid erinevalt tollest ei moodusta emasibula ümber lehekestetutti pisikestest tütarsibulakestest, seetõttu ei muutu ka aias umbrohuks. 3.-
65. HILISTULP Tulipa tarda. Kesk-Aasiast pärinev mitmeõieline madal (10-20 cm) maikuus õitsev kollaste õitega traditsiooniline kiviktaimlatulp valgete kroonlehetippudega, päiksega avanevad õied tähtjalt. 6.-
POJENGID (Paeonia)
Standardne pojengiistik, mida ma saadan, on 3-5 normaalse pungaga ja läheb tavaliselt õitsema 3. aastal. Pojengide istutamisel peaksid ülemised pungad jääma mullapinnast 5 cm sügavusele. Puhmikute vahekauguseks istutamisel jätta umbes 1 meeter. Lähemalt võite pojengidest lugeda minu artiklitest “Aiakirjas” 1997 № 6 ja 7.
Et hinnad teid ei kohutaks, toon siin võrdluseks Rootsi hinnad Ljungi puukoolis: 1 hübriidpojengi odavaima sordi 3- kuni 5-pungaline istik maksab seal 140 SEK, keskmine hind on 190 SEK ja kalleimad pakutavad sordid 250 SEK. Tavaliste (nn. hiina) pojengide sortide istikud maksavad seal alates 80 SEK (‘Edulis Superba’) kuni 410 SEK (‘Madylone’, aretusaastaks 1966), keskmiselt umbes 140 SEK, sama keskmine hind kehtib ka looduslike liikide puhul. Osa sortidest kattub minu nimekirjaga. Eesti kroonidesse ümberarvestamiseks tuleks need numbrid läbi korrutada umbes 1,8-ga. Minu hindade puhul on arvestatud Eesti inimese ostujõudu.
66. ‘A. E. Kundred’ (Kundred,1951). Valge, keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe või väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Väga hiline. Puhmik kõrge (100 cm). Moskva pojenginäituse võitja valgete sortide rühmas aastatel 1986, 1988-1989. 50.-
67. ‘Albert Crousse' (Crousse,1893). Heleroosa, keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik väga kõrge (115 cm). 60.-
68. ‘Amalia Olson’ (Olson,1959). Valge, puhkemisel võib olla roosaka varjundiga, suur (Ø 16 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik madal kuni keskmise kõrgusega (80-85 cm). 50.-
69. ‘Ann Zahller’ (Mains,1956). Hübriidpojeng, mis on saadud varajase pojengi (P.officinalis) ristamisest valgeõielise pojengiga (P.lactiflora). Punane, keskmise suurusega (Ø 14 cm) pooltäidisõis 3-4 rea kroonlehtedega ja suure kollase tolmukakimbuga õie südamikus. Väga varajane. Puhmik madal (75 cm). 60.-
70. ‘Argentine’ (Lemoine,1924). Valge (puhkedes võib olla roosaka varjundiga), keskmise suurusega või suur (Ø 15-16 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 45.-
71. ‘Asa Gray’ (Crousse,1886). Kroon-tüüpi täidisõis: heleroosade välimiste suurte kroonlehtede ning õie südamikus asuva heleroosa krooni vahel on vöönd (rõngas või “krae”) kitsamatest ja lühematest kreemikasvalgetest staminoodidest (kõlutolmukatest). Õis keskmise suurusega (Ø 14 cm), keskmise tihedusega kuni hõredapoolne, tolmukateta. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 25.-
72. ‘Bonanza’ (Franklin,1947). Erk kirsipunane, keskmise suurusega (Ø 15 cm), keskmise tihedusega kuni hõredapoolne, enamasti varjatud tolmukatega, roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik madal (80 cm). Hea pargisort, sest õied seisavad püsti ka ilma toeta, mis on küllalt haruldane nähtus täidisõieliste pojengide puhul. 50.-
73. ‘Candy Heart’ (Bigger,1961). Päritolult on sordi ‘Mons. Jules Elie’ seemik. Õis heleroosa või valge roosaka varjundiga, suur (Ø 17 cm), õie tihedus on aastati ebastabiilne, varieerudes tihedast kuni hõredani. Roosi tüüpi täidisõis on lame, selles on tolmukad, enamasti on mõnedel õielehtedel lillad emakasuudmemärgid. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 40.-
74. ‘Cloud Castle’ (Auten,1945). Keskmine roosa, hiljem heleroosa veidi tumedama südamikuga, keskmise suurusega (Ø 14 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Lõikõiena säilub kaua. Hiline. Puhmik kõrge (105 cm). 45.-
