Lugupeetud lillekasvataja!
Saadame Teile tutvumiseks juba oma neljanda püsilillekataloogi, ehkki sellel aastal suure hilinemisega. Usume siiski, et järelejäänud kuu kuni poolteist on veel piisav aeg tellimuse vormistamiseks ja ärasaatmiseks. Oleme harrastuskollektsionäärid. Tulpide ja liiliate osa on Kalle Kruusilt ja muude külmakindlate, aias talvituvate sibullillede ja pojengide osa Sulev Savisaarelt.
Käesolevate “kaante vahel” on 2 erinevat ja sõltumatut lillekataloogi. Soovitame kõik Kalle Kruusi kataloogi tellimused saata ainult Kalle Kruusi aadressil, Sulev Savisaare kataloogi tellimused aga Sulev Savisaare aadressil. Sama jaotus kehtib ka tasumise osas. Erandid on lubatud, aga neist võib tekkida segadust.
Tervist!
Pakun teile mõningaid tulbi- ja liiliasorte, sibulad saadan ära septembri algul. Viimane tellimiskuupäev on 31. juuli. Minimaalne tellimissumma on 40 EEK. Suurte tellimiskoguste puhul paluksin eelnevalt kokku leppida. Maksmine toimub kas enne või peale paki saamist. Tellija tasub ka postikulud või lepime eelnevalt kokku kättesaamise osas (siis jäävad postikulud ära). Tellimusele on soovitav lisada varuvariandid juhuks, kui mõnda sorti ei jätku. Ühtlasi vabandan ka nende ees, kes ei saanud daaliate kevadkataloogi, kuna seoses suurte ümberkorraldustega kogu kollektsiooni ulatuses ei jõudnud ma seda koostada.
Kõigi minu poolt pakutavate sibulate tellimused on soovitav saata minu (Kalle Kruusi) aadressil, samuti toimub minu poolt pakutavate taimede eest tasumine mulle. Minu aadress on
Kalle Kruus: Rannu, EE2043, Aseri sjk., Ida-Virumaa. Tel. (8 233) 51 129
LIILIAD
Pärast sordinime on sulgudes antud liilia sordirühma number rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi: I– Aasia-hübriidid (peamiselt Aasia päritoluga liikidest aretatud sordid). Õite asetuse järgi õisikus jaotatakse rühm kolmeks alamrühmaks: I (a)–õied püstised; I (b)–õied vaatavad külgedele; I (c)–õied rippuvad (allapoole vaatavad).
1. ‘APELDOORN’ I (a). Õied heleoranžid, vaid väheste heledate täppidega südame piirkonnas, tugevate õielehtedega. Õite läbimõõt 16 cm. Taime kõrgus 130 cm. 20.-
2. ‘BARS’ [I (a); Tšutšin, 1985]. Saadud sortide ‘Mystic Gold’ ja ‘Metelitsa’ ristamisest. Õied rohekasvalged, keskosas täpilised, läbimõõt 18 cm. Õitseb juulis. 140 cm. Üks ilusamaid liiliaid minu kollektsioonis. Saadud autorilt koos paljundamisõigusega. 50.-
3. ‘FIRE KING’ [I (b); J. E. H. Stooke, c.1933]. Õied tulipunased, õite läbimõõt 10 cm, taime kõrgus 100 cm. Ühel taimel üle 20 õie. Õitseb juulis. 10.-
4. ‘GOLD LODE’ [I (a); W. Windus, 1973]. Õied kollased, heleda kuldkollase oreooliga, üksikute täppidega keskosas. Õite läbimõõt 12 cm, taime kõrgus 100 cm. Ühel täiskasvanud taimel on vähemalt 20 õit. Parim 1. rühma liilia 1980. aastal Hollandis, samuti USA-s ja Kanadas 1983. aastal. Tõeline šedööver (meistriteos). 40.-
5. ‘JETFIRE’ [I (a); E. McRei, 1971]. Kahevärviline liilia. Õied oranžpunased, südamik erekollane. Õite läbimõõt 14 cm, taime kõrgus 100 cm. Õitseb juuli algul. 20.-
6. ‘MISS ALICE’ [I (a); D. Wadekamper, 1983]. Õied maheda punase värviga. Õiesüdamik tumedam. Õite läbimõõt 12 cm, taime kõrgus 150 cm. Õitseb juulis. Üks ilusamaid punaseid brašmark-hübriide. 20.-
7. ‘ROTALA’ [I (a); A. Zorgevitš, 1975]. Ereoranžid, ilma täppideta õied juulis. 80 cm. Õite läbimõõt 10 cm.. 5.-
8. ‘SPUTNIKS’ [ I (a); V. Orehovs, 1986]. Õied sidrunkollased, roheka läike ja pruunika oreooliga. Õite läbimõõt 12 cm, taime kõrgus 150 cm. Õitseb juuli lõpul. Sigisibulatega. 5.-
9. ‘ZABAVA’ [I (b); M. Kirejeva, 1982]. Õied tumedad kirsipunased. Õite läbimõõt 10 cm, taime kõrgus 120 cm. Õitseb juulis. Sigisibulatega. Paljuneb kiiresti. 5.-
10. ‘TRADE WINDS’ [I (a); W. Windus, 1975]. Õied kollased, südamikus pruunikaspunased, ilma täppideta. Õite läbimõõt 15 cm. Taime kõrgus 170 cm. 15.-
11. ‘VOSTOTŠNAJA SKAZKA' [I (a): Kirejeva, 1984]. Tumepunased püstised musta täpistusega õied tihedas pikas õisikus. Täiskasvanud taimel üle 50 õie! Väga efektne liilia. Sigisibulatega. 50.-
12. ‘WILLOW WOOD’ [I (a); D. Wadekamper, 1985]. Unikaalne brašmark-hübriid. Õied kuldkollased, õielehed südamikupoolel purpur- pruunika maalinguga, ilma täppideta. Õite läbimõõt 16 cm, taime kõrgus 100 cm. 20.-
TULBID
3. rühm – triumftulbid (saadud varajaste ja hiliste lihtõieliste tulpide ristamisel):
13. ‘ATLANTIS’ (J. F. van den Berg & Sons, Ltd., 1981). Violetne tulp valge serva ja sinise põhjaga. 6.-
14. ‘BAHAMA’ (J. F. van den Berg & Sons, Ltd., 1981). Punane laia kollase servaga. 5.-
15. ‘BASTOGNE’ (P. Koedijk & Sons, 1980). Veripunane. 4.-
16. ‘BLUE RIBBON’ (M. H. Immerzeel, 1981). Lillakaspurpurne õis rohekassinise põhjaga. 5.-
17. ‘BURNING LOVE’ (H. G. Huyg, 1981). Punane õis kollase põhjaga. 4.-
18. ‘CANDLELIGHT’ (J. Jongejan & Sons, 1982). Punane kollase servaga. ‘Lucky Strike’ sport (pungamutant). 5.-
19. ‘DREAM FANTASY’ (van den Berg, peale 1986). Punakasvioletne.. 6.-
20. ‘EARLY GLORY’ (H. G. Huyg, 1981). Purpurpunane õis kollase põhjaga. 6.-
21. ‘EVENING STAR’ (I. V. T., 1980). Purpurne õis valge põhjaga. 5.-
22. ‘O. HOLITCHER’ (Vaclavik, 1991). Tšehhi sort. Mahepunane veidi heledamate tippudega. 7.-
23. ‘POUSSIN’ (H. Carlee, 1942). Purpurvioletne. 3.-
24. ‘RAJKA’ (Vaclavik, 1991). Lillakaspunane valge servaga 10.-
25. ‘JAN REUS’ (Hybris, 1986). Karmiinpunane kollase põhjaga. 6.-
26. ‘SHANSON’ (Vaclavik, 1991). Tumelilla õis valge servaga 20.-
27. ‘STRADIVARIUS’ (Konijnenburg & Mark, Ltd., 1981). Punane oranži serva ja rohelise põhjaga. 5.-
4. rühm – darvin-hübriidtulbid (saadud põhiliselt darvintulpide ristamisel Fosteri tulbiga):
28. ‘ACROPOLIS’ (I. V. T., 1986). Purpurne õis sinakasmusta põhjaga. 6.-
29. ‘ANGELS DREAM’ (Institut Pruhonice, 1992). Tšehhi sort. Valge kollakasrohelise varjundiga. 5.-
30. ‘JAN MATOUŠ’ (Institut Pruhonice, 1992). Tulipunane valge servaga. 4.-
31. ‘JUDITH LEYSTER’ ((I. V. T., 1980). Karmiinroosa kombinatsioon kreemiga, põhi kollane. 6.-
32. ‘ORANGE QUEEN’ (G. H. van Went & Sons, 1985). Mandariinpunane kollaka varjundiga. ‘Apeldoorni’ sport. 6.-
33. ‘OXFORD’S ELITE’ (G. G. Kol, 1968). Vaarikapunane oranžikaskollase servaga, põhi kollane. ‘Oxfordi’ sport. 5.-
34. ‘PRINCESE GUNDEGA’ (Dudums, 1991). Läti sort. Tumekollane punakasroosa maalinguga. 3.-
35. ‘SURPRISE’ (Harry Roozen Niczn., 1986). Väljast punane kitsa kollase servaga, seest kollane. Must põhi. ‘Apeldoorn’s Elite’ sport. 5.-
36. ‘FORGOTTEN DREAMS’ (Konijnenburg & Mark, Ltd., 1968). Punakasroosa kitsa kollase servaga. Hiigelõis. 5.-
5– hilised lihtõielised (siia on ühendatud endised tulbirühmad darvintulbid ja kotedžtulbid)
37. ‘BARCELONA’ (J. F. van den Berg & Sons, Ltd., 1991). Lillakaspunane, põhi heledam 5.-
38. ‘BLACK MAGIC’ (Grullemans & Sons, 1967). Mustjaspunane. 7.-
39. ‘CREAM PERFECTION’ (J. F. van den Berg & Sons, Ltd., 1992). Valge kollaka varjundiga. 6.-
40. ‘GEORGETTE’ (C. V. Hybrida, 1952). Mitmeõieline tulp, heades kasvutingimustes võib üks vars anda kuni 7 õit, tavaline on 2-4 õit. Õis kollane punase servaga. 7.-
41. ‘HOFSTA UNIVERSITY’ ((I. V. T., 1986). Kollane valge servaga, seest kollane. Ka põhi on kollane. 6.-
42. ‘JUNIJA SMAIDS’ (Skuja). Läti sort. Kollane roosa servaga. 10.-
43. ‘MAGIER’ (C.V. Hybrida, 1951). Valge laia lillakassinise servaga. 5.-
44. ‘TEMPLE OF BEAUTY’ (D. W. Lefeber & Co, 1959). Lõheroosa, liiliaõielise kujuga. Lehed veidi lillakirjud. Kõrge. 4.-