75. ‘Dinner Plate’ (Klehm,1968). Tetraploidne sort. Roosi tüüpi täidisõis keskmiselt roosa, väga suur nagu taldrik (minu aias Ø maksimaalselt kuni 20 cm, keskmiselt 18 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, lame. Keskhiline. Puhmik väga kõrge (115 cm), varred tuleb õigeaegselt siduda tugede külge, muidu kõverduvad, mis ongi minu silmis sordi puuduseks. Ameerika Pojengiseltsi näituse üldvõitja (sisuliselt maailmameister!) 1973. aastal. 75.-
76. ‘Dixie’ (Franklin,1931). Meeldiv tumepunane, keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Õitsemise lõpuks on õis tipust laiem kui aluselt (pöördkoonusjas). Keskhiline. Puhmik keskmise kõrgusega (100 cm). 60.-
77. ‘Dr. J. H. Neeley’ (Good & Reese,1930). Valge (mõnel aastal võib puhkedes olla roosaka varjundiga), keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Mõnedel õielehtedel on lillad emakasuudmemärgid. Keskhiline. Puhmik väga kõrge (110 cm). 50.-
78. ‘Edulis Superba’ (Lemon,1824). Kõige levinum pojengisort Eestis. Vähenõudlik, õitseb vara ja rikkalikult. Tumeroosa, keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Varajane. Puhmik kõrge (105 cm). 20.-
79. ‘Eleanor’ (Winchell,1946). Tumeroosa, suur (Ø 17 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, meeldivalõhnaline, korrapärane täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (100 cm). On küllalt sarnane maailmameistersordile ‘Princess Margaret’, mille esivanemaks ta ongi. 50.-
80. ‘Elegans Superbissima’ (Buyck,1842). Keskmiselt roosa täidisõis, mis pleekub kiiresti heleroosaks, on kas poolkera-tüüpi (heleroosa õis väikese valkja keraga õie südamikus) või kroon-tüüpi (kera südamikust kasvab välja kimp heleroosasid kroonlehti ehk kroon). Õis keskmise suurusega (Ø 13 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta. Erinevalt enamusest pojengisortidest näeb hea välja ka õitsemise lõpus. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 50.-
81. ‘Emma Klehm’ (Klehm,1951). Erk tumeroosa, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Väga hiline. Puhmik madal (75 cm), lehestik väga madalal (maadjas). 50.-
82. ‘Eugenie Verdier’ (Calot,1864). Erk heleroosa, keskmise suurusega (Ø 14 cm), väga tihe, tolmukateta, veidi silinderjas, roosi tüüpi täidisõis. Väga hiline. Puhmik kõrge (100 cm). On olemas ka lähedasenimeline sort ‘Eugene Verdier’, kuid too on kääbussort. 50.-
83. ‘Felix Dzerzhinski’ (Akimov,1969). Vene sort. Poolkera-tüüpi punane väike (Ø 12 cm) täidisõis väikese tiheda punase poolkeraga, tolmukateta. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 55.-
84. ‘Frances Mains’ (Mains,1955). Õis suurepärase õrnroosa (heleroosa) värvusega, mis õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekub (kauem säilub roosa toon südamikus). Keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnel aastal on mõnedel õielehtedel tugevad lillad emakasuudmemärgid. Keskhiline. Puhmik kõrge (100 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse üldvõitja (maailmameister!) 1961. aastal. Sorti on autasustatud ka medaliga Home Achievment Medal, Chicago 1955. 90.-
85. ‘Gene Wild’ (Cooper- Wild,1956). Heleroosa, suur (Ø 16 cm), hõre (kohev), tolmukatega, lame, roosi tüüpi, väga laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnikord esineb mõnedel õielehtedel lillasid emakasuudmemärke. Keskhiline. Puhmik kõrge (100 cm). 50.-
86. ‘Harry L. Smith’ (Smith- Krekler,1953). Õis väga tumepunane (peaaegu mustjaspunane, tume värvus ongi sordi peamiseks väärtuseks), õie südamikus on kontrastne kimp kollaseid tolmukaid. Keskmise suurusega (Ø 15 cm), hõre (peaaegu pooltäidisõieline), roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 55.-
87. ‘Highlight’ (Auten- Wild,1952). Õis läikivate kroonlehtedega, suurepärast tumepunast värvi, puhkedes lausa mustjaspunane, keskmise suurusega (Ø 14 cm) ja keskmise tihedusega, enamasti halvasti varjatud tolmukatega kroonlehtede vahel. Kõrge ehitusega, roosi tüüpi täidisõis. Keskvarajane. Puhmik madal (80 cm). 65.-