6. rühm – liiliaõielised tulbid (õied on teravatipuliste väljapoole suunatud kroonlehtedega):
45. ‘CAPTAIN FRYATT’ (van Tubergen, Ltd., enne 1931). Punane. 6.-
46. ‘CHINA PINK’ (de Mol-Nieuwenhuis, 1944). Roosa valge põhjaga. 4.-
47. ‘DUO’ (Vaclavik, 1991). Korallpunane kollakasvalge (kreemi) servaga.. 8.-
48. ‘HAVRAN’ (Vaclavik, 1992). Mustjaslilla.. 8.-
49. ‘LORA’ (Vaclavik). Punakasvioletne tumeda oranžkollase servaga. 7.-
50. ‘SOKOL’ (Vaclavik, 1990). Roosakaspunane.. 7.-
7. rühm – narmastulbid (kroonlehe servad tihedalt narmastunud)
51. ‘AIGA’ (Skuja). Violetne õis violetse narmaga. 6.-
52. ‘ATMODA’ (Skuja). Valge. 8.-
53. ‘BLUE HERON’ (Segers Bros., Ltd., 1970). Violetjaspurpurne õis purpurse narmasservaga. 5.-
54. ‘CRYSTAL BEATY’ (P. van Dijk & Sons, 1982). Punakasoosa õis oranžika narmaga. ‘Apeldoorni’ sport. 3.-
55. ‘VERONIKA’ (Skuja). Purpurvioletne. 10.-
8. rühm – roheliseõielised tulbid (osaliselt roheliste kroonlehtedega)
56. ‘ARTIST’ (Captein Bros., 1947). Väljast purpurne ja lõheroosa, seest lõheroosa ja roheline. 5.-
10. rühm – papagoitulbid (lõhestunud kroonlehtedega, enamasti hilised)
57. ‘GLASNOST’ (J. F. van den Berg & Sons, Ltd., 1992). Tulipunane kuldkollase servaga.. 30.-
58. ‘HOLLAND HAPPENING’ (Jan van Bentem, 1986). Punane. ‘Apeldoorni’ sport. 5.-
11. rühm – hilised täidisõielised tulbid ehk pojengtulbid:
59. ‘ANGELIQUE’ (D. W. Lefeber & Co, 1959). Kahvaturoosa. 6.-
13. rühm – Fosteri tulbid (suured, varaõitsevad):
60. ‘SILVA’ (Sidrevics, 1985). Läti sort. Punane pärani avanev õis. 4.-
Saadan Teile tutvumiseks oma püsilillekataloogi istutusmaterjali müügiks või vahetuseks. Vahetuse puhul on vajalik eelnev kokkulepe. Minu kollektsioonis on ligi 2500 nimetust külmakindlaid püsililli, nende hulgas ka umbes 300 nimetust pojenge.
Tellimusi istutusmaterjalile võtan vastu 31.juulini (Tartu postitempel). Minimaalne tellimuse summa on 50 krooni (ilma postikuludeta). Tellimused täidan nende saabumise järjekorras. Paljudest sortidest on taimi küllalt väikeses koguses (asjaarmastajakogused, sest lillekasvatusega tegelen vaid põhitöö kõrvalt) ja neid võib jätkuda vaid esimestele tellijatele. Oleks hea, kui märgiksite tellimusse, kas olete nõus sortide asendamisega juhul, kui mõnda sorti ei jätku, ja millistega asendada.
Tellitud istutusmaterjali saadan üldjuhul tellijale postiga septembri esimesel poolel (postikulud tasub tellija) või lepime eelneval kokku kättesaamise osas (siis jäävad ära postikulud). Igaühel eraldi lilli tellida (oma nime all) on kasulikum, sest siis saab igaüks endale järgmiseks aastaks ka eraldi kataloogi. Samas soovitan kollektiivset pakisaamist, sest siis vähenevad igaühe postikulud, mis muidu on küllalt suured. Selleks palun tellimusele lisada märge, kelle tellimused ma võin ühes pakis ära saata ja kelle aadressil.
Aadress: EE2400 Tartu, postimaja, postkast 175, Sulev Savisaar, tel. (27) 485 835.
Kataloogi pole vaja tagasi saata, samuti meeldiks meile, kui Te tutvustaksite kataloogi ka oma tuttavatele. Kõik selle aasta tellijad saavad järgmisel aastal ilma küsimata uuendatud sortimendiga kataloogi. Soovijatele saadetakse kataloog esimesel nõudmisel (tasuta). Kui Te olete tellimisel 2 aastat vahele jätnud, siis peate kataloogi juba küsima. See on sellepärast, et kataloogi saadan küll tasuta, tegelikult aga on tema tegemine ja saatmine küllalt kallis.
Nimede puhul tuleks eelistada ladinakeelseid nimesid, sest tihti puuduvad taimedel eestikeelsed nimed.
Sibulad istutage reeglina nii, et sibulakand jääks mullapinnast sibula 3-kordse läbimõõdu sügavusele.
1. LAUK. Allium jesdianum. Kesk-Aasiast pärit kõrgekasvuline (100-120 cm) ilulauk tumelilla koheva õisikukeraga. Sobib ka lõikeks. Sel aastal pakun jõulisemat ja suureõielisemat vormi kui varempakutu. Õitseb mais-juunis. 3.-
2. Pöörislauk. Allium paniculatum. 10-30 cm kõrgune Euroopa looduslik lauk väikeste heleroosade kellukjate õiekestega augustis. Välimised õied algul rippuvad ja seesmised püstised, hiljem kõik püstised. Päike, kuiv muld. 5.-
3. ÜMAR LAUK. Allium rotundum subsp. rotundum. Kuni 60 cm kõrgune Lõuna-Euroopast pärinev väga jäiga-varreline ilulauk juunis-juulis õitseva ülitiheda tumepurpurse (tumelilla) väikese (Ø 4 cm) õisikukeraga. Kellukjas-munajate õite tipp muutub avanemisel heledaks, kuna paistma hakkab sisemiste õiekattelehede valge serv. 10.-
4. APENNIINI ÜLANE. Anemone apennina. Lõuna-Euroopast pärinev 15 cm kõrgune pikerguse mugulaga, maikuus sinise õiega õitsev “sibullill”. Eelistab poolvarju ja parasniiskust. 6.-
5. ÕRN ÜLANE ‘ENEM’ (Anemone blanda). Krasnodari kraist Enemi küla juurest loodusest kogutud kena sihvakas (kõrgus 25 cm) vorm. See populatsioon on liigi ainuke leiukoht Venemaal! 40.-
6. VÕSAÜLANE (Anemone nemorosa) 'VESTAL' (M.Leichtlin). Võsaülase valge täidisõieline sort. Õie keskel väike kuppel valgetest tihedatest kroonlehtedest, kuppel suureneb õitsemise käigus pidevalt. Õitseb kaua. Ei laiuta aias. Päike või poolvari, parasniiskus. 10.-
7. LEICHTLINI PREERIAKÜÜNAL (Camassia leichtlinii) 'CAERULEA' (Canon Ellacombe). Preeriaküünla lähim sugulane on siniliilia (Scilla). Põhja-Ameerika lääneosa liik suurte tugevate tumesiniste suurte (Ø 5 cm) korrapäraste õitega pikas õisikus juunis. Kõrgus 80 cm. Päikesepaiste, niiske või parasniiske muld, nagu ka järgnevatel liikidel. 10.-
8. HARILIK PREERIAKÜÜNAL. Camassia quamash (C. esculenta). 50 cm kõrgune Põhja-Ameerika lääneosa liik tumesiniste õitega juunis, eelmisest veidi madalam ja väiksemate ebasümmeetriliste õitega juunis. 10.-
9. SINI-PREERIAKÜÜNAL. Camassia scilloides (C. fraseri). 60 cm kõrgune suurte (Ø 6 cm) helesiniste õitega juunis õitsev Põhja-Ameerika kesk- ja idaosa liik.. 5.-
10. SININE KIRGASLILL (Chionodoxa luciliae). 10 cm kõrgune varakevadel (aprillis) õitsev sibullill. Õied eresinised, valge südamikuga, asuvad 1-3 kaupa õisikutes. Kiire paljunemise tõttu moodustab kiiresti ilusaid taevasiniseid õitsevaid laike. Kasvavad, paljunevad ja talvituvad meie oludes hästi. Vähenõudlikud. Päikesepaiste või poolvari, parasniiske muld. 3.-
11. SINISE KIRGASLILLE (Chionodoxa luciliae) Gigantea-rühm 'LILACINA'. Nimekirjades märgitakse sordirühmad nurksulgudes või kandilistes sulgudes kas sordinime ees või taga, näiteks Chionodoxa luciliae [Gigantea Group] ‘Lilacina’. Sinise kirgaslille suureõielised sordid ja vormid on ühendatud Gigantea-sordirühmaks, eesti keeles kasutati nende puhul ebaõigesti nime hiid-kirgaslill (tegelikult on see vaid sinise kirgaslille sünonüüm). Peamiselt Lätis levinud 10 cm kõrgune aprillis õitsev sort või vorm suurte valgete õitega, millel on puhkedes tugev lilla varjund. 8.-
Aed-sügislill. Colchicum x hybridum. Peamiselt kauni sügislille (C. speciosum) mitmete vormide ristamisest teiste liikidega on saadud suureõielised hollandi sordid. Väga suurte roosakaslillade õitega sügisel (olenevalt sordist augusti lõpust novembrini) õitsevad sibullilled. Üks meeldivamaid lilli sügiseses aias (on olemas palju sorte, ka täidisõielisi). Koos hostalehtedega saab temast koostada võrratu kimbu (buketi) ja seda kuni hilissügiseni välja! Mürgine! Eelistavad päikest ja parasniisket mulda. Paljud inimesed peavad seda lille sügiskrookuseks, kuid erinevus on suur. Sügislillel on kevadel tulbilehesuurused läikivad lehed, sügiskrookustel aga kitsad krookuselehed, sügislille õis on krookuse õiest palju suurem ja tugevam (jäigem), mugulsibul on kanamunasuurune. Päike, parasniiske muld.