88. ‘James Lewis’ (registered by Krekler,1967). Valge, keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85-90 cm). 65.-
89. ‘James Pillow’ (Pillow,1936). Roosi tüüpi täidisõis heleroosa, suur (Ø 16-17 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, kuid kroonlehtede vahel esineb enamasti kreeme staminoode, mis võivad moodustada isegi kreemi võru. Hiline. Puhmik kõrge (105 cm). Ameerika Pojengiseltsi näituse kahekordne üldvõitja (aastatel 1955 ja 1977, sisuliselt maailmameister neil aastatel) ning Moskva pojenginäituse võitja heleroosade sortide rühmas aastatel 1987 ja 1989. 90.-
90. ‘Judy Becker’ (Sass,1941). Tumepunane, puhkedes peaaegu mustjaspunane, keskmise suurusega (Ø 14 cm), hõre kuni keskmise tihedusega (suhteliselt vähetäidetud), tolmukatega, roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). 60.-
91. ‘Krasavitsa Bashkirii’. Bashkiirias aretatud nõukogude sort. Heleroosa, keskmise suurusega (15 Ø cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 55.-
92. Valgeõieline pojeng. Р. lactiflora (syn. P. albiflora). Rõhuva enamuse aedpojengide metsik esiema. Sel aastal pakun metsikut liiki, mille looduslik leiukoht pole teada. Valged, väikesed (Ø 11 cm), meeldivalõhnalised lihtõied kollase tolmukakimbuga südames pole mitte üksikult, vaid asuvad mitmekaupa varrel. Väga varajane. Puhmik madal (70 cm). On ka hea pargisort. 45.-
93. Valgeõieline pojeng. Р. lactiflora (syn. P. albiflora). Pakun oma aias saadud seemikuid suurepäraselt emataimelt, mis on saadud Primorje kraist Dalneretshenskist. Emataimel on väga omapärane tihe kasvukuju: puhmik kõrgusega 90 cm on väga tiheda lehestikuga nagu hekitaim, moodustades tasase pinnaga poolkera, mille pinnal “istuvad” arvukad meeldivalõhnalised valged (puhkedes roosaka varjundiga) lihtõied läbimõõdus 8 cm. Ehkki emataim kasvab aias teistest kloonidest kaugel (suhteliselt isoleeritult) ning seetõttu suure tõenäosusega pärandab oma tunnused järglastele, ei saa tema aias saadud seemnelist järglaskonda siiski lugeda enam looduslikuks. Emaklooni püüan teile pakkuda mõnes järgmises kataloogis. Väga varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). On ka hea pargisort. 50.-
94. ‘Lady Orchid’ (Bigger,1942). Õis erk meeldivat värvi keskmine roosa (lavendelroosa või sireliroosa), peaaegu valgeks pleekuvate kroonleheservadega , mis lisab õitele veetlust. Kokkuvõttes näeb õis välja nagu heleroosa. Keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). 60.-
95. 'Laura Dessert' (Dessert, 1913). Sort on saadud 'Laura Kelsey' nime all, kuid õie originaalse välimuse tõttu on kohe näha, et doonoril on sordinimega tekkinud segadus ning et tegelikult on tegemist sordiga 'Laura Dessert', mis on kergesti äratuntav, kuna talle pole sarnast teiste sortide hulgas. Väike (Ø 12 cm), hõredapoolne, tolmukateta täidisõis on poolkera tüüpi (samaaegselt kuulub ka anemoonõieliste rühma), valgete välimiste kroonlehtedega, õie keskel asub väiksem kohev tumekollane kuni kollane poolkera (kuppel), mis pleekub kreemiks ning õitsemise lõpuks isegi valgeks. Keskvarajane. Puhmik madal (75 cm). Ehkki sort on oma õiekuju ja suuruse poolest tagasihoidlik ning pole ka kuigi rikkalik õitseja, köidab ta vaatajat puhkemise järel oma kollase värvusega, olles üks kollasemaid hiina pojenge. 50.-
96. ‘Laura Kelsey’ (Kelsey,1941). Heleroosa, hiljem peaaegu valgeks pleekuv, väga suur (Ø 18 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (100 cm). 40.-
97. ‘Ludovica’ (Saunders,1941). Hübriidpojeng, mis on saadud varajase pojengi (P.officinalis) ristamisest hõlmise pojengiga (P. officinalis x P. peregrina). Õis on õitsemise algul puhas erk keskmine roosa, hiljem muutub heleroosaks, suur kuni väga suur (Ø 17-18 cm, 1998. aastal isegi 21 cm!), laiade huvitavalt lontis kroonlehtedega pooltäidisõis (3-4 rida kroonlehti) kollase tolmukakimbuga õie südamikus. Varajane. Puhmik madal (65 cm) 100.-