12. AED-SÜGISLILL 'Gracia' (P. Visser Czn., 1974). Laialt avatud suure valge südamikuga lillakasroosad õied puhkevad septembri algul. 20 cm. 5.-
13. AED-SÜGISLILL 'Lilac Wonder' (C. giganteum x C. bornmuelleri) (Zocher & Co, enne 1926). Lillakasroosad 20 cm kõrgused pika õieputkega ja küllalt kitsaste kroonlehtedega ning ilma valge südamikuta õied puhkevad septembri algul, kipuvad lamanduma. Rikkalik õitseja. 10.-
14. AED-SÜGISLILL 'THE GIANT' (C. giganteum x C. bornmuelleri) (Zocher & Co pre- 1926). Violetsed õied laia valge südamikuga. Puhkeb septembris. 5.-
15. KAUNIS SÜGISLILL (Colchicum speciosum) 'ORDU' (selection from M & T 4378 ). Põhja-Türgist Ordu provintsist looduslikust materjalist väljavalitud sort. 15-20 cm. Ametüstvioletsed õied suure valge südamikuga. Täispäike, rammus, mitte liiga kuiv muld. Kauni sügislille õiekattelehed on veidi kitsamad kui aed-sügislillel. 7.-
16. KAUNIS SÜGISLILL (Colchicum speciosum) 'Turkey' (Hoog, 1980). Erineb eelmisest pisiasjades. 8.-
17. SÜGISLILLEDE (Colchicum) SEGU. Siin pakun määramata sorte, liike ja seemikuid, kõik suureõielised, saledad ja head. Kes ei jahi sordinimesid, sellele on see parim (majanduslik kokkuhoid!). 1.-
18. IDA-MAIKELLUKE (Convallaria keiskei) (spont. Amur. obl., Zavitinsk). Ehkki see liik on veidi suuremate ja avatumate (laikellukjate) õitega, on erinevus meie piibelehest vähemärgatav ning pigem botaaniku jaoks: kandeleht (kõrgleht õie alusel) on enam-vähem ühepikune õieraoga. Pakun looduslikku materjali, mis on kogutud Amuuri oblastist Zavitinskist. Kõik maikellukesed on aias kõvad laiutajad, neid ei või panna teiste lillede vahele. 5.-
19. HARILIKU MAIKELLUKESE (piibelehe) ROOSA TEISEND. Convallaria majalis var. rosea. Roosaõieline maikelluke. 10.-
20. Kaukaasia maikelluke Convallaria transcaucasica. Õied laikellukjad ja meie piibelehest suuremad (kuni 1 cm pikkused). Ka lehed suuremad. 5.-
21. KANDELEHINE LÕOKANNUS (Corydalis bracteata). Altai mägedest Altaiski asulast pärit 20 cm kõrgune aprilli lõpus puhkev mugullill. Õied suured, helekollased, tavaliselt 4-8 kaupa õisikus. Vähenõudlik. Poolvari (ka päike), parasniiske muld. Seemned enne õitsemise lõppu eemaldada, et ta isekülvi tõttu ei hakkaks naabreid umbrohustama. 8.-
22. ÕÕNES LÕOKANNUS (Corydalis cava, syn. C. bulbosa). Kuni 25 cm kõrgused tumeroosade kuni lillade õitega mai algul õitsevad mugullilled. Õisikus kuni 20 õit. Minu taimed on pärit Smolenski oblastist Roslavli linna lähedalt loodusest. Mugul on suur ja seest õõnes, ka mugula tükid lähevad kasvama. Seemned soovitan õigeaegselt eemaldada! Poolvari, parasniiske muld. 5.-
23. WELDENI KROOKUS (Crocus biflorus ssp. weldenii) 'FAIRY' (van Tubergen, enne 1956). Avanenult on õis valge, suletult (väljastpoolt) aga valge sinise “keelekesega” alusel. Väga õierikas. 3.-; 10 tk. 20.-
Kuldõielise krookuse (Crocus chrysanthus) sordid on tänapäeval märksa populaarsemad kui suureõielised kevadised krookused (C. vernus) ning krookuste põhiline aretustöö käibki just kuldõieliste krookuste rühmas. Ehkki kuldõielise krookuse õied on kevadise krookuse õitest väiksemad, õitsevad nad see-eest märksa rikkalikumalt, tunduvalt varem ja kauem. Üks mugulsibul võib anda kuni 25 õit. Päike. Parasniiske kerge huumusmuld.
24. KULDÕIELINE KROOKUS ‘AUBADE’ (C. M. Berbee, 1959). Valge. Nagu ‘Ard Shenk’, kuid 3-5 päeva hilisem. Suurbritannias puudub, seetõttu on Külmakindlate Taimede Seltsi (Hardy Plant Society) poolt tagaotsitav sort. 3.-
25. KULDÕIELINE KROOKUS 'BLUE PEARL' (G. H. Hageman, enne 1950). Õied valged, kuid huvitava pärlmutterja sinaka varjundiga. 3.-
26. KULDÕIELINE KROOKUS 'MARIETTE' (van Tubergen, 1956). Õied sidrunkollased, väga suured, välimiste kroonlehtede selg purpursete vöötidega. Rikkalikult õitsev. Suurbritannias puudub, seetõttu on Külmakindlate Taimede Seltsi (Hardy Plant Society) poolt tagaotsitav sort. 3.-
27. VÖÖTKROOKUS (Crocus kotschyanus). Türgist, Süüriast ja Liibanonist pärinev septembris õitsev liik. Õied õrna roosakassinist värvi, õieneel kollane. Ilus ja vastupidav, igal sügisel stabiilselt õitsev vorm. 3.-
Kevadised krookused (Crocus vernus) on meie aedade traditsioonilised suureõielised krookused. Hakkavad õitsema kuldõielisest krookusest paar nädalat hiljem, õitsemine kestab umbes 2 nädalat. Päike, parasniiske huumusmuld.
28. KEVADINE KROOKUS ‘HAARLEM GEM' (C. vernus x C. tommasinianus). (van Tubergen, enne 1944). Et sort on saadud kevadise krookuse ristamisel dalmaatsia krookusega, siis on ta teistest kevadise krookuse sortidest varajasem, õitseb rikkalikult ja tema õied on veidi väiksemad, seest helevioletsed, väljast hõbedaselt hallid. 3.-
29. RUUGE ROHTLALIILIA. Eremurus fuscus. Rohtlaliiliad (45 liiki) on kõrgekasvulised ja eksootilised ilusad püsikud, mida enamasti loetakse samuti sibullillede hulka. Nende juurikas on pärast pealsete kuivamist kaheksajala kujuga, sellega on hea inimesi hirmutada. Et on kõrbete ja poolkõrbete taimed, siis ei sobi nad meie kliimasse niiskustundlikkuse tõttu. See liik on erand, teda ei näi miski häirivat, annab ohtrat isekülvi, nii et kui seemneid ei eemaldada, muutub veel umbrohukski! Kõrgus 1 kuni 1,7 meetrit. Õied rohekaskollased, pruuni servaga, õit ilmestavad pruunikasoranžid tolmukad. Õied koondunud pikka õisikusse. Õitseb juunis. Päike, kuivem kasvukoht. 20.-
30. ROHTLALIILIA (Eremurus). Hübriidse, teadmata päritoluga seemikud, mis on mõne aasta siiski ilma niiskuse eest kaitsmata minu aias talvitunud. 150 cm, õisik üle poole meetri pikk, õied 2,5 cm läbimõõdus, põhitooniks on valge. Õitseb juunis. Täispäike, kuivem kasvukoht või kallak, talvel soovitavalt niiskusekaitse. Väikeses koguses. 25.-
31. KAMTŠATKA PÜVILILL. Fritillaria camschatcensis (spont. Sakhalin, Korsakov). Ida-Siber ja Põhja–Ameerika. Kohalikud Siberi elanikud nimetavad teda “mustaks liiliaks”. Tumerohelised lehed on varrel männastena.. Laikellukjad mustjaspurpursed küljele vaatavad või rippuvad õied 30 cm kõrguse varre tipus 1‑6-kaupa kobaras mai lõpus-juuni algul. Poolvari. Niiskem muld, võib olla turbane. Taimed korjatud loodusest Sahhalinilt, Korsakovist. Vähe! 40.-
32. HARILIKU PÜVILILLE (KEISRIKROONI) SEGU. Fritillaria imperialis. Aias pole teist sellist sibullille, mis juba mai keskpaigaks suudab kasvada 1 m kõrguseks. Varre tipus asetsevad lehed kimbuna nagu palmil, selle all ripuvad kobaras 5-8 tulbiõie suurust kellukjat longus õit Olenevalt sordist võivad õied olla kas kollased, oranžid või punased. Erakordselt dekoratiivne. Sibulad ja kogu taim on ebameeldiva lõhnaga, seetõttu istutatakse püvilille muude sibullillede lähedusse hiirte tõrjumiseks. Päike. Vett läbilaskev kuiv viljakas muld. Raskemas mullas panna sibula ümber liiva. Segus on sibulad õievärvi järgi sortimata. 2.-
33. HARILIK PÜVILILL ‘LUTEA'. Kollane sort. 3.-
34. HARILIK PÜVILILL ‘RUBRA’. Punaseõieline sort. 4.-
35. HARILIK PÜVILILL, oranž 4.-
36. TÄIDISÕIELINE LUMIKELLUKE Galanthus nivalis ‘Flore Pleno’ (‘Plenus '). Kui lihtõielisel lumikellukesel on 3 välimist kroonlehte suured ja 3 sisemist kroonlehte väikesed, varjule jäävad, siis täidisõielisel on kõik 6 kroonlehte suured, mistõttu õis jätab hoopis suurema ja ilusama mulje. Õis rippuv, seest täidetud, õie sisse vaadates meenutab see valge-rohelisekirjut miniatuurset roosiõiekest.. 4.-
37. SUUREKAELALINE KUREREHA. Geranium macrostylum. Türgist pärinev väga hästi kasvav muguljate risoomidega kiiresti laienev 40 cm kõrgune ilusa ümmarguse õiekujuga roosaõieline (Ø 3 cm) mai lõpus - juuni algul õitsev “sibullill”. Mugul lame, peente ja lühikeste väljakasvetega. Vabandan, et eksituse tõttu saatsin teile eelmisel aastal G. transversale asemel suurekaelalise kurereha. 4.-
38. KASSI-KUREREHA. Geranium malviflorum. Hispaaniast ja Marokkost pärinev siniseõieline (Ø 3-3,5 cm) mai lõpus - juuni algul õitsev 30 cm kõrgune liik. Laieneb kiiresti muguljate risoomidega, mis jäävad aastateks ühendatuks nöörjate, küllalt tugevate ja vintskete ühendustega sarviliste mugulate vahel. Väljakaevamisel saadakse terve suur pesakond "nöörisüsteemiga" seotud mugulaid (kuni meetrise läbimõõduga laik ühes tükis!). 4.-
39. NIIDU-KUREMÕÕK ehk GLADIOOL. Gladiolus imbricatus. Avamaal talvituv täiesti külmakindel gladiool, talvekatet ei vaja. Eesti looduslik taim, looduskaitse all. Õitseb suvel (alustab jaanipäeva paiku), 80 cm kõrgune. Punased 3 cm suurused õied asuvad ühekülgses õisikus. Päike, parasniiske muld, annab isekülvi. 4.-
40. TAEVASSININE PISIHÜATSINT. Hyacinthella azurea (syn. Muscari azureum, Pseudomuscari azureum). Türgist pärinev 10 cm kõrgune, varakevadel (aprillis) õitsev sibullill väikeste erk-taevassiniste õitega tihedates õisikutes. Õied ei kitsene tipust nagu kobarhüatsindil, vaid on kellukjad. Päike, vett läbilaskev parasniiske huumusmuld. 6.-
Võrkiirised (Iridodictyum). Väga ilusad eksootilised Taga-Kaukaasiast pärinevad madalakasvulised (10-20 cm) kevadelõitsevad sibuliirised õitega läbimõõdus 7-8 cm, mis puhkevad aias vaid mõni päev hiljem kui lumikellukesed ning nende õis ei sulgu halva ilmaga, nagu see toimub krookustel ja paljudel teistel varakevadistel lilledel Muscari azureum. Külma ei karda, aga kardavad suvist-sügisest liigniiskust. Pidevalt niiskes mullas sibulad hävivad. Päike, hea drenaažiga kuivem kobe huumusrikas liivsavimuld, eelistavad lõunakallakut. Lubjalembesed.
41. VÕRKIIRIS (Iridodictyum) 'Katharine Hodgkin' (I. histrioides var. major x I. win.) (E. B. Anderson, 1960). Õied suured ja omapärase värvusega. Kõrgus 10 cm. Kollane suur õis on sinise soonestusega ja kahvatusinise tooniga üle valatud. Kerge vari, parasniiske muld. 15.-
42. KOROLKOVI IIRIS (Iris korolkowii) 'Violaceae' (Krelage, 1905 või c 1887). Turkmeeniast ja Afganistanist pärinev eksootiline 50 cm kõrgune iiris Regelia-sektsioonist, mille kohta autoriteedid arvavad, et meie kliimavööndis pole seda võimalik kasvatada soojapuuduse ja liigniiskuse tõttu, mistõttu soovitatakse ta varem välja kaevata ja kuni istutuseni hoida 35 kraadi juures ning istutada võimalikult hilja. Midagi sellist pole ma teinud, see sort kasvab mul ilma väljakaevamisteta täispäikeses tavalise, veidi tõstetud peenra lõunapoolses servas ning õitseb juba paar aastat rikkalikult. Peenmõõkjad lehed kuivavad varsti peale õitsemist. Imeilusad suured (10 cm kõrgused ja 8 cm laiused) õied 2-3-kaupa varrel, täiesti seninägematu värvikombinatsiooniga: õis ise on valge, aga kaetud tiheda violetse soonestusega, mis kohati muutub lausa mustjaks. Õitseb mai lõpus- juuni algul. 10.-
43. BUHHAARA JUUNO ehk buhhaara iiris. Juno bucharica. Pakun teile Hollandi aedades levinud vormi. 45 cm. Valged kollasetipulised 5 cm läbimõõduga veidrad iiriseõied. Väga ilus läikiv lehestik. Mai. Päike, kuivem kasvukoht. 10.-
44. WILLMOTTI JUUNO (VÕHUMÕÕK) (Juno willmottiana) 'Alba'. Tjan-Šanist pärinevad sibulaga iirised suurte lihakate juurtega, mida ei tohi üleskaevamisel ja säilitamisel ära rebida. 30 cm kõrguse varre lehekaenaldes maikuus valged iiriseõied Ø 5-7 cm, kollase laigukesega kroonlehe tipu lähedal. Lehed varrel üksteisele tugevasti lähenenud. Puhkeperioodil tuleb kaitsta (katta) sademete ja liigniiskuse eest. 30.-
45. KROOKUSLIILIA. Lilium bulbiferum var. croceum (L. croceum). [IX]. Tuliliilia teisend. Üks levinumaid liilialiike Eesti aedades. Kõrgus 50-100 cm. Õied oranžpunased, püstised, õitseb juunis-juulis. Sigisibulateta. Väga vähenõudlik 3.-
46. ARMEENIA KOBARHÜATSINT (Muscari armeniacum) 'Saffier' (A. L. van Bentem, 1985 ). 30 cm. Õisik pikk, kuid pole tihe. Õied helesinise ja sinise vahepealsed, omapärased selle poolest, et õie suue on kinni kasvanud ning see õmblus ei avane ka õitsemise ajal. Hiline. Mai – juuni. 5.-
47. KOBARHÜATSINT ‘SKY BLUE’ [Muscari ‘Sky Blue’ (Muscari neglectum x Hyacinthella pallens). (A. Verinš)]. Läti selektsionäär Aldonis Verinš eraldas Naltšikist kogutud looduslike kahkja pisihüatsindi (M. pallens) sibulate hulgast välja kolm suurepärast vormi, mis arvatavasti on lõhnava kobarhüatsindi ja kahkja pisihüatsindi looduslikud hübriidid. Nüüd on need võitnud maailmas suure tunnustuse. Siin pakun ühte neist sortidest. Sort on väga pika õievarrega ning väga meeldiva helesinise (taevasinise) õisikuga. Mai. Uus kvaliteet kobarhüatsindi puhul! 4.-
Nartsiss Narcissus
Sibulad juurduvad varakult, seetõttu tuleks nad maha istutada võimalikult vara. Vähenõudlikud nartsissid kasvavad samal kohal kaua, nõudlikumad tuleb igal neljandal aastal üles võtta, jagada, ja ilma vahepealse kuivatamiseta kohe uuesti maha istutada. Lumeta talvedel tuleks noori vastistutatud sibulaid katta. Nartsissid jaotatakse Inglise Kuninglikus Aiandusühingus (RHS) 1977. a. koostatud süsteemi alusel 12 sordirühmaks. Siinpakutavate sortide puhul anname ruumi kokkuhoiu mõttes sortide üksikasjaliku kirjelduse asemel hoopis nende rahvusvahelise tähistuse, nii nagu see on ära toodud rahvusvahelises nartsissiregistris. Mida tähistavad sordinime ees toodud sümbolid?. Esimesena on ära toodud rühma number. Rühmad ise on järgmised:
1-trompetnartsissid: 1 õis varrel, trompet on sama pikk või pikem kui õiekattelehed (kroonlehed)
2-suure lisakrooniga (suurekroonilised) nartsissid: 1 õis varrel, lisakroon on pikem kui 1/3 õiekattelehtede pikkusest, kuid õiekattelehtedest lühem
3-väikese lisakrooniga (väikesekroonilised) nartsissid: 1 õis varrel, lisakroon pole pikem kui 1/3 õiekattelehtede pikkust
4-täidisõielised nartsissid
9-poeetnartsissid: 1 lõhnav õis varrel, puhasvalged õiekattelehed, rohelise või kollase keskosa ja punase servaga ketasjas lisakroon
Rühma numbri järel on sidekriipsu ees antud õiekattelehtede (kroonlehtede) värvust tähistav täht, sidekriipsu järel aga lisakrooni (trompeti) värvus. Värvused on tähistatud ingliskeelsete värvinimede algustähtedega: W (white)-valge, G (green)-roheline, Y (yellow)-kollane, P (pink)-roosa, O (orange)-oranž, R (red)-punane. Kui sidekriipsu järel on antud mitu tähte, tähendab see seda, et lisakroon (või trompet) on mitmevärviline, vööndite tähistamise järjekord on südamikust serva poole. Sordi järel sulgudes on antud aretaja nimi ja aretusaasta. Et rühma- ja värvikoodide asi veel selgemaks saaks, toome lisaks ka mõned täpsemad sordikirjeldused-näited:
4W-R 'Acropolis': Täidisõieline. Valgete õiekattelehtede vahel punased lisakrooni segmendid.