98. ‘Maija Plisetskaja’. Vene sort. Moskva pojengikasvataja Zubkovi mitteametlikel andmetel on sordi aretajaks Sosnovets (1957). Tugevad õied on enamasti kroon-tüüpi täidisõied: välimised kroonlehed heleroosad, poolkera roosakasvalge, poolkerast kasvab välja kimp heleroosasid pikki kroonlehti, sellist kimpu nimetatakse krooniks. Nõrgemad õied jäävad poolkera-tüüpi. Sel aastal andis koguni tiheda kerajas-roosja õie! Keskmise suurusega (Ø 15 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta täidisõis. Keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 45.-
99. ‘Margaret Clark’ (Mains,1956). Tumeroosa, hiljem heleroosaks pleekuv, heledakspleekuva servaga, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, kuid hästipeidetud heledate staminoodidega, roosi tüüpi korrapärane täidisõis. Keskhiline. Rikkalik õitsemine! Puhmik kõrge (100 cm). 60.-
100. ‘Marie d'Hour’ (Calot,1883). Keskmine roosa, hiljem õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 14-15 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga. Rikkalik õitsemine! Puhmik väga kõrge (110 cm). 55.-
101. ‘Martha Bulloch’ (Brand,1907). Puhkemisel tumeroosa (vanaroosa), hiljem keskmine roosa õis, kuid kuna kroonlehe servad pleekuvad peaaegu valgeks, jätab õis isegi heleroosa mulje. Suur (Ø 16-17 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Loetakse heaks lõikesordiks. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). 50.-
102. ‘Mary E. Nicholls’ (Nicholls,1941). Päritolult on sordi ‘Ama-no-Sode’ seemik. Puhkemisel heleroosa, hiljem kiiresti valgeks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 14 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Mõnedel õielehtedel on lillasid emakasuudmemärke.). Mõnel aastal võib anda suurepäraseid õisi! Keskhiline. Puhmik kõrge (100 cm). 50.-
103. ‘Mme. Ducel’ (Mechin,1880). Keskmine roosa, hiljem heleroosa, väike (12 Ø cm), kuid tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Väga hiline. Puhmik madal (80 cm). 35.-
104. ‘Moskvitsh’ (Krasnova,1957). Puhkedes heleroosa, hiljem valge, keskmise suurusega (Ø 14-15 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta (kuid mõnikord võib kroonlehtede vahelt paista kollakaid staminoode), roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik väga kõrge (115-120 cm). 40.-
105. ‘Mothers Day’ (Kelsey,1936). Valge, suur (Ø 16 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Keskhiline. Puhmik kõrge (100 cm). 45.-
106. ‘Mrs. Franklin D. Roosevelt’ (Franklin,1932). Õis keskmiselt roosade välimiste kroonlehtedega ja heleroosa südamikuga. Seesmiste kroonlehtede servad pleekuvad valgeks, mistõttu õis tervikuna jätab meeldiva heleroosa mulje. Poolavanenult meenutab lootose õit. Keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja keskmise tihedusega (mõnikord isegi hõredapoolne), tolmukateta, lame, roosi tüüpi, pikkade ja väga laiade kroonlehtedega täidisõis. Puhkemise aeg kõikus aastati varasest kuni väga hiliseni, kuid keskmisena oli sort keskmise õitseajaga. Puhmik madal kuni keskmise kõrgusega (80-85 cm). Kahekordne maailmameister (Ameerika Pojengiseltsi näituse üldvõitja aastatel 1963 ja 1984). Sama seltsi kuldmedaliomanik 1948. aastal. Vastuvõtlik pojengi hahkhallitusele. 90.-
107. ‘Pamjati Akademika Tsitsina’ (seemik 310/59) (Krasnova,1959). Puhkedes heleroosa või valge roosaka varjundiga, hiljem valge, väga suur (Ø 18 cm) nagu taldrik, keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Meenutab kuulsat sorti ‘Dolorodell’, kuid õiekuju on halvem. Keskmise õitseajaga. Puhmik väga kõrge (115-120 cm). Moskva pojenginäituse võitja 1987-1989. aastatel kodumaiste valgete sortide rühmas. 60.-
108. ‘Peace’ (Murawska,1955). Puhkedes heleroosa või valge roosaka varjundiga, hiljem valgeks või peaaegu valgeks pleekuv, suur (Ø 16-17 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega kuni kõrge (95-100 cm). 55.-