9W-YYR 'Actea': Poeetnartsiss. Valgel õiel kollane, punase äärega väike lisakroon.
2Y-W 'Binkie': Kroonlehed erekollased, suur lisakroon valge, nn. ümberpööratud värvid.
2W-P 'Debutante': Suure roosa lisakrooniga valged õied.
2W-W: 'Ice Follies': Lailiudja, väga suure lisakrooniga üleni valge õis.
Hoiatame juba ette, et meie kliimas ei lange värvikoodid mitte alati täpselt kokku neile aretajate poolt omistatud koodidega, ka võivad eri aastatel sama sordi värvused ilmastikust ja agrotehnikast olenevalt varieeruda (sort õitseb igal aastal veidi isemoodi). Täpsemat teavet nartsisside kohta saab raamatust J. Zaletajeva, A. Toomel "Nartsissid", Tallinn, 1986.
48. 4W-R 'Acropolis' (J. L. Richardson, 1955) 15.-
49. 9W-YYR 'Actaea' (G. Lubbe, enne 1927) 4.-
50. 2W-Y 'Alceste' (C. G. van Tubergen, enne 1927) 4.-
51. 3Y-R 'Apricot Distinction' (P. van Deursen, enne 1949) 15.-
52. 1Y-Y 'Arctic Gold' (J. L. Richardson, enne 1951) 6.-
53. 3W-O 'Barrett Browning' (J. W. A. Lefeber, enne 1945) 3.-
54. 2Y-W 'Binkie' (W. Wolfhagen, enne 1938) 6.-
55. 3Y-O 'Birma' (J. W. A. Lefeber, 1938) 4.-
56. 2W-P 'Blaris' (G. L. Wilson, 1960) 5.-
57. 3W-R 'Capparoe' (G. L. Wilson, 1951) 6.-
58. 2Y-O 'Carbineer' (A. M. Wilson, enne 1927) 4.-
59. 2Y-Y 'Carlton' (P. D. Williams, enne 1927) 4.-
60. 2W-P 'Champagne' (L. van Leeuwen & Son, 1956) 6.-
61. 2Y-YYO 'Croesus' (J. C. Williams, enne 1912) 3.-
62. 2W-O 'Deanna Durbin' (de Graaff Bros, enne 1939) 4.-
63. 2W-P 'Debutante' (J. L. Richardson, 1956) 8.-
64. 2Y-O 'Delibes' (F. Rijnveld & Sons, enne 1950) 8.-
65. 2W-W 'Eskimo' (The Brodie of Brodie, enne 1927) 4.-
66. 2W-YOO 'Fermoy' (J. L. Richardson, enne 1938) 4.-
67. 1W-W 'Florence' (G. H. Engleheart, enne 1901) 4.-
68. 2W-WWO 'Flower Record' (J. W. A. Lefeber, enne 1943) 4.-
69. 2Y-O 'Fortune' (W. T. Ware, enne 1917) 2.-
70. 4Y-Y 'Golden Ducat' (Speelman & Sons, enne 1947) 8.-
71. 2W-YYW 'Her Grace' (C. G. van Tubergen, enne 1914) 4.-
72. 2W-W 'Ice Follies' (Konynenburg & Mark, enne 1953) 4.-
73. 4W-Y 'Irene Copeland' (W. F. M. Copeland, enne 1915) 4.-
74. 2W-O 'John Evelyn' (W. F. M. Copeland, enne 1920) 4.-
75. 2Y-O 'Killigrew' (P. D. Williams, enne 1907) 4.-
76. 2W-WOR 'La Argentina' (P. van Deursen, enne 1953) 5.-
77. 2W-YYO 'Mercato' (J. Berbee, enne 1945) 4.-
78. 2W-OOR 'Monique' (Mrs R. O. Backhouse, enne 1921) 4.-
79. 2W-OOY 'Mother Catherine Grullemans' (J. J. Grullemans & Sons, enne 1951) 5.-
80. 2W-P 'Mrs R. O. Backhouse' (Mrs R. O. Backhouse, enne 1921) 6.-
81. 2W-P 'Passionale' (G. L. Wilson, 1956) 6.-
82. 2W-GPP 'Pink Gin' (G. H. Johnstone, enne 1960) (saadud 'Pink Giant' nime all) 6.-
83. 3W-P 'Pink Horizon' (G. L. Wilson, enne 1948) 4.-
84. 2W-P 'Rosy Sunrise' (F. Rijnveld & Sons, 1939) 6.-
85. 2W-YYO 'Roulette' (G. A. Uit den Boogaard, 1959) 5.-
86. 2W-YOO 'Selma Lagerlöf' (J. W. A. Lefeber, enne 1938) 4.-
87. 2W-P 'Siam' (F. Rijnveld & Sons, enne 1939) 5.-
88. 2W-Y 'Smaragd' (G. A. Uit den Boogaard, enne 1937) 5.-
89. 2W-O 'Sonnica' (de Graaff Bros, enne 1943) 5.-
90. 2Y-YYO 'Spectacular' (C. M. Grullemans, 1957) 5.-
91. 1Y-WWG 'Spellbinder' (G. L. Wilson, enne 1944) 12.-
92. 3W-YYO 'Sunrise' (Mrs R. O. Backhouse, enne 1901) 3.-
93. 2Y-O 'Ultimus' (C. G. van Tubergen, enne 1947) 10.-
94. 2W-OOY 'Vogue' (C. M. Grullemans, 1959) 10.-
95. 3W-Y 'White Lady' (G. H. Engleheart, enne 1898) 3.-
96. 4W-WYY 'White Lion' (de Graaff-Gerharda, enne 1949) 10.-
97. KOCHI LINNUPIIM e. püstlehise linnupiima Kochi alamliik. Ornithogalum orthophyllum subsp. kochii (syn. O. kochii). Kuni 25 cm kõrgune juuni algul valgete lamedate õisikutega rikkalikult õitsev liik Kesk- ja Lõuna -Euroopast. On sarnane liik meil levinud sarik-linnupiimaga, kuid erinevalt tollest ei moodusta emasibula ümber lehekestetutti pisikestest tütarsibulakestest, seetõttu ei muutu ka aias umbrohuks.. 3.-
Tulbid (Tulipa)
98. TULP 'Montgomery' (E. J. van der Zaal, 1945). Hiline lihtõieline. Valge õis erkpunase laia servaga. 55 cm 5.-
99. TULP ‘TWINKLE’ (Segers Bros., Ltd., 1968). Hiline lihtõieline. Kreem õis kirsipunase leegiga kroonlehtede keskel. Sihvakas kõrge õiekuju. 55 cm. 5.-
POJENGID (Paeonia)
Standardne pojengiistik, mida ma saadan, on 3-5 normaalse pungaga ja läheb tavaliselt õitsema 3. aastal. Pojengide istutamisel peaksid ülemised pungad jääma mullapinnast 5 cm sügavusele. Puhmikute vahekauguseks istutamisel jätta umbes 1 meeter. Lähemalt võite pojengidest lugeda minu artiklitest “Aiakirjas” 1997 № 6 ja 7.
Sellel aastal (ja ainult sel aastal, seejärel ei paku ma enamust siinolevaid sorte enam aastaid) pakun teile esmakordselt paljusid pojengi eliitsorte, mis peegeldub ka kõrgemates hindades. Et hinnad teid ei kohutaks, toon siin võrdluseks Rootsi hinnad Ljungi puukoolis: 1 hübriidpojengi odavaima sordi 3- kuni 5-pungaline istik maksab seal 140 SEK, keskmine hind on 190 SEK ja kalleimad pakutavad sordid 250 SEK. Tavaliste (nn. hiina) pojengide sortide istikud maksavad seal alates 80 SEK (‘Edulis Superba’) kuni 410 SEK (‘Madylone’, aretusaastaks 1966), keskmiselt umbes 140 SEK, sama keskmine hind kehtib ka looduslike liikide puhul. Osa sortidest kattub minu nimekirjaga. Eesti kroonidesse ümberarvestamiseks tuleks need numbrid läbi korrutada umbes 1,8-ga. Minu hindade puhul on arvestatud Eesti inimese ostujõudu.
100. 'Albert Crousse' (Crousse, 1893). Heleroosa, keskmise suurusega (läbimõõt Ø 14 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi korrapärane täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik väga kõrge (115 cm). 55.-
101. 'Ama-No-Sode' (Jaapan). Jaapani õietüüp. Õies on 1-2 rida lillakasroosasid suuri välimisi õiekattelehti, õie südames aga on kena helekollane kuppel (poolkera) väiksematest kitsastest kroonlehetaolistest kõlutolmukatest ehk staminoodidest. Lähemal vaatlemisel on staminoodid kahvaturoosad kollase servaga, kuid eemalt vaadates jätavad kreemi (helekollase) mulje. Õis suur (Ø 17 cm). Keskmise õitseajaga. Puhmik madal (80 cm). Šedööver (meistriteos)! 100.-
102. ANOMAALNE POJENG. P. anomala (spont. Altaiski). Looduslik liik laia levikualaga Euroopast kuni Lääne-Hiinani. Laialt tuntud ravimtaimena. Pakun looduslikku materjali, mis on kogutud Altai mägedest Altaiski asula juurest. Läikivate lillakaspunaste kroonlehtede ja kollase tolmukakimbuga küljele vaatavad väikesed (Ø 9 cm) lihtõied. Väga varajane, üks esimesi pojenge aias, mai lõpuks on enamasti juba ära õitsenud. Puhmik kõrge (100 cm). Lehtedel võib esineda kollakas või punakas sügisvärv. 40.-
103. ANOMAALNE POJENG. P. anomala (spont. Krasnojarsk). Pakun looduslikku materjali, mis on kogutud Siberist Krasnojarski linna lähistelt. Kõik andmed on enam-vähem samad nagu eelmisel, kuid õied on veidi suuremad (Ø võib ületada 10 cm). 50.-
104. 'Arkadi Gaidar' (Krasnova, 1958). Punane, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis, millel on kalduvus anda mõnikord kroonjaid õisi (õie südamikus on siis märgata kollaseservalisi punaseid staminoode). Väga hiline. Puhmik väga kõrge (110 cm). Moskva pojenginäituse üldvõitja 1986. aastal, sama näituse võitja kodumaiste punaste sortide rühmas aastatel 1987-1989. Kahjuks mul uuemad andmed nende näituste kohta puuduvad. 55.-
105. ‘Bayadere’ (Lemoine, 1910). Sort on saadud Venemaalt, kus levib nimetuse ‘Bajaderka’ all. Valge, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis, mille südamiku ümber on näha tolmukjatest kitsastest kreemidest staminoodidest võru. Mõnedel õielehtedel on lillad märgid (jäänused emakasuudmetest). Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). 40.-
106. 'Bonanza' (Franklin, 1947). Kirsipunane, keskmise suurusega (Ø 15 cm), hõre kuni keskmise tihedusega, enamasti varjatud tolmukatega, roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik madal (80 cm). Seisab ilma toeta, mis on harv nähtus täidisõieliste pojengide seas, seetõttu on ka hea pargisort. 50.-
107. 'Bravura' (Saunders, 1943). Hübriidpojeng, mis on saadud varajase pojengi (P.officinalis) ristamisest hariliku pojengiga (P. peregrina). Erepunane, hiljem roosakaspunaseks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 15 cm) lihtõis, millel on tavaliselt 3 rida kroonlehti. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). 70.-
108. 'Commando' (Glasscock, 1944). Hübriidpojeng, mis on saadud varajase pojengi (P.officinalis) ristamisest valgeõielise pojengiga (P.lactiflora). Tumepunane, keskmise suurusega (Ø 15 cm), keskmise tihedusega kuni hõredapoolne (aga väliselt jätab tiheda mulje), tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Kõik õied õitsevad küllalt üheaegselt. Varajane. Puhmik madal (80 cm). Kuival, ilma vihmadeta suvel suudavad õievarred seista isegi ilma toeta. 75.-
109. ‘Dr. F. G. Brethour’ (H. P. Sass, 1938). Valge, suur (Ø 16-17 cm), tihe, tolmukateta, lame, roosi tüüpi korrapärane täidisõis. Keskhiline. Puhmik kõrge (100-105 cm) ja jämedate vartega. 60.-
110. ‘EDULIS SUPERBA' (Lemon, 1824). Tumeroosa, keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis vähemärgatava “kraega” veidi kahvatumatest kitsastest staminoodidest õie alusel. Varajane. Puhmik kõrge (105 cm). Eesti aedades kõige levinum pojengisort. Ajaproovi läbiteinud vähenõudlik sort, mis on hinnatud oma varajase ja rikkaliku õitsemise tõttu ning hea lõikesordina. 20.-
111. 'Eleanor' (Winchell, 1946). Tumeroosa, suur (Ø 17 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, meeldivalõhnaline korrapärane täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (100 cm). Sarnaneb pojengide maailmameistrile ‘Princess Margaretile’, mille esivanemaks ta ristamisel ongi olnud. 50.-
112. 'Fairy'. Sordi aretaja pole teada, esmakordselt mainitakse seda sorti Wassenbergi kataloogis 1955. Keskmise suurusega (Ø 15 cm) jaapani tüüpi õis väga huvitava ja harmoonilise pastelsete (heledate) värvuste kombinatsiooniga. Välimised kroonlehed heleroosad, südames kohev roosakaskreem poolkera kitsastest staminoodidest. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (100 cm). 70.-
113. 'Felix Supreme' (Kriek, 1955). Punane, keskmise suurusega (Ø 14-15 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, korrapärane roosi tüüpi täidisõis, mis puhkedes võib olla ka poolkera-tüübi tunnustega, hiljem aga muutub õis ühtlaseks, kõrgeks silindriliseks. Keskmise õitseajaga kuni hiline (õitseaeg kõigub aastati). Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). Kolmel aastal järjest (1987-89) oli koos sordiga ‘Kansas’ Moskva pojenginäituse võitja punaste sortide rühmas. 50.-
114. 'Flower Girl' (Auten, 1935). Heleroosa, valge südamiku poole ühtlaselt helenev, keskmise suurusega (Ø 14 cm), hõredapoolne, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärane täidisõis. Õied õitsevad enamasti küllalt üheaegselt. Keskmise õitseajaga. Puhmik madal (80 cm). Võib seista ilma toeta, seetõttu on ka hea pargisort. 50.-
115. 'Frances Mains' (Mains, 1955). Suurepärast õrnroosat (heleroosat) värvi õis, mis õitsemise lõpuks pleekub peaaegu valgeks, kauem säilub roosa värvus südamikus. Keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta ja staminoodideta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnel aastal on osadel õielehtedel lillad emakasuudmemärgid. Keskmise õitseajaga kuni hiline. Puhmik kõrge (100 cm). Ameerika Pojengiühingu näituse (sisuliselt on need näitused nagu pojengisortide maailmameistrivõistlused) üldvõitja 1961. aastal. Sorti on autasustatud medaliga Home Achievment Medal, Chicago 1955. 70.-
116. 'George W.Peyton' (Nicholls, 1938). Valge (puhkedes võib mõnel aastal olla roosaka varjundiga, mis pleekub valgeks), keskmise suurusega (Ø 15 cm), väga tihe (ülemäärase tiheduse tõttu on õiel mõnikord isegi raskusi normaalse avanemisega), tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Väga hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 60.-
117. 'Gladys Hodson' (Krekler, 1961). Valge, suur (Ø 16 cm), väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega, korrapärase kujuga täidisõis. Keskmise õitseajaga kuni hiline. Rikkalik õitsemine! Vaatamata ülitäidetusele avanevad kõik õied kergesti ning kõik õied on head ja esinduslikud (ka nõrgematel vartel!). Puhmik kõrge (105 cm). Moskva pojenginäituse võitja valgete sortide rühmas 1986. a. 90.-
118. 'Graziella' (Dessert). Sireliroosa (tumeroosast kuni keskmisest roosast võib õitsemise lõpuks pleekuda heleroosaks), keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, tavaliselt lame, roosi tüüpi täidisõis. Väga hiline. Puhmik kõrge (100-105 cm). 50.-