109. ‘Perlamutr’ (Sosnovets,1952). Vene sort. Heleroosa (autorite arvates pärlmuttervärvi), keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi või poolkera-tüüpi täidisõis. Õite puhkemise aeg kõikus aastati keskmisest kuni väga hiliseni, aritmeetiliseks keskmiseks on hiline. Puhmik väga kõrge (115-120 cm). 45.-
110. ‘Pervenets’ (Krasnova,1956). Valge (puhkemisel võib esineda roosakat varjundit), väga suur (Ø 18 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi täidisõis. Keskvarajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik väga kõrge (115 cm). 60.-
111. ‘Pink Glow’ (Auten,1945). Keskmine roosa, õitsemise lõpuks hele- kuni kahvaturoosaks pleekuv, suur (Ø 16 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnedel õielehtedel on lillad emakasuudmemärgid. Väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 45.-
112. ‘Polonez’ (Akimov,1969). Vene sort. Hele sireliroosa, pleekuvate servadega, väike kuni keskmise suurusega (Ø 12-13 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Väga hiline. Puhmik kõrge kuni keskmise kõrgusega (95-100 cm). 60.-
113. ‘Premjera’ (Vinogradov,1971). Vene sort. Tumeroosa, valgeks pleekuva servaga (mis lisab õiele ilu), keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Keskhiline. Rikkalik ja stabiilne õitsemine igal aastal! Puhmik väga kõrge (110 cm) ja jämedate vartega. 60.-
114. ‘Raspberry Sundae’ (Klehm,1968). Õis heleroosade välimiste kroonlehtedega ja kreemi poolkeraga selle keskel. Poolkeras tsentrile lähemalasuvad kroonlehed laienevad ja nende tipud muutuvad roosadeks. Selle tulemusel meenutab õis jäätist, mis on pealt kaetud vaarikamoosi laigukestega. Ebatavaline värvus. Suur (Ø 16 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi või kroon-tüüpi täidisõis. Keskvarajane kuni keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge kuni väga kõrge (105-110 cm). 100.-
115. ‘Red Charm’ (Glasscock,1944). Hübriidpojeng, mis on saadud varajase pojengi ristamisest valgeõielise pojengiga (P. officinalis x P. lactiflora). Punane, väga suur (Ø 19 cm, maksimum oli 22 cm), väga tihe, tolmukateta, poolkera-tüüpi (kitsastest kroonlehtedest poolkeraga) korrapärane, hea vormiga täidisõis. Väga varajane kuni varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Ameerika Pojengiseltsi (APS) kuldmedaliomanik 1956. aastal, APS näituse kahekordne üldvõitja aastatel 1951 ja 1965. 100.-
116. ‘Red Grace’ (Glasscock- Klehm,1980). Hübriidpojeng liikidevahelisest ristamisest. Punane, suur (Ø 16 cm), tihe, tolmukateta, kera-tüüpi korrapärane täidisõis. Suudab peaaegu igal aastal raskusteta moodustada tõeliselt ümmarguse kera. Omapärane õiekuju! Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Moskva pojenginäituse võitja täidisõieliste hübriidide rühmas aastatel 1987 (koos sordiga ‘Carol’) ning 1988 (koos sordiga ‘Red Charm’). Ðedööver! 150.-
117. ‘Red Monarch’ (Auten- Glasscock,1937). Hübriidpojeng, mis on saadud varajase pojengi (P.officinalis) ristamisest valgeõielise pojengiga (P.lactiflora). Punane, purpurse (sinaka) varjundiga, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tiheda poolkeraga, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Varajane. Puhmik kõrge (100 cm). Vastuvõtlik pojengi hahkhallitusele. 70.-
118. ‘Reine Hortense’ (‘President Taft’) (Calot,1857). Meeldiv heleroosa, keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukatega, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Ebastabiilne sort, kuna ühtedel aastatel (mul kuni 7 aastat peale istutust) on õied vaimustavalt ilusad, hästi täidetud ja varjatud tolmukatega, ülejäänud aastatel aga on olnud vähetäidetud ja ohtrate varjamata tolmukatega kroonlehtede vahel. See on kas juhus või tuleb puhmikut jagada iga 7 aasta järel! Keskmise õitseajaga. Loetakse heaks lõikesordiks. Puhmik kõrge (100 cm). 50.-