119. 'Guidon' (Nicholls, 1941). Tumeroosa, suur (Ø 17 cm), enamasti hõre, harvem keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, väga laiade kroonlehtedega täidisõis. Väga hiline, pojengidest üks viimastest õitsejatest, põhiliselt ainult sellega tõmbabki enesele aias tähelepanu. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). 40.-
120. 'Hazel Kinney' (Brand, 1925). Olenevalt aastast on õis puhkedes kas õrn-heleroosa või valge roosaka varjundiga, hiljem pleekub peaaegu valgeks. Keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnikord on mõnede õielehtede servades lillad emakasuudmemärgid. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 40.-
121. 'Illini Warrior' (Glasscock-Falk, 1955). Hübriidpojeng. Tumepunane, väga suur (Ø 18 cm), kollaste tolmukatega, hea kujuga, mitte pärani avatud lihtõis. Varajane. Rikkalik õitsemine! Puhmik väga kõrge (110 cm). Lehestik säilub rohelisena hilissügiseni, teistest pojengisortidest märksa kauem. Võimas ja rikkalikult õitsev sort! 100.-
122. 'James Lewis' (registreeritud Krekleri poolt 1967). Valge, keskmise suurusega (Ø 14 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85-90 cm). 60.-
123. 'Jeannot' (Dessert, 1918). Õis suurepärase hele-sireliroosa värvusega, tumedama südamikuga, pleekub peaaegu valgeks, kuid kroonlehtede vahelt jääb välja paistma sirelikarva värvi, mis loob suurepärase kontrasti ja harmoonia. Roosi tüüpi täidisõis on keskmise suurusega (Ø 14 cm) ja väga tihe, mistõttu vihmasel suvel tekib raskusi avanemisega – õied kattuvad avanemise käigus pruunide laikudega ja lähevad mädanema. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). 60.-
124. 'Judge Snook' (Good & Reese, 1930). Õis olenevalt aastast puhkedes kahvaturoosa või valge või valge roosaka varjundiga (roosakas varjund on eriti hästi nähtav südamikus), õitsemise lõpuks pleekub valgeks. Keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe, tolmukateta, lame, roosi tüüpi korrapärane täidisõis. Keskvarajane. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 60.-
125. 'Kansas' (Bigger, 1940). Punane, suur (Ø 16 cm), keskmise tihedusega kuni hõre, enamasti varjatud tolmukatega, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Tugevatel õitel on täiuslik roosiõieline kuju – õied on korrapärased ja laiade kroonlehtedega nagu roosid, tolmukad on varjatud. Nõuab head agrofooni, minu keskmise agrofooniga aias annab tugevaid õisi vähe, keskmistes ja nõrgemates õites aga on kollased tolmukad kroonlehtede vahel halvasti varjatud ning rikuvad muljet. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (100 cm). Ameerika Pojengiühingu (APS) kuldmedalivõitja 1957.aastal, sama ühingu näituse üldvõitja 1950.aastal ning võitja punaste sortide rühmas 1988. Moskva pojenginäituse võitja punaste pojengide rühmas 1987., 1988. ja 1989. aastal (kõigil neil 3 aastal jagas esikohta sordiga ‘Felix Supreme’). 70.-
126. 'Karl Rosenfield' (Rosenfield, 1908). Lillakaspunane, keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, varjatud tolmukatega, roosi tüüpi täidisõis. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). 40.-
127. Valgeõieline pojeng Р. lactiflora (syn. P. albiflora) (spont. Primorje: Olga). See on enamuse rohtsete pojengisortide metsik esiema, selle liigi sorte nimetatakse aianduses ka hiina pojengideks, ristamisest teiste liikidega on saadud hübriidpojengi sordid. Sel aastal pakun selle liigi 3 looduslikku tumedalehelist klooni, mis on kogutud Kaug-Idast Primorje kraist Olga lahe äärest. Valge, roosaka varjundiga, hiljem valgeks pleekuv, väike (Ø 10 cm), kollaste tolmukatega, meeldivalõhnaline lihtõis. Õisi on varrel mitu. Väga varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). 40.-
128. Valgeõieline pojeng. Р. lactiflora (spont. Primorje: Olga). Looduslik kloon Olga lahe äärest, kuid heleda lehestikuga. Muud näitajad on samad eelmisega. 35.-
129. ‘Leonie’ (sünonüüm ‘Mme. Calot’, Barr, Miellez). Puhkedes meeldiv heleroosa, õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi meeldivalõhnaline täidisõis. Varajane. Varajasuselt on minu aias hiina pojengide hulgas teisel kohal sordi ‘Vesennii’ järel. Rikkalik õitseja! Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). 60.-
130. ‘Lillian Gumm’ (Gumm, 1921). Õis puhkedes tumeroosa, pleekub lõpuks heleroosaks. Kroonlehtede servad pleekuvad tugevasti (peaaegu valgeks), mis lisab õiele veetlust. Väga suur (Ø 18 cm), keskmise tihedusega kuni tihe, tolmukateta, lame, roosi tüüpi täidisõis. Keskvarajane. Puhmik väga kõrge (110 cm). 50.-
131. 'Lillian Wild' (Wild, 1930). Valge, roosaka varjundiga, valgeks pleekuv (roosa varjund säilub kauem südamikus), suur (Ø 17 cm), keskmise tihedusega kuni tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Mõnedel õielehtedel on lillad emakasuudmemärgid. Keskvarajane. Puhmik kõrge (100 cm). 55.-
132. ‘Lord Kitchener’ (Renault, 1916). Kirsipunane, keskmise suurusega (Ø 15 cm), hõre, tolmukateta, poolkera-tüüpi (või anemooniõieline) täidisõis, milles kreemide tippudega punased staminoodid moodustavad õie südamikus koheva poolkera. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (110 cm). 55.-
133. 'Mahogany' (Glasscock, 1937). Hübriidpojeng, mis on saadud varajase pojengi (P.officinalis) ristamisest valgeõielise pojengiga (P.lactiflora). Huvitavat tume-pruunikaspunast värvi (eriti puhkemisel), keskmise suurusega (Ø 13 cm), kollase tolmukakimbuga lihtõis. Varajane. Puhmik kõrge (100 cm). Lehestik säilub sügisel väga kaua värskerohelisena. Ameerika Pojengiühingu näituse võitja 1988. a. lihtõieliste hübriidide rühmas. 80.-
134. 'Margaret Clark' (Mains, 1956). Tumeroosa, hiljem pleekub heleroosaks (kroonleheservad pleekuvad veel heledamaks), keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta (küll on õies aga hästivarjatud heledaid staminoode), roosi tüüpi korrapärane täidisõis. Keskhiline. Rikkalik õitseja! Puhmik kõrge (100 cm). 50.-
135. 'Marie d'Hour' (Calot, 1883). Roosa, õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 14-15 cm), tihe kuni keskmise tihedusega, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Keskmise õitseajaga. Rikkalik õitseja! Puhmik väga kõrge (110 cm). 50.-
136. ‘Mary’, ’Agnes Mary Kelway’. Õis roosa, südamikus väike tihe roosakaskreem poolkera (poolkera-tüüpi õis), mõnedel tugevamatel õitel kasvab südamepoolkerast välja kitsas püstine kimp roosasid veidi laiemaid kroonlehti (sellised õied on juba krooni-tüüpi). Õitsemise lõpuks pleekuvad välimised kroonlehed valkjasroosadeks, staminoodipoolkera aga valgeks. Erinevalt enamusest sortidest on õis ilus ka õitsemise lõpul. Keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja tihedusega, tolmukateta täidisõis. Keskvarajane. Puhmik kõrge (100 cm). Saadud ‘Mary’ nime all, kuid võrdlemisel langeb kõiges ühte (on identne) sordiga ‘Agnes Mary Kelway’ (Kelway, 1888). 40.-
137. 'Mme. Boulanger' (Crousse, 1886). Tumeroosa, hiljem heleroosaks pleekuv (kroonlehtede servad pleekuvad eriti tugevasti, peaaegu valgeks, mis lisab õiele ilu), keskmise suurusega (Ø 13 cm) ja tihedusega, enamasti varjatud tolmukatega, lame, roosi tüüpi korrapärane täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (85 cm). 30.-
138. 'Mrs. Wilder Bancroft' (Nicholls, 1935). Jaapani õietüüp välimiste tumepunaste õiekattelehtedega ja koheva staminoodipoolkeraga õie südamikus. Tumepunastel staminoodidel on kreem tipp, mis elustab õie üldilmet. Keskmise suurusega (Ø 15 cm), hõre, tolmukateta õis. Välimuselt lähedane sort on 'Lord Kitchener’. Keskvarajane. Puhmik väga kõrge (110 cm). 50.-
139. 'Music Man' (Wild, 1967). Punane, suur (Ø 17 cm), hõre, tolmukateta (kuid kroonlehtede vahel võib olla punaseid staminoode kollase servaga), lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). 40.-
140. ‘Mutabilis Plena’(syn. ‘Alba Mutabilis’). Varajase pojengi (P.officinalis) sort. Ta on nagu varajase punase täidisõielise sordi ‘Rubra Plena’ õde, kuna kõik näitajad on temaga samad, välja arvatud värvus. Heleroosa, hiljem valgeks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 13-14 cm) ja tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Väga varajane. Puhmik madal (60-65 cm), lamanduv. 40.-
141. 'Nadežda' (Akimov) . Sireliroosa, hiljem heleroosaks pleekuv, keskmise suurusega (Ø 14 cm), küllalt tihe, tolmukateta (ent kroonlehtede vahel on enamasti varjatult kreeme staminoode), roosi tüüpi täidisõis. Varajane. Puhmik keskmise kõrgusega (95 cm). Hea on sordi juures varajasus ja värvus. 50.-
142. 'Nežnyi' (Sosnovets, 1954). Õies on võimalik eristada kolme vööndit: välimised kroonlehed on heleroosad, talle järgnev staminoodjas vöönd kreemikasroosa, südamikuosa aga keskmiselt roosa. Aja jooksul vööndite värvused ühtlustuvad ja on hiljem peaaegu eristamatud. Keskmise suurusega (Ø 15 cm) ja tihedusega, tolmukateta, kera-tüüpi täidisõis. Varajane. Puhmik kõrge (100-105 cm). 50.-
143. ‘Podarok Tsvetovodam’ (Krasnova, 1959). Tumeroosa kuni helepunane, keskmise suurusega (Ø 15 cm), hõre kuni keskmise tihedusega, tolmukatega, lame, roosi tüüpi, laiade kroonlehtedega täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik kõrge (100 cm). 25.-
144. 'Premjera' (Vinogradov, 1971). Tumeroosa, peaaegu valgeks pleekuva servaga (mis lisab õiele ilu), keskmise suurusega (Ø 15 cm), tihe kuni väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Keskmise õitseajaga kuni hiline. Õitseb igal aastal rikkalikult ja stabiilselt. Puhmik väga kõrge (110 cm) ja jämedavarreline. 50.-
145. ‘Rubra Plena’. Varajase pojengi (P.officinalis) sort. Punane, keskmise suurusega (Ø 13-14 cm) ja tihedusega, tolmukateta, poolkera-tüüpi täidisõis. Väga varajane. Puhmik madal (65-70 cm) ja lamanduv. Koos ‘Edulis Superbaga’ näivad olevat kõige levinumad pojengisordid Eesti aedades. 15.-
146. 'Sister Margaret' (Cooper-Wild, 1953). Valge, suur (Ø 17 cm), olenevalt aastast kas tihe või hõre, rohkearvuliste tolmukatega (mis on varjatud vaid tugevates õites), roosi tüüpi, väga laiade kroonlehtedega täidisõis. Mõnedel õielehtedel on lillad emakasuudmemärgid. Keskvarajane. Puhmik kõrge (100 cm). Peamiselt kõlbab kaugelt vaatamiseks, siis näeb hea välja kui suur ja võimas sort. 40.-
147. ‘Solange’ (Lemoine, 1907). Valge, huvitava kreemikasroosa varjundiga (ihukarva) ja roosama südamikuga, keskmise suurusega (Ø 14 cm), väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi täidisõis. Mõnedel õielehtedel on lillad emakasuudmemärgid. Hiline. Puhmik keskmise kõrgusega (90 cm). 75.-
148. 'Solveig' (Fomitševa, 1961). Puhkedes hele- või kahvaturoosa, hiljem õitsemise lõpuks peaaegu valgeks pleekuv, suur (Ø 17 cm), keskmise tihedusega, tolmukateta, lame, roosi tüüpi, väga laiade kroonlehtedega täidisõis. Hiline. Puhmik kõrge (100-105 cm). 50.-
149. ‘Thura Hires’ (Nicholls, 1938). Valge, keskmise suurusega (Ø 15 cm), väga tihe, tolmukateta, roosi tüüpi, korrapärane täidisõis. Keskmise õitseajaga. Puhmik keskmise kõrgusega (90-95 cm). 75.-
Teile edu soovides Sulev Savisaar; EE2400 Tartu, postimaja, postkast 175, telefon (27) 485 835.
POJENGIDE õpetusleht.
Laialtlevinud pojengihaigused on hahkhallitus ja viirusmosaiik. Hahkhallituse mõjul kevadel noored tõusmed närbuvad ja kukuvad pikali, haiged koed on kaetud halli hallitusekirmega. Ravi: tõusmete tärkamisel pritsida puhmikuid ja maapinda nende ümber kas 0,6-0,7% vaskoksikloriidi või 1% bordoo seguga (kulu 2-3 liitrit puhmiku kohta) või 0,6-0,8% TMDT lahusega (0,5 l lahust taime kohta) või mõne muu fungitsiidiga. Teine pritsimine teha 10-12 päeva pärast. Hästi mõjub ka tuhk. Haiged varred eemaldada. Sügisel soovitatakse pojengivarred maapinnani ära lõigata ja ära põletada koos lehtedega, sest hallitusseen talvitub juurtel ja taimejäänustel. Ent see polegi nii ohutu tegevus, sest lõikeriistadega (levib ka lehetäidega) levitatakse teist levinud haigust; pojengi viirusmosaiiki, mis on tavaliste meetoditega ravimatu haigus. Tunnuseks on pojengi lehtedele tekkivad kollased laigud kontsentriliste ringidena või kollasekirju muster. Profülaktikaks on eri puhmikute lõikamise vahel desinfitseerida nuga kõrge temperatuuriga (räägitakse, et mõjub ka noa kastmine kangesse formaliini või kaaliumpermanganaadi lahusesse, kuid ma pole selles päris kindel), vanade viirushaigete puhmikute väljakaevamine ja põletamine, et vältida uute sortide nakatumist, või tervendada neid laboratoorsel teel meristeemmeetodil, lõigata varred pealt ära kevadel kuivanud peast, mitte lõigata õisi lõikeks. Saadan viirusvaba istutusmaterjali.
Enamus (66%) pojengisorte on aretatud valgeõielisest pojengist (P.lactiflora) ning on iluaianduses tuntud hiina pojengide nime all. Alla 1% sortimendist moodustavad varajase pojengi (P.officinalis) sordid. Uus kvaliteet saavutati eri pojengiliikide ristamisel saadud hübriidpojengide (nn. Ameerika hübriidide) puhul, mis moodustavad sortide üldarvust juba 33%. Nende eeliseks on varajane õitsemine ning pojengidel varemtundmatud erksad ja originaalsed värvused.
Õietüübid. Õie ehituse alusel rühmitatakse pojengid tüüpidesse; 1) lihtõielised, 2) jaapani pojengid (selle all eristatakse veel anemooniõielisi), 3) pooltäidisõielised ja 4) täidisõielised. Täidisõieliste all eristatakse 4 alltüüpi; a) roosiõielised, b) poolroosiõielised, c) poolkeraõielised (ja keraõielised) ning d) krooniõielised.
Lihtõielised: 1-2 rida kroonlehti, tolmukad on normaalselt arenenud.
Jaapani pojengid: üleminekuvorm lihtõieliselt täidisõielisele. 1-2 rida kroonlehti. Tolmukaniidid laienenud, tolmukad steriilsed (tolmukapead kadunud). Selliseid kitsaste kroonlehtede taolisteks muutunud steriilseid tolmukaid nimetatakse staminoodideks ehk kõlutolmukateks. Staminoodid on veel tolmukate värvi, moodustavad õie keskel ilusa kera. Mõnikord eristatakse jaapani pojengidest veel anemooniõielisi pojenge; neil on staminoodid suuremad ja laiemad, otsad sissepoole käändunud ja tavaliselt on nad juba kroonlehtede värvi.
Pooltäidisõielised: kroonlehti vähemalt 3 rida (tavaliselt 3-5). Õies on suurte ja laiade kroonlehtedega vaheldumisi palju normaalselt arenenud tolmukaid.
Täidisõielised: päris-kroonlehed 1-5 reas. Täielikult täidisõielisel õiel on kõik tolmukad ja emakad muutunud kroonlehetaolisteks petaloidideks, mis kujult ja värvuselt erinevad vähe äärmistest päris-kroonlehtedest. Aga täidisõis võib sisaldada ka emakaid ja (või) tolmukaid.
Täidisõieliste pojengide all eristatakse omakorda 4 alltüüpi. Õie alltüüp pole midagi lõplikku, absoluutset, pigem on ta kalduvus (tendents) kuhugi suunda, enamasti sisaldab õis ka teise alltüübi elemente, mistõttu õie paigutamine ühte või teise alltüüpi tekitab sageli raskusi. Isegi ühel ja samal puhmikul esineb enamasti eri tüüpi õisi, ja ka eri aastatel võib pilt erineda.
Roosiõielised. Kuna eestikeelses kirjanduses alltüüpide terminoloogia puudub, kasutan ka paralleelmõisteid "roosi tüüpi" õis, "roosikujuline", "roosjas", "roos-", "roosilaadne", "roositaoline", "roosi vormi", mis kõik tähendavad sedasama. Roosiõielises õies on kroonlehed peaaegu kõik ühesuurused, vähenedes veidi keskpaiga poole, nad on suured, laiad, ümmargused, kompaktse asetusega. õis meenutab suurt roosi.
Poolroosiõielised. Kuju ja ehitus nagu roosiõielistel, kuid õie keskel või kroonlehtede vahel on palju tolmukaid.
Poolkeraõielised. Välimised kroonlehed suured, laiad; seesmised kroonlehed suhteliselt kitsad (tihti lõhestunud, hambulise servaga), koondunud poolkeraks. Osadel sortidel võivad õied täielikul avanemisel võtta ka kera kuju (keraõielised pojengid).
Krooniõielised. Välimised kroonlehed laiad, suured, neile järgneb "krae" (rõngas) rohkearvulistest, kitsastest kroonlehtedest (staminoodidest), tsentris jälle krooniks koondunud küllalt laiad kroonlehed. Enamasti on kroon ja välimised kroonlehed ühesuguselt värvunud, staminoodid aga teist värvi.
Õie suurused: väikesed: 12 cm ja vähem, keskmise suurusega: 13-15 cm, suured: 16-17 cm, väga suured: 18 cm ja enam.
Õitseajad on määratud arvukate etalonsortide alusel ja on olenevalt ilmastikust eri aastatel kuupäeviti muutlikud.
Puhmiku kõrgused minu aia tingimustes; madalad: 80 cm ja vähem, keskmise kõrgusega: 85-95 cm, kõrged: 100-105 cm, väga kõrged: 110 cm ja rohkem.