119. ‘Reverand H. N. Tragitt’ (Brand,1928). Valge, suur (Ø 17 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Väga hiline. Puhmik väga kõrge (110 cm). Et pojengiregistri järgi peaks sort olema madalakasvuline, pole mul täit kindlust sordi õigsuses ning seetõttu on ka hind alandatud segu hinnani. Varred tugevad. 30.-
120. ‘Rubra Plena’.Varajase pojengi (P.officinalis) sort. Koos sordiga ‘Edulis Superba’ on kõige levinumad pojengisordid Eestis. Erkpunane, keskmise suurusega (Ø 13-14 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Väga varajane. Puhmik madal (65-70 cm). 15.-
121. ‘Sarah M. Napier’ (Veries,1930). Tumeroosa, kroonlehe kitsad servad pleekuvad tugevasti kuni hõbevalgeni, keskmise suurusega (Ø 13 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi või poolkera-tüüpi täidisõis. Keskhiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). 40.-
122. ‘Sinbad’ (Auten,1941). Õis punane, keskmise suurusega (Ø 14 cm), küllalt tihe, kontrastse kollase tolmukakimbuga õie südames, mis ei riku üldmuljet, vaid vastupidi, lisab ilu. Aretaja luges sellist õietüüpi pooltäidisõieliseks. Väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). 45.-
123. ‘Sjurpriz’ (Krasnova,1957). Vene sort. Õis on jaapani tüüpi: välimised kroonlehed tumeroosad, õie südames on aga kohev helekollane poolkera. Õis väga suur (Ø 18 cm), tolmukateta. Keskvarajane kuni keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (105 cm). 100.-
124. ‘Snezhinka’ (seemik 98/57) (Krasnova,1957). Vene sort. Valge, vaid puhkedes roosaka varjundiga, eriti südames, keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). 55.-
125. ‘Sweet Sixteen’ (Klehm,1968). Välimised kroonlehed heleroosad. Nõrgad õied moodustavad kreemi poolkera või on kroon-tüüpi. Tugevamatel õitel poolkera tsentraalsete kroonlehtede tipud pikenevad ja laienevad ning muutuvad heleroosadeks, seetõttu näevad mõnikord õied pealt välja kreemi-roosa-kirjudena, kollane vöönd muutumata äärmistest petaloididest-staminoodidest säilub aga rõngana («kraena») poolkera alusel. Kõige tugevamatel õitel tekivad roosad tipud mitte ainult tsentraalsetel, vaid kõigil petaloididel ning moodustub korrapärane tihe heleroosa kera. Keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, kera- kuni poolkera- või kroon-tüüpi, korrapärane täidisõis. Varajane kuni keskvarajane. Puhmik kõrge kuni keskmise kõrgusega. 100.-
126. ‘Sylvia’ (Krelage,1917). Heleroosa õis, mille keskel on kreem poolkera nõrga roosaka varjundiga, poolkera südamikust kasvab välja kimp heleroosasid kroonlehti (kroon), hiljem poolkera heleneb kuni valgeni. Keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi kuni kroon-tüüpi täidisõis. Mõnedel õielehtedel võib olla näha lillasid emakasuudmemärke. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (100 cm). 45.-
127. Ahtalehine pojeng. Paeoniatenuifolia. Metsik liik, antud klooni looduslik leiukoht on teadmata, on saadud Tallinna botaanikaaiast. Erepunane, väike (Ø 7 cm), kollase tolmukakimbuga lihtõis. Väga varajane. Puhmik madal (45 cm). 30.-
128. Ahtalehine pojeng. Paeoniatenuifolia (spont. Donetsk. obl.). Looduslik liik, mis on kogutud Donetski oblastist Ukrainas. Võrreldes seda suurepärase vormiga, mida kasvatatakse Eesti aedades, on siinpakutav taim päris kääbus ning tagasihoidlik. Erepunane, väike (Ø 8 cm), kollase tolmukakimbuga lihtõis. Väga varajane. Puhmik madal (40 cm). 40.-
129. Ahtalehine pojeng. Paeoniatenuifolia (spont. Ukraina). Looduslik liik, mis on üles kasvatatud seemnetest, mis on kogutud Leningradi Botaanikaaia töötajate poolt Ukraina stepirajoonidest (täpsem leiukoht pole mulle kahjuks teada). Erepunane, väike (Ø 7 cm), kollase tolmukakimbuga lihtõis. Väga varajane. Puhmik madal (40 cm). 30.-
130. ‘Ufimskije Rozy’. Bashkiiria sort. Tumeroosa kuni keskmine roosa, keskmise suurusega (Ø 14 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Keskhiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). 40.-
131. ‘Ufimskije Zori’. Bashkiiria sort. Heleroosa või valge roosaka tooniga, roosama südamega, peaaegu valgeks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 13 cm) ja keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnedel õielehtedel on lillasid emakasuudmemärke. Väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). 50.-
132. ‘Victoria’ (origin unknown). Heleroosa või valge roosa varjundiga, valgema südamikuga, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnedel õielehtedel on väga märgatavad lillad emakasuudmemärgid. Väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 40.-
133. ‘Vostok’ (Krasnova,1957). Vene sort. Hele-vaarikapunane, suur kuni keskmise suurusega (Ø 15-16 cm), tihe, tolmukateta, lame kuni madalsilinderjas, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Kroonlehtede vahel on kollaseid tolmukjaid kitsaid staminoode, kuid need on alati täielikult varjatud. Keskhiline kuni hiline. Puhmik kõrge (100 cm). 45.-
SORDID ILMA SORDINIMEDETA. Siin pakun vaid suurepäraseid, väljapaistvaid, ilusaid sorte, mille sordinimetused ei vastanud sordikirjeldustele (olid valed sordid). Pakun 2 valget (neist üks keskmisekasvuline ning teine kõrge), 1 roosat ja 1 punast sorti.
134. Nimetu valge keskmisekasvuline. Sort oli saadud ‘Evangeline Newhall’ ebaõige nime all (ehtne sort oleks pidanud olema roosa. Valge, roosakas varjund puhkemisel on harv sündmus, keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). 30.-
135. Nimetu valge kõrgekasvuline. Valge, puhkedes võib olla roosaka varjundiga, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Väga hiline. Puhmik kõrge (105 cm). 30.-
136. Nimetu roosa sort. Keskmiselt roosa, hiljem heleroosaks pleekuv, kusjuures südamik jääb tumedamaks, eriti tugevasti servadest pleekuv, mis lisab ilu, keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Väga hiline. Puhmik kõrge (105 cm). 30.-
137. Nimetu punane. On P.lactiflora sort. Tumepunane, keskmise suurusega (15 Ø cm), südamikus kollase tolmukakimbuga lihtõis. Keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). seisab ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort. 30.-
Teile edu soovides Sulev Savisaar; 50002 Tartu, postimaja, postkast 175, kontakttelefonid (27) 485 835 (linnas); (27) 351 842 (maal).
POJENGIDE õpetusleht.
Laialtlevinud pojengihaigused on hahkhallitus ja viirusmosaiik. Hahkhallituse mõjul kevadel noored tõusmed närbuvad ja kukuvad pikali, haiged koed on kaetud halli hallitusekirmega. Ravi: tõusmete tärkamisel pritsida puhmikuid ja maapinda nende ümber kas 0,6-0,7% vaskoksikloriidi või 1% bordoo seguga (kulu 2-3 liitrit puhmiku kohta) või 0,6-0,8% TMDT lahusega (0,5 l lahust taime kohta) või mõne muu fungitsiidiga. Teine pritsimine teha 10-12 päeva pärast. Hästi mõjub ka tuhk. Haiged varred eemaldada. Sügisel soovitatakse pojengivarred maapinnani ära lõigata ja ära põletada koos lehtedega, sest hallitusseen talvitub juurtel ja taimejäänustel. Ent see polegi nii ohutu tegevus, sest lõikeriistadega (levib ka lehetäidega) levitatakse teist levinud haigust; pojengi viirusmosaiiki, mis on tavaliste meetoditega ravimatu haigus. Tunnuseks on pojengi lehtedele tekkivad kollased laigud kontsentriliste ringidena või kollasekirju muster. Profülaktikaks on eri puhmikute lõikamise vahel desinfitseerida nuga kõrge temperatuuriga (räägitakse, et mõjub ka noa kastmine kangesse formaliini või kaaliumpermanganaadi lahusesse, kuid ma pole selles päris kindel), vanade viirushaigete puhmikute väljakaevamine ja põletamine, et vältida uute sortide nakatumist, või tervendada neid laboratoorsel teel meristeemmeetodil, lõigata varred pealt ära kevadel kuivanud peast, mitte lõigata õisi lõikeks. Saadan viirusvaba istutusmaterjali.
Enamus (66%) pojengisorte on aretatud valgeõielisest pojengist (P.lactiflora) ning on iluaianduses tuntud hiina pojengide nime all. Alla 1% sortimendist moodustavad varajase pojengi (P.officinalis) sordid. Uus kvaliteet saavutati eri pojengiliikide ristamisel saadud hübriidpojengide (nn. Ameerika hübriidide) puhul, mis moodustavad sortide üldarvust juba 33%. Nende eeliseks on varajane õitsemine ning pojengidel varemtundmatud erksad ja originaalsed värvused.
Õietüübid. Õie ehituse alusel rühmitatakse pojengid tüüpidesse; 1) lihtõielised, 2) jaapani pojengid (selle all eristatakse veel anemooniõielisi), 3) pooltäidisõielised ja 4) täidisõielised. Täidisõieliste all eristatakse 4 alltüüpi; a) roosiõielised, b) poolroosiõielised, c) poolkeraõielised (ja keraõielised) ning d) krooniõielised.
Lihtõielised: 1-2 rida kroonlehti, tolmukad on normaalselt arenenud.
Jaapani pojengid: üleminekuvorm lihtõieliselt täidisõielisele. 1-2 rida kroonlehti. Tolmukaniidid laienenud, tolmukad steriilsed (tolmukapead kadunud). Selliseid kitsaste kroonlehtede taolisteks muutunud steriilseid tolmukaid nimetatakse staminoodideks ehk kõlutolmukateks. Staminoodid on veel tolmukate värvi, moodustavad õie keskel ilusa kera. Mõnikord eristatakse jaapani pojengidest veel anemooniõielisi pojenge; neil on staminoodid suuremad ja laiemad, otsad sissepoole käändunud ja tavaliselt on nad juba kroonlehtede värvi.
Pooltäidisõielised: kroonlehti vähemalt 3 rida (tavaliselt 3-5). Õies on suurte ja laiade kroonlehtedega vaheldumisi palju normaalselt arenenud tolmukaid.
Täidisõielised: päris-kroonlehed 1-5 reas. Täielikult täidisõielisel õiel on kõik tolmukad ja emakad muutunud kroonlehetaolisteks petaloidideks, mis kujult ja värvuselt erinevad vähe äärmistest päris-kroonlehtedest. Aga täidisõis võib sisaldada ka emakaid ja (või) tolmukaid.
Täidisõieliste pojengide all eristatakse omakorda 4 alltüüpi. Õie alltüüp pole midagi lõplikku, absoluutset, pigem on ta kalduvus (tendents) kuhugi suunda, enamasti sisaldab õis ka teise alltüübi elemente, mistõttu õie paigutamine ühte või teise alltüüpi tekitab sageli raskusi. Isegi ühel ja samal puhmikul esineb enamasti eri tüüpi õisi, ja ka eri aastatel võib pilt erineda.
Roosiõielised. Kuna eestikeelses kirjanduses alltüüpide terminoloogia puudub, kasutan ka paralleelmõisteid "roosi tüüpi" õis, "roosikujuline", "roosjas", "roos-", "roosilaadne", "roositaoline", "roosi vormi", mis kõik tähendavad sedasama. Roosiõielises õies on kroonlehed peaaegu kõik ühesuurused, vähenedes veidi keskpaiga poole, nad on suured, laiad, ümmargused, kompaktse asetusega. õis meenutab suurt roosi.
Poolroosiõielised. Kuju ja ehitus nagu roosiõielistel, kuid õie keskel või kroonlehtede vahel on palju tolmukaid.
Poolkeraõielised. Välimised kroonlehed suured, laiad; seesmised kroonlehed suhteliselt kitsad (tihti lõhestunud, hambulise servaga), koondunud poolkeraks. Osadel sortidel võivad õied täielikul avanemisel võtta ka kera kuju (keraõielised pojengid).
Krooniõielised. Välimised kroonlehed laiad, suured, neile järgneb "krae" (rõngas) rohkearvulistest, kitsastest kroonlehtedest (staminoodidest), tsentris jälle krooniks koondunud küllalt laiad kroonlehed. Enamasti on kroon ja välimised kroonlehed ühesuguselt värvunud, staminoodid aga teist värvi.
Õie suurused: väikesed: 12 cm ja vähem, keskmise suurusega: 13-15 cm, suured: 16-17 cm, väga suured: 18 cm ja enam.
Õitseajad on määratud arvukate etalonsortide alusel ja on olenevalt ilmastikust eri aastatel kuupäeviti muutlikud.
Puhmiku kõrgused minu aia tingimustes; madalad: 80 cm ja vähem, keskmise kõrgusega: 85-95 cm, kõrged: 100-105 cm, väga kõrged: 110 cm ja rohkem.